kolmapäev, 26. oktoober 2016

Haanja Ultra100 eelvaade


Ultraspordis on väga oluline treeningute ja võistluste pikk etteplaneerimine ja plaane tehakse tavaliselt suuremate võistluste puhul kuni aasta ette ja ei ole ka väga haruldane kui mõnda suuremat võistlust mitu aastat ette planeeritakse.

Minu viimane pikaajaline masterplan oli täispika triatloni läbimine ja lõpuks olin selles ettevõtmises nii kõrvuni sees, et edasisele mõelda palju mahti ei olnud. Kui asi edukalt tehtud sai, oligi mõneks ajaks plaanides auk sees – ainult HaanjaUltra100 ultrajooks oktoobri lõpus oli kindlalt paigas. Ja üleüldse tundsin ennast natuke teelahkmel seisvana – tundus, et peaksin otsustama, kummaga ma jätkan, kas triatloni või ultrajooksuga. Kahte asja korraga tehes ei suuda piisavalt põhjalikult kummalegi kontsentreeruda. Aga peale pikemat sisekaemust ei suutnud loobuda kummastki. Üksnes triatloniga tegelemise suur miinus on see, et aastas saaks eeldatavalt ainult ühe täispika triatloni teha. Enamus lähiümbruse võistluseid on koondunud suve lõppu paari nädala sisse. Suve alguse poole on olemas küll paar võistlust, kuid erinevatel põhjustel hästi ei sobi mulle neist ükski. Käesoleva aasta suvel täispikaks valmistumise osana osalesin Eestis suurel osal siinkorraldatud triatlonidest ja peale seda jõudsin järjekordselt tõdemuseni, et lühikesed võistlused ei paku mulle suurt pinget. Väikeseid kiireid sutsakaid suuremate võistluste vahel augutäiteks teha on tore, aga nad on siiski aseaine, mis ei küündi päris asja tasemeni. Nagu alkoholivaba õlu. Kui ikka peale võistlust kurnatusest külmavärinaid peal ei ole, siis ei olnud piisavalt äge üritus. Enamus peab minusuguseid (jah, ma ei ole ainuke, meid on rohkem J) mingit psüühilist häiret põdevateks inimesteks ja ega nende arvamus tõest vist väga kaugel ei ole kah, aga mulle selline häire igaljuhul sobib.


Teine suur miinus triatloniharrastuse juures on see, et talvel ei toimu mitte midagi ja ma ei suuda kogu talve veeta valmistudes järgmiseks suveks. Kolmandaks ei sobi mulle ka see, et kui tahta triatloniga tõsisemalt tegeleda, siis läheb ajuvabalt suuri summasid varustusesse – ma ei suuda iseendale kuidagi õigustada 3000 eurose ratta ostmist. Ja kui ma ei suuda seda endalegi õigustada, kuidas ma seda siis perele peaksin tegema. Päris loobuda ka ei taha, sest täispika tegemine eelmine suvi oli väga äge ettevõtmine.  Olengi jõudnud otsusele, et jäävad mõlemad, sest põhiline on ikkagi see, et oleks fun. 

Nüüdseks olen paika saanud suuremas osas ka oma järgmise aasta ja tõenäoliselt ka ülejärgmise aasta alguse. Algab asi juba see laupäev HaanjaUltra100 jooksuga. Järgmine suurem väljakutse saab olema järgmise aasta veebruari lõpus Soomes toimuv Endurance 24 ultrajooks. Üleeelmine aasta peale seal osalemist olin küll üsna kindel, et rohkem ei taha sinna minna 400 meetrisele betoonist siseringile 24 tundi järjest jooksma, aga kuna suhteliselt kehva tulemus on kripeldama jäänud, siis peab proovima uuesti. Vahepeale jääva 4 kuud sisustan ettevalmistusega ja tõenäoliselt osalen ka kolmel-neljal maratonil. Kus täpsemalt, selgub asjade käigus. Peale seda tuleb juunis toimuv Laulasmaa Ultra ja siis jääb kaks kuud aega ennast uuesti triatleediks muundada ja augustis proovin uuesti Triathlon Estonial täispikka teha. Seekord siis juba aja peale loodetavasti. Ja järgmisena tulebki 2018 alguses mu uus SUUR tsällends. Mis see on, veel suure kella külge ei paneks, kuna seal osalemine sõltub sellele eelnevast iseendale seatud kvalifikatsioonikünnisest. Ja kui ma seda ei täida, siis jääb ära…vist…

Aga peale pikka laialivalguvat sissejuhatust siis ka sellest, millise enesetunde/ootustega lähen laupäeval Haanjasse sadat kilomeetrit jooksma. See aasta on korraldajad muutnud natuke rada, nimelt siiamaani olnud 6,66km ringi asemel on see aasta ringi pikkuseks 8,33km ja sellega koos pidi olema muutunud ka raja iseloom: kaotatud on enamus asfalti ja see asendatud juurikase singliga. Seetõttu ei saa ka eelmiste aastate aega endale orientiiriks võtta, rada on ju raskem. See aga on tekitanud sisse rahu – isegi kui aeg tuleb eelmisest aastast kehvem, on vabandus kohe tagataskust võtta. Ka eile mahasadanud lumi ei muuda olusid kindlasti lihtsamaks.

Treeningud on läinud enamvähem korda – enamus plaanitust on tehtud saanud. Viimane mahunädalavahetus läks küll natuke lörri, kuna plaanitust sain korralikult tehtud ainult laupäevahommikuse 20km. Õhtusest jooksust sain läbitud ainult 8km, peale mida väsisin ootamatult nii ära, et pooleli ta jäigi. Ei tahtnud ennast väga ära lõhkuda. Ja ka pühapäev olin juba hommikust saadik soss. Võimalik, et oleks pidanud kahe jooksu vahel rohkem sööma, äkki siis oleks parem olnud. Kolm nädalat tagasi joostud Tartu Linnamaraton näitas, et võrreldes aastatagusega on minek märgatavalt parem, seega olen siiski tulemuse suhtes mõõdukalt optimistlik.

Natuke teeb muret vasaku jala sääre lihas, mis on viimastel trennidel natuke valu teinud. Mitte küll palju, aga 100 kilomeetriga võivad ka alguses tühisena näivad asjad kasvada suurteks jamadeks.

Kui kellelgi peaks juhtuma laupäeval vaba aega olema ja ta ei oska oma eluga midagi mõistlikumat peale hakata, siis siin on ringiaegade lives jälgimise koht: http://my2.raceresult.com/63539/results?lang=en#

Järgmine kord kirjutame siis juba peale võistlust.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar