„Endurance 24“
on 24 tunni jooksuvõistlus, mis toimub Soomes, Espoo „Esport Arena“
spordihallis. Olin seal osalemas teist korda, eelmine oli aastal 2015. Siis oli
tulemuseks 118km. Peale eelmist korda teatasin küll enesekindlalt, et ei lähe
enam kunagi sellele võistlusele, aga nagu näha pean oma sõnad nüüd ilusasti ära
sööma. Seekord enam nii kindlalt seda ei teadusta, et enam ei peaks oma sõnadest
toituma. Põhjuseks, miks ma sinna hetkel vähemalt väga tagasi ei tahaks, on
sealsed olud – võiks ju mõelda, et mis nii viga joosta - sile jalgealune, null
tõusumeetrit, stabiilne temperatuur, ei ole vihma, lund, tuult. Tegelikult aga
on sealsed olud pikaks jooksuvõistluseks rasked: väga kõva pinnas – betooni peal
on õhuke mondo kate ja halli õhk on väga kuiv -
hoolimata pidevast joomisest on suu kogu aeg kuiv. Juhul kui oleks
võimalus sarnastes tingimustes enne treenida, siis vast oleks ka paremini
läinud, aga kahjuks Eestis sarnast kohta jooksmiseks ei ole. Üleüldse oli mul
treening selleks võistluseks natuke vussi läinud, plaanitud pikad jooksud jäid
peaaegu kõik erinevatel põhjustel ära. Ja nii pikaks ultrajooksuks treenimisel
on see kõige olulisem osa, mida ei ole võimalik muuga asendada. Aga asja
juurde:
Kohale
jõudsime Soome võistluseelsel õhtul. Eestist olid veel osalemas Priit ja Marika
ning Kerstin tuli hooldetiimi pealikuks kaasa. Kuna ta hooldas meid üksi, siis
tegelikult tal siiski tiimi ei olnud, aga hoolimata sellest sai ta oma tööga
väga hästi hakkama, ilma temata oleks kogu võistlus palju keerulisem olnud.
Kohale jõudnuna möllisime ennast hotelli sisse ja läksime kohe magama. Und jäi
öösel natuke väheks – oli see siis stardiärevus või midagi muud, aga ei suutnud
kuidagi uinuda. Ja kui lõpuks olin magama jäänud, jätkus seda rõõmu ainult
paariks tunniks, kella kolme paiku öösel läks uni ära ja uuesti magama jäämine
võttis jälle palju aega.
Hommikul olime
juba varakult kohal, et endale heas kohas laud saada.
Olin plaaninud
alustada jooksu hästi rahulikult ja ettevaatlikult 25+5 vahekorraga. See
tähendab 25 minutit jooksu, millele järgneb 5 minutit kõndi. Nii pidasin vastu
esimesed kolm tundi, kuni oli tunda, et hakkab vaikselt raskeks minema.
Edasi läksin
üle 15+5 graafikule. Algselt olin plaaninud teha esimese pausi peale esimese
maratoni täitumist, tahtsin teha jalgadele kaasavõetud kausis külma vanni. Aga
kuskil 36 kilomeetri paiku hakkasin tundma, et jalgadele hakkab vaikselt ville
tekkima. Põhjuseks tõenäoliselt see, et sellistes oludes võistlemiseks oleks
vist natuke suurema numbriga tosse vaja. Sellest siis õppetund järgmiseks
korraks (no näete, juba räägin järgmisest korrast J). Kuna tekkivate villide tõttu oli tarvis
niikuinii jalgu määrida, siis tegin oma jalavanni ka plaanitust varem ära.
Kerstin tõi mulle selleks ka kohvikust jääd, aga jääga vann osutus liiga
külmaks, et jalgu seal sees hoida. Aega kulus selle peatuse peale 15 minutit. Kui olin
uuesti liikuma saanud, siis saigi juba varsti esimene maraton joostud. Edasi
läksid asjad järjest kehvemaks – ville tuli määrimistest ja vannitamistest
hoolimata järjest juurde ja varsti hakkasid nad ka ükshaaval katki minema, mis
iga kord teravat valu põhjustasid. Lisaks sellele hakkas ka enesetunne järjest
kehvemaks minema. Tekkis iiveldustunne ja pea hakkas natuke ringi käima. Sama
asja olin kogenud ka kaks aastat tagasi. Kuskil mujal ultrajooksul ei ole mul
sellist asja olnud, tõenäoliselt on see kuidagi seotud arena kuiva õhuga. Tänu
iiveldusele muutus ka söömine järjest raskemaks, midagi ei tahtnud sisse minna.
Olin muidu algusest peale regulaarselt ja korralikult söönud. Kui oli joostud
75km, oli enesetunne nii kehvaks läinud, et tegin uue pikema peatuse. Ka
villide hulk oli muutunud juba üsna massiivseks – uudisena olid lisandunud uued
villid päkale, kohe varvaste alla. Peab tunnistama, et see hetk oli kõik nii
paha, et hakkas tekkima esimest korda ka mõningaid katkestamismõtteid. Õnneks
suutsin nad kiiresti alla suruda. Sõin ja jõin siis vastu tahtmist erinevaid
asju ja villide valu vastu võtsin sisse ibuka. Kui uuesti liikuma hakkasin
läksid asjad paremaks ja varsti tekkis täiesti imeline taassünd – iiveldus ja
peapööritus kadus, villide valu muutus talutavaks. Seetõttu tõusis uuesti nii
jooksu kui ka kõndimise tempo. Seda head tunnet jagus kuni umbes 110
kilomeetrini, see oli siis ca 18 tunni täitumise paiku. Ja see oli tõesti
nauditav aeg – kuna enamus võistlejaid liikusid juba väga aeglaselt, siis oli
tore vahelduseks olla see, kes teistest kiiremini liigub, tavaliselt on see
kahjuks teistpidi. Tõusin selle aja jooksul umbes 30 koha võrra. Öösel pakkus väikest
lisamotivatsiooni eestlaste omavaheline seis – olime üsna sarnase kiirusega
liikumas. Siis aga otsustas Priit, kes meist juhtis, peale 100km täitumist
rajalt maha astuda ja Marika tegi öösel paar tukastust ning seetõttu sain
lõpuks eestlaste arvestuses parima tulemuse. Kahjuks keegi mingit karikat või
muud taolist ei andnud.
Edasi aga
läksid asjad jälle järjest kehvemaks, iiveldus koos peapööritusega tulid jälle
tagasi. Joosta enam suurt ei julgenud, kuna kartsin, et siis hakkan oma maosisu
tühjendama. Vahepeal läks küll ajutiselt natuke paremaks, aga seda rõõmu jagus
väheseks ajaks. Kui algselt olin lootnud vähemalt 150km joosta, siis öösel
arvasin, et 140 peaks ikka ära tulema. Kahjuks hommikupoole purunes ka see
lootus. Kui paljud küsivad, mida ma mõtlen nii pikal võistlusel, siis suur osa
ajast lähebki matemaatika peale – üritan oma niigi mitte kõige parema
peastarvutamisvõimega ja võistluse tõttu hapnikuvõlas ajuga arvutada välja
milline tulemus tulema peaks. Ja siis veel sellest erinevaid optimistlikke ja
pessimistlikke variante. Öösel üritasin kuulata kaasavõetud MP3 mängijast
audioraamatut, aga peale viite minutit loobusin, kuna ei suutnud sellele
keskenduda kuidagi.
Paar tundi
enne lõppu oli selge, et 130 tuleb ära. Otsustasin, siis, et võtan kuni lõpuni
hästi rahulikult, istun natuke iga paari ringi tagant ja puhkan. Ei olnud
mingit vahet, kui palju üle 130 tuleb. Kolmveerand tundi enne lõppu aga avastasin,
et vaikse tempoga käies on iiveldamist vähem tunda kui istudes, seega
jalutasingi niimoodi lõpuni ära.
Peale finišit
tegin seda, millest olin unistanud juba vähemalt 12 tundi – viskasin pikali. See oli üks üleütlemata
mõnus hetk.
Natuke
numbreid.
Aeg: 23:55:10
(see oli viimane kord kui ajavõtukoha läbisin)
Läbitud kilomeetrid:
132,7
Läbitud
ringid: 340
Kulutatud kalorid:
10090 kcal
Väga äge! Jõudu järgmiseks jooksuks!
VastaKustutaTänan väga!
VastaKustutamul läks isegi lugedes süda pahaks :) luban, et kunagi ei proovi :) maraton on niigi juba paras pikk piin.
VastaKustutaNo proovima peaks vähemalt korra juba selle pärast, et maraton muutub peale seda väga lühikeseks sutsakaks :)
VastaKustuta