kolmapäev, 14. juuli 2021

Mäelaager Alpides Chamonix oru nõlvadel

Kokkuvõttes 6 päeva statsid:

- 129,85 km

- 10412 tõusumeetrit

- Tõusudel ja laskumistel veedetud aeg 32:36:02 

- Mõõdetamatu ja numbrites väljendamatu hulk positiivseid emotsioone ja hingematvaid vaateid

Töö Swisspeaks360 nimel edeneb plaanipäraselt. 

Rohkem juttu ei ole mõtet kirjutada, fotod annavad asja edasi sada korda paremini kui mina seda suudan kirjeldada.



















esmaspäev, 7. juuni 2021

Tour De Väinameri

 


Kui kevadel Raili ja Rain tegid joostes Saaremaale ringi peale, siis seda jälgides läksid mõtted uitama igasugustele erinevatele asjadele millele võiks joostes ringi peale teha. Aga enamus mõtteid lõppes tõdemusega, et kas see on liiga igav või tuleb ring liiga väike, et nö sündmusena väga pinget pakuks. Või liiga suur, et käesolevasse aastasse ära mahuks. Ja käesolev aasta on Swisspeaks360 aasta, see tähendab, et kõik ülejäänud asjad peavad seda eesmärki toetama. Vähemalt pean ma suutma endale selle mõtte niimoodi maha müüa. Kui mingi hetk jõudsin peas selleni, et tegelikult on Eestis lisaks järvedele olemas ju ka meri - Väinameri. Ja saared selle ümber on piisavalt hästi paigutunud, et kasutades praame, saab väga ilusasti ringi peale teha. Kahju ainult, et Vormsi ja Hiiumaa vahel regulaarliiklust ei ole. Kui oleks, siis saaks ka Vormsi sisse võtta. Mida rohkem selle peale mõtlesin, seda rohkem mõte meeldima hakkas. Ja niisama jooksmisest veel ägedam tundus mõte see mingis vormis võistlusena teha. Sest siis tuleks lisaks niisama jooksmisele sisse veel praamide faktor mis annab juurde väikese võimalusi erinevaid taktikalisi plaane teha. Kui hakkasin planeerima stardi/finiši asukohta ja ringi suunda, siis sai kohe selgeks, et Hiiumaa ja Saaremaa vahelise liikluse hõreduse tõttu ei saa seda jätta kuhugi ringi keskele. Igasugune mõte kaob ära kui keset ringi enamus osalejaid Sõru või Triigi sadamasse praami ootama jälle koguneb. Seega jäi ainuke võimalus seda praami stardina kasutada. Suuna määramisel tuli arvestada, et kui päevase praamiga üle minna, siis mõlemat pidi jäi viimasele mandrile minevale praamile jõudmiseks üsna vähene aeg, mis tähendas seda, et alguse pidi tegema tavapärasest keskmisest töllerdamistempost kiiremini. Kuna päripäeva minnes oli viimasele reedesele mandrile suunduvale praamile jõudmiseks vaja kiiremini joosta kui vastupäva, siis jäigi suunaks niipidi, et start tuli Hiiumaalt Saaremaale suunduvas praamis ja selleks, et jõuda viimasele mandrile minevale praamile, pidi ca 54 kilomeetrise vahemaa selleni läbima kuue tunni ja kahekümne minutiga. Selleks, et lisada sündmusele veelgi seikluslikkust, sai reeglitesse pandud nõue olla kogu ürituse kestel täiesti autonoomne, ehk siis ei tohi kasutada saateautosid ja muud taolist. Kasutada võib varude täiendamiseks ja magamiseks ainult selliseid võimalusi, mis on avalikult kättesaadavad ka kõigile teistele. See tähendab seda, et eelneva planeerimisega pidi läbi mõtlema ja kaardistama oma potentsiaalsed vajadused ja võimalused nende vajaduste täiendamiseks.

Aga olgem ausad, ultrajooksuvõistlusi on Eestis hetkel juba liiga palju ja ka ise ei leiaks hetkel energiat ning tahet, et uus täismõõtmetes avalik võistlus regamiste, igasuguste lubade taotlemise ja kõige muu taolise mudruga korraldada. Ja ega ei taha olemasolevatelt võistlustelt osalejaid ka ära näpata. Seega tutvustasin ideed eraviisiliselt sellistele jooksusõpradele kes minu teadmist mööda võiksid taolisest asjast olla erutatud. Ja nemad omakorda tutvustasid veel mõnele ja saigi kokku 10 osalejat. Ainukese organiseerimistööna hankisin Sportrecist kõigile GPS träkkerid külge. See lisas põnevust kui sai telefonist vahest vaadata teiste asukohta.

Reedene stardipäev oli mul endal täieliselt masendav. Põlv oli otsustanud ennast järjekordselt vett täis imeda ja kangeks minna. Ja seda nii palju, et isegi kõndida oli ilma lonkamata keeruline. Jooksmisest ei olnud mõtet unistadagi. Tark inimene oleks sellel kohal ka asja katki jätnud. Aga kuna mina seda ei ole, siis otsustasin minna ja proovida vähemalt esimese päeva ära. Ei olnud mitte kuidagi võimalust mitte minna.

Kogunesime reedel Hiiumaal Sõru sadamas ja seilasime 15:30 praamiga Saaremaale. Seal ootas meid ka Raili ja oligi start. Tegime Triigi sadamas ka ühispilti, aga telefonis seda miskipärast ei ole. Järgnev on Pärtli poolt praamis tehtud pilt kus Railit meie hulgas veel ei ole.


Ja Gerli tehtud pilt hetkest enne randumist

Ja siis panidki kõik minema ja mina hakkasin tempoka kõnnakuga teistele järgi minema. Väga ebameeldiv hetk oli, oleks ju ka tahtnud joosta. Tegin isegi paar katsetust, aga kui jalg ikka põlvest peaaegu üldse ei paindu, siis jooksmisest ei ole mingit juttu. Edasi keskendusin tundide kaupa ainult sellele, et kõndides lonkamist sisse ei tuleks. Kui pikalt longata, siis see hakkab tekitama igasugu muid probleeme. Hea et oli suhteliselt tühi maantee ja kedagi vaatamas ei olnud, see võis suhtleliselt kentsakas välja näha olla.
Aga Saaremaa on väga ilus ja mööda rannikut kõndida ja imeilusaid vaateid imetleda oli tegelikult väga tšill.





Tegelikult olin ma siis sada protsenti veendunud, et piirdun esimese päevaga, sest teise päeva 80 km oli puujala otsas lonkamiseks ikkagi liiga pikk.
Väikese Väina tammi ületades läks pimedaks

Muhus oli mul tegelikult algselt plaanis teha natuke pikema tiiru mööda väikeseid külavaheteid, aga kuna pimedas midagi näha enam niikuinii ei ole, siis otsustasin minna lühemat teed pidi. Lisaks tahtsin veel Liiva sularahaautomaadist raha võtta järgmise päeva bussipileti jaoks. Lõpp enne Kuivastu sadamasse jõudmist venis väga pikaks. Proovisin vahepeal uuesti ka joosta, et natukenegi kiiremini edasi jõuda. Kohati see natuke isegi hakkas õnnestuma. Kuivastusse jõudes jäi esimese praamini nii palju aega, et sai pooleteiseks tunniks magama pöörata. Tegin seda kaasasoleva magamiskoti ja bivyga sadamahoone kõrval murul. Sääski oli nii palju, et vahepeal oli tunne nagu nad lohistaksid mind sealt kogu täiega minema.
Peale katkendlikku und ärgates esimese asjana proovisin magamiskotis põlve painutada, ja see oli palju parem kui eelmine päev! See aga tähendas seda, et jätkamine oli igatepidi võimalik, kasvõi käies.
Praamile minnes kohtusin Railiga, kes oli minule lisaks ainuke, kes reedeõhtusele viimasele praamile ei kiirustanud. Praamis sõime hommikust ja asusime Virtsus koos mööda vana kitsarööpmelise raudtee tammi minema. Peale mõningast kõndimist proovisin joosta, aga see oli kahjuks ikkagi võimatu, sest nüüd hakkas krampe säärde sisse sähvima. Raili jooksis ära ja mina jätkasin kiirkõnniga. Algusepoole oli loodus ilus, kadakad ja ilusad puisniidud.

Siis aga asendusid need raiemike ja võssiga ja asi hakkas järjest üksluisemaks minema. Raudteetamm oli pikk ja sirge ja tundus jätkuvat niimoodi maailma lõpuni. Proovisin vahetevahel jooksusamme teha ja pisitasa suutsingi hakata jooksma. Küll mitte palju korraga, aga tegin tihedalt jooksu ja kõndi segamini ja see oli võrreldes esimese päeva longiga juba hoopis teine minek. Jõudes Lihulasse käisin poes ja sõin selle taga puu all varjus
Lihulas täiendasin veel apteegist oma kiiresti kahanevaid Bephantenivarusid. Üha enam villi minevad varbad vajasid ohtrat määrimist. Kõndimine kuumal pinnal pikalt mõjub jooksmisest hoopis teistmoodi. Varbad vajutatakse kogu keha raskusega põhjalikumalt laiali. Vähemalt oli minu teooria selline. Pole juba aastaid sellist probleemi olnud, nüüd aga oli olukord teistsugune. Seoses aeglase liikumisega matsin maha plaani jõuda viimasele Hiiumaa praamile ja palusin Gerlit ja Laurat, et nad oma öömajast, mis asus 5 km enne Rohuküla, ka mulle toa küsiksid. Peale esimese öö magamist oli bivy tekitanud sissepoole kondentsi ja magamiskott seest märjavõitu. Unustasin bivy all oleva õhutusava lahti teha.
Mõni aeg peale Lihulat jõudsin suurele maanteele. Kahjuks on Matsalu Rahvuspark keeluala, kust ei ole lubatud läbi minna ja kõigil tuli minna maanteed mööda ringi. Isegi juhendisse sai see sisse pandud, et mõni ennast ootamatult rebelina ei tunneks ja ikkagi tuttpütte ja laglesid häirima ei läheks. Maanteel hakkas kuumus liiga tegema ja jooksmisindu kõvasti maha tõmbama. Lisaks hakkas mõjuma eelmise öö vähene uni ja haigutused muutusid järjest laiemaks. Lõpuks otsustasin, et aega on tegelikult piisavalt ja viskasin teeäärde puu alla pikali. Panin telefonis kella 15 minuti pärast helisema. Sellest piisab täiesti,et suuremad haigutamised pealt ära läheksid. Jätkasin jälle jooksu/kõnni segu, kus jooksuosa pikkus sõltus sellest kui palju varju oli. Väga palju ei olnud. Kasari jõe ääres täitsin jõest oma tühjaks saanud veepudelid ja kuni Rõude poeni jõin seda.
Teise päeva üks eredamaid elamusi oli jalgade jahutamine Liivi jões. See hetk kui ülekuumenenud, villis ja paistes jalad jääkülma vette paned...
Matsalu lahe ülemisel poolel oli maanteel veidi vähem liiklust ja sellevõrra ka meeldivam liikuda. Päeva viimane poepeatus oli Rõude poes ja kuna sealt oli veel 40 km minna, siis oli plaanis kott varusid täis toppida ja midagi õhtusöögiks süüa. Kahjuks oli see väga nigelalt varustatud pood, kust ei olnud põhimõtteliselt midagi mõistliiku võimalik osta. Ainuke asi mis leidsin, oli mingi pakk natuke kummalisi saiakesi. Valikus oleks veel ka Turisti Eine konserv olnud. See hetk ma veel ei teadnud, et öömajas mulle hiljem lahkelt õhtusöök termosega tuppa jäetakse ootama. 
Algselt olin planeerinud liikuda sealt edasi mööda mereäärseid väikseid teid, aga selle mõtte mõtlesin ümber ja otsustasin öömaja poole liikuda kõige otsemat teed mööda. Telefoni erinevaid kaardirakendusi uurides näitasid kõik teekonda, mida olid juba eelnevalt mõnedki kasutanud, aga panin jälgimislehelt tähele, et Pärtel oli läinud mööda teed, mis tundus natuke otsem olevat. Mõtlesin, et ju siis seal olev tee on nii väike, et kaardirakendused seda ei tunnista.
Suure tee pealt mahakeeramine oli muidugi tore, pikk maanteetramp tüütab üsna ära.


Mida edasi, seda väiksemaks tee muutus, kuni üks hetk lõppes see heinamaa ääres. Mul oli pea muidugi päikesepistest ja väsimusest parasjagu segane ka otsas ja ma ei saanud aru mitte muhvigi. Läksin siis kõigepealt heinamaa serva poole vaatama, kas eemal mingit teed ei ole, mida ma ei näe. Ei olnud. Siis läksin tagasi, ja sättisin telefonist vaadates ennast täpselt selle koha peale kust Pärtel oli läinud, aga teed ei olnud seal midagi. Siis sain aru, et ta on teinud mingi lõikamise. Kaarti vaadates oli eemal kaugel näha küll teeotsa kust ta jätkanud oli. Sinna saamiseks aga tuli ületada heinamaa, ronida läbi kraavi, võsastiku ja siis ületada oksarisu täis raiesmik. Segase pea, väsimuse ja telefonist suunahoidmise keerukuse kombona sai üsna kõver minemine kokkuvõttes.
Kaardil siis Pärtli ilus sirge lilla joon ja minu sinine ekslev joon.
Kui see segadus läbitud, oligi lõpuni ainult 6 km töllerdada, aga 6 km peale seda kui oled juba 125 km läbinud ja tead, et kohe saab voodisse pikali, võib olla väga pikk. Jõudsin kohale lõpuks 23:30, olles teise päevaga läbinud 75 km.
Kolmas päev algas kell 7 hommikul pannkookidega ja siis koos Gerli ja Lauraga 5 km sörki Rohuküla sadamani. Kuigi eelmine õhtu oma varbaid nähes olin valmis suuremaks kannatamiseks, siis polnud hullu midagi. Ja joosta oli üllatavalt hea. Tegelikult oli see kõige parem hetk kogu nädalavahetuse jooksul. Justkui keha oleks adapteerunud olukorraga ja aktsepteerinud selle kui uue reaalsuse millega ei ole mõtet võidelda. 
Jõudes Hiiumaale, oli juba hoolimata varajasest hommikust tunda kuuma.

Tore oli sadamas kohata juba eelmine õhtu lõpetanud Hannest, Pärtlit ja Andrest.

Esimene tund läks hästi, jooksin rahulikus tempos regulaarsete lühikeste kõnnipausidega. See oli kogu selle nädalavahetuse parim tund. Justkui eelnevat 136 km ei olekski olnud. 



Just kui olin arvama hakanud, et elu ongi ilus, lõpetati see järsku ära kui säärde sähvivad krambipoisid olid tagasi. Jätkasin jooksu/kõnni segu. Jooksuosa suurus kahjuks langevas trendis. Kui Suuremõisast edasi oli mõned kilomeetrid maantee ääres vana tee puudeallee, siis mingist hetkest oli selle all hein nii kõrge, et liikuda raske. Enne Käinat oli kuumus jõudnud uuele tasemele. Päike küttis ülevaltpoolt ja asfalt andis altpoolt hagu juurde. Küpsuse aste hakkas mediumi pealt well done peale minema. Käina Coop saabus nagu jumala õnnistus. Tegin puude all vilus pikema peatuse. Sõin, jõin ja pikutasin. Edasiseks liikumiseks ostsin veel suure veepudeli, millest ennast aegajalt kastsin. Käina ja Emmaste vahe oli palav nagu põrgu eeskoda. Päike oli täpselt seniidis ja mingeid varje kuskil ei olnud. 17 km enne lõppu tegin veel ühes bussipeatuses 15 minutise pikutamispeatuse ja siis rühkisin lõpuni ära. Viimasel päeval kogunes kilomeetreid kokku 46.


Kokku kolme päevaga 177 km. Aega kulus 49 tundi. Praegu on emotsioon kogu üritusest nii üleval, et tundub üldsegi üks lahedamaid asju kus osalenud olen. Kõik 10 startijat jõudsid hoolimata kõikidest raskustest lõpuni. Terve nädalavahetuse sai GPS jälgimisest üksteise liikumist vaadatud ja messengeri grupis pidevalt suheldud. Seeõttu tundus, nagu olekski kogu aeg koos oldud. Juhendisse olin eelnevalt sisse pannud punkti: "kellega midagi juhtub, see on loll". Kuna otseloomulikult ju keegi ei taha loll olla, siis kellegagi midagi ei juhtunudki. 
Kas see asi uuesti toimuma saab täpselt samal kujul, on kahtlane. Teist korda tehes ei oleks tal enam sellist uudsuse ja avastamise maitset juures, mis muudaks selle kindlasti igavamaks. Aga äkki teeme järgmine aasta uue ümber mingi asja tuuri. See asi on vaja veel üles leida.




  











reede, 5. märts 2021

Jamade klaarumine ja sihtide selginemine

 Kes juhtus eelmist kirjatükki lugema, siis seal soigusin pikalt oma põlvejamadest. Jätkan kohe ka siin sama hooga, aga õnneks natuke meeldivamal toonil. Peale detsember/jaanuar põlve ravimist füsioteraapiliste vahenditega, selgus, et ega ta ilma välise sekkumiseta ikka terveks ei saa. Ei olnud see kõige meeldivam aeg. Korduvalt oli tunne, et põlv on korras, aga nagu natuke koormust tõstsin, oli valu tagasi. Ehk siis selline pidev emotsionaalne kukerpallitamine. Tead, et Swisspeksiks peaks laduma põhja, aga muud peale tubaste jõuharjutuste suurt teha ei saa. Jaanuari lõpus käisin siis opil, kus arst osa vigastatud meniskit eemaldas. Lisaks parandatud põlvele ka kaalukaotus - juhuu! Veebruari taastusin sellest. Juba nädal peale oppi alustasin vaikselt ÜKE'ga. Seda alguses põhiliselt ülakehale mõeldud harjutustega, aga iga korraga tõin ettevaatlikult sisse ka jalgade harjutusi. Veebruari keskelt hakkasin ka toas pukil ratast väntama. Seda lihtsalt kergelt kerides, et põlvele uuesti liikumist tutvustada. Üldiselt läks paranemine hästi, ainult kaks kergemat tagasilööki olid, aga need möödusid õnneks kiiresti.

27. veebruar oli siis see suur päev kus hingevärinaga läksin esimest korda jooksu testima. Sörkisin pool tundi 1+1 jooksu/kõnni vahekorras ja õnneks kõik toimis. Nüüd olen veel peale seda tasapisi mahtusid kergitanud. Täna jooksin juba 11 km ja kõik on täiesti oolrait senini. Kummaline tunne on see, et jalad on tugevad nagu puupakud, aga kops ei taha järgi tulla. Ilmselge tulem kuude kaupa jõuharjutuste tegemisest koos väga vähese aeroobse treeninguga. Aga küll me selle kopsu ka järgi aitan

Edasine pool aastat, mis on Swisspeaksi stardini jäänud, on enamvähem läbi mõeldud ja mingisugune kondikava paigas. Märtsis proovin kuu aja jooksul tasapisi kilometraazi tõsta ja teha niipalju kui jooksudele lisaks jõuab ka jõuharjutusi. Ja sellega rohkem nüüd keskenduda jalgadele. Kuu lõpuks võiks nädalavahetuse pikk jooks 25 km kandis äkki olla. ...kui põlv sellega nõus on... Aprilliks on jalad loodetavasti nii tugevaks saanud, et võib hakata kolima rohkem vertikaalsele pinnale. Kuu teises pooles peaks jõudma vähemalt 1500 tõusumeetriga treeninguteni. Aprilli lõpus mingisuguses, veel selgitamisel olevas mahus, osalen ka Põgenemise Põlvast ultrajooksul. Mai, juuni ja juuli on hetkel veel lahtised ja sõltuvad mitmetest muutujatest, mida praegu ei ole võimalik veel fikseerida, eelkõige kuna veel ei oska öelda kuhu paigutan oma planeeritava mäelaagri. Ja kuhu siis üldse võimalik minna on. Valikus on kas Sloveenia või Itaalia. Igaljuhul nende kolme kuu jooksul peab veetma väga palju aega vertikaalsel pinnal, tegema pikkasid matkasid ja jätkama tugilihaskonna tugevdamisega. Vastavalt muudele plaanidele ja koroonaoludele planeerin rahulikult läbi tiksuda mõne kodumaise maratoni - Ultima Thule, Rõuge Maastikumaraton, äkki veel midagi. Kui ajaliselt klapib, siis Laulasmaa Ultra sobiks näiteks pikaks ultraintervalltreeninguks. Augustis hakkab siis mahtusid vähendama ja rohkem puhkamisega tegelema. 

Millest ma seekordsel ettevalmistusperioodil kavatsen täiesti loobuda, on igasugused tempo ja lõigujooksud. Esiteks on Swisspeaks oma olemuselt rohkem tempomatk vähese une ja natukese allamägesörgiga ja kiiremaks saamine ei oma seal mingit lisaväärtust ja teiseks sisaldab see liiga palju riske vigastusteks. Kui treeningmahud on suured, siis on jalad pehmed ja pealegi ei ole nad enam esimeses nooruses.

200 miilisele ultrajooksule treenimiseks ei ole netist palju materjale leida, aga kõik mis olemas, olen ka tõenäoliselt läbi lugenud. Ettevalmistust ei saa teha nii, et võtad 100 kilomeetrise jooksu plaani ja korrutad selle kolmega. Mahud muutuvad allaneelamatuks. Kõige keerulisem saab olema leida see tasakaal piisava hulga treenimise ja ülepingutamise vältimise vahel. ...ja siis on veel keeruline vältida igasugu iseenda ning teiste poolt genereeritud "Everesting vol 2" tüüpi ettepanekuid. :)


neljapäev, 17. detsember 2020

Uued eesmärgid ja vanad jamad

 Kuna vana aasta hakkab lõppema ja uus aasta hakkab hakkama, siis peab kirja panema mis on ja mida niiväga ei ole. Üleüldse ei ole juba sada aastat siia muud kui võistlusraporte kirjutanud...

Kuigi juba mitu aastat tagasi tegin endale grand plani, et siht ja eesmärk on UTMB, siis nüüdseks on mul sellest eesmärgist vägadi kõrini! Selleks, et sinna peale saada, läheks veel minimaalselt paar aastat aega ja no ei viitsi kuidagi... No ei ole normaalne! Seega UTMB võib ennast minupoolest vabalt sisse soolata...

Aga kui ei ole mingit suurt helesinist unistust, mille poole püüelda, siis on ju igav tegelikult. Ja kuna mul puudub igasugune reaalsustaju ja kaine mõtlemise võimekus oma füüsiliste võimete kohta, siis loomulikult ei saanud ju UTMB'st lahjemat asja uueks eesmärgiks võtta. Onju! :) Pidi ikka leveli juurde virutama. Algselt läksid mõtted Itaalias Aosta orus ja selle ümbruses toimuva Tor Des Geantsi poole. See on oma 330 kilomeetri ja 24 000 tõusumeetriga asi, mis tekitas korraga hirmu ja erutust, ehk siis ideaalne tunnetekombinatsioon, mida on vaja ühe korralikult treeningmotivatsiooni tekitava eesmärgi jaoks. Ka sinna peale saamine tundus täiesti reaalne. Kuigi Tor Des Geantsile on palju soovijaid ja osalejad selgitatakse loosi abil, siis korraldajad on seadnud maakvootide süsteemi, millega igast riigist saab minimaalselt 2 inimest loosiga peale. Ja kuna Eestis on peale minu veel ainult käputäis nii segaseid kes sinna minemise peale võiksid mõelda, tundus stardikoha saamine üle keskmise võimalikum. Siis aga tuli koroonajama peale, 2020 Tor jäeti ära ja kõik siis osalema pidanud lükati edasi 2021 aastasse. Suhtlesin korraldajatega, kes ütlesid, et suure tõenäosusega 2021 aastal riigikvooti enam ei tehta, sest kohad on põhimõtteliselt juba täis. Ja nende mõne vaba koha loosis osalemine tundus täiesti mõttetu ja ökk. Seega pidi leidma midagi muud.

Selleks muuks sai septembri alguses Šveitsis toimuv "SwissPeaks 360" Ehk siis natuke veel raskem asi... Keegi võiks mind maapeale tagasi tuua :) 



Tegemist on 360 km pika ja 26 600 tõusumeetrit omava monsteriga, mille läbimiseks on aega maksimaalselt 156 tundi. See teeb siis kuus ja pool päeva. Võistlus oma iseloomult on punktist A punkti B kulgeva trassiga minek Šveitsi Alpides. Raja kõrgeim tipp on 2892 meetril. Trassil on 6 baasi, kus saab vahepeal magada ja süüa. Osalejaid võetakse peale maksimum 300 ja kuna tegemist on suhteliselt uue võistlusega, siis suured massid ei ole seda veel üles leidnud ja regamiseks ei ole vaja läbi teha mingeid loose, kvalifitseerumiseid ega muud mambo-džambot. Seega natukese peale regamise algust saigi kohe nimi kirja pandud.



Enne kui lõplikult otsustasin, tegin ikkagi mingisuguse reaalsuskontrolli, et kas minusugusel töllerdajal on vähemalt teoreetiline võimalus kontrollaega ära mahtuda. Võttes aluseks Lavaredo Ultra Traili viimase kolmandiku tempo, kus ma liikusin umbes ühe keskmiselt laisa lusitaania teeteo kiirusega, siis peaks jääma tegelikult igas baasis magamiseks piisavalt aega, et ajapuuduse taha küll ei tohiks midagi jääda. Mõtlesin endale juba ka mingisuguse treeningkava valmis, aga sellega ei ole siiamaani veel saanud alustada, sest... 

Nüüd aga nukrama poole juurde, sest juba septembris hakkasid pihta põlvejamad. Kõigepealt läksin venitusharjutust tehes liiga hoogu ja tundsin põlves sellist väikest valu ja siis koperdasin Vaarojen Ultral põlvili kalju otsa. Võistluse küll põlvevalu tõttu katkestasin, aga see läks kiiresti üle ja veel midagi väga hullu ei tekitanud. Joosta sai ilusasti. Isegi Haanjasaja jooksin ilma mingi valuta ära. Ainuke probleem oli, et ei saanud kükitada, paremasse põlve tuli valu. Ehk jalg ei läinud päris kokku. Novembris Kolmnurgajooksu Tšhemionaadil kukkusin ühest künkast allapoole minnes jälle (Ma tean! Täielik sarikukkuja!) ja jalg mille põlv kokku ei läinud, lükati gravitatsiooni poolt jõuga kokku. See tegi olukorra palju hullemaks ja põlvevalu hakkas juba ka jooksmist segama. Kui nüüd Detsembris peale mitu korda jooksupausi tehes ja uuesti alustades olukord kuidagi paraneda ei tahtnud lõpuks füsioterapeudi juurde jõudsin, siis diagnoositi meniskivigastus. Sain põlve tugevdamiseks harjutusteseeria ja kui nüüd jaanuari lõpuks see niimoodi korda ei saa, siis tuleb puhastusele minna ning siis on reaalne võimalus hakata Swisspeaksi ettevalmistusega pihta alles aprillis võibolla. Mis peaks veel enamvähem ok olema...

Ehk siis praegu teen igapäevaselt ÜKE't ja põlvetugevdusharjutusi. Järgmisest nädalast lubati tasapisi ka jooksmist proovida. Esialgu natuke korraga, aeglaselt ja siledal maal.

...ja jaanuaris on ju ka Taliharja Vanakuri millelt ei ole kunagi veel eemale jäänud. Pea väga tahab minna, aga põlv ei pruugi sellega nõustuda.


pühapäev, 25. oktoober 2020

Haanja(Rõuge) Ultra100

 Kuna siin on kahekuuline vaikus olnud, siis enne Haanja Ultra100 võistluse raporti juurde asumist mõne sõnaga ka sellest, mis vahepeal nagu üleüldse toimunud on. 

Peale Everestingut läks mõni nädal aega, et toibuksid šokeeritud jalalihased, taheneksid massiivsed villid kandadel, kasvaks uus nahk päikesest ärapõlenud ninale ja tuleks tagasi jooksuind. See viimane oli kuidagi tavapärasest visam tagasi tulema. Hakkasin küll üsna ruttu uuesti treenima, aga see jäi üsna tagasihoidlikuks ja natuke oli asjal selline punnitamise mekk man. Üheltpoolt täiesti loogiline, et taastumine võtabki aega, aga teiselt poolt oli treeninguteks motivatsioon leidmine ka natuke keerulisevõitu. Kuna oktoobri alguses oli plaanis minna Soome Vaarojen Ultra'le, siis lõpuks septembri alguses hakkas kohale jõudma, et nüüd on küll kõige tagumine aeg selleks natukenegi ettevalmistuda. Saingi mõni nädal täitsa korralikult ennast käima ja niipalju kui aega oli, sain täitsa kvaliteetse ettevalmistuse tehtud. Võistlus ise kahjuks lõppes kehvasti. Minu varemkogetutest kõige tehnilisem ja raskem rada tagas korraliku kukkumise, mille tulemusena põlv leidis valusa kontakti kaljuga ja selle tulemusena muutus edasiliikumine ajaga järjest valusamaks. Kui alguses oli valus ainult joostes ja kõndida sai veel okidokilt, siis mida aeg edasi, seda rohkem hakkas valu tulema ka kõndides sisse. Aru saanuna, et sellise läbi valu loivamisega ma ajalimiiti ei mahu kindlasti, lõpetasin piinad ja astusin rajalt maha. Vaarojen Ultra ja Haanja Ultra100 vahele jääval kolmel nädalal keskendusin sellele, et põlv ära paraneks ja väga jooksma ei jõudnud. Nädal enne tegin viimase testi ja jooksin rahulikult 14km. Õnneks joostes enam midagi põlves tunda ei olnud, aga kükitada ei saanud ikka, valu lõi väheke sisse. Seega enne starti oli olemine natuke ebakindel ja tundus, et võistluse õnnestumine sõltub ainult sellest, kuidas põlv vastu peab. 

Haanja Ultra100 osalesin nüüdseks juba kaheksandat aastat järjest. Kõige järjepidavam asi mis ma oma rahvaultrasportlase karjääris olen teinud. See aasta aga erines juba harjumuseks saanud rutiinist palju kuna Haanja radadel toimusid kunstlumesüsteemi rajamiseks kaevetööd ja seetõttu oli võistlus Rõugesse kolinud. Mis iseenesest oli väga meeldiv ja tervitatav vaheldus. Uus rada oli 10km pikk, millest esimene pool Haanja poole minevatel kruusateedel ja teine pool oli mõnusatel keerutavatel singlitel, vahele peoga tõuse ja tehnilisi-mudaseid laskumisi. Tõusumeetreid erinevatel andmetel 2300-2400 Muidugi peale Vaarojen Ultra juurikate ja kaljude paradiisi tundus siinne rada nagu staadionil jooksmisena.

Reede õhtul Rõugesse kohale. Täiesti asjasse mittepuutuva faktina kuulan sõites millegipärast kuskil 20 korda järjest Accepti "Princess Of The Dawni" Ma ei tea miks, mul ei ole vastuseid...

Laupäeva hommikul kell 7 oli start. Kruusateedel on kohe alguses edasiminek kuidagi raskevõitu, aga hiljem valges selgub, et põhjuseks on see, et suures osas osas kerib trass seal vaikselt ülespoole. Ja üsna ebameeldiva kaldega mis on piisavalt lauge, et nagu kõndima ei tohiks hakata, aga siiski piisavalt järsk, et joostes sööb korralikult jalga. Raja teisele poolele metsavahele jõudnuna lähen ühele porisele allamägelõigule natuke liiga optimistliku sammuga peale ja käin läraki küllili muda sisse. Peab ju iga võistlus vähemalt korra kukkuma. Õnneks seekord sellega piirdub. Ja muda oli seal piisavalt pehme, et moodustab mõnusalt pehme küljealuse kukkumiseks. 

Esimesed ringid jookseme koos Sandriga. Ei ole küll kogu aeg koos, aga asi käib kuidagi nagu kummipaelaga. Iga kord kui ta on eest libisenud, jõuan ma mingi hetk ikka vaikselt järgi. 



Üldiselt esimesed neli ringi mööduvad sujuvalt ja enamvähem ühtlase tempoga. Jalg peab hästi ja õnneks ka põlv käitub korralikult ja ei hakka jonnima. Esimeseks maratoniks kulub natuke üle viie tunni. 



Viiendal ringil hakkab väsimus vaikselt akumuleeruma ja tempo kukkuma. Lähen üle kõnnile ka nendel tõusudel mida senini joostes olen võtnud. Kontrollaeg on 15 tundi, mis jätab ringi läbimiseks poolteist tundi. Kui esimestel ringidel läheb tänu singlitel keerutamisele aega rohkem kui eelnevalt lootnud olin, siis natuke teeb see isegi murelikuks. Vahest võib teises pooles tempo kukkumine väga suur olla. Poolel maal aga on natuke üle tunni edumaad ja tundub, et kui päris roomamiseks ei lähe, siis saab ilusasti enne 15 tundi lõpetatud. 

Edasine tempo läheb korrelatsioonis läbitava distantsiga järjest aeglasemaks. Lähen rahulikult kaasa keha poolt valitud liikumiskiirusega ja ei hakka ülemäära forsseerima. Tänu sellele nagu sellist "ultrajooksurasket" tunnet väga ei tulegi. Ja kuna igal ringil on viis kilomeetrit singlitel keerutamist, ei lähe ka väga üksluiseks.


Eelviimasel ringil läheb pimedaks ja lamp tuleb jälle kotist üles otsida ja pähe panna. Motivatsioon pingutamiseks kaob päris ära ja löntsin ringi rahulikult lõpuni. Viimase alguses mõtlen, et no nüüd on aeg hakata pingutama lõpuks, aga pikkadel tõusudel ikkagi ei viitsi väga joosta. Lõpuks kui jõuan singlitele, hakkab peatsest lõpetamisest adrenaliini peale tulema ja jooksen jälle sama kiiresti kui esimestel ringidel. Ja sealjuures üldse ei tunne mingit väsimust. Isegi tõusud lähevad joostes. Jürihani küürul jõuan järgi ühele jaapanlasele, kes minu kitsal rajal läbipäästmiseks kõrvale astub ja jääb seisma seljaga raja kõrval oleva järsu kallaku poole. Vahetult enne kui temani jõuan, hakkab ta äkki tuikuma ja tahapoole vajuma. Saan õnneks möödudes ta käisest kinni ja tõmban tagasi rajale.

Paar kilomeetrit enne lõppu tundub, et näen kaugel ees ühte pealampi ja korraks planeerin isegi selle püüdmist, aga siis selgub järjekordselt, et minu sees ei ole ikkagi mingisugust sportlikku viha ja tänu selle puudumisele loobun peatselt sellest mõttest. Kuigi jõudu spurtimiseks oleks vist isegi olnud.

Lõpuprotokollis on mu aeg 14:08:09 ja koht 60 startija hulgas 29.


esmaspäev, 3. august 2020

Everesting Estonia


On 2020 varakevad. Teeme Rainiga Kiviõli Tuhamäel tuules, vihmas ja rahes mäetrenni. Millalgi ütleb Rain muu jutu sees, et siin võiks Everestingut teha. See hetk rohkem me sellest ei räägigi ja sinnapaika ta jääb. Mõned päevad hiljem kodus tuleb mulle see meelde, avan arvuti ja peale mõningast guugeldamist olen rikkam teadmise poolest, mis loom see selline üldse on ja mis veel tähtsam - jalgsi on see Eestis veel tegemata. Ega tänapäeval naljalt ei leia selliseid asju. Kuna see tundub asi, mis võib täiesti tehtav olla, siis võtan Rainiga ühendust ja otsustame millalgi suvel selle ära teha.
Kerime nüüd kiiresti ajas edasi esimese augusti hilisõhtusse. Stardist on möödunud 12 tunni ringis. Jooksen vaikselt jubamaeiteamitmes kord mäest alla. Vastu tuleb aeglaselt kepid käes üles rühkiv Rain, kes  palub edaspidi ignoreerida kõiki ideid mis tal pähe tulla võivad. Luban seda teha.
Tagasi asjade kronoloogilise järjekorra juurde. Üritust planeerides otsustame jätta selle esialgu saladuseks, meil on siin mitmeid, kellele sellise asja tegemine füüsiliselt probleemiks ei oleks ja kui keegi enne ära teeks, siis võtaks see jumet kõvasti maha. Ega ei ole kindel kas siis üleüldse seda käsile võtakski.
Planeerimise käigus loen läbi Everestingu reeglid. Tuleb välja, et ametliku tulemuse ratifitseerimisel kasutatakse Everestingu sooritamiseks kasutatava nõlva Strava segmenti ja loetakse selle läbimise kordasid. Kes ei tea, millega tegemist on, siis Strava on sotsiaalmeediarakendus sportimiseks ja segmendid on seal asuvad sportimisel enamkasutatavad lõigud, millega inimesed saavad võrrelda enda tulemust teiste samas kohas jooksnute või rattaga sõitnutega. Tuhamäe tõstukialuse tõusul on segment täiesti olemas, aga kahjuks on ta natuke alamõõduline, ehk ainult 71 tõusvat meetrit. Kuna planeerimisjärgus ma seda ei teadnud ja see selgus alles paar nädalat enne, siis otsustasime asja jätta nii ja lihtsalt rohkem teha. Kokkuvõttes pidi võtma tõusu 125 korda. Kordade lugemiseks on ülihea kasutada Polari GritX kella, mille HillSplitter funktsioon loeb läbitud tõuse ja laskumisi. Täpselt nagu oleks selliseks asjaks loodud. Kuna ka Rainil on sama kell, siis asja salvestamise mure on sellega lahendatud
Veel peab ära mainima Kiviõli Seikluskeskuse ja eriti Tõnu Valdmaa suure ja mitmekülgse abi ja toetuse eest. Kõik meie soovid täideti ilusasti ja sellega muudeti kogu üritus tunduvalt meeldivamaks. Aitäh!
Kuna juunis jooksin Soomes Nuuksio Backyard Ultral, siis enamuse kevadest tegelesin valmistumisega selleks. Peale Soomest naasmist oli Everestinguni aega natuke üle kuu ja see kulus suuresti ainult taastumiseks ja kokkuvõttes see kevad ja suve algus Everestinguks vajalikku mäetrenni jõudsin teha ainult üksikud korrad. Lootsin rohkem lihasmälule ja kannatamiskogemusele.
Viimased nädalad enne starti kui olime asja avalikuks teinud, hakkas üsna palju ka meediatähelepanu tekkima. Ja ausaltöelda kogunes seda võibolla isegi kriipsuke liiga palju, kaagutatakse ju tegelikult ikkagi peale munemist. Aga ei näinud ka suurt põhjust intervjuudest keeldumiseks.
1. augusti hommikul olime kümnest platsis, sättisime olme paika, andsime veel viimase stardieelse intervjuu "Põhjarannikule" ja hakkasime oma vertikaal-maniakaalse perfoomansiga pihta. 

Kuna mingit ajasurvet ei olnud ja ainuke eesmärk oli lõpetamine, siis sai nii üles kui alla liigutud säästva ja rahuliku sammuga. Päike paistis, aga õnneks puhus jahe tuul mis ei lasknud üle kuumeneda. Paar esimest tõusu tegime koos, aga siis läks Rain oma teed. Kui ülespoole liikusime peaaegu kogu aeg enamvähem ühesuguse tempoga, siis alla joostes tegi Rain oma pikkade jalgadega suure vahe kohe sisse.
Esimesed kümmekond tõusu läksid lihtsalt, aga kuskil viieteistkümnenda paiku hakkasid tekkima esimesed väsimusilmingud ja siis hakkas kohale jõudma selle ettevõtmise suurus ja mastaap, alles natuke üle 10 protsendi tehtud ja juba jalad üsna väsinud! Ja üle saja korra veel minna...
Üldiselt möödus laupäeva päev üsna ladusalt, oli mitmeid tuttavaid kes käisid kohal natuke kaasa elamas ja osad ka ronisid mõne korra kaasa. Oli isegi paar täiesti võõrast inimest kes tulid ja meiega mõned tõusud kaasa tegid. Vahepeal hakkas muret tegema vasaku jala väike varvas, mis muutus üsna valulikuks. Üritasin tossupaelu rohkem pingule tõmmata, et varvas laskumisel tossuninasse ei rammiks, aga abi ei olnud sellest suurt midagi. Vahetasin siis lõpuks sokid ära ja õnneks sellega ka probleem kadus.
Õhtupoolikul hakkas pead tõstma uus mure, nimelt oli tunda, et kandade alla hakkavad tekkima villid. Selle põhjuseks oli liigne kannalemaandumine allajoostes. Vältida oli seda seal väga keeruline, kuna eriti nõlva ülemine pool oli sellise ebamugava kaldega, et kannalemaandumise vältimiseks pidi varvast üsna palju allapoole painutama, aga pikemaajaliselt liikudes ja väsimuse kasvades kippus tehnika lagunema. Üritasin siis rohkem sellele keskenduda. Lisaks olid mu kasutatavad Altra Lone Peak tossud juba väga päevinäinud ja äravajunud taldadega. Olin planeerinud joosta Hoka Challenger ATR tossudega, aga nende pealised otsustasid taldadest lahkumineku protsessile nädal enne Everestingut kiirendatud käigu anda ja katki minna. Minu laiale jalale selliseks ürituseks sobivaid asendustosse Eestist nii kiiresti leida ei olnud võimalik.
Saabub öö ja läheb pimedaks. Tuhamäe kõrval olevas hostelis on käimas kellegi sünnipäevapidu ja meieni kostab vaheldumisi Patuse Poole ja Nancy aegumatuid šedöövreid. Kahel vertikaalmaniakil on nõlval hoopis teistsugune disko käimas. Aeglase tuikuva sammuga üles ja siis mõnevõrra kiirema juba kangeks muutunud jalgade poolt dikteeritud tantsusammuga alla. Üles. Alla. Südaöö paiku on mul tehtud natuke üle seitsmekümne tõusu. Rainil tunduvalt rohkem. Vaatan kella pealt kui palju mul üheks korraks aega kulub, siis üritan hapnikuvõlas ajuga midagi matemaatikataolist korda saata ja saan tulemuseks, et lõpuni on veel kuskil 13 tundi. See muudab meeleolu üsna mõrudaks, jaksu on jalgades järgi vähe ja allajooks muutub järjest valulikumaks. Õnneks on meie palvel sisse lülitatud nõlva valgustus ja see muudab asja natukesegi rõõmsamaks. Nagu näha järgnevalt pildilt, tekitasime me allajooksmisega nõlvale täiesti uue jalgraja. 



Mida hommikupoole, seda rohkem hakkab üleskõndides uni peale tulema. Tundub, et ka Rainil, sest vahest on tema kõvahäälsed haigutamised kaugele kosta. Õnneks allajoostes hakkab veri kiiremini ringlema ja uni kaob. Kuni järgmise tõusuni. Suvel pimedat aega kaua ei ole ja koos saabuva valgusega läheb meeleolu jälle heaks ja liikumine tunduvalt särtsakamaks. Rainil on lõpp juba lähedal ja hommikul 6:26 saabki 125 tõusu tehtud. Aeg 19 tundi kopikatega.


Minul täitub samal ajal 100 korda. Järgi on küll jäänud ainult 25 kordust, aga arvestades, et ühele kordusele läheb vastavalt väsimusastmele 10-15 minutit, siis niipea veel pääsu siit ei ole. 


Õnnitlen Raini, endal hapu nägu ees ja jätkan teekonda tipu poole. Varsti tuleb päike välja ja koos sellega hakkab palavaks minema. Tuul küll mõnevõrra jahutab, aga erinevalt laupäevast puhub ta teisest suunast ja kasutatav mäekülg jääb suuresti tuulevarju. Aga vähemalt kaob koos valguse saabumisega uni ja sellevõrra on olemine lihtsam. 


Varsti loobun üldse kordade lugemisest ja lõpuni jääva aja arvutamisest ning liigun üles-alla nagu robot. Rain on ju lõpetanud ja lõpuks ometi olen mäega kahekesi. Jooki kulub suurtes kogustes ja palun endale iga paari-kolme ringi tagant jahutuseks vett pähe valada. Üsna ootamatult jõuab kohale sajakahekümnes kord ja lõpp on juba päris käegakatsutavas kauguses. Viimane tõus otsustan stiilsemaks lõpetamiseks lõpu joostes teha, aga et spurt ikka veenev näiks ja tipuni väljapeetu oleks, lükkan jooksu algust edasi kuni kuskil viimase veerandiku alguses tunnen ennast piisavalt enesekindlalt, et julgen lõpu joostes ära teha. Aeg 25 tundi ja 9 minutit. 10764 tõusumeetri kättesaamiseks pidi läbima 95 km.



Fotod 2-7 Rene Kundla/ERR