Nuuksio Backyard Ultra

Kui on mõni lugeja, kes ei ole veel kursis backyard ultra jooksuformaadiga, siis järgneva jutu mõistetavaks muutmiseks peaks alustama selle lahtiseletamisega. Backyard ultra on USA'st pärit jooksuformaat, kus tuleb tunniajaste vahedega toimuvatel startidel joosta iga kord 6,7 km. Igas järgnevas stardis saavad osaleda ainult eelmiselt ringilt õigeaegselt tagasi jõudnud jooksjad. Võistlus kestab niikaua kuni on järgi ainult üks osaleja kes võitmiseks peab viimase ringi üksi läbima. Teda loetakse ka ainukeseks lõpetajaks, ülejäänud kõik on katkestajad. Võistluse lõpuks mingeid ajalimiite ei ole, maailmarekord on 68h.
Eelmine aasta korraldasin koos Ivariga Eesti esimese backyard ultra "Heavy Metal Ultra" Kuigi algselt oli selle käimalükkavaks ideeks luua võimalus endal seda formaati joosta, siis seoses asja liiga suureks kasvamisega ei olnud seda võimalust. Eelmine aasta tuli küll mitu pakkumist mulle võistluspäeval "keha" teha, et saaksin ise joosta, aga ei raatsi... Kui oled terve aasta teinud tööd asja õnnestumiseks, siis oleks liiga kahju jääda ilma neist emotsioonidest mida raja kõrvalt saab. Seetõttu saigi selleaastasesse võistlusgraafikusse paigutatud "Nuuksio Backyard Ultra". 
Enamikel ultrajooksudel on mul mugavussportlasena eesmärgiks ainult asja läbitöllerdamine, aga seekord olin võtnud endale sihiks teoks teha pikaajaline unistus 24h jooksul 100 miili läbimine. Backyard ultra pakub selleks hea võimaluse kuna ringipikkus 6,7 km ongi selline sätitud, et ööpäevaga 100 miili täitub.
Kuna võistlusteks valmistumine on soovituslik läbi viia võimalikult sarnastes oludes, siis enamik eesärgistatud treeninguid viisin läbi Keila Terviseradadel maastikuratturite poolt tehtud juurikastel singlitel. Seal sai ka paika pandud ka ringide läbimise strateegia. Otsustasin asetada rõhu mitte ringivahelisele puhkamisele, vaid võimalikult säästlikule ja chillile liikumisele. NBU viiakse läbi kahel erineval rajal, päevasel ajal on kasutuses tehniline juurikaparadiis ja öösel kergem rada, millest enamik kulgeb asfaldil. Treeningutega sai paika, et kui päevarajal kulgen hästi rahulikult esimesed 4,7 km ja lõpu käin, siis jõuan ringilt ca 53 minutiga tagasi. Ööraja tempostrateegiaks toimis hästi vahemik 7 minutit jooksu ja 3 minutit kõndi.
Nädal enne võistlust käisin tööasjus Soomes ja kasutasin ära võimalust seda strateegiat kohapeal katsetada. Esimene ring päevarajal näitas ära, et 2 km kõndi on sellel rajal liiga palju, juurikad on seal võrreldes kodustega massiivsemad ja jooksutempo seetõttu aeglasem. 

Ja ka kõnniosa ringi lõppu jätmine ei olnud mõistlik kuna jooksmiseks kõige raskem oli raja keskosa. Nii saigi otsustatud, et kõnniosa jätan ringi keskele keerulisemasse kohta ja vähendan seda 1,5 km pikkuseks. Ööraja läbimise strateegia jäi enamvähem samaks nagu trennis välja mõeldud, välja arvatud raja keskmine kolmandik, kus on pikad salakavalad tõusud. Seal oli mõistlik jagada jooks-kõnd niimoodi, et võtta tõusud kõndides ja laskumised joostes. Oma Polar GritX kella seadistasin nii, et korraga nägin ekraanil nii viimase kilomeetri kui kogu jooksu keskmist tempot. Kui kell igal ringil nullida, siis õigeaegselt ringi lõpetamiseks oli vaja jälgida, et kogu jooksu keskmine tempo alla 9 minuti kilomeetrile püsiks.

Jõudnud koos abiliseks tulnud Eveliniga kohale, sättisime laagri paika. Aga ou mai gaad kui palav oli. 30 kraaadi kuuma ei ole üldsegi minu tassike teed. 

Õhtul kell kuus hakkas siis palagan pihta. 

Esimesed kaks starti olid päevarajal ja näitasid, et kogu väljamõeldud strateegiale võis vee peale tõmmata kuna startinud 59 jooksjast tekkis kitsastel metsaradadel pikk rivi kus mööduda kellestki ei saanud ja oleks liialt energiat kulutav olnud. Jooksu/kõnni vahekorra määrasid eespoolliikujad. Kui oleks tahtnud teha planeeritud pikema kõnnipausi, siis tundus see tagapoololijate suhtes ebaviisakas, oleks ka nemad pidanud minu pärast siis kõndima. Ringiajad tulid 53 ja 54 minutit - nii nagu planeeritud. 

Kolmanal ringil koliti üle öörajale. See oli ikka märgatavalt lihtsam. Esimese ööraja ringiaeg tuli 49 minutit mis andis küll eelmisest kahest rohkem puhkeaega, aga kuna vahepeal oli laagriplatsile tekkinud suur kihulasteparv, siis ei olnud seal istumine kõige mõnusam. Evelin üritas neid küll rätikuga lehvitades minema peletada, aga kasu sellest palju ei olnud. Seega otsustasin natuke veel rahulikumalt võtta ja läbida käies ka need tõusud mille tõusuks kvalifitseerimiseks on vaja geodeetilist mõõtmist.

Kõik kulges ühtlaselt ja mõnusalt. Vahepeal kuulasin muusikat, vahepeal sotsialiseerusin teistega. Hetkeliselt läks öösel pimedaks, aga juunikuu lõpule kohaselt jäi mingisugune loomulik valgus kogu ööks. Hommikul tekkis endorfiinide üledoosist suur kõikehõlmav heaolutunne. Päike tõusis, kõrvus mängis Pink Floydi "The Wall", liikumine oli hoolimata käimasolevast seitsmendast tunnist väga lihtne, loodus ümberringi oli imeilus. Kõik osakesed sobitusid kokku nagu pusletükid. Saad aru, et sa oled õiges kohas ja teed õiget asja ja naudid sellest iga hetke. Kõik selliste hetkede nimel toodud ohvrid ja loobumised saavad õigustatud.

Kokku oli öörajal vaja joosta 8 ringi, mis tegi koos kahe esimese päevaraja ringiga kümme tundi kuni sai uuesti tagasi päevarajale. Ja selle kümnetunnise proloogiga anti võistlusele nagu alles päris start. 

Natuke pelgasin uuesti maastikule minemist - kaheksa tundi siledal pinnal jooksmist muudab sammu madalaks ja see teeb tossuninade lähikontaktid juurikatega keskmisest tõenäolisemaks. Õnneks aga sai piisava keskendumisega sellest hoidutud. Peaaegu... Ühe maoka panin ikka, aga õnneks oli maandumiskohal pehme sammal all. 

Ringiajad muutusid päevarajal koheselt mitu minutit pikemaks ja hakkasid tulema 55-56 minutised. Aga samas oli see siiski kontrolli all. Esimesed poolteist kilomeetrit ringist oli natuke paremini joostavam, seal tuli natuke tempokamalt teha ja edasi hakkasin liikumiskiirust reguleerima kellal kuvatava keskmise tempo abil. Kui hakkas üle 8 minuti kilomeetrile minema, siis tuli natuke tempot lisama. Ringi lõpupoole kulges rada mõni aeg üle siledate kaljude ja seal sai jälle natuke lihtsama vaevaga joosta. Raja keskmises osas liikumine oli siiski väga raske. Tehniline juurikaid ja kive täis rada, mis tegi pidevalt järske pöördeid ja kulges üle ja ümber kaljude ja vahepeal läbi nendevaheliste pehmete soiste kohtade, ei andnud armu ka aeglasemal kulgemisel kuna päris ainult kõndides ei oleks õigeaegselt tagasi jõudnud. Seega tuli kogu aeg tööd teha ja iga natukenegi lihtsam lõik kohe kiirendada ja jooksusamme teha.

Kolmeteistkümnenda ringi start, mis oli kell kuus hommikul, hakkas kuumus jälle pead tõstma. Higi eritumise intensiivsus muutus uuesti koselaadseks ja edasiliikumine järjest keerulisemaks. Evelinile olin öelnud, et kui ringiajad hakkavad üle 55 minutisteks muutuma, toogu mu tool stardikaare juurde, siis saan sealsamas korra maha istuda ja ei pea asjatult telkiminemiseks energiat kulutama. 

Edasi keerati iga ringiga temperatuuri peale ja olkord hakkas järjest keerulisemaks minema. Jahutasin küll iga ringi vahel end vett pähe valades, aga selle mõju kestis umbes paariks minutiks. Samas suutsin siiski tempot kontrolli all hoida. Keskmist tempot jälgides tegin täpselt nii pikki kõnnipause kui oli võimalik.

Kuueteistkümnendal ringil olin oma kaks jooksuvesti taskutes olevat joogipudelit tühjendanud juba poole ringi peal. Lõpupoole, liikudes pikalt päikese käes üle kaljude, hakkas pilt ees virvendama ja tekkisid kordinatsioonihäired. Et vältida laupkokkupõrget pea ja kalju vahel pidin korraks maha istuma. Selle tulemusena hakkas aga kesmine tempo kellal halastamatu kiirusega kukkuma. Vedasin ennast püsti ja sain aru, et lõpuni jõudmiseks pidi nüüd ennast kiiresti liigutama hakkama. Otsisin taskupõhjast üles viimased energiariismed ja spurtisin edasi nii kiiresti kui veel jaksasin, joostes ka kõik tõusud. Üle finišijoone jõudsin ajaga 58:23 ja kuna pilt hakkas kohe uuesti ees virvendama muutes toolini jõudmise keeruliseks, oli selge, et jätkamise korral oleks reanimatsioonikülastuse tõenäosus üle keskmise suurem. Suure pettumusega jäingi järgmise stardi ajal tooli istuma.

Kokku läbisin siis 16 ringi, mis tegi distantsiks 107,28 km. Kuna backyard ultra formaadis on 1 võitja ja ülejäänud katkestajad, siis mingit kohta ma ei saanud, aga 59 startijast oli enne mind katkestanud 36 osalejat. Võidu võttis 33 ringiga Juha Jumisko, kelle saavutuse teeb erilisemaks see, et 3 nädalat enne võistlust oli ta teinud 24h tõusumeetrite kogumise maailmarekordi 16000 tõusva meetriga.

Suur-suur tänu Evelinile, kes oma abilisetööd ideaalselt tegi.

1. ja 2. foto Hannes Veide FB postitusest varastatud

Mustamäe Nõlva Extravaganza vol 2

Kui algselt oli pealkirjas mainitud võistlus plaanis läbi viia aprillis, siis tänu Covid-19 pandeemiale seda siis teha ei saanud. Tegelikult olin mõtte sellest juba maha matnud ja isegi ära unustanud. Aga siis teatas Ratta Jürka, et natuke nagu võib hakata võistlusi korraldama ja endal oli ka enne juuni lõpu Nuuksio Backyard Ultrat vaja viimane tühjendustrenn teha, seega otsustasin asja ikkagi ära teha.
Trassi tegin oma tavapärastele treeningradadele suusahüppetorni lähistele. Ring sai 1,9 km pikk ja sisaldas nelja tõusu ning laskumist. Ühel ringil 110 tõusumeetrit. Maratonidistantsiks oli vaja seda siis 22 korda läbida, millega kokku kogunes 2420 tõusumeetrit, mis tegi sellest Eesti läbi aegade suurima tõusumeetrite arvuga jooksu. Kavas oli ka tillujooks, ehk poolmaraton.
31. mai hommikul kell 9:00 seisis stardijoonel 15 osalejat, kellest 6 segast tahtsid ära tarbida kogu programmi ja 9 poolsegast pool programmist.

Juba üsna varsti peale starti, umbes poole ringi peal hakkas eralduma neljane grupp, kuhu kuulusid Rain Seepõld ja Priit Valk, kes maratoni jooksid ning Jürgen Soo ja Gunnar Kingo, kes poolikut sihtisid. Teise ringi lõpuks oli nelik pooldunud ja esimestena lõpetasid selle Rain ning Gunnar. Aga ega Jürgen ja Priit kaugele maha ei jäänud, ainult minut oli vahet. Kolmandaks ringiks olukord külmutati ja vahed püsisid. Neljandal ringil aga Gunnar otsustas kiirendada ja tegi Raini ees minutise vahe sisse. Aga samas võis see ka Rainipoolne aeglustamine olla, sest Jürgen ja Priit said ta kätte. Aga samas ei pruukinud see Raini aeglustamine olla, see võis vabalt olla, et tema jooksis sama tempoga, aga kõk ülejäänud kolm kiirendasid... või siis vastupidi ikka. (jube keeruline on kirjutada võistluskirjeldust ringiaegade põhjal kui ise seda ei näinud, sest viibisin kogu aeg kuskil ringi teises otsas)
Viiendal ringil otsustas Jürgen Raini ja Priidu kandadelt raputada ja Gunnarit püüdma minna. Ringi nad koos lõpetasidki. Aga Raini-Priidu tandem jälitas neid siiski lähedalt. Kuuendal tegi Rain Priidule lehva-lehva ja püüdis eespool olevad jälle kinni. Seitsmendal ringil otsustas poolmaratoni jooksev Jürgen lõpuspurdiga pihta hakata mille vastu teistel enam midagi panna ei olnud. Rain veel suutis enamvähem tempot hoida ja vahet mitte väga suureks lasta, aga Gunnari jaks oli sellega otsas ja vahe hakkas iga ringiga kärisema.
Poolmaraton lõppeski Jürgen Soo võiduga. Tulemuseks 2:12. Vahe Gunnar Kingoga oli lõpuks veninud viieminutiseks. Kolmandana lõpetas poolmaratoni Lauri Mänd ajaga 2:41. Lauri tegi peale lõpetamist ühe motivatsiooniringi veel peale. Naistearvestuse võitis Liina Kesamaa ajaga 3:20.
Poolmaratoni tulemused:



Kui viimane poolmaratoni jooksja oli lõpetanud, siis olidki rajal järgi ainult täisdistantsi läbijad. Rain oli selleks ajaks vahe Priiduga juba 9 minutiseks kasvatanud. Kolmandana liikuv Peeter Kand jäi Priidust omakorda maha 13 minutit. Kui Rain läbis lõpus ringe nagu kellavärk 13 minutiga, siis ülejäänud tegid seda mitu minutit aeglasemalt ja vahed kärisesid aina suuremaks. Raini võiduaeg oli 4:36.

Tegelikult on Rainil kõik hambad suus, see on lihtsalt vari :)

Teiseks tuli Priit Valk ajaga 05:03

...ja kolmandaks Peeter Kand ajaga 05:30

Maratonitulemused:

Enda võistlusest: Kuna tegemist oli ikkagi treeninguga juuni lõpus toimuvaks Nuuksio Backyard Ultraks, siis väga silmamunasid tagurpidi ja kapsaid ninast välja pingutada ei planeerinud. Mitte, et ma seda kunagi väga teeksin. Minu sisemine mugavussportlane ei luba seda.
Esimesed ringid jooksime koos Sander Jaamaga juttu rääkides, aga kümnendale ringile minnes tahtsin oma "Kirjut Koera" kõndides süüa ja nii ta oma teed läks. Peale seda tulid paar väga rasket ringi, jõud oli täitsa otsas ja lisaks hakkas vasaku jalalaba välisküljel tunda andma mõned nädalad varem Kiviõli Tuhamäel hangitud vigastus. Sellise komboga hakkas pähe isegi katkestamismõtteid ronima. Raskes olukorras üritab aju ikka leida lihtsamaid väljapääse. Aga võtsin ennast kokku ja surusin need mõtted alla, liiga paljud asjad juba see aasta pooleli jäetud, et mingite tulevikuvõistluste jaoks ennast hoida - mis pärast ei ole isegi toimunud.
Töllerdasin siis rahulikult lõpuni. Tempo oli küll sarnane sellisele keskmisest aeglasemale teole, aga vankumatu järjekindlusega vähenesid järelejäänud kilomeetrid, kuni oligi kõik. Ja see kõik saabus ajaga 06:45, mis on ka ametlikult minu kõige aeglasem maraton. Eelmine aeglaseim oli üleelmise aasta Kontorimaraton , mis oli 4 minutit kiirem. Koht oli viimane nagu ka eelmise aasta Extravaganzal, traditsioone peab ju hoidma!
Kella arvates olin oma päevasest aktiivsusnormist mõnevõrra üle läinud

Suured tänud Kaidole ja Alvarile, et ohverdasite oma laupäeva ja olite abis!

Marathon100 artikkel: https://marathon100.com/uudised/vaata/eesti-raskeima-profiiliga-jooksuvoistluse-voitis-rain-seepold?fbclid=IwAR1sQnrvlqZ_umoOB6ZQGgEBiUPOxmwLSF1GOIwjJERxrmtjaXQuHvGB5Po

Eesti Meistrivõistlused Sirgjoonejooksus

Kui nüüd vaadata blogipostiuste arhiivi, siis sirgjoonejooksu võistlus on juba kolmas jooksuvõistlus järjest mis ma olen ka ise korraldanud. Kui keegi kunagise "Kuulus ja Kummaline" saate peaks uuesti ellu ärgatatama, siis oleksin kindel kandidaat oma hobiga "kummaline" rubriigis.
Kui nüüd korraks peatuda "Eesti Meistrivõistlused Sirgjoonejooksus" saamisloo juures, siis ideest teostuseni läks ca 2 tundi. Juhtusin lugema Soome ultrajooksulehelt uudist Norras tehtud uuest sirgjoonejooksu maailmarekordist. Kui maailmarekordi tarbeks peab orienteerumine toimuma ilma GPS'i kasutamata ja hoiduma maanteedel liikumisest, siis Eesti versiooniks kaotasin need nõuded ära, muidu oleks tõenäoliselt 4-5 osalejat ainult tulnud.
Reeglid said siis lühidalt sellised, et liikuma peab sirgjoones võimalikult kaugele, maksimaalne lubatud kõrvalekalle mõlemale poole 100 meetrit. Abivahendeid kasutada ei tohi (ka veekogude ületuseks). Tulemusena läheb kirja linnulennuline vahemaa stardi ja finiši vahel.
Enda soorituseks olin planeerinud võistluse viimase päeva. Rajaplaneeringu selgroog oli Haruteelt Kernuni minev Pärnu maantee kümnekilomeetrine sirge, mida pikendasin ülespoole Tuulani ja allapoole Vigala jõeni. Veetsin päris tükk aega aerofotosid ja satelliidipilte uurides ja trassile jäävad kaks jõge ja mitu sood hakkasid järjest kahtlasemad tunduma. Otsustasin, et kutsun Eriku ka kampa, kahekesi on kindlam tunne jõgesid ja soid forsseerida. Navigeerimiseks kasutasime paralleelselt minu Polar GritX kella ja Osmandi äppi telefonist.
Start pühapäeva hommikul kell 9.

Kõigepealt natuke põldu ja siis kohe pea ees võssa. Seal sai esimese maigu suhu sellest mis ootama hakkab. Võsast läbimurdmine oli väääga aeglane. Lisaks oli kohati väga soine ja jalad said märjaks praktiliselt kohe. Ja etteruttavalt peab ütlema, et märjad olid nad praktiliselt terve päeva, nagu natukenegi kuivada jõudsid, oli kohe uus kraaviületus või soo, mis nad jälle märjaks tegid. 

Väga kummaline tundus niimoodi võsas ja mülgastes kulgeda, normaalsetes olukordades ju väldib selliseid kohti ning võimalusel läheb ringiga mööda, nüüd aga tuli igalt poolt otse läbi marssida.

Tund peale starti jõudsime Haruteeni olles selleks ajaks läbinud ainult 2,7km. See näitas ära, et tuleb pikem spordipäev.

Harutee Alexelas tegime kohvi ja šoksipeatuse. Mitte sellepärast, et seda niiväga vaja oleks olnud, või isegi tahtnud, aga no kui ta juba oli täpselt trassil...

Edasi Pärnu maanteele kus ootas 10 km sirget jooksu. See oli ka ainuke pikem joostav lõik. Peale seda sai joosta ainult mõnel teelejäänud põllul.

Kernu juures keerasime maanteelt maha ja natukese aja pärast olimegi kohe jälle paksus kuusevõsas. Seal tuli kogenematusest väike ekslemine ja selle tulemusena tundus üsna tõenäoline olema, et vist kaldusime liiga kaugele. Ja see oleks tähendanud tulemusest 13 km mahavõtmist.
Mõnevõrra kehvema tujuga jätkasime võsas ragistamist. Edasi oli põhimõtteliselt kolme eri tüüpi kohti liikumiseks: Võsa, raiesmik või soo. Muud ei olnud. Kogu päeva jooksul metsa kui sellist põhimõtteliselt väga ei näinud. Kui meil riigiametid väidavad, et meil on nii ja niipalju metsamaad, siis reaalsuses on see metsamaana kirjas olev ala lihtsalt erinevas arengustaadiumis olev võpsik.

Vahepeal oli pikalt sood kus olev vesi oli natuke jahedam kui kraavide ja mülgaste vesi. Või tuli see tunne sellest, et seal pidi pikalt jalgupidi vees olema? Liikumine oli seal igaljuhul keeruline, pokud olid liiga väiksed, et oleks kandnud ja nende vahel oli liiga vähe vahet, et korralikult astuda oleks saanud

 Nägime ära sookure pesa

Varsti jõudsime ka esimeseni kahest oodatavast jõest. Õnneks see väga sügav ei olnud ja kardetud ujumine jäi ära. 

Edasine jätkus üsna monotoonselt ragistades erineva läbilaskevõimega võpsikutes ja raiesmikel ning erineva sügavusega mülgastes.

Rada planeerides tundus üks kahtlasemaid kohti kahest laudast ja elumajast koosnev kompleks. Sättisin siis trassi nii, et oleks võimalik kahe lauda vahelt läbi minna. Sinna jõudes avastasime, et ees oli aed, mida enne Google street view pealt ei märganud. Õnneks oli värav natuke katki ja saime sealt läbi pugeda. Teisel pool oli pinnasesse kinnikasvanud jalgvärav, millest tuli üle ronida.  

Vahepeale natuke jälle sood

Edasiliikumise kiirus oli ikka väga aeglane, Alla 10 minuti ei tulnud võsas ühtegi kilomeetrit, enamuses olid kuskil 15 minuti kanti. Päike hakkas tasapisi loojuma ja see tegi natuke murelikuks kuna pealampi ei olnud kummalgi kaasas. Aga lõpetasime siiski enne pimedat.
Tulemuseks tuli 43,24 km pikkune sirge. Õnneks Kernu lähistel tehtud kõrvalepõige jäi siiski lubatud piiresse. Ka lautadevaheline üle aedade ronimine oli üsna lubatu piiril. Aega kulus 10 tundi ja 19 minutit ja saavutasime selle sirgjoonega 9. koha. Järgmine päev olid käed võsas ragistamisest rohkem kangemad kui jalad. Söögiks/joogiks kulus 6 Kirju Koera batooni, 1,5 liitrit spordijooki ja 0,5 liitrit jõevett kui spordijook otsa sai

Kokkuvõtteks tehti 9 päevaga 51 tulemust, mis on üle poole rohkem kui olin lootnud. Võitjaks Hannes Veide suurepärase tulemusega 101,2 km edestades teiseks tulnud Leivo Seppa ainult 200 meetriga. Kolmas oli Silver Eensalu tulemusega 52,2 km. Näha on, et inimesed vajavad praegusel ajal teistsuguseid huvitavaid väljakutseid.  

Tulemused

Tulemuste tabel muundub peale eestikate lõppu "Suureks Igavesti Kestvaks Sirgjoonejooksuedetabeliks" kuhu kõik võivad igal ajal oma sirgjoonejooksutulemusi saata.

Kõikide sirgjoonejooksjate kriipsud panduna kokku ühele kaardile:

Järgmine aasta tulevad kindlasti uued Eesti Meistrivõistlused Sirgjoonejooksus ja võimalik, et vahepeal ka mingeid kõrvalüritusi. Nende korraldamiseks on loodud Eesti Sirgjoonejooksjate Liit. (FB leht)

Meediakajastused:

ERR 1.

ERR 2.

Marathon100

Polar GritX

Inimesele, kes veedab joostes rohkem aega kui keskmine kodanik, ja isegi rohkem, kui keskmine jooksev kodanik, läbides sealjuures tihtipeale ebamõistlikult pikki distantse, on spordikell väga tundlik ja personaalne teema. Kuna enamuses nendest ebamõistlikult pikkadest distantsidest veedan üksi, siis see väike käepealne abiline on ainuke kaaslane ja seetõttu vahest natuke isegi personaliseerub ja muutub asjaks, mida emotsionaalsematel hetkedel võiks isegi hakata peaaegu sõbraks kutsuma. Kui oled juba tunde kuskil metsas, mägedes või maantee ääres üksi veetnud, siis see on ainuke asi, millega suheldes ka mingisugust tagasisidet on võimalik saada. Ja see on ju eluterve suhtlemise eeldus – kahepoolne dialoog. Näiteks tossud, joogipudel ja nokamüts on selles suhtes täiesti mõttetud vidinad - räägi nendega palju tahad, aga mitte mingeid reaktsioone ega tagasisidet vastu ei saa! Uskuge mind, olen korduvalt proovinud!

Seetõttu on kella vahetamine uue vastu natuke tundlik teema. Vanast loobumine on keerulisevõitu ja tekitab sealjuures isegi tunde, nagu hülgaksid oma kauaaegse sõbra ja kaaslase. On seda armsaks saanud sihverplaati ju vahitud viimaste aastate jooksul kvadžiljon korda. On läbi elatud mitmeid üle ööpäeva kestnud ultrajookse. Rasketel hetkedel on meelepahaga vaadatud liiga aeglaselt kulgevat aega ja distantsi ja kui raskused ületatud ja finišijoon ületatud, on hea meel saavutatust. Ja siis tuleb muidugi ilusasti andeks paluda eelnenud kurjustamine. (Jeebus! See kõlab juba üsna paldiskimaanteepotentsiaalse jutuna!)

Kuid sõber on aastatega väsima hakanud, aku ei ole enam see, mis oli aastate eest noorena. Lisaks liigub kogu spordikellade maailm seitsmepenikoormasaabastega edasi ja vaadates, milleks on uued potentsiaalsed sõbrad võimelised, hakkab neli aastat vana mudel juba lootusetult ajast maha jääma. Seetõttu tuli AS Mefo pakkumine testida Polari uut „Grit X“ kella väga õigel ajal. Ühelt poolt oli võimalus uurida lähedamalt uut potentsiaalset sõpra ja teiselt poolt oli väga põnev saada oma käsutusesse kell, mida veel laiemale avalikkusele tutvustatud ei ole.

Esimesed muljed uue kellaga toimetamisest olid kahetised. Ühelt poolt oli „Grit X“ minu eelmisest väiksem ja kergem ja seetõttu mugavam käel. Kell käel saab isegi triiksärgi ilma käisenööpi lahti tegemata selga tõmmata. Ning asi, mis ei ole üldsegi ju väheoluline, on see, et ta näeb väga ilus välja. Ühelt poolt ilus puhas disain ja teisalt natuke selline „nurgelisem“ olemine, mis tagasihoidlikult vihjab vastupidavusele. Kuid teiselt poolt võtab uue menüüga harjumine alati aega. Kui oled juba aastaid harjunud, et mingi nupp on mingi kindla koha peal, siis reflektoorse liigutuse väljajuurimine võib pikaldane olla. Aga kui olin sellega juba natuke harjunud, kadus ka see probleem. Menüü iseenesest on lihtne ja loogiline. Vana kella funktsioonide ja seadistuste selgeks saamiseks pidi paar päeva ninapidi juhendis elama, aga Polari puhul on kõik kuidagi loogilises kohas ja põhilise sain kiiresti kuidagi iseenesest selgeks.

Peab tunnistama, et siiamaani mind üleliia palju ei huvitanud sellised asjad nagu treeningmahu, taastumise ja unekvaliteedi jälgimine. Need on toredad lihtsalt huvi pärast jälgimiseks, aga olen selleks liiga isepäine, et lõplikult uskuda mingit tillukest jubinat käe peal. Ma ju ISE olen ikka kõige „targem“… Aga peale „Grip X“ mõningast kasutamist, hakkas jää vaikselt pragunema ja tekkis tunne, et äkki ma siiski ei olegi ise kõige targem…

Spordikella valikul on minu jaoks oluliseimad asjad:

-        Aku mahutavus. Osalen võistlustel, mis kestavad vahest üle ööpäeva ja kuna selle ajal on niigi palju probleeme millega tegeleda, siis oleks väga meeldiv kui kella laadimine ei oleks üks neist. Selles osas on „Grit X“ eeskujulik. Täis akuga jooksmist alustades näitab kell, et saan 40 tundi järjest sportida ja sellest peaks olema küll ja küll. Ja kui ikkagi väheks jääb või minna pikemale trennile tühjema akuga, siis on võimalik väga lihtsalt kella korraks pausile pannes ümber lülitada vähem kulutava säästurežiimi peale, kus kell ei ole pidevas ühenduses satelliitidega. Kui täis akuga muuta satelliidiga kontakteerumise välp kellal 1 minutiseks, jagub akumahla 67 tunniks ja kui rakendada maksimaalselt kõiki säästuvõimalusi, siis on võimalik saada pideva salvestamise pikkuseks kuni 100 (sada!) tundi. Osaliselt oli säästureziimi võimalus olemas ka vanal kellal, aga see oli kuskil kaugel menüüsügavikes peidus, mida on keerukas ultrajooksuvõistlusel üles leida. Tänu kurnatusest hapnikuvõlas ajule on raskendatud ratsionaalseid otsuseid vastu võtta ja vahest tekib sellest suurem apaatsus, millega loobud kõigest, mis on keerulisem kui ühe jala teise ette asetamine edasiliikumiseks. „Grit X“ puhul on võimalik iga hetk kella pausile pannes näha ka ajaliselt,  kui palju akut veel järgi jäänud on. See päästis korra mu treeningu salvestamise, kui läksin peaaegu tühja akuga 10 kilomeetrist jooksu tegema ja segastel asjaoludel sellest 21 kilomeetrine trenn lõpuks välja kujunes. Ja see on ju kõigile teada tõsiasi, et kui treening ei ole salvestatud, siis seda ei ole toimunudki.

-        Baromeetriline altimeeter. Mägedes toimuvatel võistlustel ja ka nendeks treenides on tõusumeetrid isegi olulisem näitaja kui distantsi pikkus kilomeetrites. Neid edastavad küll kõik GPS’iga suhtlevad kellad, aga kellad mis ei oma sisse ehitatud baromeetrit, teevad seda väga ebatäpselt. Baromeetriline altimeeter oli küll olemas ka vanal kellal, selles suhtes ei muutunud midagi paremaks, aga uue kella valikul on see asi, ilma milleta ei saa.

-        Navigeerimisvõimekus. Mul on päris tihti vajalik valmistada planeeritav jooksumarsruut eelnevalt ette ja see kella sööta, et siis käe pealt saada juhiseid edasiliikumiseks. Kõige tihedamini kasutan seda välismaistel tööreisidel jooksutrenni tegemiseks, vahetevahel ka Eestis, kui kuhugi võõrasse metsa pikemale jooksule lähen. Ultrajooksuvõistlustel on see tihtipeale vältimatult vajalik. Näiteks Eestis on „Põgenemine“ ja „Taliharja Vanakuri“ sellised võistlused, kus on vajalik ka navigeerimisvõimekus. Seda teha on loomulikult võimalik ka telefoni või käsi-GPS seadmega, kuid kellaga on see kõige lihtsam ja mugavam. Pealegi „Taliharja Vanakurja“ puhul toimub jooksmine talvel külmaga ja siis kipub telefoni aku kiiresti tühjaks jooksma. Mägedes toimuvad ultrajooksud on tihti sellised, kus rajamärgistus on pigem puudulik ja siis on väga hea kui raja GPX fail on eelnevalt kella söödetud. „Grit X“ puhul teeb Polar raja planeerimiseks koostööd Komoot keskkonnaga. Seal on väga lihtne oma jooksuring ette valmistada ja peale raja salvestamist oma sealse profiili alla ilmub see ise mõne aja pärast Polar Flow keskkonda, kus on näha kõik sinu Komooti salvestatud rajad ja nende hulgast saab lihtsalt teha valiku, millised neist on kellas saadaval. Ja seda on võimalik teha ka telefonis. Näiteks kui jooksed kuskil tundmatus kohas ja ei ole päris kindel kuidas sihtpunkti jõuda, on väga lihtne avada Komoot äpp, valida alguspunktiks oma asukoht, otsida kaardilt sihtpunkt ja lasta tal automaatselt rada ette valmistada ja peaaegu koheselt on see rada ka Polar Flows saadaval. Loomulikult saab kella sisestada ka mujalt pärit oleva GPX faili, näiteks võistluste puhul korraldaja antuid. Peale navigeerimise käivitamist juhendab kell sind mööda ekraanil jooksvat rada, teavitades ka kõikidest mahapööramistest ja ristmikest. Planeeritud trassilt välja joostes annab sellest teada ja näitab suunda ning distantsi rajale tagasijõudmiseks.

Jah – „Grit X“ ei oma ekraanil päris aluskaarti, seega navigeerimisvõimekuses oleks ruumi paremaks minna, aga need kellad, millel see on, on ka suurusjärgu võrra kallimad ja mingist hetkest muutuvad sellised „nice to have“ funktsioonid järjest ebaolulisemaks korrelatsioonis hinnalipikul oleva summaga.

Kõik minule vajalikud/olulised asjad on seega olemas, lisaks neile on veel mitmeid toredaid asju ja funktsioone, mis jäid testides silma. Hill Splitter – võimalus peale treeningut näha lisaks kogunenud tõusu ja laskumismeetritele ka muud erinevat infot nende kohta. Näiteks tõusude/laskumiste kilometraaž ja arv. FitSpark – kui treenida üksi ilma mingit kava jälgimata ja käimata kuskil jooksuklubide ühistel ÜKEtamistel, siis on vahest hea vaadata kellast soovituslikke treeningpikkusi. Sellest isegi olulisem on võimalus näha kellast üksikasjalikke kerelihaste harjutusi ning venitusseeriaid. Nagu oleks selline väike miniatuurne treener käe peal. Soovitusi ei tehta lihtsalt lambist võetuna, vaid põhinevad su füüsilisel võimekusel, treeningmahul ja taastumisandmetel. FuelWise – võimalus panna enne pikka treeningut või võistlust joomise/söömise meeldetuletus. Enda puhul näen seda eriti olulisena pikkadel ultrajooksudel kui regulaarne söömine ja joomine on õnnestumiseks eluolulise tähtsusega, aga tahes tahtmata kipub võistluse lõpuosas vahest ununema. Lisaks lihtsale võimalusele sisestada kindel intervall söömisele ja joomisele, on olemas võimalus tööle panna ka „Smart carbs reminder“ mis vastavalt tegevuse intensiivsusele arvutab ise välja söögikogused. Puhkamisaja pikkus ujumisel – kui basseinis ujudes jääda raja otsa puhkama, siis hakkab automaatselt tööle puhkeaja pikkust mõõtev stopper. Väga hea omadus, kui ujuda etteantud puhkeaja pikkustega lõike. Aku laadimise kiirus – mul puudub küll kogemus teiste uute kelladega, aga võrreldes mu vanaga laeb aku kordades kiiremini. Kellal on ka väga huvitav Nightly Recharge funktsioon, mis jälgib unekvaliteeti ja arvestab seda infot ka treeningute planeerimisel. Ilmaennustus, mis on mugavalt saadaval avaekraanil

Loomulikult ei ole see nimekiri funktsioonidest kaugeltki kõik, aga tõin välja mulle vajalikud ja huvi pakkuvad asjad. Testperioodil kasutasin kella ka kahel ultrajooksuvõistlusel – „Põgenemine Põltsamaalt“ ja „Heavy Metal Ultra Virtual Editionil“. Mõlematel toimis kõik ilusasti ilma mingite probleemideta. „Põgenemisel“ oli vajalik enda marsruut ise ette valmistada ja kella sööta, ka sellega ei olnud mingeid muresid. Algselt oli plaanis osaleda ka „Madeira Island Ultra Trail“ 115km pikal 7100 tõusumeetriga mägiultral ja sellega testida „Grip X“ keerulisemates oludes ära, aga siis tuli Covid-19 ja lõi kõik plaanid uppi.

Heavy Metal Ultra Virtual Edition

Viimasest postitusest on ainult 3 nädalat möödas, aga maailm on vahepeal tundmatuseni muutunud. Lisaks olulistele asjadele on ka kõikidele kevadistele jooksuvõistlustele kriips peale tõmmatud. Madeira Island Ultra Trail loomulikult nende hulgas. Lennukipiletid saime õnneks küll edasi lükatud augusti lõppu, seega lähen ja jooksen võistlustrassi üksinda vähemalt osaliselt läbi. Madeira Ultraks treenimiseks olin planeerinud kolm nädalat enne võistlust korraldada viimase tühjendustreeninguna "Mustamäe Nõlva Extravaganza vol2". Kes ei tea millega tegemist, siis meeldetuletuseks postitus eelmise aasta üritusest "Mustamäe Nõlva Extravaganza 2019"
Kui olid esimesed märgid, et olukord hakkab hapuks minema, siis alguses kui asi väga tõsine veel ei tundunud, siis veel arvasin, et madalalt radari all lennates saame oma väikese piraatürituse tehtud ikka, aga mida päev edasi, seda selgemaks sai, et peab ta siiski ära jätma.
Kuna loodus ei pidavat tühja kohta sallima ja üldsegi on enesepiitsutamine uus joomine, siis asendasin planeeritud mägimaratoni eriolukorra karantiinireeglitele vastava virtuaalvõistlusega "Heavy Metal Ultra Virtual Edition". See, et tegemist on Eesti ajaloo esimese virtuaalse ultramaratoniga, torkas mulle pähe alles hiljem võistluse käigus.

Reeglid olid kõik samad nagu augustikuisel pärisvõistlusel, ainult sellise väikese vahega, et igaüks jooksis üksinda enda valitud kohas, mõõtis ise oma aega ja distantsi ja edastas need siis läbi selleks loodud messengeri grupi. Kodus oli mul siis võistluse peakorter kus kogu perekond neid tulemusi vastu võttis ja live tabelisse sisestas. Inimesi, kes asjaga kaasa tulid, oli üllatavalt palju, tervelt 36 jooksjat tahtsid ennast virtuaalselt proovile panna. Või siis vaadates kui vara mitmed tugevad jooksjad lõpetasid, lihtsalt sooviti treeningusse ja koroonakaosesse vaheldust tuua.

Loomulikult osalesin ka ise. Ringidevaheliseks staabiks valisin kodu, kuna nii on kõige mugavam, kõik vajalik käe-jala juures olemas. Plaanisin joosta niipalju kui võimalik erinevaid trasse pidi, et oleks vaheldust.

Esimene start oli 9:00, ilm oli väljas imeilus ja kevadiselt soe

Kõige keerulisem asi esimestel ringidel oli enda tagasihoidmine, et liiga kiiresti kappama ei hakkaks.

Ringidevaheliseks istumiseks sättisin tuppa matkatoolist ja laste vanast mängulauast laagri. Jalgade ülestõstmiseks panin veel juurde külmakasti.

Esimesed ringid möödusid rahulikult chillides, iga tunni lõpus oli ca 15 minutit puhkuseks. Mõne aja pärast panin klapid kõrva ja hakkasin joostes muusikat kuulama. Iga ring erinev bänd või laulja. Kui alguses kuulasin oma tavapärast kraami, siis mida rohkem hakkas väsimust tulema, seda kummalisemaks hakkas minema muusikavalik. Millegipärast oli päris pikalt teemaks kaheksakümnendate disko - heavy metal ultral! Aga väga kaasatõmbav oli. Panin oma kujuteldava vaimse froteepeapaela pähe ja muudkui kepsutasin. Üks hetk kui Phil Collins oli tükk aega kõrva "sususudio" laulnud, andsin endale kujuteldava kõrvakiilu ja panin Sepultura mängima. Aga no ei olnud sellise muusika päev üldse, kompromissina jäi tükiks ajaks Def Lepard pidama.

Kui kümme ringi läbi sai, oli üllatuseks ainult neli osalejat jätkamas. Olin endale eesmärgiks seadnud 15 ringi, ehk tiba üle 100km. Ega tegelikult hakkas vaikselt üsna raskeks juba minema. Ringide vahel toas jõudis keha maha jahtuda ja õue külma kätte minnes tuli iga kord alguses kõva tudin peale. 

Kuna osalejaid oli vähe järgi, siis mingi hetk isegi pidasin natuke aru, et kui peale 100km täitumist jääb näiteks ainult üks osaleja lisaks minule, siis proovin veel mõned ringid teha, aga ausaltöelda oli jaks päris otsas. Ja ülejäänud kõik jätkasid niikuinii edasi, seega ei näinud enam mõtet üritada. Kokkuvõttes siis 15 tunni jooksul 100,6km. Kuna backyard ultra formaadis on kõik peale võitja katkestajad, siis seda olin ka mina.

Järjekordselt suur tänu kodustele, kes hulga segaste pärast oma laupäeva ohverdasid.

Kõige imelikum spordiüritus millest ma eales osa olen võtnud, korraldamisest rääkimata. Hommikul üheksast õhtul kaheteistkümneni jooksed kodu lähedal ringi ja iga tunni lõpp käid korraks toas istumas. Koer vaatas kogu päeva suurte arusaamatute silmadega seda janti pealt.

Edasiseks sportlikuks tegevuseks on mitmeid plaane, mai lõpuks kutsuti osalema "Latvia TrailRace" võistlusel. https://www.latviatrailrace.com/ Tundub huvitav asi, aga eks ole näha kas selleks ajaks on õhk viirusest puhas. Hetkel igatahes veel ärajätmise kohta infot ei ole tulnud.

Praeguse aja spordiürituste põuda iseloomustab ka suur hulk "Heavy Metal Ultra Virtual Edition'i" meediakajastusi:

Marathon100

ERR

PostimeesPostimees

Ultrajuoksu.fi

Ajakiri Sport

Põgenemine Põltsamaalt osaleva korraldajana

Eelmise aasta sügisel juhtusin internetiavarustes juhuslikult lugema  jooksuvõistlusest, kus tuleb Inglismaa keskpunktist jõuda 24h jooksul nii kaugele kui võimalik ja tulemuseks on vahemaa linnulennult stardi ning lõpetamiskoha vahel. See oli nii intrigeeriv idee, et väga palju ei läinud aega kui olin jõudnud otsusele, et selle ma teen Eestis ka ära. Kuna Heavy Metal Ultra puhul töötas meie koostöö Ivariga nii hästi, siis tundus loogiline samamoodi ka selle võistlusega toimida. Tutvustasin ideed siis ka temale ja koos silusime ning lihvisime tehnilisi üksikasju selliselt, et võis loota, et saab toimiva asja.
Algselt oli mõte teha start Paidest, aga sealt on ülespoole mereni liiga vähe maad ja siis oleks peaaegu kõik suuna allapoole võtnud. Seega siis valisime stardikohaks Põltsamaa ja võistluse nimeks sai "Põgenemine Põltsamaalt"

Et sealt põgenemisel oleks ka mingi põhjus, siis mõtlesin juurde legendi ja sidusin selle ka juhendiga. (Kes veel lugenud ei ole, siis FB evendi kirjeldusest on nähtav:https://www.facebook.com/events/2027335730702509/?active_tab=about)
Kui Heavy Metal Ultraga läks nii, et ise osaleda ei saanudki, siis selle puhul olin algusest peale otsuseks võtnud, et igaljuhul põgenen ka ise. Suunaks valisin Keila, sest lõpetamine kodus on ju väga mugav, ei pea enam pead vaevama logistiliste küsimustega.
Talve jooksul tuli tegeleda igasugu korralduslike küsimustega ja kooskõlastustega. Käisin kohal ka Põltsamaa politseis, kes tundsid muret ohutusküsimuste pärast, aga kokkuvõttes jäid mu seletustega rahule. Olime ohutusküsimustele mõelnud päris palju ja keelanud liikumise põhimaanteedel ning lisanud juhendisse hulga sellekohast kohustuslikku varustust - helkurvestid ja eesmised ning tagumised tuled. Lisaks küsisime registreerumisel igaühelt hädaabikontakti telefoninumbri. Sellise süsteemiga sai kindlustada, et igaühel on oma isiklik abiline kes ohuolukorras kiiresti appi sõidab.
Osalejamedaliks lasin teha laserlõikusega roostevabast metallist logo tähed, mille sidusin sümboolse poomisnööri otsa. Tähtede lihvimisele, nende rõngaste otsa toppimisele, sõlmede tegemisele ja minigrip kottidesse pakkimisele läks peaaegu terve nädalavahetus ära.

Stardihommikuks oli kohal 39 osalejat. Oli nii Eesti tippjooksjaid kui ka oma esimesele ultrajooksule suundujaid. Varustuse/riietuse järgi otsustades oli näha, et paljud olid otsustanud seda matkana võtta. ...mis on ka väga ok lähenemine sellisele üritusele, ei pea tingimata ju hing paelaga kaelas mööda Eestit ringi kappama.

Start antud ja hakkasin tasapisi liikuma. Alguseks olin planeerinud endale jooksu/kõnni vahekorraks 13/2. Ehk siis 13 minutit jooksu ja 2 minutit kõndi. Ilm oli hea ja elu ilus ning see peegeldub kenasti ka mu imeilusast naeratusest

Esimese poepeatuse olin planeerinud Kabalasse ja juua olin stardist võtnud üsna vähe, arvestusega, et seal saab juurde. Aga selgus, et väikesele maapoele on täiesti kohane laupäeval kell 14:00 ära sulguda! Õnneks ei olnud ma oma joogipudeleid selleks ajaks veel päris vaakumisse tõmmanud ja väike tilk oli alles. Järgmine võimalus juua saada oli 20km pärast Türil. Järgneval pildil väljendan oma pahameelt.

Vaatasin siis pudelipõhjas loksuvat tilka mis oli umbes ühe tavapärase januse mehe lonksu jagu suur ja seadsin endale reziimi - "üks väike maitsemine iga 15 minuti tagant". No mingi pooleteiseks tunniks jagus ja siis olin täitsa kuival. Teekõrval olevad lombid ja kraavid hakkasid järjest ahvatlevamaks variandiks muutuma, kuni mu kõrval pidas kinni Valdo tugitiim ja pakkus autoaknast krõpsu. No ei ole see janusse kooleva inimese esimene valik! Aga õnneks oli tal olemas autos ka vett ja sellega vedas Türini välja kus täitus esimene maraton. Viie tunni kanti olin aega selleks kulutanud. Türil oli planeeritud Timo juures esimene söögipeatus. Sõin kiiresti ja jätkasin Rapla suunas.

Enne Türilt lahkumist käisin veel Konsumist läbi, et seal oma joogi ja söögivarusid täiendada. Järeldades sellest kui ümmarguste silmadega mind poes jõllitati, vist sinnakanti väga tihti põgenejaid ei juhtu.
Kuna teadsin, et enne Raplat rohkem ühtegi poodi ega sörkelkeid ei tule, siis täitsin lisaks jooksuvesti esimestele pudelitele ka 2 lisapudelit.
Peale seda kui pausist tingitud kanguse jalgadest välja sai, edenes edasitöllerdamine jälle päris hästi. Vaikselt läks pimedaks. Peab muidugi mainima, et rajavalik mul kõige parem ei olnud, Türi ja Rapla vaheline on põhimõtteliselt ainult nagu üks  40km pikk sirge. Jooksu/kõnni vahekorra olin muutnud nüüdseks selliseks, et jooksin 8 minutit ja kõndisin 2 minutit. Järjest igavamaks läks. Vahepeal otsustasin hakata üksluisuse peletamiseks laulma, aga selgus, et ma tean ikka mannetult vähe laule. Siis mõtlesin neid ise juurde. "Ei ole üksi ükski maa" viisile on võimalik palju erinevaid sõnu panna.
Mida lähemale Kehtnale hakkasin jõudma, seda valusamaks hakkasid hüppeliigesed muutuma. Sama jama oli mul ka eelmise aasta sügisel Sillamäe Ultral. Siis kahtlustasin, et see tuli kas liiga pingul olevatest kompressioonisokkidest või nulldropiga tossudest, aga nagu näha siis mitte. Tundub, et asfaldil jooksmise üksluisus mulle miskipärast ei sobi, maastikul ja mägedes sellist asja ei ole kunagi juhtunud. Peale Kehtnat olid jalad nii valusad, et joosta enam ei saanud üldse. Kõndides oli küll parem, aga peale raskeid sisekõnesid otsustasin piirduda Raplaga, sest 7 nädala pärast on Madeira Ultra Trail mis on selle aasta oluliseim võistlus ja ei taha sellega kuidagi riskida.
Jooksin 94 km ja linnulennuliseks tulemuseks tegi see 78,8km. Sellega sain 39 startija hulgas 21. koha

Üldiselt läks Põgenemine Põltsamaalt vist korda. Mõningaid asju mida järgmine aasta muuta on, aga need on vaid detailid, põhimõte jääb samaks. Võistlusest ei hakka ise kokkuvõtet kirjutama, seda on teinud mitmed minust paremad kirjutajad:

ERR
Marathon100
Trailrun.ee

Siin on võimalik võistluse kulgu järelvaatamisena vaadata:
http://sportrec.eu/ui/?fbclid=IwAR3bCVEd_oAwwefsEv14qo_rrzc33jvt6eJuwwSUV2cQ-ILmfRHmlFXr57E#1f5es7a

Pilt kõikide osalejate marsruutidega:


Järgmine aasta põgeneme mõnest teisest P-tähega kohast. Variante on hetkel laual 3-4, otsustame asja ära kuskil sügisel. Ka toimumisaja nihutame tõenäoliselt aprilli lõppu. Siis on soojem ja ka valget aega on rohkem.

Ja lõpuks tahaks väga tänada perekonda, kes kogu 24h olid valvel ja hoidsid kõikide liikumisel silma peal.

Põgenemiseni!