Haanja Ultra100

Haanjas sügisel sadat kilomeetrit jooksmas olen käinud juba viimased neli aastat, seega kõik võistlusele eelnev on juba ajaga paika loksunud ja rutiinne. Kuna ei taha ennast palju korrata, siis ei hakka sellest pikemalt kirjutama. Ilm on olnud seal eelneval neljal aastal ainult ühe korra ilus ja päikesepaisteline, ülejäänud on alati olnud kas vihm või lumi mis teeb sealsed rajad korralikuks porimülkaks. Ka see aasta paar päeva enne maha sadanud lumi  ei tõotanud midagi head. Aga noh, ega see ei olegi mingi normaalne Haanja 100, kui muda pahkluuni ei ole, selles suhtes oli kõik ootuspärane. Hommikul ärgates ilmateadet kontrollides ei olnud ka sealt midagi rõõmustavat näha: emhi, ürno ja gismeteo kuulutasid kui ühest suust, et kuskil kümne paiku hakkab sadama ja seda jätkub terveks päevaks. Etteruttavalt peab ütlema, et õnneks siiski nii ei juhtunud.
Start oli hommikul kell seitse ja sadakond segast panid pealampide valguses Haanja Suusakeskuse juurest minema. Sättisin ennast nagu ikka tahapoole, aga sellest hoolimata tundusid esimesed kilomeetrid natuke liiga kiired - hommikul vara läheb enda liikumasaamisega lihtsalt natuke rohkem aega. Kui mootor korralikult käima läks, muutus liikumine mõnusaks ja pingevabaks. Sain sisse hea flow ja kulgesin niimoodi rahulikult esimesed 30 kilomeetrit. Suuremad tõusud kõndides, väiksemad tiheda sammuga joostes.

Ka rada oli alguses üsna hästi joostav, kinnitrambitud lumel oli pidamist piisavalt.
Kuskil peale kolmekümnendat kilomeetrit hakkas jalgadesse vaikselt väsimus sisse pugema, ja ilma saavutusvajaduseta mugavussportlasena tegin selle peale loogiliselt tempomuudatuse ja hakkasin ka väiksemaid tõuse käima. Lisaks väsimusele tuli tempolangus ka trassi järjest raskemini joostavaks muutumisest, lumi trambiti püdelaks pudruks ja lisaks segunes see paljudes kohtades ka selle all oleva mudaga.
Järgnevad 70 kilomeetrit läksid rahulikult ilma mingi mainimisväärt dramaatikata, jalgades oli väsimus, aga mitte midagi väga hullu. Tavaliselt ikka ultramaratoni teises pooles hakkab siit ja sealt natuke valu tekkima, aga seekord kõik toimis hästi. Sotsialiseerusin kaaskannatajatega ja kulgesin vaikselt omas tempos.

Rõõm oli näha, et viimastel kuudel tehtud mäetreening on hakanud vaikselt esimesi viljasid kandma, korduvalt jooksin laskumistel mööda eelnevalt minust sirgetel kiirematest olnud jooksjatest ja jalad püsisid mäest alla jooksmisel tugevad ja kindlad kuni lõpuni.
Lõpetasin 100 kilomeetrit ajaga 13:49:41, mis andis 96 startija hulgas 38. koha. Aeg on võrreldes eelmise aastaga küll 14 minutit kehvem, aga eelmine aasta olid ka natuke paremad olud.


VARUSTUSEST
Kuna Haanja100 oli mul viimane ultra enne TransGranCanariat, siis kasutasin võimalust ja testisin seal kasutusele tulevat varustust. Kuigi olud on erinevad, siis mingisuguse pildi ikka annab.
Tossud:
Hankisin endale Kanaaridel jooksmiseks umbes kuu aega tagasi uued Inov8 "Trail talon 275" tossud.

Nüüd peale ca paarisadat läbitud kilomeetrit võin öelda, et need on kindlasti parimad maastikusussid, mis mul eales on olnud. Haanjas ei olnud mingeid probleeme, mitte ühtegi villi ja niikaua kuni muda hulk rajal oli veel talutavas koguses oli ka pidamine väga hea. Olen nendega jooksnud Nõmme-Mustamäe vahelisel tõusul vihmaga 45 kraadise külgkallakuga porisel rajal märgade puulehtede peal ja haakumine maapinnaga on täiesti ideaalne. Kuigi ostsin endale number suuremad tossud, et mu laial lestal uhkelt ruumi oleks, siis kand püsib kindlalt kinni ja varbad ei rammi laskumistel tossuninasse.
Nüüdseks peaks nad olema piisavalt sisse joostud ja lähevad riiulisse oma aega ootama.
Joogikott:
Kuigi mul on olemas mind aastaid truult teeninud Camelbak'i joogikott, siis TransGranCanarial on lisaks joogile vaja ka kohustuslikku varustust rajale kaasa võtta ja selleks seal ruumi ei ole. Seetõttu ostsin suve alguses Ultimate Directioni Scott Jurek 3.0 joogikoti/vesti

Valiku juures olid määravad eesasetsevad pehmed joogipudelid, mis koos taha pandava lisapudeliga annavad välja Kanaaridel nõutud 1,5 liitrit mahutavust, keppide kinnitusvõimalus ettepoole, mis peaks aitama kaalu paremini jaotada ja "different f*****g pocket for every grain of rice ever grown" :)  Vest istub seljas väga mugavalt ja ainuke probleem mis mul sellega on olnud, on siis, kui taga kotis midagi ei ole ja raskus on ainult eesolevates joogipudelites, siis kipub ta tagant kaela hõõruma hakkama. Tõenäoliselt tuleb see sellest, et ostsin natuke liiga suure numbri. Pikemates trennides sellega joostes olen märganud, et õnneks aitab isegi väikesest kaalust taga, et see probleem väheneks, telefonist piisab. Teine ebamugavus, mis mul sellega alguses oli, tuli pehmetest pudelitest, nimelt tühjemaks saanuna tõmbusid nad kokku ja vajusid taskupõhja lötsi, natuke ebamugav oli neid sealt välja õngitseda. Selle lahendasin niimoodi, et käisin ehituspoes, ostsin kaks juppi erineva läbimõõduga voolikut ja tegin neist joogiotsikule pikendused. Vooliku pudeli poolne ots vajas veel nipukatega tugevdamist, aga nüüd Haanjas toimisid nad väga hästi, ei pidanud joomiseks taskust välja õngitsema. Natuke tegi ühe nipuka kinnituse terav serv liiga taskuserva riidele, aga õnneks mitte palju.

Kepid:
Kuna kõik mägedes ultraid jooksnud kinnitavad kui ühest suust, et kepid on seal väga vajalikud, siis olen nendega jooksmist juba pidevalt harjutanud. Aga tõenäoliselt on mu tehnika siiski viletsavõitu, sest härra Pak arvas vahepeal vastu joostes, et ega ma vist palju suusatanud ei ole ja käskis nad põõsasse visata :) Ega ikka ei visanud küll! :) Jooksu ajal oli järsematel tõusudel kätega kaasaaitamisest märgatav kasu. Tõenäoliselt on ka keppide kasutamisel oma osa sellest, et nüüd kaks päeva peale jooksu on jalalihased täiesti korras. Vahest on isegi peale maratoni pikemalt lihasvalusid ja kangust. Viimasel ringil jätsin tokid maha, et näha milline vahe on ja peab ütlema, et keppidega oli parem - kuigi vahetevahel siledal maal nende kaasa tassimine oli natuke tüütu, siis isegi laugetel tõusudel oli libeduse tõttu hea kui sai kätega kaasa aidata.
Ega ma päris kindel ei ole, et ma nende samade keppidega TransGranCanariale lähen, sest tegemist on üsna raskete alumiiniumkeppidega, mille ostmise ainukesed kriteeriumid olid, et nad olid odavad ja kolmeks kokkupakitavad, et saaks neid koti külge kinnitada.


Edasi jätkub tõsine ettevalmistumine mäejooksuks. Võimalik, et tulevatel kuudel jooksen treeninguks ka mõned maratonid, aga kus ja mis, seda näeb juba asjade käigus.


Esimesed kolm fotot Külli Leola