esmaspäev, 15. jaanuar 2018

Taliharja Vanakuri








Detsembri lõpu poole juhtusin Facebookist lugema, et jaanuaris tuleb jooksuvõistlus:
- mis on üle 100km pikk
- trass kulgeb punktist A punkti B ja enamuses metsas eemal suuremast asustusest
- rajal on ainult 1 abipunkt ja kõik vajalik tuleb kaasas tassida
- start on õhtul ja seega enamus kulgemist tuleb pealambi valgel pimedas metsas
- osalema võetakse ainult 30 inimest, kellel peab olema ette näidata võistluskogemus, mis lubaks    korraldajal loota, et osaleja on võimeline omal jõul lõpuni jõudma.
Otsus minemise kohta sündis loetud minutitega - liiga palju asju klikkis minu arusaamisega ühest ideaalsest ultrajooksust. Ei mingit ninnu-nännutamist iga paari kilomeetri tagant olevate joogipunktidega, ei mingeid rahvamasse, ei mingit raja võimalikult ohutuks ja kergeks muutmist. Ultrajooksul ei osale ju keegi sellepärast, et see on lihtne ja isiklikult minule meeldib, kui maastikul toimuvaid jookse on vürtsitatud lisaks veel mingite muude teguritega mis selle keerulisemaks teevad. Loomulikult peab olema ka selliseid võistlusi, kus kõik olme jooksjale võimalikult mugavaks tehtud on, et siis osaleja saaks keskenduda ainult hea tulemuse tegemisele - aga ilmselgelt ei ole jaanuarikuine öine Kõnnumaa koht kus enda 100 kilomeetri rekordit joosta.
Ainuke kahtlusekoht oli see, kas poolteist kuud enne Transgrancanariat on hea sellist asja ette võtta, pika trenni jaoks on see siiski umbes 30-40 km liiga pikk, aga otsustasin, et kui asja väääga rahulikult ja säästlikult võtan, siis ei tohiks kahjud loodetavasti suured olla. Ehk siis kohe algusest peale regulaarsed kõnnipausid ja jooksutempo selline kuskil "ülekuueminutikilomeetrile"  Oktoobri lõpus joostud "Haanja 100" taastumine läks väga ruttu - kaks päeva hiljem olid jalgadest järelnähud kadunud ja juba nädala pärast tegin uuesti täisvõimsusel trenni, seega otsustasin, et 6 nädalat vahet on siiski piisav. Tundub, et eelmisel aastal joostud 5 ultrajooksu lisaks ühele täispikale triatlonile ja viiele maratonile on pikemad pingutused kehale rutiinseks muutnud, või siis olen nii tiheda võistlemise tõttu kogu aeg väsimusstaadiumis, aga ise ei saa sellest enam arugi... :). Ja iseenesest ei ole ultrajooksmises niikuinii midagi mõistuspärast, seega minna kuus nädalat enne oma elu suurimat väljakutset sajakilomeetrist öist võistlust läbima....why not - bring it on! :)
Trass kulges mööda RMK Oandu-Ikla matkarada Lellest Aegviitu.Veel nädal tagasi olnud plusskraadid ja kõrge vesi olid asendunud miinus 12 kraadi külmaga. Etteruttavalt peab ütlema, et see oli väga hea, kuna paljud kohad, mis olid vee all, olid nüüd kinni külmunud. Jalgade märjaks tegemine on ebameeldivam kui natukese külma kannatamine.

Starti Lellesse sõideti ühiselt Viljandi rongiga. Rongist maha tulles lõi vastu nägu jäine õhk ja mõte veeta järgnev öö õues ei tundunud enam üldse nii hea kui mõned nädalad tagasi kodus arvuti ees istudes. Aga ega taganeda ei olnud kuhugi...
Start oli kell 19:00. Alustasime koos Kaidoga nii nagu plaanitud - rahulik tempo ja regulaarsed kõnnipausid. Lisaks liitusid meie tempogrupiga veel Krista ja Timo.

Foto ACE Adventure Teami FB lehelt
Olemine oli hea, edasiliikumine oli lihtne ja mõnus. Mingi aja pärast jõudsime järgi veel kahele osalejale kes ka meiega liitusid ning järgmiseks kümnekonnaks kilomeetriks suurenes meie grupp kuueliikmeliseks. Peale kahekümne kilomeetri läbimist aga hakkasid mõnedel inimestel erinevaid probleeme esinema ja kuna meil Kaidoga hakkas külm, siis jätsime teised seljataha. Riietus oli selline, et joostes oli paras, aga pikemalt kui kolm minutit kõndida ei saanud. Kotis oli küll kaasas igaks juhuks lisakihte. 
Seega laguneski grupp kolmeks kaheliikmeliseks erineval kiirustel liikuvaks osaks. Liikusime edasi kahekesi koos Kaidoga ja taastasime juba vahepeal sassi läinud 8:2 jooksu-kõnni vahekorra. Umbes kolmekümnenda kilomeetri kandis hakkas vaikselt esimesi väsimuseilminguid tekkima ja mõne aja pärast muutsime minu soovil jooksu-kõnni vahekorra 7:3. Niimoodi taastus kõndides natuke rohkem, aga samas oli 3 minutit piisavalt lühike, et külm ei hakanud. 
Neljakümnena kilomeetri paiku jäätus ära joogikoti voolik. Jõuluvana oli küll toonud just seda üritust silmas pidades uue isoleeritud vooliku, aga nagu näha ei olnud sellest kasu.
Jõudnud 56 kilomeetril asuvasse kesklaagrisse proovisin kõigepealt sulatada lahti voolikut, aga edutult - võistluse lõpuni pidin joomiseks koti seljast võtma ja lahti tegema joogi sissevalamise ava ning sealt jooma.
Edasi sõin kaasavõetud kiirkartuliputru ja korraldaja poolt pakutud grillvorste. Hoolimata lõkke ääres istumisest hakkas külm kontidesse pugema ja värinad muutusid järjest suuremaks. Kui saime söödud-joodud asutasime ennast uuesti minekule, aga minul oli see üks otsatult raske minemine - külmavärinad olid peal ja samas jalad olid istumisest kangeks muutunud ning väga raske oli jooksmisele sarnanevaid liigutusi teha. Samas aga joosta oli vaja, et sooja saada. Esimene viissada meetrit pidin tegema oma peas kõva kihutustööd, et mitte ümber pöörata ja tagasi minna. Mõne aja pärast hakkasid siiski jalad uuesti tööle ja sain ka sooja sisse.
Edasine kulgemine kuni Kakerdaja raba laudteeni oli rahulik ja ühtlane. Kerge ei olnud, tänu hilisele ajale, pimedusele ja üksluisele teele hakkas uni raskelt painama. Joostes läks küll natuke paremaks, aga kõndimise ajal oli raske silmi lahti hoida. Kakerdaja raba laudteele jõudes aga läks olemine palju paremaks - kuna laudteel jooksmine nõuab rohkem tähelepanu, annab see kohe ka ajule tööd ja uni kaob. 
Viimased kümme kilomeetrit oli juba päris vaevaline koperdamine - energiavarud olid lõplikult otsas. Kuna oli valgeks läinud, siis vähemalt uni ei vaevanud enam väga. Finišisse jõudsime ajaga 15:03:00
Foto ACE Adventure Team FB lehelt
 

Tänud Kaidole meeldiva seltskonna eest, üksinda oleks öine seiklemine palju ebameeldivam olnud.
 
Kokkuvõttes oli väga äge rada, ainult vahepealsed suhteliselt pikad asfaltiosad olid natuke ebameeldivad, aga arusaadavalt ei ole korraldajal midagi parata kui RMK on mingil arusaamatul põhjusel oma matkaraja niimoodi teinud. Ennem ma Oandu-Ikla matkaraja selles lõigus käinud ei olnud, aga võib öelda, et endiselt ei ole, kuna öösel oli näha ainult oma pealambi valguslaiku - kõik mis jäi rajalt kõrvale, jäi pimedusse. Orienteerumiseks kasutasin kella laetud raja GPX faili, mis töötas väga hästi, tee hargnemistel andis noolega suuna kätte ja ka rajalt väljajooksmistest andis vibreerimisega märku.
 
Nüüd mõned päevad taastumist ja siis jätkub ettevalmistus TransGranCanariaks.










teisipäev, 21. november 2017

Pääsküla raba maraton

Haanjas joostud sajast kilomeetrist on nüüd kolm nädalat möödas. Kuna võistlus möödus üsna rahulikult ja pingevabalt, siis ei tundnud vajadust mingisugust pikemat puhkust teha.Jalad jäid seekord üsna terveks, juba peale finišit treppidest käimine oli võrreldes eelnevate kordadega palju lihtsam ja kaks päeva hiljem ei olnud enam kuskil mingit kangust ega väsimust tunda. Seetõttu puhkasin ainult kolm päeva ja jätkasin Transgrancanaria ettevalmistustega. See sisaldab siis kaks korda nädalas mäekorduseid, nädala sees lühem ja nädalavahetusel pikem. Olen juba vaikselt hakanud harjuma, et treeningu pikkust ei mõõda mitte läbitud kilomeetrites, vaid kogunenud tõusumeetrites. Maksimum olen praegu saanud kätte kahe tunniga 900 tõusvat meetrit. Ja samapalju ka siis langevaid. Üritan sellele iga korraga saja meetri kaupa lisa panna. Kui siiamaani olen rohkem kartnud allamäge jooksust tekkiva põrutuse mõjusid, siis hetkel see ei ole probleemiks saanud, pigem teeb rohkem muret pidevalt kangeks jäävad säärelihased. Seda tekitab tõenäoliselt lisaks ülesmäge rühkimisele ka kolmapäeviti Audenteses Kaido juhendamisel tehtav ÜKE ja lõigujooksud. Ja eks hommikused jõuharjutused annavad ka kindlasti lisa. Kõik see kokku ei ole tegelikult pikemalt jooksmiseks mahti andnud. Kui ainult välja arvata mõned korrad, millal olen koos Kerstiniga käinud tegelemas oma uue hobiga, milleks on GPS joonistamine. Kõige viimane taies:
Joonistamas oleme käinud koos Kerstiniga ning seetõttu sisaldab see kõndimispause ning ka jooksutempo on rahulikupoolsem. Kuna tegelikult peaks ultramaratoniks valmistudes vist natuke ikka pikemaid vastupidavustreeninguid kah tegema, siis otsustasin osa võtta Pääsküla raba maratonist - saab pika trenni tehtud ja tänu käesoleva rabamaratoni heategevale eesmärgile ka mõne karmavõla loodetavasti kustutatud.
Mingeid ajalisi, kohalisi või tempolisi eesmärke endale ei seadnud - plaanisin rahulikult asja läbi tiksuda. Kohe peale starti esimestel kilomeetritel oli tunda, et jalad on tänu intensiivsetele treeningutele rasked ja krampis. Lasin tempo alla kuni 6 min/km, aga ega palju lihtsamaks ei läinud. Kuna taganeda ei olnud kuhugi, siis jooksin selle tempoga edasi. Õnneks püsis olukord esimene pool stabiilne ja ei läinud ei halvemaks ega paremaks. Kokku koosnes distants kümnest 4,2 km ringist ja raskemaks hakkas minema vaikselt kuuendal ringil. Väsimus ja kangus jalgades suurenes vaikselt igal ringil kuni kaheksandal oli asi nii kaugel, et otsustasin jalgade hoidmiseks hakata kõndimispause sisse tegema. Hirm vigastuste ees on suur - on ju Transgrancanariani kolm kuud ja praegu põhjaladumisajal ei taha millegagi riskida. Niimoodi tegin kõndjooksu kuni poolteist kilomeetrit enne lõppu nägin, et Ulvi hakkas ohtlikult lähedale jõudma ning viimase surtsu sörkisin siis natuke tempokamalt. Kokkuvõttes aeg 4:33:54.

esmaspäev, 30. oktoober 2017

Haanja Ultra100

Haanjas sügisel sadat kilomeetrit jooksmas olen käinud juba viimased neli aastat, seega kõik võistlusele eelnev on juba ajaga paika loksunud ja rutiinne. Kuna ei taha ennast palju korrata, siis ei hakka sellest pikemalt kirjutama. Ilm on olnud seal eelneval neljal aastal ainult ühe korra ilus ja päikesepaisteline, ülejäänud on alati olnud kas vihm või lumi mis teeb sealsed rajad korralikuks porimülkaks. Ka see aasta paar päeva enne maha sadanud lumi  ei tõotanud midagi head. Aga noh, ega see ei olegi mingi normaalne Haanja 100, kui muda pahkluuni ei ole, selles suhtes oli kõik ootuspärane. Hommikul ärgates ilmateadet kontrollides ei olnud ka sealt midagi rõõmustavat näha: emhi, ürno ja gismeteo kuulutasid kui ühest suust, et kuskil kümne paiku hakkab sadama ja seda jätkub terveks päevaks. Etteruttavalt peab ütlema, et õnneks siiski nii ei juhtunud.
Start oli hommikul kell seitse ja sadakond segast panid pealampide valguses Haanja Suusakeskuse juurest minema. Sättisin ennast nagu ikka tahapoole, aga sellest hoolimata tundusid esimesed kilomeetrid natuke liiga kiired - hommikul vara läheb enda liikumasaamisega lihtsalt natuke rohkem aega. Kui mootor korralikult käima läks, muutus liikumine mõnusaks ja pingevabaks. Sain sisse hea flow ja kulgesin niimoodi rahulikult esimesed 30 kilomeetrit. Suuremad tõusud kõndides, väiksemad tiheda sammuga joostes.



Ka rada oli alguses üsna hästi joostav, kinnitrambitud lumel oli pidamist piisavalt.
Kuskil peale kolmekümnendat kilomeetrit hakkas jalgadesse vaikselt väsimus sisse pugema, ja ilma saavutusvajaduseta mugavussportlasena tegin selle peale loogiliselt tempomuudatuse ja hakkasin ka väiksemaid tõuse käima. Lisaks väsimusele tuli tempolangus ka trassi järjest raskemini joostavaks muutumisest, lumi trambiti püdelaks pudruks ja lisaks segunes see paljudes kohtades ka selle all oleva mudaga.
Järgnevad 70 kilomeetrit läksid rahulikult ilma mingi mainimisväärt dramaatikata, jalgades oli väsimus, aga mitte midagi väga hullu. Tavaliselt ikka ultramaratoni teises pooles hakkab siit ja sealt natuke valu tekkima, aga seekord kõik toimis hästi. Sotsialiseerusin kaaskannatajatega ja kulgesin vaikselt omas tempos.



Rõõm oli näha, et viimastel kuudel tehtud mäetreening on hakanud vaikselt esimesi viljasid kandma, korduvalt jooksin laskumistel mööda eelnevalt minust sirgetel kiirematest olnud jooksjatest ja jalad püsisid mäest alla jooksmisel tugevad ja kindlad kuni lõpuni.
Lõpetasin 100 kilomeetrit ajaga 13:49:41, mis andis 96 startija hulgas 38. koha. Aeg on võrreldes eelmise aastaga küll 14 minutit kehvem, aga eelmine aasta olid ka natuke paremad olud.


VARUSTUSEST
Kuna Haanja100 oli mul viimane ultra enne TransGranCanariat, siis kasutasin võimalust ja testisin seal kasutusele tulevat varustust. Kuigi olud on erinevad, siis mingisuguse pildi ikka annab.
Tossud:
Hankisin endale Kanaaridel jooksmiseks umbes kuu aega tagasi uued Inov8 "Trail talon 275" tossud.


Nüüd peale ca paarisadat läbitud kilomeetrit võin öelda, et need on kindlasti parimad maastikusussid, mis mul eales on olnud. Haanjas ei olnud mingeid probleeme, mitte ühtegi villi ja niikaua kuni muda hulk rajal oli veel talutavas koguses oli ka pidamine väga hea. Olen nendega jooksnud Nõmme-Mustamäe vahelisel tõusul vihmaga 45 kraadise külgkallakuga porisel rajal märgade puulehtede peal ja haakumine maapinnaga on täiesti ideaalne. Kuigi ostsin endale number suuremad tossud, et mu laial lestal uhkelt ruumi oleks, siis kand püsib kindlalt kinni ja varbad ei rammi laskumistel tossuninasse.
Nüüdseks peaks nad olema piisavalt sisse joostud ja lähevad riiulisse oma aega ootama.
Joogikott:
Kuigi mul on olemas mind aastaid truult teeninud Camelbak'i joogikott, siis TransGranCanarial on lisaks joogile vaja ka kohustuslikku varustust rajale kaasa võtta ja selleks seal ruumi ei ole. Seetõttu ostsin suve alguses Ultimate Directioni Scott Jurek 3.0 joogikoti/vesti
Valiku juures olid määravad eesasetsevad pehmed joogipudelid, mis koos taha pandava lisapudeliga annavad välja Kanaaridel nõutud 1,5 liitrit mahutavust, keppide kinnitusvõimalus ettepoole, mis peaks aitama kaalu paremini jaotada ja "different f*****g pocket for every grain of rice ever grown" :)  Vest istub seljas väga mugavalt ja ainuke probleem mis mul sellega on olnud, on siis, kui taga kotis midagi ei ole ja raskus on ainult eesolevates joogipudelites, siis kipub ta tagant kaela hõõruma hakkama. Tõenäoliselt tuleb see sellest, et ostsin natuke liiga suure numbri. Pikemates trennides sellega joostes olen märganud, et õnneks aitab isegi väikesest kaalust taga, et see probleem väheneks, telefonist piisab. Teine ebamugavus, mis mul sellega alguses oli, tuli pehmetest pudelitest, nimelt tühjemaks saanuna tõmbusid nad kokku ja vajusid taskupõhja lötsi, natuke ebamugav oli neid sealt välja õngitseda. Selle lahendasin niimoodi, et käisin ehituspoes, ostsin kaks juppi erineva läbimõõduga voolikut ja tegin neist joogiotsikule pikendused. Vooliku pudeli poolne ots vajas veel nipukatega tugevdamist, aga nüüd Haanjas toimisid nad väga hästi, ei pidanud joomiseks taskust välja õngitsema. Natuke tegi ühe nipuka kinnituse terav serv liiga taskuserva riidele, aga õnneks mitte palju.
Kepid:
Kuna kõik mägedes ultraid jooksnud kinnitavad kui ühest suust, et kepid on seal väga vajalikud, siis olen nendega jooksmist juba pidevalt harjutanud. Aga tõenäoliselt on mu tehnika siiski viletsavõitu, sest härra Pak arvas vahepeal vastu joostes, et ega ma vist palju suusatanud ei ole ja käskis nad põõsasse visata :) Ega ikka ei visanud küll! :) Jooksu ajal oli järsematel tõusudel kätega kaasaaitamisest märgatav kasu. Tõenäoliselt on ka keppide kasutamisel oma osa sellest, et nüüd kaks päeva peale jooksu on jalalihased täiesti korras. Vahest on isegi peale maratoni pikemalt lihasvalusid ja kangust. Viimasel ringil jätsin tokid maha, et näha milline vahe on ja peab ütlema, et keppidega oli parem - kuigi vahetevahel siledal maal nende kaasa tassimine oli natuke tüütu, siis isegi laugetel tõusudel oli libeduse tõttu hea kui sai kätega kaasa aidata.
Ega ma päris kindel ei ole, et ma nende samade keppidega TransGranCanariale lähen, sest tegemist on üsna raskete alumiiniumkeppidega, mille ostmise ainukesed kriteeriumid olid, et nad olid odavad ja kolmeks kokkupakitavad, et saaks neid koti külge kinnitada.


Edasi jätkub tõsine ettevalmistumine mäejooksuks. Võimalik, et tulevatel kuudel jooksen treeninguks ka mõned maratonid, aga kus ja mis, seda näeb juba asjade käigus.


Esimesed kolm fotot Külli Leola





laupäev, 14. oktoober 2017

Transgrancanaria treeningud

Transgrancanaria stardini on tänase seisuga aega 132 päeva ja ettevalmistus on hooga käimas.
Sigulda mägijooks näitas, et ma ei ole veel kaugeltki sellises seisus, mis lubaks 126 km ja 8000 tõusumeetrit edukalt läbida, tööd tuleb veel kõvasti teha. Eriti mäest allajooksu peab parandama - pikal mägiultral ülesmäge nii ehk teisiti ei jookse, aga kui suuta lõpuni mäest alla siiski joosta, siis püsib keskmine tempo talutav. Üldiselt tekkis Sigulda fiasko tulemusena korralik eluterve hirm Transgrancanaria ees, on seal ju võrreldes Siguldas läbitud 54 km ja 2000 tõusumeetriga, kilomeetreid üle poole rohkem ja tõusumeetreid neli korda rohkem. Aga hirm on hea motivaator -hoiab kikivarvul ja ei luba trenni tehes lõdvaks lasta.

Tegelikult alustasin vaikselt jalgadele mägisema pinna tutvustamisega juba kevadel. Ja hea on, et alustasin, kuna esimeste mäejooksude tulemuseks olid valusad reiepealsed, mis alati võtsid paranemiseks paar päeva aega. Nüüdseks olen juba allamäge jooksuga rohkem harjunud ja tunniajane mäetrenn enam jalgu valusaks ei tee. Kindlasti on sellele kaasa aidanud rattasõit, mis mõjub hästi vajalikele lihastele hästi. Sellega olen loonud põhja alla, millele saab nüüd hakata korruseid peale laduma. Kui peaksin nüüd nullist alustama, siis oleks olukord palju nutusem.
Järgmise nelja kuu ülesanded on treenida jalgu selliselt, et nad kestaksid pikalt põrutust mäest allajooksul ja ka mäest üles ronimine oleks tempokas. Samas ei tohi ära unustada ka pikkasid vastupidavustreeninguid, aga erinevalt sellest, kuidas ma seda eelnevatel aastatel olen teinud, siis seekord saab ka need tehtud mägisemal pinnasel. Igaks suuremaks võistlusteks valmistumine peaks ideaalis toimuma võimalikult sarnastes oludes aga kahjuks on Tallinnas ja selle ümbruses olevad "mäed" sellised mis päris mägedes vaevu tõusuks kvalifitseeruvad. Aga mis seal ikka teha, tuleb võtta olemasolevast parim.
Kui siiamaani olen ultrateks valmistudes rõhunud kvantiteedile - võimalikult palju akumuleerunud kilomeetreid, siis seekord rõhun rohkem kvaliteedile ja kilomeetreid niipalju taga ei aja. Miks ma seda varasematele võistlustele valmistudes ei ole teinud, on eelkõige seepärast, et jooksmine meeldib mulle väga, ja pikad tunde kestvad kilomeetritekogumised on lihtsalt olnud parim osa treeningutest. Ja veel see väike asi, et tänu oma mõningasele jonnakusele ei neela ma väga lihtsalt alla soovitusi ja nõuandeid. Kui keegi kuskil ütleb, et asju peab niimoodi või naamoodi tegema, tekib mul selle vastu kohe mingisugune blokk. Selleks, et treeninguid nautida, pean ma neid tegema täpselt niimoodi nagu mulle meeldib ja ma paremaks pean.
Seekord aga olen aru saanud, et selleks, et Transgrancanaria edukalt läbi teha, peab midagi muutma ja tegema asju niimoodi nagu seda "päriselt" tegema peab. Ja päriselt peab tugevdama oma jalgu, korsetti ja kere süvalihaseid. Selleks teen hommikuti seeria igasugu erinevatest kükkidest - tavalised kohapeal tehtavad poolkükid ja kükid väljaastumisega ette ja kõrvale. Neid siis ka käesolevate 5 kiloste raskustega. Siis kõhulihaste harjutused ja erinevad plangud. Seda teen praegu üle päeva ja mõne aja pärast kui keha rohkem harjub, siis hakkan tihedamini tegema.
Jooksutrennidest on kindlalt paigas kaks mäejooksu - teisipäevane on esialgu umbes tunnne ja laupäevane kahetunnine. Neid hakkan vastavalt enesetundele suurendama. Kolmapäeviti hakkan Kaido juhendamisel tegema sisehallis lõigu ja rütmijookse ning erinevaid jooksuharjutusi. Ülejäänud päevade trennid teen vastavalt enesetundele ja võimalustele kas puhkepäevad, taastavad jooksud või vahest ka rattasõidud või ujumised.
Järgmine võistlus on kahe nädala pärast toimuv Haanja100Ultra. Sellest võtan osa juba viiendat aastat järjest. Otsest eesmärki mingit ulmekõva tulemust teha ei ole, kuna selleks on trenni veel vähevõitu tehtud, aga eelmisest aastast tahaks ikka natuke paremat aega saada.

pühapäev, 1. oktoober 2017

Sigulda Kalnu Maratons - DNF

Tegelikult mõtlesin tükk aega, kas ma sellest põrumisest üldse soovin kirjutadagi, aga järjepidevuse huvides siiski peaks...
Võistlusele eelneval nädala veetsin Brüsselis messil püsti seistes, seega mingist puhkusest ei olnud juttugi. Lisaks läks seal ka nii mõnigi õhtu natuke pikemalt ja kõige sellega kokku tekkis korralik akumuleerunud väsimusfoon. Päev enne starti oli igatahes selline "liimist-lahti" tunne. Jooksma ei jõudnud Brüsselis kordagi - õhtuti ei olnud aega ja hommikul ei olnud jaksu.
Siguldasse kohale saabusime koos Toomase ja Priiduga eelmine õhtu, see tagas rahuliku rahmeldamisvaba hommiku. Sai hotellis hommikust süüa ja siis ennast toas valmis sättida ning starti minna.
Rada koosnes kolmest 27 km ringist, millel igasühes oli 1000 tõusumeetrit. Ega ma ausalt öelda ei ole enne mägisematel ultratel käinud ja seetõttu väga ei kujutanud ette mida see tähendab. Ettekujutus hakkas tekkima juba enne starti, mis oli ca kahekordse Vanaka kõrguse mäe nõlva all. Üles jõudnuna olid jalad juba piimhapet täis. Sealt edasi oligi jooksmine raskevõitu.


Rajal oli praktiliselt kogu aeg üles-alla ronimisi. Kui ca pool maad oli joostud hakkas vaikselt kõht valutama - alguses natuke, aga mida edasi, seda valusamaks läks. Kui kõndimisele üle läksin, siis praktiliselt kohe läks üle. Nii ma siis tegingi tempokat kõndi ja iga kümnekonna minuti tagant katsetasin jooksmisega. Kahjuks tuli kõhuvalu iga kord tagasi.
Rada iseenesest oli väga äge - kui meil siin kipuvad rajameistrid tihtipeale natuke liiga palju ninnunännutama - kui on vesisem või mudasem koht, siis ehitatakse sild või välditakse seda kohta üldsegi. Seal midagi sellist ei olnud, ringi teises osas jõudis rada ojani, mis üle hüppamiseks natuke liiga lai. Kuna ei soovinud jalgu märjaks teha, siis leidsin koha kus natuke kõrgemal vastaskaldal kasvas põõsas millest ulatus kinni võtma. Vedasin siis selle abil ennast üle. Mõne kilomeetri pärast selgus, et kogu see vaev oli asjatu - nimelt läks rada läbi maanteealuse sadakond meetrit pika tunneli, kus jooksis kiirevooluline külma veega jõgi.
Teise ringi alguseks midagi muutunud ei olnud, joosta ei saanud. Sellegipoolest läksin uuele ringile. Kõndides.
Juhendis oli kirjas, et kolmandale ringile pääs suletakse kell 18:00 ja oli selge, et kõndides ma selleks ajaks ei jõua. Aga joosta ei saanud. Proovisin siis käia nii kiiresti kui võimalik. Kui pool ringi läbi, hakkas vaikselt tekkima lootus, et kõhuvalu taandub - iga jooksukatsetusega oli valu natuke leebem kuni lõpuks kaduski ära ja sain hakata jälle jooksma niipalju kui maastik seda lubas. Ja ega ringi lõpp seda väga ei lubanud, karmid tõusud vaheldusid järskude laskumistega. Hästi joostavad siledama maaga kilomeetrid jäid enamuses ringi alguse poole. Kuna sai jälle tempokamalt liikuda, tekkis mingisugune lootusepojake, et äkki jõuan ikkagi ringi lõppu enne kui kolmandale ringile pääs suletakse. Kahjuks aga oli ringi lõpp päris karm ronimine ja pingutustest hoolimata jäin 18 minutit hiljaks. Proovisin küll natuke korraldajatega kaubelda, aga kolmandale ringile siiski ei lastud.

esmaspäev, 18. september 2017

Ultima Thule maraton

Tegelikult ei seostu nimega "Ultima Thule" esimese asjana üldsegi selline asi nagu maraton, vaid hoopis sama nimega ansambel. Olen ansambel "Ultima Thule" austaja olnud rohkemal või vähemal määral tegelikult juba väga pikka aega - juba sellest alates, kui neil 1988 aastal esimene plaat välja tuli. Seda sai kodus ikka päris palju kuulatud.
Aga tagasi teemasse...
Peamiseks küsimuseks oli enne starti, kuidas on läinud taastumine 6 päeva enne joostud Tallinna maratonist. Tegelikult ei olegi nii pisikese vahega enne maratone jooksnud. Kõige väiksem vahe siiamaani oli 2015 aastal, kui peale mai alguses joostud Vändra maratoni jooksin 2 nädalat hiljem ka Riias. Seekord lõppes see väga hästi - esimene kord alla nelja tunni aeg ja tookord välja joostud aeg on tegelikult mu rekord siiamaani. Seega ajalugu oli julgustav.
Kahe maratoni vahel oleval nädalal trenni palju ei teinud, esmaspäeval sõitsin rattaga 30 kilomeetrise tiiru, et jalgadest kangust välja saada ja kolmapäeval jooksin pool tundi, kus rahulikule sörgile tegin sisse ka mõningaid spurte. Igatahes jalad oli see päev veel üsna rasked ja tänu sellele otsustasin järelejäänud kahel päeval mitte sporti teha. Kui nüüd kellelgi tekkib (õigustatud) küsimus, miks neid maratone nii tihti on vaja joosta, siis põhjuseid on mitmeid - esiteks on suvise triatlonihooajaga tekkinud mõningane pikemate jooksude nälg, mida tuleb aplalt kohe täitma hakata ja teiseks on see, et kuna ma jooksen neid siiski suhteliselt rahulikult ja ennast mitte ülemäära kurnates, siis on nad heaks treeninguks sügisesteks ultramaratonideks.
Kuna "Ultima Thule" maraton toimub Saaremaal siis läksin kohale juba eelmise päeva õhtul, et ei peaks hommikul väga vara kodunt sõitma hakkama. Ööbisin sugulaste juures ja stardis kohal olin juba varakult. Kuna eelmine nädal Tallinnas sobis 5.40-5.50 tempo hästi, siis plaanisin alustada samaga ja kui raskeks läheb siis tempo maha võtta. Mugavussportlased ei rahmelda liiga palju!
Esimesed kilomeetrid kulgesid Kuressaares sees ja nagu eelminegi nädal, läks põhitähelepanu tempo kontrollimisele. Alguses tahavad värsked jalad omasoodu kihutama hakata.
Kristina Mägi/Visit Saaremaa foto
Kuressaarest välja jõudnuna panin MP3 mängija tööle ja klapid kõrva. Ja kuna postituse alguses juba läks jutt muusika peale, siis jätkame samal lainel.
Esimeseks albumiks olin valinud ansambli "Kino" kogumiku parimatest lauludest.
Tegutses ansambel aastatel 1982-1990 kuni laulja Viktor Tšoi autoõnnetuses surma sai. Mina sain "Kino" muusikast teadlikuks kuskil üheksakümnendate alguses ja olen vahelduva eduga kuulanud seda siiamaani. Kuna uusi laule peale ei tule, siis tahes-tahtmata tekib vahetevahel nende kuulamises paariaastased tüdimuspausid sisse. Lood on küll sellised melanhoolsemapoolsed, aga enamustel on siiski natuke tempokam rütm, mis teeb sellest üsna hea jooksmismuusika.
Nii siis sai keerutatud ilusate Saaremaiste kiviaedadega ääristatud teid mööda rahuliku pingevaba sammuga kuni 23. kilomeetril jõudis rada sirgele kergliiklusteele, kus puhus kõva vastutuul mida jagus umbes kolmeks kilomeetriks. See ei teinud jalgadele head ja samm muutus palju raskemaks ja töntsimaks.
Sellistel raskematel hetkedel meeldib mulle kuulata midagi natuke tempokamat ja käredamat - see paneb automaatselt jalad kiiremini liikuma. Ja selleks motivaatoriks olin valinud ansambli "Dropkick Murphys" ja nende 2005 aasta plaadi "The Warrior's Code".


Dropkick Murphys't kuulsin esimest korda Martin Scorsese filmis "The Departed". Kohe filmi alguses mängitakse nende "I'm Shipping Up To Boston" laulu. See kõlas nii ägedalt, et tekkis kohe soov kuulata, kas nende ülejäänud muusika on sama äge - on küll! Tegemist on Ameerika bändiga kes mängib väga mõnusat Iiri folgi sugemetega punkrokki. Natukeseks võttis jalad kiiremini liikuma küll.
Edasi hakkas jooksmine siiski järjest raskemaks muutuma ja kuna olin juba alguset peale otsustanud mitte ennast liialt kurnata, siis võtsin rahulikult ja tegin isegi mõningaid kõndimispause vahepeal sisse. Hoolimata joogipunktides hoolega joomisele tuli millegipärast vahepeal kõva janu peale. Ja uskuge mind - jõin ma joogipunktides palju, sest seal seisid väga ägedad väikesed vabatahtlikud, käed topsidega õieli, no pidi ju ikka igaühe käest juua võtma!
Viimase osa siis lontsisin rahulikult lõpuni ajaga 4:30:59.
Kokkuvõttes võib öelda, et Ultima Thule marathon on väga mõnus üritus, mida soovitaks kindlasti ka teistele - vaheldusrikas rada ja väga hea korraldus. Mitte millegagi ei jää alla suurtele linnamaratonidele.
Järgmine nädalavahetus maratoni ei jookse, aga ülejärgmine seevastu tuleb natuke pikem üritus - 80km Sigulda ümbruse künkaid.

pühapäev, 10. september 2017

SEB Tallinna Maraton 2017

Tallinna maraton on minu jaoks natuke eriline üritus - on see ju see koht, kus ma 7 aastat tagasi totaalselt selleks valmis olemata oma esimese maratoni jooksin. Või läbisin on õigem sõna. Aeg oli tükk maad üle viie tunni. Kohutavad piinad olid igatahes. Kõigest hoolimata kujunes sellest välja ootamatult täiesti elumuutev sündmus...või haigus...või midaiganes mismoodi seda nimetada. Igatahes olen sellest alates jooksnud juba 30 maratoni, 11 ultramaratoni ja läbinud 2 täispikka triatloni. Ja ei ole mingit tunnet, et lähitulevikus sellele mingit pidurit peale tuleks. Minusuguste inimeste kohta on olemas hea ütlus: "kui inimene on suuteline jääma sõltuvusse millestki nii jubedast asjast kui pikamaajooks, siis see inimene peaks narkootikumidest heaga eemale hoidma". Kestvusspordist on saanud elu lahutamatu osa ja võib öelda, et ma ei ole kahetsenud hetkegi sellele kulutatud ajast. Olen saaanud aastatega palju häid emotsioone, tonnide kaupa lisanduvat enesekindlust ja kohtunud paljude huvitavate inimestega.Ja otse loomulikult sellega kaasnevast heast füüsilisest vormist tulevnev üleüldine parem enesetunne.


Seekordne maraton küll nostalgiat palju ei pakkunud, sest võrreldes eelmiste kordadega oli muudetud trassi. Iseenesest kahju sellest küll ei olnud, vana rada oligi natuke igavavõitu. Uus  oli väga mitmekesine, pikki sirgeid oli minimaalselt. Koplis ja Kalamajas keerutamist oli nii palju, et mingid hetked oli juba natuke keerulisem aru saada oma asukohast. Aga kokkuvõttes meeldis rada väga - Vabaõhumuuseumist läbi jooksmine oli kirss tordil.
Enne starti ei osanud erilist plaani välja mõelda, oli ju täispikast triatlonist alles kolm nädalat möödunud ja ei omanud suurt ettekujutust oma taastumisest. Kogemused on näidanud, et sellistest pikkadest võistlustest täielik taastumine võtab umbes 1 kuu aega. Seega otsustasin alustada rahulikult, istutada ennast mugavasse temposse millega jooksmine pingevaba tundub ja siis jälgida enesetunnet ja käituda vastavalt.
Start antud ja esimesed paar kilomeetrit võtsid aega soojaks saamisega ja oludega kohanemisega, üleneljatunnimeestel ju ei ole erilist mõtet ennast enne maratonistarti soojaks teha (paluks nüüd mitte keegi lugejatest seda eeskujuks võtta vaid käituda ikka nii nagu asju päriselt tegema peab) Peale mootori korralikku käimasaamist kujunes välja, et mugav pingevaba tempo oli kuskil 5.40 ja 5.50 vahel. Seda ma siis ka hoidsin. Niimoodi ma siis ühtlaselt ilma väsimust tundmata liikusin kuni kaheksateistkümnendal kilomeetril alganud Vabaõhumuuseumini kus oli tänu öösel sadanud vihmale kruusateed porimülgasteks trambitud ja seetõttu muutunud sammurütm tekitas väikese kanguse jalgades. Õnneks juba kiiresti peale uuesti asfaldile naasmist see kadus. Tempo püsis ühtlane kuigi selle hoidmiseks oli natuke rohkem vaeva vaja näha. Aga väsimust veel tunda ei olnud. Nii ma siis jätkasin nagu kellavärk samas tempos, kolmkümmend kilomeetrit sai täis ja endiselt oli liikumine lihtne ja mugav. Kolmekümne teisel kilomeetril olid kaasaelajad teinud rauapoe ergutuspunkti kus meenutati, et tavaliselt peaks umbes sealkandis haamri saama, aga õnneks oli minul ta endiselt täiesti saamata. Hakkas juba tunduma, et kas tõesti veab niimoodi lõpuni välja? Aga kolmekümne viiendal kilomeetril saabuski see kardetud haamer. Tempo kohe väga järsult ei langenud, aga iga sammuga muutus edasiliikumine järjest raskemaks. Kuna tegelikult ju mingeid ajalisi eesmärke ei olnud ja igasugused rekordid olid püüdmatus kauguses, siis ausaltöelda päris silmi peast välja ei pingutanud kah. Mugavusportlaste värk. (mugavussportlane on rahvasportlane kes ilma tõsise vajaduseta pulssi väga üles ei aja) Kokkuvõttes aeg 4:18:18, mis tegelikult kõige hullem ei olegi, senisest kolmenkümne kahest joostud maratonist on kiiremini sellest ainult kuus tükki lõppenud.
Pikka puhkust ei võta - järgmine võistlus juba järgmine nädalavahetusel Saaremaal Ultima Thule maratonil.