esmaspäev, 7. juuni 2021

Tour De Väinameri

 


Kui kevadel Raili ja Rain tegid joostes Saaremaale ringi peale, siis seda jälgides läksid mõtted uitama igasugustele erinevatele asjadele millele võiks joostes ringi peale teha. Aga enamus mõtteid lõppes tõdemusega, et kas see on liiga igav või tuleb ring liiga väike, et nö sündmusena väga pinget pakuks. Või liiga suur, et käesolevasse aastasse ära mahuks. Ja käesolev aasta on Swisspeaks360 aasta, see tähendab, et kõik ülejäänud asjad peavad seda eesmärki toetama. Vähemalt pean ma suutma endale selle mõtte niimoodi maha müüa. Kui mingi hetk jõudsin peas selleni, et tegelikult on Eestis lisaks järvedele olemas ju ka meri - Väinameri. Ja saared selle ümber on piisavalt hästi paigutunud, et kasutades praame, saab väga ilusasti ringi peale teha. Kahju ainult, et Vormsi ja Hiiumaa vahel regulaarliiklust ei ole. Kui oleks, siis saaks ka Vormsi sisse võtta. Mida rohkem selle peale mõtlesin, seda rohkem mõte meeldima hakkas. Ja niisama jooksmisest veel ägedam tundus mõte see mingis vormis võistlusena teha. Sest siis tuleks lisaks niisama jooksmisele sisse veel praamide faktor mis annab juurde väikese võimalusi erinevaid taktikalisi plaane teha. Kui hakkasin planeerima stardi/finiši asukohta ja ringi suunda, siis sai kohe selgeks, et Hiiumaa ja Saaremaa vahelise liikluse hõreduse tõttu ei saa seda jätta kuhugi ringi keskele. Igasugune mõte kaob ära kui keset ringi enamus osalejaid Sõru või Triigi sadamasse praami ootama jälle koguneb. Seega jäi ainuke võimalus seda praami stardina kasutada. Suuna määramisel tuli arvestada, et kui päevase praamiga üle minna, siis mõlemat pidi jäi viimasele mandrile minevale praamile jõudmiseks üsna vähene aeg, mis tähendas seda, et alguse pidi tegema tavapärasest keskmisest töllerdamistempost kiiremini. Kuna päripäeva minnes oli viimasele reedesele mandrile suunduvale praamile jõudmiseks vaja kiiremini joosta kui vastupäva, siis jäigi suunaks niipidi, et start tuli Hiiumaalt Saaremaale suunduvas praamis ja selleks, et jõuda viimasele mandrile minevale praamile, pidi ca 54 kilomeetrise vahemaa selleni läbima kuue tunni ja kahekümne minutiga. Selleks, et lisada sündmusele veelgi seikluslikkust, sai reeglitesse pandud nõue olla kogu ürituse kestel täiesti autonoomne, ehk siis ei tohi kasutada saateautosid ja muud taolist. Kasutada võib varude täiendamiseks ja magamiseks ainult selliseid võimalusi, mis on avalikult kättesaadavad ka kõigile teistele. See tähendab seda, et eelneva planeerimisega pidi läbi mõtlema ja kaardistama oma potentsiaalsed vajadused ja võimalused nende vajaduste täiendamiseks.

Aga olgem ausad, ultrajooksuvõistlusi on Eestis hetkel juba liiga palju ja ka ise ei leiaks hetkel energiat ning tahet, et uus täismõõtmetes avalik võistlus regamiste, igasuguste lubade taotlemise ja kõige muu taolise mudruga korraldada. Ja ega ei taha olemasolevatelt võistlustelt osalejaid ka ära näpata. Seega tutvustasin ideed eraviisiliselt sellistele jooksusõpradele kes minu teadmist mööda võiksid taolisest asjast olla erutatud. Ja nemad omakorda tutvustasid veel mõnele ja saigi kokku 10 osalejat. Ainukese organiseerimistööna hankisin Sportrecist kõigile GPS träkkerid külge. See lisas põnevust kui sai telefonist vahest vaadata teiste asukohta.

Reedene stardipäev oli mul endal täieliselt masendav. Põlv oli otsustanud ennast järjekordselt vett täis imeda ja kangeks minna. Ja seda nii palju, et isegi kõndida oli ilma lonkamata keeruline. Jooksmisest ei olnud mõtet unistadagi. Tark inimene oleks sellel kohal ka asja katki jätnud. Aga kuna mina seda ei ole, siis otsustasin minna ja proovida vähemalt esimese päeva ära. Ei olnud mitte kuidagi võimalust mitte minna.

Kogunesime reedel Hiiumaal Sõru sadamas ja seilasime 15:30 praamiga Saaremaale. Seal ootas meid ka Raili ja oligi start. Tegime Triigi sadamas ka ühispilti, aga telefonis seda miskipärast ei ole. Järgnev on Pärtli poolt praamis tehtud pilt kus Railit meie hulgas veel ei ole.


Ja Gerli tehtud pilt hetkest enne randumist

Ja siis panidki kõik minema ja mina hakkasin tempoka kõnnakuga teistele järgi minema. Väga ebameeldiv hetk oli, oleks ju ka tahtnud joosta. Tegin isegi paar katsetust, aga kui jalg ikka põlvest peaaegu üldse ei paindu, siis jooksmisest ei ole mingit juttu. Edasi keskendusin tundide kaupa ainult sellele, et kõndides lonkamist sisse ei tuleks. Kui pikalt longata, siis see hakkab tekitama igasugu muid probleeme. Hea et oli suhteliselt tühi maantee ja kedagi vaatamas ei olnud, see võis suhtleliselt kentsakas välja näha olla.
Aga Saaremaa on väga ilus ja mööda rannikut kõndida ja imeilusaid vaateid imetleda oli tegelikult väga tšill.





Tegelikult olin ma siis sada protsenti veendunud, et piirdun esimese päevaga, sest teise päeva 80 km oli puujala otsas lonkamiseks ikkagi liiga pikk.
Väikese Väina tammi ületades läks pimedaks

Muhus oli mul tegelikult algselt plaanis teha natuke pikema tiiru mööda väikeseid külavaheteid, aga kuna pimedas midagi näha enam niikuinii ei ole, siis otsustasin minna lühemat teed pidi. Lisaks tahtsin veel Liiva sularahaautomaadist raha võtta järgmise päeva bussipileti jaoks. Lõpp enne Kuivastu sadamasse jõudmist venis väga pikaks. Proovisin vahepeal uuesti ka joosta, et natukenegi kiiremini edasi jõuda. Kohati see natuke isegi hakkas õnnestuma. Kuivastusse jõudes jäi esimese praamini nii palju aega, et sai pooleteiseks tunniks magama pöörata. Tegin seda kaasasoleva magamiskoti ja bivyga sadamahoone kõrval murul. Sääski oli nii palju, et vahepeal oli tunne nagu nad lohistaksid mind sealt kogu täiega minema.
Peale katkendlikku und ärgates esimese asjana proovisin magamiskotis põlve painutada, ja see oli palju parem kui eelmine päev! See aga tähendas seda, et jätkamine oli igatepidi võimalik, kasvõi käies.
Praamile minnes kohtusin Railiga, kes oli minule lisaks ainuke, kes reedeõhtusele viimasele praamile ei kiirustanud. Praamis sõime hommikust ja asusime Virtsus koos mööda vana kitsarööpmelise raudtee tammi minema. Peale mõningast kõndimist proovisin joosta, aga see oli kahjuks ikkagi võimatu, sest nüüd hakkas krampe säärde sisse sähvima. Raili jooksis ära ja mina jätkasin kiirkõnniga. Algusepoole oli loodus ilus, kadakad ja ilusad puisniidud.

Siis aga asendusid need raiemike ja võssiga ja asi hakkas järjest üksluisemaks minema. Raudteetamm oli pikk ja sirge ja tundus jätkuvat niimoodi maailma lõpuni. Proovisin vahetevahel jooksusamme teha ja pisitasa suutsingi hakata jooksma. Küll mitte palju korraga, aga tegin tihedalt jooksu ja kõndi segamini ja see oli võrreldes esimese päeva longiga juba hoopis teine minek. Jõudes Lihulasse käisin poes ja sõin selle taga puu all varjus
Lihulas täiendasin veel apteegist oma kiiresti kahanevaid Bephantenivarusid. Üha enam villi minevad varbad vajasid ohtrat määrimist. Kõndimine kuumal pinnal pikalt mõjub jooksmisest hoopis teistmoodi. Varbad vajutatakse kogu keha raskusega põhjalikumalt laiali. Vähemalt oli minu teooria selline. Pole juba aastaid sellist probleemi olnud, nüüd aga oli olukord teistsugune. Seoses aeglase liikumisega matsin maha plaani jõuda viimasele Hiiumaa praamile ja palusin Gerlit ja Laurat, et nad oma öömajast, mis asus 5 km enne Rohuküla, ka mulle toa küsiksid. Peale esimese öö magamist oli bivy tekitanud sissepoole kondentsi ja magamiskott seest märjavõitu. Unustasin bivy all oleva õhutusava lahti teha.
Mõni aeg peale Lihulat jõudsin suurele maanteele. Kahjuks on Matsalu Rahvuspark keeluala, kust ei ole lubatud läbi minna ja kõigil tuli minna maanteed mööda ringi. Isegi juhendisse sai see sisse pandud, et mõni ennast ootamatult rebelina ei tunneks ja ikkagi tuttpütte ja laglesid häirima ei läheks. Maanteel hakkas kuumus liiga tegema ja jooksmisindu kõvasti maha tõmbama. Lisaks hakkas mõjuma eelmise öö vähene uni ja haigutused muutusid järjest laiemaks. Lõpuks otsustasin, et aega on tegelikult piisavalt ja viskasin teeäärde puu alla pikali. Panin telefonis kella 15 minuti pärast helisema. Sellest piisab täiesti,et suuremad haigutamised pealt ära läheksid. Jätkasin jälle jooksu/kõnni segu, kus jooksuosa pikkus sõltus sellest kui palju varju oli. Väga palju ei olnud. Kasari jõe ääres täitsin jõest oma tühjaks saanud veepudelid ja kuni Rõude poeni jõin seda.
Teise päeva üks eredamaid elamusi oli jalgade jahutamine Liivi jões. See hetk kui ülekuumenenud, villis ja paistes jalad jääkülma vette paned...
Matsalu lahe ülemisel poolel oli maanteel veidi vähem liiklust ja sellevõrra ka meeldivam liikuda. Päeva viimane poepeatus oli Rõude poes ja kuna sealt oli veel 40 km minna, siis oli plaanis kott varusid täis toppida ja midagi õhtusöögiks süüa. Kahjuks oli see väga nigelalt varustatud pood, kust ei olnud põhimõtteliselt midagi mõistliiku võimalik osta. Ainuke asi mis leidsin, oli mingi pakk natuke kummalisi saiakesi. Valikus oleks veel ka Turisti Eine konserv olnud. See hetk ma veel ei teadnud, et öömajas mulle hiljem lahkelt õhtusöök termosega tuppa jäetakse ootama. 
Algselt olin planeerinud liikuda sealt edasi mööda mereäärseid väikseid teid, aga selle mõtte mõtlesin ümber ja otsustasin öömaja poole liikuda kõige otsemat teed mööda. Telefoni erinevaid kaardirakendusi uurides näitasid kõik teekonda, mida olid juba eelnevalt mõnedki kasutanud, aga panin jälgimislehelt tähele, et Pärtel oli läinud mööda teed, mis tundus natuke otsem olevat. Mõtlesin, et ju siis seal olev tee on nii väike, et kaardirakendused seda ei tunnista.
Suure tee pealt mahakeeramine oli muidugi tore, pikk maanteetramp tüütab üsna ära.


Mida edasi, seda väiksemaks tee muutus, kuni üks hetk lõppes see heinamaa ääres. Mul oli pea muidugi päikesepistest ja väsimusest parasjagu segane ka otsas ja ma ei saanud aru mitte muhvigi. Läksin siis kõigepealt heinamaa serva poole vaatama, kas eemal mingit teed ei ole, mida ma ei näe. Ei olnud. Siis läksin tagasi, ja sättisin telefonist vaadates ennast täpselt selle koha peale kust Pärtel oli läinud, aga teed ei olnud seal midagi. Siis sain aru, et ta on teinud mingi lõikamise. Kaarti vaadates oli eemal kaugel näha küll teeotsa kust ta jätkanud oli. Sinna saamiseks aga tuli ületada heinamaa, ronida läbi kraavi, võsastiku ja siis ületada oksarisu täis raiesmik. Segase pea, väsimuse ja telefonist suunahoidmise keerukuse kombona sai üsna kõver minemine kokkuvõttes.
Kaardil siis Pärtli ilus sirge lilla joon ja minu sinine ekslev joon.
Kui see segadus läbitud, oligi lõpuni ainult 6 km töllerdada, aga 6 km peale seda kui oled juba 125 km läbinud ja tead, et kohe saab voodisse pikali, võib olla väga pikk. Jõudsin kohale lõpuks 23:30, olles teise päevaga läbinud 75 km.
Kolmas päev algas kell 7 hommikul pannkookidega ja siis koos Gerli ja Lauraga 5 km sörki Rohuküla sadamani. Kuigi eelmine õhtu oma varbaid nähes olin valmis suuremaks kannatamiseks, siis polnud hullu midagi. Ja joosta oli üllatavalt hea. Tegelikult oli see kõige parem hetk kogu nädalavahetuse jooksul. Justkui keha oleks adapteerunud olukorraga ja aktsepteerinud selle kui uue reaalsuse millega ei ole mõtet võidelda. 
Jõudes Hiiumaale, oli juba hoolimata varajasest hommikust tunda kuuma.

Tore oli sadamas kohata juba eelmine õhtu lõpetanud Hannest, Pärtlit ja Andrest.

Esimene tund läks hästi, jooksin rahulikus tempos regulaarsete lühikeste kõnnipausidega. See oli kogu selle nädalavahetuse parim tund. Justkui eelnevat 136 km ei olekski olnud. 



Just kui olin arvama hakanud, et elu ongi ilus, lõpetati see järsku ära kui säärde sähvivad krambipoisid olid tagasi. Jätkasin jooksu/kõnni segu. Jooksuosa suurus kahjuks langevas trendis. Kui Suuremõisast edasi oli mõned kilomeetrid maantee ääres vana tee puudeallee, siis mingist hetkest oli selle all hein nii kõrge, et liikuda raske. Enne Käinat oli kuumus jõudnud uuele tasemele. Päike küttis ülevaltpoolt ja asfalt andis altpoolt hagu juurde. Küpsuse aste hakkas mediumi pealt well done peale minema. Käina Coop saabus nagu jumala õnnistus. Tegin puude all vilus pikema peatuse. Sõin, jõin ja pikutasin. Edasiseks liikumiseks ostsin veel suure veepudeli, millest ennast aegajalt kastsin. Käina ja Emmaste vahe oli palav nagu põrgu eeskoda. Päike oli täpselt seniidis ja mingeid varje kuskil ei olnud. 17 km enne lõppu tegin veel ühes bussipeatuses 15 minutise pikutamispeatuse ja siis rühkisin lõpuni ära. Viimasel päeval kogunes kilomeetreid kokku 46.


Kokku kolme päevaga 177 km. Aega kulus 49 tundi. Praegu on emotsioon kogu üritusest nii üleval, et tundub üldsegi üks lahedamaid asju kus osalenud olen. Kõik 10 startijat jõudsid hoolimata kõikidest raskustest lõpuni. Terve nädalavahetuse sai GPS jälgimisest üksteise liikumist vaadatud ja messengeri grupis pidevalt suheldud. Seeõttu tundus, nagu olekski kogu aeg koos oldud. Juhendisse olin eelnevalt sisse pannud punkti: "kellega midagi juhtub, see on loll". Kuna otseloomulikult ju keegi ei taha loll olla, siis kellegagi midagi ei juhtunudki. 
Kas see asi uuesti toimuma saab täpselt samal kujul, on kahtlane. Teist korda tehes ei oleks tal enam sellist uudsuse ja avastamise maitset juures, mis muudaks selle kindlasti igavamaks. Aga äkki teeme järgmine aasta uue ümber mingi asja tuuri. See asi on vaja veel üles leida.




  











2 kommentaari: