Tartu Linnamaraton

Viimane võistlus oli kolm nädalat tagasi toimunud SEB Tallinna Maraton. Kuna võistlus ise ja eriti selle lõpp olid pigem rahulikud ja viimane pakipõhi jäi endast välja pigistamata, siis läks ka taastumine kiiresti. Ainult ühe puhkepäeva lubasin endale. Järgnev nädal käisin kokku juba neli korda jooksmas ja korra ujumas. Ka järgnevad kaks nädalat enne Tartu Linnamaratoni jätkasin suhteliselt tiheda graafikuga, enamuses jooksmist, paar korda ka ujumist ja rattasõitu. 17. september joostes oli esimene kord, kui ma peale täispikka triatlonit tundsin jalgades jälle sama kergust millega suvel jooksin, siiamaani oli selline kangutamise tunne olnud. Ja peale seda see jätkus kõikidel treeningkordadel. Seega võib vist järeldada, et kuu aega võttis täielik taastumine Triathlon Estoniast aega.

Kuna ma ei oska kuidagi treenida ilma treeningplaanita – ilma tundub asi kuidagi sihitu ja huupi lahmimisena, siis panin endale mingisuguse pusserdise kokku. Esimeseks suuremaks sihiks 29. oktoober toimuv Haanja Ultra100 ultrajooks, aga ka peale seda jätkan sama kondikava järgi, kilometraaži mängin lihtsalt ümber. Põhiline rõhk on jooksmisel, aga korra nädalas käin siiski ka rattaga sõitmas ja ujumas kuna pikemas plaanis tahan kindlasti veel mitmeid triatlone teha, ka täispikkasid. Kaks korda nädalas käin jooksmas ka hommikul. Veel kevadel ei meeldinud mulle hommikune jooksmine üldse, aga tasapisi suve jooksul harjusin ja nüüdseks on lausa meeldima hakanud.  

Kava järgi siis näeb mu nädal välja järgnev:

ESMASPÄEV: Puhkepäev. Üks ju ikka peab olema J

TEISIPÄEV: Hommikul jooks, õhtul vaheldumisi üle nädala mäkkejooks või lõigud.

KOLMAPÄEV: Poolpikk jooks. Pikkus ca 15-20km

NELJAPÄEV: Nii kaua kui ilmad lubavad rattasõit, edasi jõusaal. See on koht, kus ma siiamaani praktiliselt üldse ei ole käinud, aga mõtlesin, et proovin.

REEDE: Hommikul jooks, õhtul koos lastega ujumine

LAUPÄEV: Pikk jooks. Kui distants väga pikaks läheb, siis jalgade säästmiseks jagan pooleks ja teen kahes osas.

PÜHAPÄEV: Poolpikk jooks.

Niimoodi näeb asi välja ideaalis, reaalsuses sõidab ilusatele plaanidele päris elu hooga sisse ja teeb oma korrektuurid. Siiamaani on õnnestunud realiseerida sellest umbes kaks kolmandikku. …mis pole tegelikult üldse paha.

 

…AGA ASJAST…

Nädal aega enne Tartu Linnamaratoni tegin pühapäeval pika jooksu päeva, hommikul 19km ja õhtul 24km. Tundub, et sellega tegin vasaku jala säärelihasele natuke liiga, kuna õhtuse jooksu lõpus kippus ta krampi minema hakkama ja peale teisipäeva hommikust jooksu jäi veel valusamaks. Pidasin siis natuke vahet, et asi paraneks ja neljapäeval ei olnudki niisama käies enam midagi tunda. Plaanisin siis, et lähen jooksen mõned lõigud, et ennast käima saada, aga juba soojendusjooksu käigus andis natuke ikka tunda. Piirdusingi siis ainult 20 minutise sörgiga. Laupäeva hommikuks oli küll paranenud ja etteruttavalt võin öelda, et ei teinud muret kogu maratoni.

Otsustasin proovida vahelduseks ühe tempokama maratoni teha ja kui kõik hästi läheb, siis isegi rekordit rünnata. Seega selleks, et jooks enda jaoks huvitamaks teha, meisterdasin rekordigraafikuga käepaela. Siht siis joosta kiiremini kui 3:57:18

Start oli hommikul kell 9:00, mis tähendas, et kodust tuli juba tunduvalt liiga vara sõitma hakata. Korraldajad – mis teil viga on? Osalejad ei ole ju ainult tartlased…

Start antud ja minema. Kohe alguses avastasin, et olen kehva kohta jäänud, tõstsin tempot, et sättida ennast ettepoole. Sellega läksin natuke isegi liiga hoogu ja jooksin ennast 3:45 gruppi, mis on ilmselgelt overkill. Asjade loogilise käiguna libisesidki nad vaikselt minema. Viiendaks kilomeetriks edestasin rekordigraafikut peaaegu kolme minutiga. Minek ei olnud üldse lihtne – ei olnud küll väga raske, aga mugavustsoonist olin ikka üsna kaugel. Ja see tegi murelikuks. Ei uskunud, et selline sildupõletav tempo väga jätkusuutlik on. Aga jätkasin siiski samamoodi, vahe rekordigraafikuga kasvas. Üheteistkümnendaks kilomeetriks oli see  4:35 ja kasvas endiselt. Kümnenda ja viieteistkümnenda vahel läks mõneks kilomeetriks ka väheke paremaks ja jooksmine oli lihtsam. Siis aga jõudis trass Tartust välja Luunja kandi lagedate põldude vahele kus oli päris tuuline olla. Kohati ka vastu ja üsna kõvasti. Edasi jätkus jooks samamoodi, suhteliselt ühtlases tempos kuni 31. kilomeetrini, kus tabas mind mingi haamrimoodi asi, mille tulemusena hakkas tempo hoolimata mu ponnistustest kukkuma. Isegi natuke üle kuue kukkus. Kuna aga edu rekordigraafikuga oli 5:36, siis uskusin, et äkki siiski kannatan ära ja suudan tempot piisavalt kiirena hoida. 3 kilomeetrit kannatatud, läkski kergemaks, aga seda jagus kahjuks ainult kilomeetriks, siis sai ilus elu jälle läbi ja samm töntsimaks. Vaikselt iga kilomeetriga jäin aeglasemaks, kuni neljakümnendal kilomeetril tuli ebainimlikult järsk ja pikk tõus. Peale seda olid jalad nagu spagetid ja joosta veel raskem. Kuna aga lõpp oli juba üsna lähedal, tuli adrekalaks sisse ja tempo hakkas jälle tõusma. Aju oli olnud juba mõned ajad hapnikuvaeguses, ja sellises olukorras on reaalainetega tegelemine keeruline ning seetõttu ma ei suutnud kuidagi välja arvutada, kas tuleb rekord või mitte. Kuskil kilomeeter enne lõppu sain lõpuks mingisuguse arvutuskäigu tehtud ja selle tulemusena olin kindel, et rekordit ei tule, aga alla nelja tunni tuleb ära. Seepeale lasin jala natuke sirgu. Pool kilomeetrit edasi hakkasin endas kahtlema, sest tundus, et äkki ikkagi napilt tuleb rekord. Hakkasin siis jälle kiiremini ennast liigutama. Finišisse jõudes näitas minu kell, et aeg on 3:57:03, mis oleks 15 sekundiline rekordiparandus. Ametlikult aga on välja kuulutatud 3:57:21, selle järgi olin 3 sekundit rekordist aeglasem.

 

Tavaliselt on võistlustel alati kaks lõpuaega: bruto ja neto, ehk siis aeg stardipaugust lõpuni ja aeg stardijoone ületamisest lõpuni. Seekord aga on millegipärast ainult üks aeg. Ja vaadates selle suurt vahet mu kella ajaga, tundub see bruto olevat. Seega ei tea hetkel veel siiamaani, kas tuli uus rekord või mitte. Aga tegelikult ei ole seal suurt vahet, olulisem on see, et jooksen jälle enda kohta üsna krapsakalt ja selle tundega on hea kuu aja pärast toimuvale HaanjaUltra100 ultramaratonile vastu minna.

Peale jooksu elasin veel kaasa Evelinile ja Kerstinile, kes mõlemad osalesid kümne kilomeetri jooksul. Kerstin nii pikal esimest korda. Mia oli lastejooksul käinud juba minu jooksu ajal.