Kui olid esimesed märgid, et olukord hakkab hapuks minema, siis alguses kui asi väga tõsine veel ei tundunud, siis veel arvasin, et madalalt radari all lennates saame oma väikese piraatürituse tehtud ikka, aga mida päev edasi, seda selgemaks sai, et peab ta siiski ära jätma.
Kuna loodus ei pidavat tühja kohta sallima ja üldsegi on enesepiitsutamine uus joomine, siis asendasin planeeritud mägimaratoni eriolukorra karantiinireeglitele vastava virtuaalvõistlusega "Heavy Metal Ultra Virtual Edition". See, et tegemist on Eesti ajaloo esimese virtuaalse ultramaratoniga, torkas mulle pähe alles hiljem võistluse käigus.
Reeglid olid kõik samad nagu augustikuisel pärisvõistlusel, ainult sellise väikese vahega, et igaüks jooksis üksinda enda valitud kohas, mõõtis ise oma aega ja distantsi ja edastas need siis läbi selleks loodud messengeri grupi. Kodus oli mul siis võistluse peakorter kus kogu perekond neid tulemusi vastu võttis ja live tabelisse sisestas. Inimesi, kes asjaga kaasa tulid, oli üllatavalt palju, tervelt 36 jooksjat tahtsid ennast virtuaalselt proovile panna. Või siis vaadates kui vara mitmed tugevad jooksjad lõpetasid, lihtsalt sooviti treeningusse ja koroonakaosesse vaheldust tuua.
Loomulikult osalesin ka ise. Ringidevaheliseks staabiks valisin kodu, kuna nii on kõige mugavam, kõik vajalik käe-jala juures olemas. Plaanisin joosta niipalju kui võimalik erinevaid trasse pidi, et oleks vaheldust.
Esimene start oli 9:00, ilm oli väljas imeilus ja kevadiselt soe
Kõige keerulisem asi esimestel ringidel oli enda tagasihoidmine, et liiga kiiresti kappama ei hakkaks.
Ringidevaheliseks istumiseks sättisin tuppa matkatoolist ja laste vanast mängulauast laagri. Jalgade ülestõstmiseks panin veel juurde külmakasti.
Esimesed ringid möödusid rahulikult chillides, iga tunni lõpus oli ca 15 minutit puhkuseks. Mõne aja pärast panin klapid kõrva ja hakkasin joostes muusikat kuulama. Iga ring erinev bänd või laulja. Kui alguses kuulasin oma tavapärast kraami, siis mida rohkem hakkas väsimust tulema, seda kummalisemaks hakkas minema muusikavalik. Millegipärast oli päris pikalt teemaks kaheksakümnendate disko - heavy metal ultral! Aga väga kaasatõmbav oli. Panin oma kujuteldava vaimse froteepeapaela pähe ja muudkui kepsutasin. Üks hetk kui Phil Collins oli tükk aega kõrva "sususudio" laulnud, andsin endale kujuteldava kõrvakiilu ja panin Sepultura mängima. Aga no ei olnud sellise muusika päev üldse, kompromissina jäi tükiks ajaks Def Lepard pidama.
Kui kümme ringi läbi sai, oli üllatuseks ainult neli osalejat jätkamas. Olin endale eesmärgiks seadnud 15 ringi, ehk tiba üle 100km. Ega tegelikult hakkas vaikselt üsna raskeks juba minema. Ringide vahel toas jõudis keha maha jahtuda ja õue külma kätte minnes tuli iga kord alguses kõva tudin peale.
Kuna osalejaid oli vähe järgi, siis mingi hetk isegi pidasin natuke aru, et kui peale 100km täitumist jääb näiteks ainult üks osaleja lisaks minule, siis proovin veel mõned ringid teha, aga ausaltöelda oli jaks päris otsas. Ja ülejäänud kõik jätkasid niikuinii edasi, seega ei näinud enam mõtet üritada. Kokkuvõttes siis 15 tunni jooksul 100,6km. Kuna backyard ultra formaadis on kõik peale võitja katkestajad, siis seda olin ka mina.
Järjekordselt suur tänu kodustele, kes hulga segaste pärast oma laupäeva ohverdasid.
Kõige imelikum spordiüritus millest ma eales osa olen võtnud, korraldamisest rääkimata. Hommikul üheksast õhtul kaheteistkümneni jooksed kodu lähedal ringi ja iga tunni lõpp käid korraks toas istumas. Koer vaatas kogu päeva suurte arusaamatute silmadega seda janti pealt.
Edasiseks sportlikuks tegevuseks on mitmeid plaane, mai lõpuks kutsuti osalema "Latvia TrailRace" võistlusel. https://www.latviatrailrace.com/ Tundub huvitav asi, aga eks ole näha kas selleks ajaks on õhk viirusest puhas. Hetkel igatahes veel ärajätmise kohta infot ei ole tulnud.
Praeguse aja spordiürituste põuda iseloomustab ka suur hulk "Heavy Metal Ultra Virtual Edition'i" meediakajastusi:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar