Hooaja vahetamine

Detsembri algus on olnud sportlikus plaanis keskmisest tihedam, esimene nädalavahetus Mispo Talvemaraton ja sellele otsa järgmine nädalavahetus koos paari teise ultrajooksjaga korraldatud pikem ööjooksutrenn. See nägi välja niimoodi, et laupäeva õhtul sõitsime rongiga Tapale ja tagasi Tallinna pidi siis jooksuga tulema. Kes kuidas oma laupäeva ööd veedab, kes ööklubis, kes mööda pimedat maanteed pealambivalgel joostes. Iseenesest oli väga meeleolukas: öine taevas, langevad tähed, jäine tee ja kohati ka näpistav külmus mis järjepidevalt jäätas ära mu joogikoti vooliku. Seda sai siis alguses sulatatud nii, et panin koti riiete alla kehale lähemale ja hiljem, kui saime endale saateauto, siis panin ta vahepeal sinna sulama. Tänu pimedusele peale tähtede palju muud vaadata ei olnud. Aga ega sellest suurt kahju ka ei olnud, kuna ega seal Harjumaa põldude vahel eriti vaatamisväärsusi niikuinii ei ole. Nagu me vahepeal omakeskis rääkisime: „Hea, et on pime ja ei pea vaatama, et siin ei ole midagi vaadata“. Kahjuks jäi mul üritus lõpuni tegemata, sest mida aeg edasi, seda rohkem hakkas parema jala hüppeliiges valu tegema. Alguses see küll peale kõnnipausi taandus, aga peale seda kui oli joostud 7 tundi ja jõudsime Ragnari juurde pudrupausile tegi jalg juba ka kõndides haiget. Seega siis otsustasin asja pooleli jätta ja saateautosse magama ronida. Ei julgenud vigastuse hankimisega riskida. Kilomeetreid kogunes 56, mis ongi tegelikult pikim jooks mida ma väljaspool võistlust treeninguna teinud olen.

Peale seda aga peaks siis pihta hakkama treenimisega järgmiseks suuremaks võistluseks, mis on veebruari lõpus Soomes toimuv „Endurance 24“ Nagu võistluse nimes peenelt vihjatakse, on tegemist jooksuvõistlusega mis kestab 24 tundi järjest. Ja kuna midagi sai ära tehtud ja järgmiseks asjaks peab hakkama ennast ette valmistama ja aasta hakkab ka vaikselt lõppema, siis tundus et nüüd nagu olekski see hetk kui eelmine hooaeg läbi sai ja uus algab. Nagu hooajavahetus või midagi. Ja siis otsustasin teha midagi eriti ekstreemset – nädal aega järjest üldse mitte trenni teha. Jah, te lugesite õigesti – nädal aega järjest – mitte midagi! Seda on see aasta juhtunud ainult ühe korra – augustis peale täispikka triatlonit, kui segu väsimusest ja seljavalust mind nädalaks maha murdis. 

Edasi aga peale seda arutut lihasuretamist alustan kümnenädalast ettevalmistustsüklit eelmainitud 24 tunni jooksuks. Peab ütlema, et seda kava kokku panna ei olnud väga lihtne – tahtsin arvestada lisaks ka oma suvise täispika triatloni plaaniga ja veelgi kaugemal tulevikus asetleidva pika mägiultraga, ehk siis oleks vaja talve jooksul saada kiiremaks/stabiilsemaks ujujaks ja hakata pihta pikema projektiga jalgade tugevamaks kasvatamisega, et nad mägedes jooksmisele vastu peaks. Mahud on jaotatud nii, et raskemad treeningnädalad vahelduvad lihtsama nädalaga kasvavas hulgas, ehk siis: 1 raske nädal, 1 lihtsam nädal, 2 rasket nädalat, 1 lihtsam nädal, 3 rasket nädalat ja siis enne võistlust 2 nädalat puhkust. Puhkus ei tähenda seda, et trenne ei ole – treeningute kordade arv jääb samaks, aga mahud vähenevad väikseks. Nädal hakkab välja nägema niimoodi:

ESMASPÄEV – Puhkepäev. Üks peab nädalas olema

TEISIPÄEV – Hommikul jooks, pikkus vastavalt enesetundele. Kui väsimus väga akumuleeruma hakkab, siis võib hommikujooksu vahest ka ära jätta. Õhtul jõusaal, eesmärgiks raam natuke tugevamaks saada, kulub ära nii ultrajooksul kui ka triatlonil.

KOLMAPÄEV – Poolpikk jooks 17 kuni 21 km. Tegelikult tuleks 24 tunni trenniks natuke rohkem kilomeetreid koguda, kui see mul plaanis on, seega oluline treening. Kolmapäeval hommikul ei jookse, et natuke värskust jalgadesse saada.

NELJAPÄEV – Hommikul jooks, õhtul lõigud. Lõigujooksu pikkused ja lõikude arvu veel ei ole välja mõelnud. Äkki saab natuke kiiremaks kah niimoodi…

REEDE – Hommikul jooks, õhtul ujumine. Kuna rohkem ujumistreeninguid kuidagi ära ei mahuta, siis proovin selle vähese teha nii kvaliteetse kui võimalik. See tähendab, et ei uju lihtsalt tuimalt edasi-tagasi, vaid teen erinevaid lõike mis vaheldub käelabadega ujumisega. Suveks võiks ikka tunduvalt kiiremaks saada.

LAUPÄEV – Pikk jooks rahulikus tempos. Kui distants väga pikaks hakkab minema, siis jaotan kahte osasse.

PÜHAPÄEV – Pikk tõusujooks. Jalad peaksid olema laupäevast väsinud, seega parajas konditsioonis, et harjutada pikaks mägijooksuks. Hakkan seda tegema keppidega, kuna kõik ultrajooksjad, kes on mägedes jooksmas käinud, räägivad nagu ühest suust, et kepid on mägedes täiesti asendamatud asjad.