Kolmapäev, 2. märts 2022

Tor Des Geants eelvaade

 

TorX – eXtaordinary eXtreme eXperience

Kuna nimi on kirjas ja asi ametlik, siis võib tänavuse aasta pearoa ja SUURE SEIKLUSE ka avalikult välja hüüda. Selleks saab olema septembris Itaalia Alpides toimuv Tor Des Geants mägiultra. Tegemist on üüberpika, 338 kilomeetrise mägiultrate klassikuga, mille käigus tehakse Aosta orule mööda seda ümbritsevaid mägesid ring peale. Start ja finiš on Mont Blanci külje all Cormayeuri linnas. Ametlikel andmetel on Tor’il tõusumeetreid 24000, aga erinevates kohtades on tõusumeetrite hulka kirjeldatud väga erinevalt. Olen kohanud numbreid 25000, 27000 ja isegi nende enda kodulehelt võib leida rajaprofiili lõpust summana hoopis 30000 meetrit. Ja sama profiili lõpus on ka kilometraaz hoopis 350. Aga ega suurt vahet ei olegi, võib lihtsalt öelda, et palju on. Trass jälgib Alta Via 1 ja 2 matkaradasid ja käib korduvalt kõrgemal kui 3000 meetrit, seega oodata on suuremat hapnikudefitsiiti. Kõrgeim koht on Col Du Loson, mis asub peaaegu 3300 meetri kõrgusel. Ajalimiit 150 h, ehk natuke üle kuue päeva. 


Võistluse ülesehitus on sama nagu Swisspeaksil, iga +-50 km järel on rajal suurem lifebase ja nende vahel väiksemad abipunktid. Baasides saab igaüks oma puhkuse pikkuse ise määrata. Ainukeseks faktoriks on ”cut-off” aeg, enne mille kättesaabumist pead tagasi rajal olema. Niipalju kui olen aru saanud, siis Swisspeaks ongi tegelikult Tor Des Geantsi copy. Ka muu on üsna sarnane – nagu ikka Alpides, on tõusud ja laskumised suuremad kui elu ja ilmaolud võivad vahelduda sama ööpäeva lõikes miinuskraadide ja kõrvetava päikesepaiste vahel. Niipalju kui olen uurinud, siis rada peaks Swisspeaksist natuke vähem tehniline olema. Senise 11 toimumiskorra jooksul on minu teada Tor’il osalenud eestlastest ainult Markko Junolainen. Siit leiab tema kokkuvõtte: http://www.telesis-coaching.com/road2tdg.

Nagu paljud kindlasti mäletavad, siis eelmine aasta Swisspeaksil oli mu lõpp üsna kuulsusetu, peale 240 km läbimist lõpetas vasaku jala reiepealne lihas minuga igasuguse koostöö ja pidin rajalt maha astuma. Loodetavasti Tor’il jõuan natuke ikkagi kaugemale. Aga Swisspeaks oli kogemusena hindamatu ja olen selle najal enda jaoks välja mõelnud mõningad asjad, mida Tor’i puhul teistmoodi teha.

  •         Treeningul suurem rõhk lihastugevuse kasvatamisele. Kuna liikumine on peaaegu nädal aega ainult üles-alla suunal, siis jalalihastele tekitatakse sellega suur stress ja nende katkiminemist saab vältida ainult sellega, et tuleb nad puupakkudeks treenida. Tegin ka Swisspeaksiks valmistudes jõutrenni, aga tänu põlveprobleemidele jäi jalalihastele tehtud maht talvel-kevadel tagasihoidlikuks ja suvel ei suutnud üldse ennast jõutrenni tegema sundida. Kui suudan seda järjepidevalt kuni sügiseni teha, siis on suurem lootus, et ma poole peal katki ei lähe.
  •         Mäetrenni osakaal suuremaks. Swisspeaksi ettevalmistuse dikteeris põlve olukord, ja see ei lubanud piisavalt aega nõlval veeta. Loodetavasti on tänavu olukord parem ja saan seda rohkem teha. Ja sellega koos oleks tore ka mäest allajooksu tehnika uuesti selgeks saada. See oli Swisspeaksil mu suurimaid nõrkusi. Alates teisest ööst kujunes välja hulk inimesi, kes iga laskumine minust mööda jooksid ja kellest ma järgneval tõusul uuesti siis möödusin.
  •         Jälgida liikumisel, et kõik toimuks sümmeetriliselt. Swisspeksil lõpetas mu võistluse vasaku jala säärepealne lihas, mis sai paremast rohkem koormust, kuna alateadvuslikult hoidsin parema jala põlve ja tegin rohkem tööd vasakuga. Kõik kohad kus tuli kõrgemale astuda, tegin seda vasaku jalaga. Ja samas ka enamus allahüppamisi lõppesid vasakule jalale maandumisega.
  •         Uneprobleemide leevendamiseks suurendada rajal sissesöödavate kalorite hulka. Swisspeaksil oli mul kotis kaasas ainult šokolaadid ja batoonid, aga neid ei suuda piisaval hulgal endale näost sisse ajada. Katsetan seekord natuke teistsugust lähenemist ja üritan kaasa võtta ka kuivtoitu, mida saaks külma veega liikumise pealt valmistada. Äkki läheb paremini alla kui magus. See vajab enne veel katsetamist.
  •         Tugitiim. Swisspeaksil kulus baasides väga palju aega selleks, et otsida kust saab süüa/juua, magada, pesta, asju laadida, täita joogipudeleid, täiendada kotis varusid jne. Tihti asetsesid need mitte ainult eri ruumides, aga lausa eraldi majades. Te ei kuijuta ette kui aeglaselt mõtted kulgevad peas, kui oled nelja päeva jooksul 7-8 tundi kokku magada saanud. Kui saaks selle võrra kiiremini tehtud või selle võrra rohkem magada, siis see annaks juurde palju. Tor Des Geants on planeeritud nii, et Evelin tuleb tugitiimiks.
  •         Kaasas olevate asjade parem paigutamine. Swisspeaksil oli rajal palju mässamist väikese õhukese sulejopega. See ei mahtunud seljakotti sisse ja pidin ta panema koti väljapoole kummipaelte alla. Aga see segas kotist asjade võtmist, sest tuli iga kord eest ära võtta ja pärast paelte alla tagasi toppida jälle. Kokkuvõttes oli sellega liiga palju tegemist. Ja kurnatusest apaatsena võib juhtuda, et kui söögi kättesaamine liiga tülikas on, siis jääbki söömata. Aga suleka tahan kaasa ikkagi võtta, sest kui võistluse teises pooles öösel väga aeglaselt liikuda ja teeääres maas kiiruinakuid teha, siis hoiab see kehal sooja sees. Kotti suurema vastu ei taha vahetada, sest olem oma ”Salomon Adv Skin 12” kotti liiga kiindunud. Planeerin võtta lisaks vöökoti kuhu väiksemaid asju kotist panna ja proovin lisaks tõmmata jope kompressioonikotiga kokku, äkki nii mahutan ta seljakotti ära. Vöökott on juba olemas, aga vajab ka testimist.
  •         Mäestikuköha vältimine. Swisspeaksil köhisin teisest päevast alates nagu krooniline tiisikusehaige. Kui teises baasis magama läksin, siis oli kuulda, et sama probleem oli paljudel ja ümberringi käis pidev läkastamine. Nagu kuskil suures haiglapalatis oleks viibinud. Tekkima pidi see külma ja kuiva õhu suurtes kogustes sisseahmimisest. Vältida lõpuni ei saa, sest niigi hõredas õhus ei saa midagi suu ette panna, see võtaks selle vähesegi hapniku kinni. Aga natuke leevendama pidi kaela kinnimässimine, et kõri väljastpoolt soojendada ja sellega soojeneb natuke ka sissehingatav õhk.

Tegelikult on need kõik pisiasjad, aga igaüks neist suurendab natuke finišisse jõudmise tõenäosust. Ja oleks ju tegelikult tore sinna ikkagi jõuda...nagu selline kirss tordil või midagi. Aga Swisspeaksi kogemus ütleb, et selline mitmepäevane asi mägedes on äge ka ilma finišijoont ületamata, seega on täitsa ok, kui ka ei jõua.

Ideaalis võiks muidugi järgijäänud aeg Tor’ini kuluda ainult treenides ja igasugustest muudest võistlustest võiks loobuda, aga päris niimoodi ei taha. Aga kõik muu kus planeerin osaleda, kavatsen võtta väga tšillilt töllerdustempos, et vältida aasta peasündmuse ohustamist.

Treeningutega on asi hetkel nii ja nii. Eelmine sügis hankisin opereeritud põlvele kõõlusepõletiku, mille järelnähud on nüüdseks praktiliselt kadunud. Aga uue tulijana on hakanud tõrkuma sama jala puusMingid hetked tuleb natuke valu sisse. Tõenäoliselt põlvevigastuse tulemina. Aga ei ole otseselt aru saanud, et see kuidagi suurenevate mahtudega seonduv oleks. Imelikul kombel annab tunda siis kui jää peal kõndides tasakaalulihaseid pinges hoida. Järgmine nädal lähen füsioterapeudile näitama. Aga üldiselt olen ikkagi palju paremas seisus kui aasta tagasi samal ajal kui alustasin Swisspeaksi trenni 300 meetrise kõnnakuga. Nüüd olen saanud täitsa hästi jõutrenni teha ja mingil määral ka joosta.

Aga kuna Tor’ini on veel aega piisavalt, siis loodetavasti on aega ennast ära remontida. Peaasi, et vähemalt maikuust saaks juba Mustamäe nõlval tõusumeetreid koguda. Kõige olulisem on siiski tervena Tor’i starti jõuda. Ja kui mingit ettevalmistust ka saaks teha, siis see on ainult boonus.

Tegelikult on sees väga mõnus hirmu, kõriauguni motiveerituse ja ootusärevuse kokteil. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar