Ultratöllerdamine: Endurance 24

„Endurance 24“ on 24 tunni jooksuvõistlus, mis toimub Soomes, Espoo „Esport Arena“ spordihallis. Olin seal osalemas teist korda, eelmine oli aastal 2015. Siis oli tulemuseks 118km. Peale eelmist korda teatasin küll enesekindlalt, et ei lähe enam kunagi sellele võistlusele, aga nagu näha pean oma sõnad nüüd ilusasti ära sööma. Seekord enam nii kindlalt seda ei teadusta, et enam ei peaks oma sõnadest toituma. Põhjuseks, miks ma sinna hetkel vähemalt väga tagasi ei tahaks, on sealsed olud – võiks ju mõelda, et mis nii viga joosta - sile jalgealune, null tõusumeetrit, stabiilne temperatuur, ei ole vihma, lund, tuult. Tegelikult aga on sealsed olud pikaks jooksuvõistluseks rasked: väga kõva pinnas – betooni peal on õhuke mondo kate ja halli õhk on väga kuiv - hoolimata pidevast joomisest on suu kogu aeg kuiv. Juhul kui oleks võimalus sarnastes tingimustes enne treenida, siis vast oleks ka paremini läinud, aga kahjuks Eestis sarnast kohta jooksmiseks ei ole. Üleüldse oli mul treening selleks võistluseks natuke vussi läinud, plaanitud pikad jooksud jäid peaaegu kõik erinevatel põhjustel ära. Ja nii pikaks ultrajooksuks treenimisel on see kõige olulisem osa, mida ei ole võimalik muuga asendada. Aga asja juurde:

Kohale jõudsime Soome võistluseelsel õhtul. Eestist olid veel osalemas Priit ja Marika ning Kerstin tuli hooldetiimi pealikuks kaasa. Kuna ta hooldas meid üksi, siis tegelikult tal siiski tiimi ei olnud, aga hoolimata sellest sai ta oma tööga väga hästi hakkama, ilma temata oleks kogu võistlus palju keerulisem olnud. Kohale jõudnuna möllisime ennast hotelli sisse ja läksime kohe magama. Und jäi öösel natuke väheks – oli see siis stardiärevus või midagi muud, aga ei suutnud kuidagi uinuda. Ja kui lõpuks olin magama jäänud, jätkus seda rõõmu ainult paariks tunniks, kella kolme paiku öösel läks uni ära ja uuesti magama jäämine võttis jälle palju aega.

Hommikul olime juba varakult kohal, et endale heas kohas laud saada.

Olin plaaninud alustada jooksu hästi rahulikult ja ettevaatlikult 25+5 vahekorraga. See tähendab 25 minutit jooksu, millele järgneb 5 minutit kõndi. Nii pidasin vastu esimesed kolm tundi, kuni oli tunda, et hakkab vaikselt raskeks minema.

Edasi läksin üle 15+5 graafikule. Algselt olin plaaninud teha esimese pausi peale esimese maratoni täitumist, tahtsin teha jalgadele kaasavõetud kausis külma vanni. Aga kuskil 36 kilomeetri paiku hakkasin tundma, et jalgadele hakkab vaikselt ville tekkima. Põhjuseks tõenäoliselt see, et sellistes oludes võistlemiseks oleks vist natuke suurema numbriga tosse vaja. Sellest siis õppetund järgmiseks korraks (no näete, juba räägin järgmisest korrast J). Kuna tekkivate villide tõttu oli tarvis niikuinii jalgu määrida, siis tegin oma jalavanni ka plaanitust varem ära. Kerstin tõi mulle selleks ka kohvikust jääd, aga jääga vann osutus liiga külmaks, et jalgu seal sees hoida. Aega kulus selle peatuse peale 15 minutit. Kui olin uuesti liikuma saanud, siis saigi juba varsti esimene maraton joostud. Edasi läksid asjad järjest kehvemaks – ville tuli määrimistest ja vannitamistest hoolimata järjest juurde ja varsti hakkasid nad ka ükshaaval katki minema, mis iga kord teravat valu põhjustasid. Lisaks sellele hakkas ka enesetunne järjest kehvemaks minema. Tekkis iiveldustunne ja pea hakkas natuke ringi käima. Sama asja olin kogenud ka kaks aastat tagasi. Kuskil mujal ultrajooksul ei ole mul sellist asja olnud, tõenäoliselt on see kuidagi seotud arena kuiva õhuga. Tänu iiveldusele muutus ka söömine järjest raskemaks, midagi ei tahtnud sisse minna. Olin muidu algusest peale regulaarselt ja korralikult söönud. Kui oli joostud 75km, oli enesetunne nii kehvaks läinud, et tegin uue pikema peatuse. Ka villide hulk oli muutunud juba üsna massiivseks – uudisena olid lisandunud uued villid päkale, kohe varvaste alla. Peab tunnistama, et see hetk oli kõik nii paha, et hakkas tekkima esimest korda ka mõningaid katkestamismõtteid. Õnneks suutsin nad kiiresti alla suruda. Sõin ja jõin siis vastu tahtmist erinevaid asju ja villide valu vastu võtsin sisse ibuka. Kui uuesti liikuma hakkasin läksid asjad paremaks ja varsti tekkis täiesti imeline taassünd – iiveldus ja peapööritus kadus, villide valu muutus talutavaks. Seetõttu tõusis uuesti nii jooksu kui ka kõndimise tempo. Seda head tunnet jagus kuni umbes 110 kilomeetrini, see oli siis ca 18 tunni täitumise paiku. Ja see oli tõesti nauditav aeg – kuna enamus võistlejaid liikusid juba väga aeglaselt, siis oli tore vahelduseks olla see, kes teistest kiiremini liigub, tavaliselt on see kahjuks teistpidi. Tõusin selle aja jooksul umbes 30 koha võrra. Öösel pakkus väikest lisamotivatsiooni eestlaste omavaheline seis – olime üsna sarnase kiirusega liikumas. Siis aga otsustas Priit, kes meist juhtis, peale 100km täitumist rajalt maha astuda ja Marika tegi öösel paar tukastust ning seetõttu sain lõpuks eestlaste arvestuses parima tulemuse. Kahjuks keegi mingit karikat või muud taolist ei andnud.

Edasi aga läksid asjad jälle järjest kehvemaks, iiveldus koos peapööritusega tulid jälle tagasi. Joosta enam suurt ei julgenud, kuna kartsin, et siis hakkan oma maosisu tühjendama. Vahepeal läks küll ajutiselt natuke paremaks, aga seda rõõmu jagus väheseks ajaks. Kui algselt olin lootnud vähemalt 150km joosta, siis öösel arvasin, et 140 peaks ikka ära tulema. Kahjuks hommikupoole purunes ka see lootus. Kui paljud küsivad, mida ma mõtlen nii pikal võistlusel, siis suur osa ajast lähebki matemaatika peale – üritan oma niigi mitte kõige parema peastarvutamisvõimega ja võistluse tõttu hapnikuvõlas ajuga arvutada välja milline tulemus tulema peaks. Ja siis veel sellest erinevaid optimistlikke ja pessimistlikke variante. Öösel üritasin kuulata kaasavõetud MP3 mängijast audioraamatut, aga peale viite minutit loobusin, kuna ei suutnud sellele keskenduda kuidagi.

Paar tundi enne lõppu oli selge, et 130 tuleb ära. Otsustasin, siis, et võtan kuni lõpuni hästi rahulikult, istun natuke iga paari ringi tagant ja puhkan. Ei olnud mingit vahet, kui palju üle 130 tuleb. Kolmveerand tundi enne lõppu aga avastasin, et vaikse tempoga käies on iiveldamist vähem tunda kui istudes, seega jalutasingi niimoodi lõpuni ära.