Ultraspordis
on väga oluline treeningute ja võistluste pikk etteplaneerimine ja plaane
tehakse tavaliselt suuremate võistluste puhul kuni aasta ette ja ei ole ka väga
haruldane kui mõnda suuremat võistlust mitu aastat ette planeeritakse.
Minu viimane
pikaajaline masterplan oli täispika triatloni läbimine ja lõpuks olin selles
ettevõtmises nii kõrvuni sees, et edasisele mõelda palju mahti ei olnud. Kui
asi edukalt tehtud sai, oligi mõneks ajaks plaanides auk sees – ainult
HaanjaUltra100 ultrajooks oktoobri lõpus oli kindlalt paigas. Ja üleüldse
tundsin ennast natuke teelahkmel seisvana – tundus, et peaksin otsustama,
kummaga ma jätkan, kas triatloni või ultrajooksuga. Kahte asja korraga tehes ei
suuda piisavalt põhjalikult kummalegi kontsentreeruda. Aga peale pikemat
sisekaemust ei suutnud loobuda kummastki. Üksnes triatloniga tegelemise suur
miinus on see, et aastas saaks eeldatavalt ainult ühe täispika triatloni teha.
Enamus lähiümbruse võistluseid on koondunud suve lõppu paari nädala sisse. Suve
alguse poole on olemas küll paar võistlust, kuid erinevatel põhjustel hästi ei
sobi mulle neist ükski. Käesoleva aasta suvel täispikaks valmistumise osana osalesin
Eestis suurel osal siinkorraldatud triatlonidest ja peale seda jõudsin
järjekordselt tõdemuseni, et lühikesed võistlused ei paku mulle suurt pinget. Väikeseid
kiireid sutsakaid suuremate võistluste vahel augutäiteks teha on tore, aga nad
on siiski aseaine, mis ei küündi päris asja tasemeni. Nagu alkoholivaba õlu. Kui
ikka peale võistlust kurnatusest külmavärinaid peal ei ole, siis ei olnud piisavalt
äge üritus. Enamus peab minusuguseid (jah, ma ei ole ainuke, meid on rohkem J) mingit psüühilist häiret põdevateks
inimesteks ja ega nende arvamus tõest vist väga kaugel ei ole kah, aga mulle
selline häire igaljuhul sobib.
Teine suur
miinus triatloniharrastuse juures on see, et talvel ei toimu mitte midagi ja ma
ei suuda kogu talve veeta valmistudes järgmiseks suveks. Kolmandaks ei
sobi mulle ka see, et kui tahta triatloniga tõsisemalt tegeleda, siis läheb
ajuvabalt suuri summasid varustusesse – ma ei suuda iseendale kuidagi õigustada
3000 eurose ratta ostmist. Ja kui ma ei suuda seda endalegi õigustada, kuidas
ma seda siis perele peaksin tegema. Päris loobuda ka ei taha, sest täispika tegemine
eelmine suvi oli väga äge ettevõtmine. Olengi
jõudnud otsusele, et jäävad mõlemad, sest põhiline on ikkagi see, et oleks
fun.
Nüüdseks olen
paika saanud suuremas osas ka oma järgmise aasta ja tõenäoliselt ka ülejärgmise
aasta alguse. Algab asi juba see laupäev HaanjaUltra100 jooksuga. Järgmine
suurem väljakutse saab olema järgmise aasta veebruari lõpus Soomes toimuv
Endurance 24 ultrajooks. Üleeelmine aasta peale seal osalemist olin küll üsna
kindel, et rohkem ei taha sinna minna 400 meetrisele betoonist siseringile 24
tundi järjest jooksma, aga kuna suhteliselt kehva tulemus on kripeldama jäänud,
siis peab proovima uuesti. Vahepeale jääva 4 kuud sisustan ettevalmistusega ja
tõenäoliselt osalen ka kolmel-neljal maratonil. Kus täpsemalt, selgub asjade
käigus. Peale seda tuleb juunis toimuv Laulasmaa Ultra ja siis jääb kaks kuud
aega ennast uuesti triatleediks muundada ja augustis proovin uuesti Triathlon
Estonial täispikka teha. Seekord siis juba aja peale loodetavasti. Ja
järgmisena tulebki 2018 alguses mu uus SUUR tsällends. Mis see on, veel suure
kella külge ei paneks, kuna seal osalemine sõltub sellele eelnevast iseendale
seatud kvalifikatsioonikünnisest. Ja kui ma seda ei täida, siis jääb ära…vist…
Aga peale
pikka laialivalguvat sissejuhatust siis ka sellest, millise enesetunde/ootustega
lähen laupäeval Haanjasse sadat kilomeetrit jooksma. See aasta on korraldajad
muutnud natuke rada, nimelt siiamaani olnud 6,66km ringi asemel on see aasta
ringi pikkuseks 8,33km ja sellega koos pidi olema muutunud ka raja iseloom:
kaotatud on enamus asfalti ja see asendatud juurikase singliga. Seetõttu ei saa
ka eelmiste aastate aega endale orientiiriks võtta, rada on ju raskem. See aga
on tekitanud sisse rahu – isegi kui aeg tuleb eelmisest aastast kehvem, on
vabandus kohe tagataskust võtta. Ka eile mahasadanud lumi ei muuda olusid
kindlasti lihtsamaks.
Treeningud on
läinud enamvähem korda – enamus plaanitust on tehtud saanud. Viimane
mahunädalavahetus läks küll natuke lörri, kuna plaanitust sain korralikult
tehtud ainult laupäevahommikuse 20km. Õhtusest jooksust sain läbitud ainult
8km, peale mida väsisin ootamatult nii ära, et pooleli ta jäigi. Ei tahtnud
ennast väga ära lõhkuda. Ja ka pühapäev olin juba hommikust saadik soss.
Võimalik, et oleks pidanud kahe jooksu vahel rohkem sööma, äkki siis oleks parem
olnud. Kolm nädalat tagasi joostud Tartu Linnamaraton näitas, et võrreldes
aastatagusega on minek märgatavalt parem, seega olen siiski tulemuse suhtes mõõdukalt
optimistlik.
Natuke teeb
muret vasaku jala sääre lihas, mis on viimastel trennidel natuke valu teinud. Mitte
küll palju, aga 100 kilomeetriga võivad ka alguses tühisena näivad asjad
kasvada suurteks jamadeks.
Kui kellelgi
peaks juhtuma laupäeval vaba aega olema ja ta ei oska oma eluga midagi
mõistlikumat peale hakata, siis siin on ringiaegade lives jälgimise koht: http://my2.raceresult.com/63539/results?lang=en#
Järgmine kord
kirjutame siis juba peale võistlust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar