Haapsalu
maraton pidi olema mu 30 juubelimaraton, aga rutates korra sündmuste käigust
ette, peab kahjuks tunnistama, et juubel peab veel natuke ootama – nimelt juhtus
see, mida mu seitsmeaastase kestvusrahvasportlase karjääris ei ole siiamaani
kordagi juhtunud – pidin enne finišit rajalt maha astuma. Aga tagasi asjade kronoloogilise järjekorra
juurde.
Hommikul kodus
enne sõitmaasumist oli millegipärast selline tugev tunne. Ja selliseid tugevaid
tundeid peab ära kasutama, nii vähe kui neid esineb. Seega otsustasin, et
proovin alustada tempokamalt ja vaadata mõne aja pärast enesetunde pealt, kas
jätkan nii, või võtan tempo alla.
Start oli
raudteejaama kõrvalt ja esimene pool võistlusest kulges mööda vana raudteetammi
– 10km linnast välja, siis ümberpöörd ja sama tee tagasi. Kõva tuul puhus,
temperatuur oli ca paarkraadi sooja ja vihma sadas ladinal – selline meeldiv
kevadilm. Esimene pool oligi vastu tuult, aga kuna jalg oli värske ja tunne
hea, siis ei häirinud see liiga palju. Enesetunne oli hea ja samm kerge. Jooksime
alguses koos Mardi ja Railiga, juttu rääkides mööduvad kilomeetrid kiiresti.
Peale tagasipööret läks elu eriti herneks, taganttuul, endiselt ei mingit
väsimust ja kerge samm. Puudust tundsime purjedest, tuul oli üsna kõva. Tempo
oli võib-olla natuke liiga kiire, aga võtsin teadlikult selle riski lootuses,
et äkki kestan lõpu ära. Niimoodi kestis see kihutamine kuni poole maa
täitumiseni, kus rada läbis jälle raudteejaama ja pööras mööda järgmist vana
raudteetammi Rohuküla sadama poole. Poolmaraton täitus ajaga 1:56:02.
Foto Külli Leola
Siis aga hakkas asjade paratamatu käiguna vaikselt väsimus jalgadesse pugema. Sellest hoolimata suutsin tempot hoida. Mida kilomeeter edasi, seda raskemaks tempo hoidmine muutus ja seega võtsin välja salarelva – Briani! Selgituseks niipalju, et Briani perekonnanimi on Johnson ja ta laulab sellises laialttuntud instrumentaalvokaalgrupis nagu AC/DC. Seda salarelva olen edukalt kasutanud ka varem. Kui hakkab väsimus tekkima ja siis paned klapid kõrva ning kui Brian sulle oma kileda häälega kõrva karjub: are you ready for a good time! ,siis sa good deam oled ikka küll ready! Brian tegi mõned kilomeetrid oma tööd korralikult, samm muutus jälle krapsakamaks.
Foto Külli Leola
Siis aga hakkas asjade paratamatu käiguna vaikselt väsimus jalgadesse pugema. Sellest hoolimata suutsin tempot hoida. Mida kilomeeter edasi, seda raskemaks tempo hoidmine muutus ja seega võtsin välja salarelva – Briani! Selgituseks niipalju, et Briani perekonnanimi on Johnson ja ta laulab sellises laialttuntud instrumentaalvokaalgrupis nagu AC/DC. Seda salarelva olen edukalt kasutanud ka varem. Kui hakkab väsimus tekkima ja siis paned klapid kõrva ning kui Brian sulle oma kileda häälega kõrva karjub: are you ready for a good time! ,siis sa good deam oled ikka küll ready! Brian tegi mõned kilomeetrid oma tööd korralikult, samm muutus jälle krapsakamaks.
Siis aga sai
järsult ilus elu otsa, sadamasse jõudnuna tuli hakata mööda mereäärset teed
tagasi jooksma ja seal puhuv kõva vastutuul koos horisontaalselt näkku sadava
lumelörtsiga tõmbas hetkega jalalihased kangeks ja tempo hakkas hoolimata
ponnistustest iga kilomeetriga kukkuma. Tänu vähenevale tempole ei suutnud keha
läbimärgadesse riietesse mähituna ka sooja enam hoida, külm hakkas üha
sügavamale kontidesse pugema. Lõpuks muutus see nii hulluks, et näppusid ei
tundnud enam üldse ja esimest korda elus tulid jooksu pealt vappekülm kallale.
Jõudnuna 36 kilomeetril asuvasse teeninduspunkti olin nii läbi külmunud, et
värisesin vahetpidamata üle keha. Seal seisis õnneks üks auto kus oli ka juht
sees – palusin teda mind finišisse ära viia. Vahetasin kiiresti riided ja
üritasin süüa korraldaja poolt pakutud suppi. See aga osutus ootamatult
keeruliseks, kuna käevärina tõttu ei saanud lusikaga söömisega kuidagi hakkama.
Lahendasin siis olukorra niimoodi, et võtsin supikausi kätte ja jõin servast.
Nüüd seda
juttu kirjutades ei ole mingisugust kahetsust oma katkestamisotsuse üle – kui ma
oleks jätkanud, oleks see võinud üsna õnnetult lõppeda kuna trassi lõpuosa kulges osaliselt mööda rannapromenaadi mis on tuultele veel eriti hästi avatud. Lõpetuseks tagasisõidul
tehtud pilt, mis ilmestab hästi olusid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar