Ultima Thule maraton

Tegelikult ei seostu nimega "Ultima Thule" esimese asjana üldsegi selline asi nagu maraton, vaid hoopis sama nimega ansambel. Olen ansambel "Ultima Thule" austaja olnud rohkemal või vähemal määral tegelikult juba väga pikka aega - juba sellest alates, kui neil 1988 aastal esimene plaat välja tuli. Seda sai kodus ikka päris palju kuulatud.

Aga tagasi teemasse...
Peamiseks küsimuseks oli enne starti, kuidas on läinud taastumine 6 päeva enne joostud Tallinna maratonist. Tegelikult ei olegi nii pisikese vahega enne maratone jooksnud. Kõige väiksem vahe siiamaani oli 2015 aastal, kui peale mai alguses joostud Vändra maratoni jooksin 2 nädalat hiljem ka Riias. Seekord lõppes see väga hästi - esimene kord alla nelja tunni aeg ja tookord välja joostud aeg on tegelikult mu rekord siiamaani. Seega ajalugu oli julgustav.
Kahe maratoni vahel oleval nädalal trenni palju ei teinud, esmaspäeval sõitsin rattaga 30 kilomeetrise tiiru, et jalgadest kangust välja saada ja kolmapäeval jooksin pool tundi, kus rahulikule sörgile tegin sisse ka mõningaid spurte. Igatahes jalad oli see päev veel üsna rasked ja tänu sellele otsustasin järelejäänud kahel päeval mitte sporti teha. Kui nüüd kellelgi tekkib (õigustatud) küsimus, miks neid maratone nii tihti on vaja joosta, siis põhjuseid on mitmeid - esiteks on suvise triatlonihooajaga tekkinud mõningane pikemate jooksude nälg, mida tuleb aplalt kohe täitma hakata ja teiseks on see, et kuna ma jooksen neid siiski suhteliselt rahulikult ja ennast mitte ülemäära kurnates, siis on nad heaks treeninguks sügisesteks ultramaratonideks.
Kuna "Ultima Thule" maraton toimub Saaremaal siis läksin kohale juba eelmise päeva õhtul, et ei peaks hommikul väga vara kodunt sõitma hakkama. Ööbisin sugulaste juures ja stardis kohal olin juba varakult. Kuna eelmine nädal Tallinnas sobis 5.40-5.50 tempo hästi, siis plaanisin alustada samaga ja kui raskeks läheb siis tempo maha võtta. Mugavussportlased ei rahmelda liiga palju!
Esimesed kilomeetrid kulgesid Kuressaares sees ja nagu eelminegi nädal, läks põhitähelepanu tempo kontrollimisele. Alguses tahavad värsked jalad omasoodu kihutama hakata.

Kristina Mägi/Visit Saaremaa foto

Kuressaarest välja jõudnuna panin MP3 mängija tööle ja klapid kõrva. Ja kuna postituse alguses juba läks jutt muusika peale, siis jätkame samal lainel.
Esimeseks albumiks olin valinud ansambli "Kino" kogumiku parimatest lauludest.

Tegutses ansambel aastatel 1982-1990 kuni laulja Viktor Tšoi autoõnnetuses surma sai. Mina sain "Kino" muusikast teadlikuks kuskil üheksakümnendate alguses ja olen vahelduva eduga kuulanud seda siiamaani. Kuna uusi laule peale ei tule, siis tahes-tahtmata tekib vahetevahel nende kuulamises paariaastased tüdimuspausid sisse. Lood on küll sellised melanhoolsemapoolsed, aga enamustel on siiski natuke tempokam rütm, mis teeb sellest üsna hea jooksmismuusika.
Nii siis sai keerutatud ilusate Saaremaiste kiviaedadega ääristatud teid mööda rahuliku pingevaba sammuga kuni 23. kilomeetril jõudis rada sirgele kergliiklusteele, kus puhus kõva vastutuul mida jagus umbes kolmeks kilomeetriks. See ei teinud jalgadele head ja samm muutus palju raskemaks ja töntsimaks.
Sellistel raskematel hetkedel meeldib mulle kuulata midagi natuke tempokamat ja käredamat - see paneb automaatselt jalad kiiremini liikuma. Ja selleks motivaatoriks olin valinud ansambli "Dropkick Murphys" ja nende 2005 aasta plaadi "The Warrior's Code".

Dropkick Murphys't kuulsin esimest korda Martin Scorsese filmis "The Departed". Kohe filmi alguses mängitakse nende "I'm Shipping Up To Boston" laulu. See kõlas nii ägedalt, et tekkis kohe soov kuulata, kas nende ülejäänud muusika on sama äge - on küll! Tegemist on Ameerika bändiga kes mängib väga mõnusat Iiri folgi sugemetega punkrokki. Natukeseks võttis jalad kiiremini liikuma küll.
Edasi hakkas jooksmine siiski järjest raskemaks muutuma ja kuna olin juba alguset peale otsustanud mitte ennast liialt kurnata, siis võtsin rahulikult ja tegin isegi mõningaid kõndimispause vahepeal sisse. Hoolimata joogipunktides hoolega joomisele tuli millegipärast vahepeal kõva janu peale. Ja uskuge mind - jõin ma joogipunktides palju, sest seal seisid väga ägedad väikesed vabatahtlikud, käed topsidega õieli, no pidi ju ikka igaühe käest juua võtma!
Viimase osa siis lontsisin rahulikult lõpuni ajaga 4:30:59.
Kokkuvõttes võib öelda, et Ultima Thule marathon on väga mõnus üritus, mida soovitaks kindlasti ka teistele - vaheldusrikas rada ja väga hea korraldus. Mitte millegagi ei jää alla suurtele linnamaratonidele.
Järgmine nädalavahetus maratoni ei jookse, aga ülejärgmine seevastu tuleb natuke pikem üritus - 80km Sigulda ümbruse künkaid.