Tondiraba Sisemaraton

Kõigepealt tuleb tunnistada seda, et treenigud veebruari lõpus toimuvaks Endurance 24 ultrajooksuks ei lähe kaugeltki nii nagu oli plaanitud. Juba kahel nädalavahetusel olin sunnitud pika jooksu ära jätma – esimesel tänu sellele, et selg hakkas natuke vigurdama ja tahtis haigeks minna ja teisel tänu sellele, et jäin reedel haigeks ja olin kuni kolmapäevani järjest voodis. Seetõttu oli ka väike kahtlus, kas ikka minna maratoni jooksma, ikkagi alles pool nädalat haigusest möödas. No ok, oleme ausad, minul tegelikult ei olnud kahtlusi, Evelinil oli J.

Aga igaljuhul seisin pühapäeva hommikul stardis, selleks, et joosta Tondiraba Jäähalli tribüünidetaguses koridoris 42,195 km. Selleks pidi ringe kokku saama 167 (Ei – pea ei hakanud ringi käima). Kuna seal on maratonile lisaks kavas ka 6h jooks, siis algselt plaanisin sellel kah osaleda. Selleks pidi lihtsalt peale maratonidistantsi täissaamist jätkama niikaua kuni 6h täis saab.

Tänu sellele, et Tondiraba olud on väga sarnased Endurance 24 oludele, oli plaanis teha varustuse peaproov, eriti vajasid katsetamist mu uued internetist tellitud Hoka One One Clifton 3 tossud. Tellisin ma nad endale sellepärast, et Hoka One One näol on tegemist tootjaga, kes teeb väga paksu tallaga tosse, millega on väga hea joosta kõval pinnasel ultrajookse. Ja Eestis neid kahjuks ei müüda.

Kahjuks aga osutusid need tossud minu jaoks natuke liiga kitsaks. Ainult kümme kilomeetrit oli vaja joosta selleks, et suure varba liigestele külje peale massiivsed villid tekitada. Kusjuures enne seda õues oli täiesti ok joosta, sees soojas aga paisuvad jalad tunduvalt rohkem.

Jooks ise algas hästi. Kuna stardis keegi ei tahtnud esimesse ritta minna, siis läksime koos Toomasega ise, pole ju kunagi ühtegi maratoni juhtinud. Ja õnnestuski esimesed paarkümmend meetrit esikohal olla. Nüüd on siis see kah ära tehtud. Edasi võtsin hoo maha ja hakkasin mõistliku tempoga jooksma. Esimesed viis kilti polnud häda midagi, siis aga hakkas pulss vaikselt ülespoole ronima ja kümnendaks kilomeetriks olin juba üksjagu väsinud kah. Kuni poole maani küll suutsin tempot enamvähem hoida, aga see nõudis üha suuremat pingutust. Siis aga andsin väsimusele alla ja võtsin tempo natuke alla. 30 kilomeetri kanti olin juba nii soss, et joogi ja söögipausidel kõndimine hakkas iseenesest aina pikemaks venima. Lõpuks läbi suure vaeva oma kondid ka finišisse vedasin. Ajaks hädine 4:42:10. Selleks, et jätkata ka 6h jooksul ei olnud enam absoluutselt mingit energiat järgi. Tegelikult ei ole juba päris ammu nii rasket jooksu olnud, viimane selline oli eelmine suvi täispika triatloni maratonil. Haigusest taastumiseks on siiski natuke rohkem aega vaja. Tegelikult kaalusin vahepeal päris pikalt üldsegi pooleli jätmist, aga no kuidas ma ikka katkestan kui nüüdseks on joostud 29 maratoni ja kõik nad on ka lõpuni tuldud.