Esmaspäev, 19. september 2022

Tor Des Geants - DNF

 Tor Des Geants - 340 km pikk ja 27000 tõusumeetrit kõrge Itaalia Alpides toimuv legendaarne ülipikkade mägiultrate klassik oli olnud mu radaril tegelikult juba pikalt. Kui varem ei tundunud mulle see jõukohane olevat, siis nüüdseks on mu enesekindlus miskipärast ebamõistlikult suureks kasvanud. Või lihtsalt reaalsustaju ära kadunud. ...mitte, et ma üldises plaanis kuidagi võimekam oleks kui siis kui see mulle veel võimatuna näiv väljakutse tundus, aga soliidsema ea saabumisega hakkab koos lühiajalise mälu, nägemise ja koordinatsiooni kehvemaks muutumisega ka reaalsustaju tasapisi hägustuma.

Eelmine aasta, kui mul esimest korda eelmainit reaalsustaju hakkas lööke vahele jätma ja soovisin pikemat mägiultrat proovida, siis esialgu küll sai Tor'i asemel valitud Swisspeaks360, sest üleeelmine aasta jäi koroonapiirangute tõttu Tor ära aga Swisspeaks toimus, seega oli see natuke kindlam valik. Kes ei tea kuidas mul seal läks, siis kaks postitust tahapoole võib mu kuulsusetusest põrumisest lähemalt lugeda. Kui Swisspeaksi kokkuvõtvas postituses kirjutasin alguses MIKS teemast, siis nüüd ei ole enam vaja, sest MIKS on selgunud ja diagnos antud - totaalne reaalsustaju puudumine koos ülearenenud mittemillegagi põhjendatava enesekindluse ja järjekindla haiglasliku enesehävitustungiga :) ...ja muidugi tegelikult on sellised ülipikad võistlused Väga Suured Seiklused ja aitavad välja murda liigturvalistest argirutiinidest. Hoolimata katkestamisest oli Swisspeaks üliäge elukogemus ja koheselt peale seda teadsin, et soovin sarnast asja veel kogeda.

Tor Des Geantsile on üldiselt soovijaid rohkem kui kohti, sellepärast tehakse iga aasta veebruaris kohtade väljajagamiseks loos. Aga kuna nad soovivad saada endale võimalikult palju osalevate riikide lippe, siis igale maale on ette nähtud kvoodina vähemalt 2 kohta. Ja siinkohal on täitsa tore olla sellisest väikesest eksootilisest riigist kus seoses maa lapikusega ja väikese rahvaarvuga palju mägedes joosta soovijaid ei ole. Seega pealesaamisega probleeme ei olnud. Küll aga oli probleeme mu tasapisi laguneva kehaga. Kõigepelt hakkasin peale Swisspeaksi liiga kiirelt ja palju uuesti trenni tegema ja hankisin lõigatud põlve mingisuguse põletiku. Siis pöörati mu vigastustesaagas uus lehekülg ja hakkas streikima puus. Selgus, et põlveprobleemide tulemina oli mingi stabiliseeriv lihasgrupp nõrgaks jäänud ja suuremat koormust saades hakkas jalg ebastabiilseks muutuma. Ükstapuha mis olukorras, astudes kuhugi libedale pinnale, parem jalg libastus ning tõmbasin järjekindlalt ära puusa pealmise lihase. Seega oli suvi läbi treeningkoormus selline pigem tagasihoidlikum. Suurem aur läks puusalihaste tugevdamisele. Üritasin halvast olukorrast maksimumi võtta ja tegin võimalikult palju pikkasid matkasid. Kui juuli lõpuks puus paranenud oli, siis tundus, et saan lõpuks ometi teha mäel natuke mahukamat trenni ...ja siis jäi selle peale valusaks vasaku jala põlv. See küll tundus paari nädalaga enamvähem paranenud olevat, aga selleks, et paranemine maksimaalne oleks, siis enne starti enam joosta ei julgenud üldse. Sõitsin rattaga ja tegin natuke ettevaatlikult jõuharjutusi. Võite ette kujutada seda tunnete virvarri ja ameerika mägesid! Korra oled maailma tipus ja treenid normaalselt, siis jälle sööstad sügavikku ja kaotad lootuse. Olin otsustanud starti minna igal juhul. Kui võistlus ka minu jaoks pikalt ei kesta, siis järgi jääb ikka mitu päeva mägedes trippimiseks. Isegi viimase füsioterapeudi vastuvõtu jätsin ära. Mingit soovi ei olnud teada saada mis mu põlvega lahti on. Ja kõige tipuks avastasin stardieelsel nädalal jalalt sügavale sissesöönud puugi. Kogu universum üritas mind järjepidevalt hoida Alpidest eemal. Kokkuvõtvalt - kuna stardi hetkeks ei olnud juba 4 nädalat meetritki jooksnud, ei omanud mingit ettekujutust, kas mu võistlus on 1 km või 340 km pikk.

Võistluse ülesehitus on Tor Des Geantsil selline, et start ja finiš on Aosta orus asuvas Cormayeuri linnakeses. Trass teebki tiiru ümber Aosta oru, kasutades selleks Alta Via 1 ja Alta Via 2 kõrgmatkaradu. Iga ca 50 km tagant on lifebase, kus saab süüa-juua ja magada. Seal viibitava aja piiranguks on cut-off aeg, peale mille täitumist sind enam edasi rajale ei lasta. Igale võistlejale antakse enne starti kott, kuhu sisse saab panna üht-teist kraami ja see kott siis rändab sinu ees ja ootab sind igas baasis. Suuremate baaside vahel on ka väiksemaid tugipunkte, osad neid sellised pleksiklaasist kabiinid, mis lennutatakse enne võistlust helikopteriga mägedesse kohale. Trass liigub üldiselt üsna kõrgel, väga suure osa ajast 2000 meetrist kõrgemal, käies kurusid ületades ka mitmeid kordi üle 3000 meetri kõrgusel.

Stardieelse päeva veetsime koos abiliseks tulnud Eveliniga käies stardimaterjale välja võtmas ja tegeledes muude olmeteemadega.




START-VALGRISENCHE (54km, 4500 tõusumeetrit)






Start oli pühapäeva päeval Courmayeuri linnakesest. Osalejad jagati ITRA punktide põhjal kahte lainesse. Mina olin siis koos teiste vananevate ülekaaluliste startijatega teises laines. Stardis oli palju kaasaelamist ja möllu, mis tekitas mõnusa ärevuse eesootava kohta. Paari kilomeetriga linnakesele autiir peale tehtud ja siis suundus rada linnast välja esimesele tõusule. Enne sellele jõudmist tuli küll mõni aeg seista sealses pudelikaelas tekkinud tropis. Selleks, et kõik saaksid koheselt aru eesootava ettevõtmise tõsidusest, ei olnud mingit tasapisi alustamist ega „sisseelamisperioodi“, vaid esimese tõusuna virutati kohe Col d'Arp’ile tõustes 1500 tõusumeetrit. Tõus kestis 9 km. Kuna alguses oli ummiku tõttu tempo väga aeglane, siis sujus kõik väga lihtsalt. Kõrgemale jõudes läks rada vahepeal mööda laiemaid radasid, kus sai juba natuke tempokamalt astuda. Col d'Arp on legendaarne tõus, kuhu on alati roninud palju inimesi kaasa elama. Nii ka seekord. Juba kaugelt enne tippu oli kuulda lehmakellasid ja kisamist. Ronimise lõpp oli seetõttu väga äge. Ja hakkaski pihta esimene laskumine. Alustades oli hirm sees, see pidi kohe ära näitama, mis seisus mu põlv on. Ja kohe hakkaski põlves natuke valu tunda olema. Proovisin võtta jooksutempot väiksemaks ja sammu tihedamaks, aga ei aidanud. Siis proovisin muuta natuke jooksutehnikat ja astudes päkkasid rohkem allapoole keerata, et lööki põlvele veelgi maha võtta. Üllatuslikult oli sellel koheselt ka hea mõju ja valu kadus. Praktiliselt esimestest sammudest.

Poole laskumise peal ei suutnud kohalik veisekari enam jooksjaid niisama kõrvalt vaadata ja otsustasid ka kaasa lüüa. Tunne oli nagu Pamplona härjajooksul – sarvilised jooksid vasakult paremalt mööda ja väljendasid oma rahulolu (või rahulolematust – krt seda teab), kõvade „ammuuu“ hüüetega.

Laskumine kestis pikalt. Jõudes metsavööndisse, läks trass ka mõned kilomeetrid asfaldil. Püüdsin oma kadunud põlvevalu tõttu tekkinud üleliialist erutust piirata ja hoida tempo mõistlikuna. Tasapisi hakkas palavus liiga tegema. Proovisin küll igas ojas ja nirekeses oma pead jahutada, aga selle mõju oli ajutine. Mida allapoole jõudsime, seda painavamaks see muutus. Esimene suurem tugipunkt oli 18 kilomeetril La Thuille linnakeses. Linna jõudnuna oli kohe raja ääres suur valge telk ning keerasin esimesest august plärtsti sinna sisse ning mu radar peilis hetkega välja telgi teises seinas oleva õllekraani. Keerasin tossuninad kohe sinnapoole, aga mu eufooria nulliti esimestel sammudel kohe maha – see telk ei olnud üldse Tor’i tugipunkt, vaid mingi kohaliku peo keskus. Taganesin pettununa ja õlletuna tagurpidi välja tagasi. Tugipunkt tuli kilomeetri pärast ja oli palju vähem glamuurne. Ja õllekraani seal ka ei olnud. Oli vaid suur tunglemine ja asi, mida vabatahtlikud „supiks“ kutsusid. See tähendas seda, et sulle pandi kaussi makarone ja valati puljongit peale. Sõin siis seda, täitsin oma varusid ja liikusin edasi. Kuna jooks kulges kõigile avatud matkarajal ja pühapäeva tõttu oli seal palju matkajaid, siis oli kaasaelajaid palju. Kogu aeg kõlasid „bravo“, „forza“ ja muud itaaliakeelsed ergutused, mille olen nüüdseks juba unustanud. Viisaka inimesena vastsin alati „grazie“, aga vahepeal hakkas see nii tihedaks minema, et segas juba hingamist.

Teine tõus oli 2800 meetri kõrgusel olev Col Haut Pas, aga tänu selle mõningale liigendatusele ja veel suhteliselt värskemapoolsetele jalgadele, tuli see suhteliselt lihtsa vaevaga. 



Nüüd peaks vist tegema hetkelise kõrvalepõike ja seletama lugejale, mis loomad need „Col’id“ on. Tegemist on siis eesti keeles öeldes kuruga, mis on mäeahelikel tippude vahel olev madalam koht. Mägedes kulgevad matkarajad kasutavad neid, et pääseda üle aheliku teisele poole. Tor Des Geantsi rada oligi siis põhimõtteliselt ainult tõus Col’ile, laskumine orupõhja, selleks et siis jälle järgmisele Col’ile ronida.

Vaated olid ümberringi hingematvalt kaunid ja ahmisin neid iga hingetõmbega sisse. Juba aasta oli möödunud viimasest Alpides viibimisest ja ümbritsev tuletas jälle meelde, miks ma seda niiväga armastan.

Col Haut Pas’ilt laskumine oli esimene tehnilisemat sorti minemine. Rada kulges põhimõtteliselt mööda kivihunnikuid. Hakkas ka hämarduma ja pealamp kolis kotitaskust pähe. Jalad hakkasid tasapisi väsimuse märke näitama. Orupõhjas olevas Promoudi tugipunktis sõin „suppi“ ja asusin uuele, Col Crosatiele minevale tõusule. See ei olnud küll eelnevatega võrreldes üldse pikk – ainult 800 meetrit tõusu, aga see oli väga järsk turnimine. Pimeduses nähtav pealampide poolt tekitatud sinka-vonka uss tundus minevat sirgjooneliselt taevasse. Nüüd hakkas samm juba järjest lühemaks ja jõuetumaks muutuma. Peas kummitas Led Zeppelini „Stairway To Heaven“ Lõpp läks eriti karmiks ja tõusis otsejoones mööda kivirahne kuruni. Üles jõudes oli juba suhteliselt vedel ja tudisev olemine. Aga kuna edasi kulges rada kuni Valgrisenche baasini 14 km järjest allapoole, siis taastusin üsna ruttu ja tänu sellele, et enamuses sellest oli ka üsna hästi joostav, siis ei tekitanud see palju probleeme.

VALGRISENCHE – COGNE (56km, 4200 tõusumeetrit)



Valgrisenche baasis ei plaaninud palju aega veeta. Magada veel ei olnud mõtet, selleks oli liiga vähe liikumises oldud ja und veel ei olnud. Panin siis laadimist vajavad vidinad laadima, sõin pastat, jõin õlut (jah, siin pakuti ka seda!), vahetasin sokid, masseerisin massaazipüstoliga jalgu ja täitsin kotis söögi ning joogivarusid. Tunnike läks vast aega.

Edasine minemine kuni Cogne baasini koosnes põhimõtteliselt kolmest piiiiikast ronimisest ja nendevahelistest samapiiiikkadest laskumistest. Esiteks 2800 meetri kõrgusel olev Col Fenetre, siis 3002 meetri kõrgusel olev Col Entrelor ja lõpuks Tor’i kõrgeim koht, 3299 meetri kõrgusel olev Col Loson. Ehk siis raske, väga raske ja ropult raske.



Col Fenetre poole ronides hakkasin esimest korda tundma palaviku ilminguid. Kehva oli olla ja külmavärinad kippusid peale. Jõud oli ka kõik otsa saanud. Tekkis ka natuke iiveldamist, aga sellele sain ingveritablettidega kiiresti piiri peale. Üles jõudes olin juba täiesti pastel. Ja siis hakkas allatulek, mis oli väga ebameeldivalt järsu nurgaga. Minu mõningane kõrgusekartus ja kehvast olemisest jõudu ammutanud enesealalhoiutung (loe: hirm) pidurdasid laskumise tempo selliseks, millele keskmiselt aktiivsem tigu teeks lõdva randmega ära. Meeleolu oli sama must kui ümbritsev öö ja tekkima hakkasid esimest korda katkestamismõtted. Rääkisime telefonis Eveliniga ja õnneks tegi ta sellistele mõtetele kiire lõpu. Võtsin siis ette järgmise ronimise Col Entrelori poole. See oli mul esimest korda elus minna 3000 meetrist kõrgemale. Hoolimata kütvast päikesest ja kuumast ilmast oli ikka palavikutunne ja külmavärinad. Jopet ära võtta ei saanud. Ja see tõus kestis ja kestis…vahepeal oli tunne, et ma olen vähemalt pool aastat juba sellel olnud. Mida lähemale kurule, seda järsemaks tõusunurk muutus ja seda vaevalisemaks muutus minu edasiliikumine. Õhk oli juba väga hõre ja minu lõõtsutamine meenutas Karlssoni aurumasinat. Tegin tihedalt istumispause ja üritasin niipalju kui võimalik jälgida Alpides võistlemise kuldset reeglit: „ära kunagi vaata ülespoole“. Seetõttu jõudis ka tipp üks hetk väga ootamatult kätte. Alla liikudes hakkas tänu magamatusele ja väsimusele esimest korda hallukaid näha olema. Liikudes ühe karjusehüti poole, nägin selle hoovis seisvat kolme mõlkis rohelist värvi VW hipibussi. Mõtlesin sinnapoole liikudes pikalt, miks ja kuidas need kolm ühesugust bussi nii kõrgele taritud on ja miks nad niimoodi ühtemoodi mõlkis on, aga lähemale jõudes osutusid need olema kandilised rohelise samblaga kaetud kivirahnud. Millegipärast koondusidki kõik võistlusel nähtud hallukad sellele ühele laskumisele. Segu magamatusest, väsimusest ja palavikust tegid oma töö. Värvikamad näited olid veel üks minust mõni meeter kõrgemal kaljuserval olev ca viie sentimeetri kõrgune miniatuurne koer, kes mööda serva edasi-tagasi jooksis. Peale seda tuli eespool jooksja poolt kivile jäetud märg jalajälg, mis nägi välja täpselt nagu Marie Curie. …kuigi ma ei teadnud, mismoodi Marie Curie tegelikult välja näeb, aga ma olin kindel, et see on Marie Curie. Ja kui nüüd tagantjärgi vaadata Marie Curie pilti, siis tegelikult ei olnud ta üldse selline.







Kui jõudsin alla orupõhja, siis teadsin, et edasiliikumiseks pean natuke magama. Õnneks oli Eaux Roussese tugipunktis püstitatud magamiseks telk. Päikese käes oli see muutunud indiaani higistamistelgiks. Magasin tund aega koomalaadset und. Üles ärgates oli kogu keha väga tuline. Ei tea kas ainult kuumast telgist, või andis ka palavik omapoolselt lisa. Enesetunne aga oli grammike parem ja asusin uuesti teele Col Losoni poole. Alguses metsavööndis oli minek enamvähem – natuke magamist aitas tiba värskemaks saada, aga mida ülespoole, seda vaevalisemaks see muutus. Nüüd vaheldusid külmavärinad higistamishoogudega ja vastavalt enesetundele käis pidev garderoobi modifitseerimine. Lõpp oli pimedas öös ja vahepeal tundus kuruni jõudmine täiesti lootusetu ettevõtmine olevat. Kuidagi ma ennast sealt siiski üles vedasin ja teiselt poolt alla kah. Laskumise lõpu poole istusin pikalt Rifugio Vittorio Sella tugipunktis ja mõtlesin jälle katkestamismõtteid. Meeleolu ei parandanud ka ümbritsevate inimeste jälgimine. Kõrvallauas oli naine, kes oli kukkunud ja keda vabatahtlikud tohterdasid. Nägu ja põlved olid korralikult lõhki. Enne äraminekut nägin, kuidas talutati „mountain rescue“ poolt sisse mees, kes oli tõusul silmanägemise kaotanud. Kuna tal olid ees väga paksud prillid, siis tõenäoliselt oli tal selleks juba mingi eelsoodumus. Laskumine jätkus kuni Cogneni ja seal asuva baasini.

COGNE – DONNAS (46 km, 2600 tõusumeetrit)



Cognes otsustasin teha pikema uinaku. Muidu ei oleks jätkamine võimalik olnud. Kuna mul oli cut-offi ees üle 6 tunni aega, siis magasin peaaegu 3 tundi. Peale ärkamist söök, enda korrastamine, varude täitmine, massazipüstoliga lihaste töötlemine ja siis edasi. Vahe Cogne ja Donnase vahel oli ka võistluse kõige lihtsam osa. Alguses üks pikk tõus 2800 meetri kõrgusele Finesta Di Champorcherile ja siis 30 kilomeetrit allamäge Donnaseni. Tõus oli seekord mõnusalt lauge ja liigendatud ning ei olnudki väga keeruline. 



Ka tervis oli läinud mõneti paremaks ja kehatemperatuur püsis enamvähem stabiilne. Peas hakkasid tasapisi tekkima positiivsemad mõtted lõpetamise võimalikkuse üle.

DONNAS – DNF



Donnases magasin jälle paar tundi. Sealne baas jättis küll üsna kehva mälestuse. Esiteks keelati sees olla Evelinil. Meie protestimise peale ähvardas baasi ülemus isegi mind disklaffida. Selleks, et saaksime koos olla, pidin siis oma kodinatega peale magamist õue kolima. Miskipärast ei tundunud see piirang üldse kehtivat kohalike jooksjate abilistele. Eelmise, Cogne baasi magamissaalis oli vabatahtlike poolt väga korralik äratamissüsteem loodud, kogu saali voodid oli joonistatud suurele tahvlile, kuhu äratamise kellaajad ilusasti üles kirjutati. Donnases askeldas seal ringi ainult üks, natuke kohtlase olemisega vanem härra, kes tundus pea laiali ringi jooksvat ja ei suutnud kuidagi üles leida neid, keda ta äratama pidi. Kui palusin teda, et ta mind kahe tunni pärast üles ärataks ja küsisin, kas ta ikka sai aru, siis kuigi ta selle peale noogutas innukalt, siis talle otsa vaadates ja nähes tühja pilku vastu vaatavat, oli täitsa selge, et ega ta ikka ei saanud küll sellest midagi aru. Ja kuna Evelini ei lubatud tulla sisse mind äratama, siis panin ise telefonis äratuse.

Peale ärkamist oli enesetunne väga hea. Nagu ei oleks eelnevat olnudki. Ainuke asi, mis märku andis, et tegelikult kõik ikka ok ei ole, oli see, et iga tegevus ajas kohe higistama. Tõmbasin sokke ja tosse jalga ja hoolimata õhtujahedusest higistasin koskedena. Donnasest lahkudes algas kohe esimene tõus. Endiselt oli tunne hea ja värske, aga higi lahmas mõnuga. Kuni Rifugio Codani oli väikeste vahedega kestev 16 km kestev tõus. Vahepeal sai küll natuke episooditi allapoole minna, aga enamus läks väga järske radsid mööda otse ülespoole. Mida edasi, seda vaevalisemaks kõik jälle hakkas muutuma. Paar kilomeetrit enne Rifugio Codat jõudis rada mäeharjale pilve sisse. Nähtavus oli pimeduse, pilve ja väga kõva tuule tõttu olematu. Ainukesed pidepunktid olid pealambi valguses helkivad rajatähistuse lippudel olevad helkurid. Ja ega neid ka liiga palju ei olnud. Vahepeal pidi rada ikka peaaegu käsikaudu otsima. Kokku viitsin sellel tõusul 7 tundi ja olemine oli jälle sama vilets kui eelnevalt. Rifugios oli tugipunktiks püstitatud telk, mis laperdas tormis korralikult. Natuke sõin, jõin ja kogusin ennast ning asusin minema. Edasine trass näib rajaprofiilil lihtne olevat, ei mingeid pikki taevatõuse, aga tegelikult on tegemist kogu ringi ühe keerulisema osaga. 




Kõik tõusud ja laskumised on väga järsud ja tehnilised ja liikumine toimub enamuses 2000 meetrist kõrgemal. Hakkas painama ka uni ja otsustasin teha raja kõrval maas veerandtunnise powernapi. Aitas une vastu küll, aga mitte jälle pead tõstnud palavikutunde vastu. Lootusetus, apaatia ja käegalöömismeeleolu muutusid järjest suuremaks. Vahepeal sadas ka natuke vihma, mis omakorda ei muutnud tuju kuidagi paremaks. Koperdasin terve päeva jõuetute jalgadega mööda tehnilisi nõlvasid, tänu vedelale olekule ka mitu korda kukkudes. Kui tavaliselt nii pikkadel võistlustel käib väsimus lainetena üles-alla ja suudad vahepeal siiski taastuda, siis enam mingit taastumist ei tulnud. Väsimus ainult kuhjus kihtidena üksteise peale. Iga tuuleiil tekitas külmavärinaid ja olin endale kõik kotis olnud riided selga toppinud. Köhisin pidevalt sellist kuiva köha, mis lõpuks tõi ka veremaigu suhu. Lõpuks hakkas endast tundma andma ka augustis vigastatud vasak põlv. Seda küll mitte pideva valuga, aga vahetevahel tuletas oma olemasolu valusähvatustega meelde. Üha rohkem tabasin ennast mõtetelt, et ma rohkem enam ei taha olla hetkel siin ja teha seda asja. Kui muidu on ultravõistlustel isegi kannatamine vahest nauditav kogemus, siis nüüd see seda enam ei olnud. Ainult üks mõte oli peas – ma enam ei jaksa ja ma tahan siit ära! Col Della Vecchia juures olevast joogipunktist Nieli poole alla on üle tuhande meetri laskumist ja see oli üks väga aeglane koperdamine. Oli kilomeetreid, mis võtsid 45 minutit aega! Evelin küll üritas telefonis anda endast parima ja utsitada jätkama Gressoney baasini kus magades saab äkki ennast jälle käima, aga Nieli ja Gressoney vahel oli veel Col Lasoney, millele oli küll ainult 800 meetrit ronimist, aga selle hetke seisuga oli seda täpselt 800 meetrit liiga palju. Ja cut-off oli juba nii lähedal, et isegi kui oleksin õigeaegselt jõudnud, siis oleks uneaeg väga lühikeseks jäänud. Nieli joogipunktis saigi siis kõik ja keeldusin edasi mitte sammukestki nende poolt pakutavat võistlust tarbimast.

Kokkuvõttes sai läbitud 186 kilomeetrit. Seda on tegelikult palju rohkem kui ma alguses olin lootnud ja üldises plaanis olen ma siiski rahul. Mägesid sai palju ja ultrat sai palju. Sai nautida ja kannatada ja kõike seda, mis sinna vahele jääb. Võitlesin kuni lõpuni ja mingit kahetsust või „aga mis siis kui…“ tunnet sisse ei jäänud. Saime veel paar päeva enne tagasilendu ümbrusega tutvuda ja koju jõudes olid kehast kõik järelnähud ja valud/kangused kadunud. Võistluse viimane öö tuli mägedes veel korralik lumetorm mille tõttu asi pooleli jäeti. Kuigi kõik, kes selleks hetkeks ajalimiidi sees olid Bossese tugipunkti jõudnud, loeti lõpetajaks, aga Courmayeuri legendaarsel finišisirgel ei oleks niiehkteisiti lõpetada saanud.

Edaspidiselt küll lähitulevikus ei plaani nii pikkasid asju ette võtta, piirdun maksimaalselt sajamiiliste distantsidega. Proovin nüüd põlved-puusad korda saada ja kui kõik sellega kenasti kulgeb, siis äkki oktoobri lõpus ka Haanja Ultra100 stardis olla. 



1 kommentaar:

  1. Metsas tuligi meelde, et see hullus pidi ju millalgi olema :)

    VastaKustuta