11 nädalat stardini

Kuna peale eelmist postitust ei sobinud ühele härrale süvenev lakoonilisus, siis võtame kuulda ja katsume seekord põhjalikum olla. Teemaväliselt veel niipalju, et sain teada, kuidas liigitatakse minusuguseid inimesi – MAMIL (middle aged men in lycra J)

Aga tagasi teemasse. Nüüdseks on pool ettevalmistustsüklist läbi. Järgmine pool tuleb hoopis teistsugune – suuremad mahud ja palju võistlusi. Avastasin, et olen hoogu läinud ja ennast päris mitmele triatlonile reganud. Keeruline saab olema nendest piisava taastumisaja võtmine niimoodi, et samas ei kannataks täispika triatloni treeningud. Nagu olete võibolla tähele pannud, siis olen loobunud blogis selle võistluse ironmaniks nimetamisest, kuna paar nädalat enne "Triathlon Estoniat", kuhu mina lähen, toimub Otepääl "Ironmani" brändinime kandev poolpikk triathlon. Paar korda on minu käest juba küsitud, kas ma treenin samaks võistluseks kui Tanel Padar. EI TREENI! Poole pikemaks treenin!

 

ESMASPÄEV

Maanterattaga 41km. Treeningkava käskis sõita iga 10 minuti viimane minut maksimumkiirusega. Ei julgenud vastu vaielda ja tegingi nii. Millegipärast on minu ettekujutuses treeningkaval selline tugevalt haukuv saksa aktsent juures kui ta käsib mingeid asju teha.

Sellel sõidul oli minu jaoks märgilise tähendusega see, et esimest korda sain keskmiseks kiiruseks üle 30km/h. Täpsemalt siis 30,19km/h. Mitte, et see nüüd niiiiväga oluline on, aga keskmise kiiruse jälgimine on hea treeningu lõpuosasse, kui jalg juba pehmem on ja hoog raugema kipub. Siis on see hea motivaator pingutamiseks ja siiamaani ei olnud ma kolmega algavat numbrit kätte saanud.

TEISIPÄEV

Koos Markkoga 16km jooksu. Füürer/treeningkava käsul esimene 15min soojenduseks rahulikult, siis tund aega lõikusid 7min tempokalt/3min rahulikult. Lõpetuseks jälle 15min rahulikult. Viimased kaks lõiku olid juba päris rasked, reiepealsed kippusid natuke krampi tõmbuma.

KOLMAPÄEV

Hommikul 23km maanterattaga. Prillid unustasin koju ja üks väike lendav elajas karistas selle kohe ära. Suur osa tagasiteest nägin teed samamoodi, nagu näeks seda hommikust treeningut tegev silmaklappi kandev piraat.

Õhtul 5km jooksu koos Kerstiniga. Ja ennetamaks kommentaare – jah, nüüd sunnin ma oma lapsi kah juba jooksma

NELJAPÄEV

Hommikul 10km jooksu. Hommikuti on ennast endiselt raske käima saada, rattasõidul ja ujumisel sellist probleemi ei ole, aga jooksul on esimesed kilomeetrid rasked. Mida edasi, seda paremaks läheb. Väga hästi on seda näha kilomeetriaegadest.

Õhtul 2,3km ujumist Männikul Trapi tee karjääris. Kuna saabunud on Eesti suvi oma +10 kraadi soojaga, siis vesi oli seekord isegi paar kraadi soojem kui õhk. Alguses oli näol ja jalgadel natuke külm, aga kui keha soojaks sai, siis oli juba kõik ok.

REEDE

Hommikul 5km jooksu. Raske treeningnädal hakkab ennast märku andma koguneva väsimusega. Peale ärkamist oli natuke vaja endaga vaielda treenimise vajalikkuse üle.

Õhtul maanterattaga 3 (kolm!)km. Olin just saanud ratta nina Keilast välja, kui taevaluugid pärani tehti ja pangetäis vett pähe valati. Oleks see siis selline soe suvine vihm olnud, oleks jätkanud, aga ei olnud. Seega ümberpöörd ja koju tagasi.

LAUPÄEV

Tegin reedese rattasõidu ära. Kahe tunniga 57km. Ilm on läinud nii külmaks, et tuli uuesti välja otsida talvised rattasõiduasjad nagu kindad ja kingakatted.

PÜHAPÄEV

Pika rattasõidu päev. Ilm oli natuke soojem kui laupäev, aga tuul oli endiselt kõva. Kokku veeresin 109km ja aega kulus selleks 3h 53min. Tundub, et vorm läheb järjest paremaks, jalad püsisid heas korras kuni lõpuni.