Taliharja Vanakuri

Taliharja Vanakurjal osalesin teist korda, see on leidnud oma kahe toimumiskorraga kindla koha mu võistlusgraafikus. Tegemist on ülilaheda ultrajooksuga, lisaks pikale distantsile tuleb rinda pista muude raskustega - lõikav külm, paks lumi, pilkane pimedus, navigeerimine nendes oludes. Kõik see kokku teeb temast keskmisest keerukama võistluse, mille lõpetamine on alati eriline.
Hommikul võistluskeskusesse sõitmine algas meeldivalt. Kuulsin RockFM'ist laulu, mille sõnad kõlasid umbes: Olen saekaatri mees beibe, kui mu mootorit kuuled sa, siis sind pooleks saen ma. Lihtsalt geniaalne...
Kohale jõudnuna võtsin välja stardimaterjalid, tegin viimased ettevalmistused ja juba võiski minna Peipsi äärde Alajõele viivasse bussi. Start anti seal kell 12:00 ja hakkasime võistlejaterivi tagaotsas liikuma koos Karmeniga, kes seoses oma vähese navigeerimisoskusega avaldas soovi koos minuga joosta. Trass oli 101 km pikk ja kulges mööda natuke modifitseeritud RMK Kauksi - Alutaguse matkarada. Väga ilus valdavalt inimtühi kant on.
Peale starti sai joosta umbes 1 km, kuni rada jõudis esimese paksema lumega osani. Tänu sellele, et eelpool liikusid nii suusatajad, ratturid rattaid lükates kui ka jooksjad, siis oli teel olev paari-kolmekümne sentimeetri paksune lumi korralikuks supiks muudetud kus minusugune töntsjalg juba ei jookse. Peale natukest sumpamist tegime väikese peatuse, et Karmeni garderoobi modifitseerida ja olimegi sellega viimasteks kukkunud. Varsti aga hakkasid ükshaaval selg ees ratturid vaastu tulema, ratta käekõrval lükkamine selles lumesupis ei olnud üldse lihtne. Kui peale kümnendat kilomeetrit jõudsime lahtilükatud teeni, siis üsna varsti tuhisesid kõik ratturid loomulikult mööda.

Niimoodi me siis vaikselt edasi tiksusime - lumest lahtilükatud teelõigud vahelduvat jookskõndi tehes ja paksu lumega kohad lumes sumbates. Peab ütlema, et see ei olnud üldsegi lihtne, valdavalt oli eesliikujatest jäänud rada, kus jooksis kaks kitsast soont, üks ratta oma ja teine ratta kõrval lükkaja sissetallatud rada. Mõlemad üsna kitsad, kus kõndimine head tasakaalu nõudis. Rada kulges vahepeal mööda Agusalu kriivasid (Jah. Mina ka ei teadnud varem sellist sõna. Kriiva (pinnavorm) - kirdest edelasse sirutuv mäeseljandik või sooseljandik) Neljakümnenda kilomeetri paiku hakkas mul vaikselt enesetunne järjest hoogsamaks minema ja kuna olime ühele kõndijale järele jõudnud, siis oli tekkinud võimalus usaldada Karmen tema hoolde ja edasi üksi nõksa kiiremini jätkata. Seda jooksurõõmu küll pikalt ei jagunud, varsti jõudsin Rüütli raba laudteeni kus peal liikumine väga lihtne ei olnud, kuna laudtee oli lume all. Alati ei saanud täpselt aru kust ta läheb ja seetõttu astusin tast korduvalt mööda, mis lõppes tavaliselt ninnulikäimisega. Aga läbi sai ka see ja varsti jõudsin Iisakusse, kus täitus pool distantsi ja asus kesklaager. Kõigepealt ekslesin natuke Iisakus, kuna GPS'i järgi ei saanud päris täpselt aru kuidas minema peab ja ka kaart ei olnud tänu suurele mõõtkavale väga arusaadav. Aga üles ma kesklaagri leidsin. Eelmine aasta tegin seal vea ja viitsin liiga kaua aega milletõttu oli sealt lahkumine kangeks jäänud kontide ja mahajahtunud keha tõttu väga ebameeldiv. See aasta proovisin teha nii kiiresti kui suutsin. Valasin kiiresti vett kaasavõetud "Tactical Foodsi" kartulipudrule, täitsin joogipauna, viskasin minema taskutes ja kotis oleva prügi ja liikusin edasi. Kartuliputru sõin juba liikudes. Iisaku vaatetorni juures jõudis mulle järgi Ülar ja edasi liikusime tänu sarnasele tempole koos temaga. Ja seda kuni lõpuni välja.
Kui päeval tänu paistvale päikesele väga külm ei olnud, siis öö saabudes hakkas järjest külmemaks minema. Selle tarbeks oli mul kotis kaasas erinevaid lisakihte ja vaikselt ükshaaval hakkasin neid ka selga panema. Kõigepealt hakkasid näpud külmetama, selle vastu aitasid kattekindad, siis rändas kotist pähe tagavarapuff ja siis selga soojapesupluus. See küll parandas olukorda natuke, aga madalamates kohtades oli külm päris lõikav ja tänu aeglasele edasiliikumistempole oli kohati ikkagi üsna jahe.
Seitsmekümnendal kilomeetril jõudsime raja kõige raskemasse kohta, 4km kulges mööda kraavikaldaid, kus olev lumi oli kohati ikka väga sügav. See oli ka koht mis imes kehast viimased jõuraasud ja peale seda hakkas minu ultra pihta. Sealt tee peale jõudmine tundus justkui õnnistusena, oli nii meeldiv tunne, et oleks tahtnud seda teed kallistada kohe.
Rada liikus sealt edasi kuni Kuremäeni, tegi sellele auringi ja siis edasi Kurtna poole. Varsti hakkas ka mulle pikematel ultrajooksudel tavapärane uni peale tulema, haigutused muutusid järjest pikemaks ja silmad hakkasid vahetevahel kinni vajuma. 93 kilomeetril jõudsime ristmikuni, kus enamus eesliikujate jälgesid läks küll otse, aga mõned tundusid siiski vasakule minevat. Ka kella GPS'i nool näitas otse. Aga kaarti vaadates tundus üsna kindel olevat, et me oleme kohas, kust peaks minema vasakule viimasel hetkel tehtud rajamuudatus. Täiesti ebaloogiliselt otsustasin, et kindlasti on enamus seda muudatust ignoreerinud ja valesti läinud. Poolteist kilomeetrit edasi hakkas see otsus siiski järjest kahtlasem tunduma ja just kui me seisime nõutult ühel ristmikul, tuli ka korraldajalt kõne teatega, et liigume valesti. Ümberpöörd ja tagasi. Vähemalt äratas see korralikult üles. Edasi otsustasime, et liigume ainult mööda jälgi ja ei tee mingit isetegevust.
Väsimuse, une ja külmetamise koostööl oli tekkinud apaatia. Kui joogivoolik ära külmus, siis lõpetasin ära joomise, kui kella aku tühjaks sai, siis ei pannud teda akupanga otsa laadima. Aga õnneks hakkasime vaikselt aga kindlalt finiši poole jõudma. Kuna GPS oli välja lülitunud ja kaardi pealt väga aru ei saanud kus me oleme, siis oli ainuke orientiir eesliikujate jäljed. Õnneks olid need piisavalt nähtavad. Lõpuaeg umbes 19:30. Midagi sellist ma ka enne starti prognoosisin

Fotod: Estonian ACE Salomon Adventure Racing Team