16 nädalat stardini (...ja Tartu Jooksumaraton)

ESMASPÄEV

50km maaterattaga.

TEISIPÄEV

Hommikul 9km jooksu

Õhtul ujumine – 500m soojenduseks, siis lõigud 15x100m kiires tempos. Lõpuks 400m lõdvestuseks. Peab tunnistama, et oli päris raske.

KOLMAPÄEV

Pikem ujumine. Kokku 3km. 300m soojenduseks, siis 2,5 km järjest rahulikus tempos, lõpuks 4x50m lõdvestuseks. Aega läks 1:25. Proovisin harjutada ettepoole vaatamist, mis on avavees ujudes oluline, et võimalikult sirgelt edasi liikuda. Tundus, et sobivaim variant on selline hingamistsükkel: vasakule, paremale, vasakule, ettevaatamine koos paremalt hingamisega ja siis jälle otsast peale. Nii kõrgele pead kahjuks ettepoole välja ei saa, et eest ka hingata saaks. Tegelikult oleks küll suuteline niipalju kergitama pead, aga siis upuvad jalad väga sügavale ja ühtlane liikumisrütm läheb sassi. Niisuguse tsükliga hingates/vaadates saan suunda korrigeerida ca iga 20 meetri tagant, mis peaks olema piisav. Kui vesi soojemaks läheb, ja ma endale kalipso hangitud saan, siis saab seda juba reaalsetes oludes katsetama hakata.

NELJAPÄEV

Hommikul 6 km jooksu.

Õhtul 45km maanterattaga. Soe ja mõnus ilm.

REEDE

Maanterattaga 42km – endiselt on soe ja tore!

LAUPÄEV

Puhkepäev – elagu potipõllundus!

PÜHAPÄEV

Jooksin Otepäält Elvasse kulgeval võistlusel, mille korraldajad on mingisugusel arusaamatul põhjusel „Tartu Jooksumaratoniks“ nimetanud. Hoolimata sellest, et pikkust on tal 23km ja Tartus ta kah ei toimu. Olen sellel võistlusel juba kaks korda osalenud, aga viimane kord jäi aastasse 2012. Üleüldse oli mu viimane maratonist lühem jooksuvõistlus aastal 2013. Seega tekkis enne starti isegi väike ootusärevus, et kuidas selline kihutamine välja tuleb. Esimesed kolm-neli kilomeetrit ei saanud tüüpilise aeglase pikamaamehena ennast kuidagi käima. Selline kange ja ebamugav olemine. Siis aga läks mootor korralikult käima ja sain jalad lahti. Edasi kulges võistlus ilma äravajutamiseta ühtlases tempos kuni lõpuni välja. Natuke oli keeruline tempot reguleerida – ei teadnud kui palju võib pingutada, et lõpuni gaasi jaguks ja ka keskmisest troopilisem ilm tekitas natuke raskusi. Nii ma siis jooksingi mugavustsoonist natuke väljaspool, aga mitte väga palju. Tasuks siis aeg 2:04:18. See on mu selle võistluse senisest rekordist 13 minutit parem. Kahe aastaga mingisugune progress on siiski toimunud. Ja nagu öeldakse suusakoondise pressiteates, peale seda kui parim eestlane on lõpetanud viiekümnendal kohal – siit on hea edasi minna.