Eesti Maastiku Maraton

Kuigi olin augustis peale Helsingi maratoni otsustanud, et enne Haanja 100 rohkem ei võistle ja keskendun treenimisele, siis tuli oma sõnu süüa, kuna välja kuulutati maastikumaraton, mille juhendisse oli kirjutatud:

Katkestamine ei ole võimalik. Kui tahad katkestada, tuleb sul selleks liikuda finišisse.

Puhtalt selle viimase lause pärast juba pidi minema. Kuna Haanjani on siiski ainult 3 nädalat jäänud, siis plaanisin võtta seda rahuliku pika treeninguna.

Hommikul tuli siis kõigepealt oma transpordiga võistluse finišisse Aegviitu jõuda, kust korraldajate buss viis starti Kõnnusse.

                                              

Nagu võib järeldada mu pildilt nähtavast mõnevõrra kössis rühist, oli ilm enne starti natuke jahedavõitu. Päeva peale aga läks soojemaks ja siis oli kõik juba ok.

Võistluse trass jälgis suurelt osalt RMK Oandu - Ikla matkarada, tehes vahepeal kõrvalepõikeid vähemkäidavamatesse kohtadesse. Need kõrvalpõiked sisaldasid siis ka sügavate rööbastega metsateid ja ilma teedeta raiesmikke ning sihte. Kuna praegu on suhteliselt kuiv olnud, siis muda oli siiski üsna vähe. Oleks võinud vast rohkemgi olla J

Peale esimest viite kilomeetrit suhteliselt hästijoostavat metsateed jõudsime Viru Rabasse, kus tuli mõned kilomeetrid mööda laudteed joosta. Kuna seal aga teistest möödumine keeruline on, siis tekkisid jooksjatest pikad rongid. Mõnevõrra elevust tekitasid vastu tulevad ekskursandid, kellest möödumine vahest natuke keeruline oli. Puudust tundsin ka eesliikujate seljal olevatest pidurituledest, kuna äkkpidurdustele ei jõudnud alati reageerida.

Kuna jooksime koos töökaaslasega, kes on minust tublisti kiirem, siis plaanitud rahulik treeningjooks kippus natuke liiga kiireks minema. Tempo iseenesest ei olnudki väga kiire, aga selle maastiku jaoks oli ta natuke liiast. Kuna enesetunne oli hea, siis jätkasin siiski samamoodi. Niimoodi jätkus see ühtlaselt, kuni oli läbitud ka Suru Suursoo laudtee ja hakkas esimest korda natuke ka tõuse tekkima. Joostud oli selleks ajaks ca pool maad. Siis hakkas mõnevõrra liigkiirest tempost tingituna väsimus peale tulema. Lasin Urmase eest minema ja jätkasin rahulikumalt. Peale vaiksemat kulgemist, kaasavõetud energiabatooni söömist ja niisama looduse vaatlemist läks kolmekümnenda kilomeetri paiku olemine jälle värskemaks. Hoolimata sellest enam tempot ei lisanud, vaid kulgesin rahulikult finišini. Viimase lõpu utsitasin tagant veel ühte esmakordselt maratoni jooksvat võistlejat.

Aeg tuli lõpuks 5:04:12 ja koht 101. (kokku 159 lõpetajat). Väga mõnus üritus ilusas sügiseses Kõrvemaa looduses.

Foto korraldajate kodulehelt www.wilderness.ee

Edasi tuleb veel viimane mahunädal ja siis hakkab kilometraaž vähenema, et Haanjaks korralikult puhanud olla.