Kuna vana aasta hakkab lõppema ja uus aasta hakkab hakkama, siis peab kirja panema mis on ja mida niiväga ei ole. Üleüldse ei ole juba sada aastat siia muud kui võistlusraporte kirjutanud...
Kuigi juba mitu aastat tagasi tegin endale grand plani, et siht ja eesmärk on UTMB, siis nüüdseks on mul sellest eesmärgist vägadi kõrini! Selleks, et sinna peale saada, läheks veel minimaalselt paar aastat aega ja no ei viitsi kuidagi... No ei ole normaalne! Seega UTMB võib ennast minupoolest vabalt sisse soolata...
Aga kui ei ole mingit suurt helesinist unistust, mille poole püüelda, siis on ju igav tegelikult. Ja kuna mul puudub igasugune reaalsustaju ja kaine mõtlemise võimekus oma füüsiliste võimete kohta, siis loomulikult ei saanud ju UTMB'st lahjemat asja uueks eesmärgiks võtta. Onju! :) Pidi ikka leveli juurde virutama. Algselt läksid mõtted Itaalias Aosta orus ja selle ümbruses toimuva Tor Des Geantsi poole. See on oma 330 kilomeetri ja 24 000 tõusumeetriga asi, mis tekitas korraga hirmu ja erutust, ehk siis ideaalne tunnetekombinatsioon, mida on vaja ühe korralikult treeningmotivatsiooni tekitava eesmärgi jaoks. Ka sinna peale saamine tundus täiesti reaalne. Kuigi Tor Des Geantsile on palju soovijaid ja osalejad selgitatakse loosi abil, siis korraldajad on seadnud maakvootide süsteemi, millega igast riigist saab minimaalselt 2 inimest loosiga peale. Ja kuna Eestis on peale minu veel ainult käputäis nii segaseid kes sinna minemise peale võiksid mõelda, tundus stardikoha saamine üle keskmise võimalikum. Siis aga tuli koroonajama peale, 2020 Tor jäeti ära ja kõik siis osalema pidanud lükati edasi 2021 aastasse. Suhtlesin korraldajatega, kes ütlesid, et suure tõenäosusega 2021 aastal riigikvooti enam ei tehta, sest kohad on põhimõtteliselt juba täis. Ja nende mõne vaba koha loosis osalemine tundus täiesti mõttetu ja ökk. Seega pidi leidma midagi muud.
Selleks muuks sai septembri alguses Šveitsis toimuv "SwissPeaks 360" Ehk siis natuke veel raskem asi... Keegi võiks mind maapeale tagasi tuua :)
Tegemist on 360 km pika ja 26 600 tõusumeetrit omava monsteriga, mille läbimiseks on aega maksimaalselt 156 tundi. See teeb siis kuus ja pool päeva. Võistlus oma iseloomult on punktist A punkti B kulgeva trassiga minek Šveitsi Alpides. Raja kõrgeim tipp on 2892 meetril. Trassil on 6 baasi, kus saab vahepeal magada ja süüa. Osalejaid võetakse peale maksimum 300 ja kuna tegemist on suhteliselt uue võistlusega, siis suured massid ei ole seda veel üles leidnud ja regamiseks ei ole vaja läbi teha mingeid loose, kvalifitseerumiseid ega muud mambo-džambot. Seega natukese peale regamise algust saigi kohe nimi kirja pandud.
Enne kui lõplikult otsustasin, tegin ikkagi mingisuguse reaalsuskontrolli, et kas minusugusel töllerdajal on vähemalt teoreetiline võimalus kontrollaega ära mahtuda. Võttes aluseks Lavaredo Ultra Traili viimase kolmandiku tempo, kus ma liikusin umbes ühe keskmiselt laisa lusitaania teeteo kiirusega, siis peaks jääma tegelikult igas baasis magamiseks piisavalt aega, et ajapuuduse taha küll ei tohiks midagi jääda. Mõtlesin endale juba ka mingisuguse treeningkava valmis, aga sellega ei ole siiamaani veel saanud alustada, sest...
Nüüd aga nukrama poole juurde, sest juba septembris hakkasid pihta põlvejamad. Kõigepealt läksin venitusharjutust tehes liiga hoogu ja tundsin põlves sellist väikest valu ja siis koperdasin Vaarojen Ultral põlvili kalju otsa. Võistluse küll põlvevalu tõttu katkestasin, aga see läks kiiresti üle ja veel midagi väga hullu ei tekitanud. Joosta sai ilusasti. Isegi Haanjasaja jooksin ilma mingi valuta ära. Ainuke probleem oli, et ei saanud kükitada, paremasse põlve tuli valu. Ehk jalg ei läinud päris kokku. Novembris Kolmnurgajooksu Tšhemionaadil kukkusin ühest künkast allapoole minnes jälle (Ma tean! Täielik sarikukkuja!) ja jalg mille põlv kokku ei läinud, lükati gravitatsiooni poolt jõuga kokku. See tegi olukorra palju hullemaks ja põlvevalu hakkas juba ka jooksmist segama. Kui nüüd Detsembris peale mitu korda jooksupausi tehes ja uuesti alustades olukord kuidagi paraneda ei tahtnud lõpuks füsioterapeudi juurde jõudsin, siis diagnoositi meniskivigastus. Sain põlve tugevdamiseks harjutusteseeria ja kui nüüd jaanuari lõpuks see niimoodi korda ei saa, siis tuleb puhastusele minna ning siis on reaalne võimalus hakata Swisspeaksi ettevalmistusega pihta alles aprillis võibolla. Mis peaks veel enamvähem ok olema...
Ehk siis praegu teen igapäevaselt ÜKE't ja põlvetugevdusharjutusi. Järgmisest nädalast lubati tasapisi ka jooksmist proovida. Esialgu natuke korraga, aeglaselt ja siledal maal.
...ja jaanuaris on ju ka Taliharja Vanakuri millelt ei ole kunagi veel eemale jäänud. Pea väga tahab minna, aga põlv ei pruugi sellega nõustuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar