Playtech Kontorimaraton

Millegipärast ma tunnen lausa haiglaslikku tõmbejõudu igasuguste jooksuürituste suhtes mille tulemusena võib loota, et pärast selle läbimist on raske istuda, astuda ja üldse eksisteerida. Kui keegi sellele ravi teab, siis... palun hoidke see teadmine endale :) Sest need on ägedad asjad ja mulle selline haigus igatahes sobib. Kontorimaraton on selliste enesepiitsutamisürituste seas täiesti eriline kompu, kuna tavapäraselt on enda sodiksjooksmiseks vaja ikka vähemalt 100km läbida, seal piisab ka tavalisest 42 kilomeetrisest maratonidistantsist. Ja mida (jooksu)hull ikka muud teeb Vabariigi aastapäeval kui läheb Tartusse ja töllerdab seal ühes kontorihoones sünnipäeva jagu ringe.

Mis siis muudab Kontorimaratoni tavapärastest maratonidest teistsuguseks ja raskemaks? Selleks piisab järgnevatest numbritest:

102 Ringi

510 korrust tõusu

510 korrust laskumist

21420 trepiastet

2000 meetrit tõusu

Ja lisaks kõigele sellele igasugune sirgete lõikude puudmine, kõige pikem otseliikumine on umbes 20 sammu pikk. See tähendab, et kogu distantsi sa non-stop kas tõused ülespoole, jooksed alla, pöörad kuhugi, pidurdad ja kiirendad.

 Rajakirjeldus (laenatud "Marathon100" võistluskirjeldusest):

Jooksuring algab esimese korruse avatud aatriumist ja peale esimese koridori läbimist järgneb tõus mööda treppe neljandale korrusele. Neljandal korrusel läbitakse risti üks suur ruum, seejärel laskutakse korruse võrra allapoole.  Kolmas korrus läbitakse poolringiga ümber avatud aatriumi, millele lisandub väikene koridorilõik. Peale trepist alla minekut läbitakse teine korrus samamoodi nagu hetk varem kolmas.  Teiselt korruselt minnakse treppidest keldrikorrusele, kus garaažis läbitakse kolm pikka šikaani.  Järgneb tõus esimesele korrusele, paar koridori ja juba ollaksegi tagasi stardialas asuvas teeninduspunktis.

 Sellise keerutamise tulemuseks on, et kehal ei ole ühtegi hetke kus saaks nö tirri lasta ja rahulikult kulgeda. Väga intensiivne tegevus. Eelmise aasta 6:41:45 on mu ainuke maratoniaeg mis on üle kuue tunni. Aegluselt järgmine maraton on tervelt 51 minutit kiirem.

Enne starti olin üsna pessimistlik enda võimekuses see asi viisakuse piiresse jääva pingutusega lõpetada. Nädal varem läbisin oma elu esimese Tartu suusamaratoni ...joostes. Arvasin, et mis see 62km rahulikku maastikujooksu kõnnipausidega pika trennina ikka ära ei ole, aga Tartu Maratoni rajaga on see jama, et suures enamuses kulgeb ta mööda põlde ja väljasid kus mingeid teid ei ole. See tähendab, et praeguse märja ajaga on vaja kulgeda mööda pehmeid heina- ja pokumaasid ja see imeb jala üsna pehmeks. Järgnev nädal oma igapäevaseid pooletunniseid jooksuotsi tehes oli jalg üsna vedel all ja nädala lõpu poole hakkas vaikselt tunda andma mingisugune väike nigin-nagin vasaku jala hüppeliigeses.

Kuna juba kahe nädala pärast on tulemas Põgenemine Põltsamaalt ja siis aprilli lõpus Madeira Island Ultra Trail (Jah. Absoluutselt liiga palju võistlusi), siis olin enne starti täiesti valmis isegi pooleli asja jätma kui selleks vajadus ilmneb.

Stardist panin minema rahulikult. Kuna ma vahetevahel harva olen siiski suuteline ka tehtud vigadest midagi õppima, siis tuletasin meelde eelmine aasta valesti läinud asjasid ja üks neist oli liiga kiiresti alustamine. Seega see aasta kulgesin rahulikus ühtlases tempos. Eelmise aasta teine viga oli see, et kuigi olin algusest peale regulaarselt joonud, siis tänu suurest higistamisest tingitud soolakaole ei imendunud mingist ajast enam vedelik ära ja ei kustutanud ka janu. Selle tulemusena oli hoolimata joomisest ikka suur janu ja kõik joodu loksus kõhus ringi. See aasta hakkasin algusest peale usinalt soola sööma. Teeninduspunktis olnud neiud muidugi väljendasid miskipärast vastikustunnet, kui ma seal iga natukese aja tagant banaani soola sees veeretasin ja siis seda niimoodi sõin. Igatahes töötas see hästi, jook imendus ilusasti ära ja kustutas ka janu.

Juba üsna varsti hakkasid alguses minematormanud kiirustajad ükshaaval selg ees vastu tulema. Tõusin 25. kohalt vaikselt ülespoole ja lõpuks hakkas see natuke isegi hasarti tekitama. Vaatasin peale igat möödumist aatriumis seinal olevat live edetabelit ja hakkasin järgmist ohvrit jälitama. Minek oli hea ja hasart sees. Tõusin lõpuks juba 14. kohale, kui järgmisena olid ees 2 fantoomleedukat kellest üks minuga samal ringil ja teine ringi võrra ees. Fantoomleedukad olid nad seetõttu, et kuipalju ma ka ei punnitanud, ei näinud ma neid kordagi. Täpselt samas tempos liikusid. Üsna pikalt üritasin niimoodi, kuni asjade loogilise käiguna hakkas vurts seest otsa saama ja tempo sellega ka kukkuma. Õnneks olin oma kihutamisega tekitanud piisava mõneringise edu tagantpoolt tulijate ees ja võis rahulikult jala sirgemaks lasta. Mingi aja pärast küll enesetunne paranes, aga hasart oli üle läinud ja leedukate püüdmine ei tundunud enam üldse mingi oluline asi ja tagant kedagi ka ohustamas ei olnud. Nagu arvata oligi, lõpp lihtne ei olnud. Üsna vaevaline töllerdamine oli.

Vähemalt hüppeliigese jooksin korda. Kui alguses tegi see natuke liiga, siis mõni aeg valu vaikselt  süvenes kuni läks järsku üle ja enam ei olnud lõpuni midagi tunda. Ja siiamaani kõik ok. Samamoodi olen valusid ära jooksnud varemgi.

Mis oli kummaline ja minu jaoks esmakordne oli see, et jalgadele küll ei saanud ühtegi villi, aga vasakule käele sain villi, see oli käsi millega ma enamuses ajast tõmbasin trepikäsipuust end ülespoole. Lähed jooksuvõistlusele ja tuled tagasi villis käega... mitte jalaga.

Lõpuks aeg 6:18:28, mis on eelmisest aastast tervelt 23 minutit parem. Ja see on väga bueno, eelmine aasta nägin selle aeglasema aja nimel ikka jupp jagu rohkem vaeva.

Nüüd kaks nädalat taastumist ja siis põgeneme Põltsamaalt