Haanja Ultra100

Kuna seekordne Haanja Ultra100 oli mul juba järjekorras neljas, siis võistluse ümber toimuv olme on juba paika loksunud – ööbimine, kohalejõudmine, söömine ja muu. Kaasavõetavate asjade pakkimine ultravõistlusteks on väga lihtne – kõik kodus leiduvad vähegi sportlikuma olemisega riideesemed tuleb lihtsalt kotti toppida ja hommikul enne võistlust saab siis otsustada vastavalt ilmale mida selga toppida.

Minek oli nagu ikka reede õhtul, Tartus pastaparty ja edasi Haanjasse. Haanja Milla külalistemaja on ööbimiseks parim paik, odav ja stardist ainult paarisaja meetri kaugusel.

Äratus hommikul kell viis, söömine, riietumine, viimane kaasavõetavate asjade pakkimine ja oligi aeg ennast stardi poole sättima hakata. Number käes, oli natuke aega jooksututtavatega sooja tehes juttu rääkida. Ultrajooksuks sooja tegemine näeb neil, kes esimeste kohtade peale ei pretendeeri, välja niimoodi, et seistakse riietevahetuse telgis puhuri ees soojas J

Start rahulik nagu alati. Kuna oli veel vara, siis esimene ring oli pimedas. Seetõttu oli ka pealamp vajalik. Kuidas see välja nägi, saab aimu siin olevast klipist: https://www.facebook.com/haanja100/?fref=ts . Kuna enamustel spordiriietel on küljes igasugu helkivaid elemente, siis näeb eespool jooksev inimeste rida pealampide valges väga äge välja. See aasta oli muudetud ka rada, ja seoses muutlike ilmaoludega veel mitu korda. Ei tea küll täpseid numbreid, aga tõusumeetreid oli viimasel versioonil rohkem kui vanal rajal. Väga tore uuendus oli see, et kogu asfalt oli ära kaotatud, ühel korralikul maastikujooksul ei tohiks seda olla. Uuel rajal on sees ka üks päris korralik mägi, millest ülesronimine võttis võhmale isegi esimestel ringidel puhanuna. Kohalikud pidid seda tõusu „maasikaks“ kutsuma, aga need nimed mis mina talle viimastel ringidel andsin olid küll tunduvalt ropumad. Kuna veel paar päeva enne oli Haanjas olnud niipalju lund, et sai isegi suusatada, siis nüüdseks ärasulanuna oli ta madalamatesse kohtadesse ka mudamülkaid moodustanud. Aga see kõik käib asja juurde, kes tahab mööda sirget ja kõva teed joosta, võib Tallinna maratonil seda teha.

Esimesed kuus ringi läksid ühtlaselt, suuremad tõusud kõndisin, väiksemad jooksin. Olin otsustanud seekord rohkem tähelepanu toitumisele pöörata ja ringi keskel olevas toitlustuspunktis iga ring ühe geeli tarbida. Aga kolmandal ringil oli tekkinud sinna muljetavaldav koogivalik, nimelt oli Hannes Veide niimoodi otsustanud tähistada oma sama päev olevat 40-aastast juubelit. Tänan Hannes, super äge üllatus oli! Nii need geelid söömata jäidki.

Seitsmendal ringil hakkas väsimus jalgades järjest rohkem tunda andma ja tempo langema. Siis sai täis ka esimene maraton. Aeg oli kuskil 4:50 kandis. Samal ringil sattusin jooksma koos klubikaaslasega, kellega meil tempod klappisid ja koos jooksime viis ringi. Koos jooksmine on rasketel hetkedel hea, üksi olles kipub allaandmine ja kõndima hakkamine vahest liiga lihtsalt tulema. Kaheteistkümnendal ringil aga oli näha, et tema tempo oli minust natuke kiirem ja ta pidi mind vahest natuke järgi ootama. Soovitasin tal siis oma teed minna, mida ta ka tegi. Kolmeteistkümnenda ringi alguses oleks peaaegu unustanud võtta kaasa pealambi, see oleks kehvasti lõppenud kuna ringi lõpuks oli uuesti pimedaks läinud. Pimedus ja ladistama hakanud vihm muutis nähtavuse kehvaks ja raske oli näha, kuhu astuda. Kartes vigastusi, hakkasin käima ka porisemates kohtades. Vaikselt hakkas külm kontidesse pugema, aga kuna lõpuni oli nii vähe, siis ei hakanud riideid vahetama minema. Seetõttu oli päris hea meel kui viimasele ringile minna sai. Esimese kilomeetri jooksin endises tempos, siis aga hakkas adrekat peale tulema ja tempo kasvama. Hakkasin jälle tõuse jooksma ja kõikidest mülgastest, kust enne sai mööda äärt ettevaatlikult mööda hiilitud, jooksin nüüd mõnuga otse läbi – ei pidanud ju enam jalgu kuivas hoidma. Ringil möödusin kokku neljast jooksjast, kes ka viimasel ringil olid. See andis kõvasti hoogu juurde, aga keegi neist ei avaldanud soovi minuga kaasa tulla.

Kokkuvõttes aeg 13:36:19 ja 35. Koht (101 startijat) Aeg on küll 45 minutit eelmisest aastast kehvem, aga koht 8 võrra parem. Kokkuvõttes väga rahul, eriti kohaga, nii kõrgel mind tavaliselt kuskilt lõpuprotokollist ei leia.

Öö peale jooksu oli raske nagu ta ikka peale ultramaratoni on. Kui ma nüüd järgmisel päeval kodus diivanil lebades natuke oma valusate lihaste üle kurtsin, siis teatas Kerstin mulle selle peale, et mida sa ohid, vabatahtlikult ju läksid sinna hullude kokkutulekule. …ja õige see ju on J