Ratta seadistamine

Kui otsida internetist soovitusi algajale raudmeheks pürgijale, siis praktiliselt kõik artiklid sisaldavad kahte asja – tegele oma ujumistehnikaga ja lase ratas korralikult seadistada. Kuna esimese taha võib nüüdseks linnukese teha, siis võtsin tõsisemalt kätte neist teise.

Kui nüüd ajas natuke tagasi minna, siis eelmise aasta septembris - kohe peale maanteratta soetamist – leidsin internetist exceli tabeli, mis sisaldas rattaseadistamise juhendit. Tegutsesin siis selle põhjal ja panin sadula kõrgused, kaugused ja muud asjad paika. Peab tunnistama, et tulemus tundus päris hea. Siis aga hankisin lenksule aeropikendused ja sellega muutus palju. Kuna aeroasendis ei tohi käed olla ees liiga pikalt välja sirutatud, siis pidin õige asendi saavutamiseks sadulaga üsna palju ettepoole liikuma.

Nagu jooniselt näha, peaks keha ja käte vaheline nurk ca 90 kraadi olema. Selle ma ka saavutasin, aga sõita proovides ei maitsenud see asi kohe kuidagi – asend oli väga kaugel loomulikust mugavast poosist, kogu keha läks krampi ja sõita sai niimoodi ca 3 minutit järjest, siis pidi ennast natuke sirutama. Kuna aga pikka maad sõites sellised sirutamised rikuvad paljuski kasu, mis eelnevalt aeroasendis sõitmisega saadud on.

Kui mõni spordikaugem lugeja on käe püsti tõstnud ja küsib, et milleks see üldse vajalik on, siis seletuseks niipalju, et kasu tuleb keha aerodünaamilisemast asendist – isegi oma ebamugavas poosis sõites tõusis mul vastutuult lõikudel kiirus niimoodi kõvasti. Pikemal võistlusel võib saavutatud kasu olla üsna suur. Kui algaja triatlonist soovib sedamoodi sõidustiili harrastama hakata, siis on selleks 2 võimalust - kas hankida kallis eraldistardiratas:

…või monteerida tavalisele maanteerattale aeropikendused

Seda teist teed läksin siis ka mina. Muidugi niimoodi toimides peab leppima sellega, et maanteeratas on võrreldes triatlonirattaga teistsuguse ehitusega ja sama heaks seda niimoodi ei saa. Kuna aga see on rahakotile tunduvalt sõbralikum lahendus, siis vähemalt esialgu jääb nii.

Hakkasin siis otsima kohta, kus saaksin abi. Tuli välja, et see ei olnud üldse niisama lihtne – tavaliste maastiku ja maanterataste seadistamisega saavad kõik poed hakkama, aga kui jutt läheb aeroasendi peale, siis ei räägita enam üldse väga enesekindlat juttu või siis palutakse kevadet oodata, või ühel juhul Tartusse minna. Otsingutega jõudsin lõpuks Tallinna Ülikooli õppejõud Indrek Rannama jutule kes oligi nii kena ja mind jutule võttis. Varsti olingi koos oma kaherattalise sõbraga tema juures kohal:

Seadistamisel tuli välja, et suurim probleem mis mulle ebamugavust tekitas, on see, et lenks on võrreldes sadula kõrgusega liiga madalal ja kaugel. Sellest tulenevalt pidin kogu keha raskusega käte peal lebama ja samas oli keha puusade juurest liiga kokku surutud, mis pärssis jalgade tööd. Kõrguse probleemi lahendas ta kiiresti sellega, et keeras stemi lihtsalt teistpidi (stem on see jubin mis lenksu kinni hoiab) Sellega muutus sõiduasend hetkega tunduvalt mugavamaks. Veel peaksin hankima endale 2 cm lühema stemi, et asendit veelgi paremaks muuta. Peale seda seadistati veel kingade aluseid klotse sirgemaks, et põlved vändates väljapoole ei käiks. Seadistuste tulemus on siis järgmine:

Nüüd ei ole rattasõidu osas enam muud teha, kui oodata natuke kevadisemaid ilmasid, et hakata kilomeetreid koguma.