Kuna võistlusplaanid
järgmise aasta veebruari lõpuni on paigas ja ka registreerimised enamuses tehtud,
siis peab asjade kivisse kirjutamiseks selle ka avalikuks tegema.
Motivatsioonipuuduse probleemi küll siiamaani ei ole esinenud, aga säärane
avalik väljahõikamine põletab ka viimased sillad ära.
Minu järgmine
suurem ettevõtmine saab aset leidma juba vähem kui kahe nädala pärast 10.-11. juuni
kui Laulasmaa kandis Eesti ilusaimal rajal toimub Laulasmaa Ultra. Seal saab
siis 21km pikal rajal 32 tunni vältel läbida niipalju ringe, kui jaksu/soovi
on.
Sellel
võistlusel osalen juba neljandat korda ja siiamaani on jäänud parimaks
tulemuseks 126km. Seekordseks eesmärgiks ei ole seadnud mingit kilometraažilist
tulemust, vaid sooviks olla rajal võimalikult kaua. Kuna järgmise aasta
veebruaris on mind ootamas võistlus, kus ma olen rajal tõenäoliselt peaaegu 30
tundi ja mul puudub kogemus üle 24 tunni kestvast pingutusest, siis Laulasmaa
Ultra on viimane võimalus selline kogemus endale hankida. Seetõttu on plaan
alustada vääääga rahulikult ja üritada leida endale aeglane aga ühtlane flow, mis loodetavasti lubaks pikalt
rajal tiksuda. Füüsiliselt ja vaimselt olen selleks igatahes valmis. Ja kui nii
pikalt rajal olla, siis peaks tahes tahtmata ka kilomeetreid piisavalt
kogunema.
Kui Laulasmaa
Ultra haavad lakutud, siis lülitan ennast ümber ja hakkan vahelduseks ajutiselt
jälle triatleediks. Peamine eesmärk saab siis olema augustis koduradadel toimuv
Triathlon Estonia täispikk distants.
Eelmine aasta
läbisin samal võistlusel oma esimese täispika triatloni ajaga 13:18:50. Kuna
see sai tehtud valutava seljaga, siis see aasta prooviks siis natukesekene
kiiremini ennast liigutada ja äkki saaks kaheteistkümnega algava lõpuaja kätte.
Kuigi ega see eelmisest aastast kiirem aeg väga enesestmõistetav ei ole, kuna
eelmine aasta hakkas tõsine triatlonitrenn pihta juba aasta algusest ja kilomeetreid
oli 2016 mai lõpuks kogunenud ratta peal 1465 ja ujudes 62. Kuna see aasta on
trenni vähem tehtud ja ka see on keskendunud suuremas osas jooksmisele, siis
vastavad numbrid on ainult 378 ja 14. Et aga te ei arvaks, et ma ainult
ludritanud olen ja midagi teinud ei ole, siis jooksukilomeetrite suhe on parem
- 2016 mai lõpuks oli 557km ja see aasta on 864km. Peale Laulasmaa Ultra lõppu
tulebki põhiline keskendumine rattasõidule, kuna seal on võita ja samas ka
kaotada kõige rohkem.
Edasi muundun
uuesti ultrajooksjaks ja hakkab pihta tõsine jalgadele mäejooksulihaste
kasvatamise protsess. Enne veebruarikuist põhiüritust käin tõenäoliselt ka
Lõuna-Eesti kõrgmägedes toimuval Haanja Ultra100 sajakilomeetrisel
ultrajooksul.
Sinna minekuks
on kaks põhjust – esiteks see, et olen sellest juba neli aastat järjest osa
võtnud ja mingid traditsioonid peavad ikka püsima ja teiseks on see Eestisugusel
lamemaal parim võimalus mäejooksukogemusi koguda. Ivar, kui sa seda loed:
Rohkem tõusumeetreid! J
Ja siis ta
tulebki – TRANSGRANCANARIA.
Võistluse
kodulehel on öeldud, et Transgrancanaria on the
mother of all races! Muidugi mingil määral on seal Hispaanialikku
suurustlemist, aga ega nad tõest väga kaugel ei ole – 126 kilomeetrit, mille jooksul
koguneb tõusumeetreid erinevatel andmetel 7500-8000m. Samapalju siis ka
langevaid meetreid, kuna trass algab Gran Canaria pealinna Las Palmase rannast
ja kulgeb sinka-vonka üle saare Maspalomasesse mereranda. Siin on pilte 2017
aasta võistlusest kus on näha, millisel mastikul jooks kulgeb: https://iancorless.org/2017/02/26/transgrancanaria-2017-race-summary-and-images/
Raja profiil
on selline:
…ja kaardi peal
näeb rada välja selline:
Kohe kindlasti
on tegemist vaksajagu raskema asjaga kui mu senised väljakutsed. Tegelikult on
see võistlus on mul plaanis olnud juba aastaid, aga siiamaani olen iga aasta
ikkagi põnnama löönud. Minu teada on eestlastest seal osalenud ainult Rait
Ratassepp ja ka tema katkestas eelmine aasta. Ka enne 2018 aasta võistlusele
registreerumist olin tükk aega kahevahel, aga otsustasin jänestamise lõpetada
ja minna ära proovida. Kuna mägedes jooksmiseks vajalikud lihased on
lauskmaameestel üsna närbud, siis ettevalmistusega hakkasin pihta kohe kui lumi
ära sulas. Olen üritanud korra nädalas mööda Mustamäe ja Nõmme vahelist nõlva
joosta üles-alla Trummist Rahumäe kalmistuni ja tagasi. Hetkel rohkem kui korra
nädalas ja pikemalt korraga ei julge, kuna selline tegevus on veel jalgadele
üsna võõras ja peale igat korda läheb päev-kaks, et jalad taastuksid. Aga
sügiseks loodan saada jalad mäejooksuga lähemalt tuttavaks ja siis saab juba
tõsisemalt paugutada.
Tõenäoliselt mahuvad nende nelja suurema
võistluse vahele ka mõned maratonid ja suvel lühemad triatlonid, aga mis ja
kus, seda näeb jooksvalt.
Mis sa ise arvad, kas seda ravida veel saab või on juba lootusetult hilja? :)
VastaKustutaMa ei saa aru millest sa räägid. Minu arust on kõik hästi.
VastaKustuta