esmaspäev, 14. mai 2018

Tartu Maastikumaraton

Enne kui siirdun pealkirjas mainitud võistluse raporti juurde, natuke sellest mis vahepeal toimunud on.
Peale Transgrancanariat jäin natuke tõbiseks. Organism näitas vist niimoodi välja oma solvumist tema kohtlemise eest. Peale 26 tunnist solgutamist mööda mägesid lennutati kohe kohalikku külma kliimasse. Kui aga tervis korda sai hakkas pihta tegutsemine järgnevate eesmärkide suunas. Need eesmärgid küll hüüdsin juba eelnevas postituses maha, aga vahepeal plaanid natuke muutusid ja selle asemel, et augustis kaks täispikka triatlonit teha, otsustasin neist teise ära jätta ja selle asemel minna septembri lõpus Lõuna-Poola mägedesse Beskidy Ultra-Traili jooksma. Sealsest distantsivalikust sihiks siis 130km ja 7000+ tõusumeetriga rada. Et plaanid ikka kinnistuksid ja taganemisteed ära lõigata, siis regasin juba ära kah. Ei ole midagi teha, kisub ikkagi kangesti mägedesse - kui valikus oli kas see, või kohalik täispikk triathlon, siis valik oli tegelikult väga lihtne. Selleks hakkan erialast treeningut tegema augustis peale Ironman Tallinna haavade kinnikasvamist. Niikaua aga kulgeb kõik plaanipäraselt. Kõigepealt alustasin ujumisoskuse taasavastamisega, märtsi ja aprilliga kokku ujusin 30km. Kuna eelmine aasta oli ujumistreeningute poolt väga nadi, siis olen sellega juba üle kahe kolmandiku eelmise aasta kogumahust läbinud.
Ratta selga sain esimest korda aprilli alguses ja kahjuks kehvad ilmad palju vändata ei lasknud, aga aprilli viimasel nädalavahetusel tehtud minitreeninglaager Hiiumaal kasvatas mahu 470 kilomeetriseks.
Aga tagasi teemasse.
Juba mitu päeva ette oli ilmateadet jälgides selge, et maikuune kuumalaine pühapäevaks üle ei lähe, pigem keerati vinti juurde. 27 kraadi sooja 13. mail ei ole just väga tavaline eestimaine nähtus. Lisaks hakkas nädal enne starti uuesti pihta sama jama mis kimbutas ka enne Transgrancanariat - joostes on jalgadest kõik jõud kadunud, nagu tinapommid oleks kluge riputatud. Ja seda juba esimestest meetritest alates. Oli selge, et kombinatsioon kuumusest ja minu suutmatusest ei tähenda midagi head. Seega otsustasin alustada väga rahulikult, ainuke lootus oli joosta nii säästlikult kui võimalik ja loota, et kestab lõpuni ära.
Enne starti proovisin teha väikese soojendussörgi ja oli näha, et ega muutunud ei ole midagi - joosta ei jaksa. Ei teagi, mis jama see on. Kahtlustasin magneesiumipuudust, aga nädalane kuur ei parandanud eriti midagi. Enne starti sai jooksututtavatega räägitud, et see on pikamaajooksu harrastajate tavaline käitumine, et kui on juba enne starti teada, et ega sellest võistlusest mingit head nahka ei tule, misiganes see põhjus siis on, on väga mugav see võistlus lihtsalt pikaks trenniks tembeldada. Ja teeme seda siis ka minu sellekordse maratoniga.
Stardist minema ja sundisin tempo kohe väga rahulikuks. Ka tõuse hakkasin kohe algusest peale kõnniga võtma, pikk trenn ju ikkagi... Mäest allajoostavaid lõike võtsin mõnuga, lasin keha vabaks ja ei hakanud gravitatsiooniga võitlema. Maratonirada oli tehtud super äge - alguses ilusad Otepää ümbruse vaated ja siis võrratult lõhnavad kuusemetsad.  Pinnas oli vaheldusrikas, rada keerutas mõnusalt üles-alla. Ei mingeid pikki igavaid sirgeid. Oli alguses natuke asfalti, siis kruusateid, metsateid, heinamaad. Kõike mida Otepää ümbrus pakub.
Kümnendaks kilomeetriks sai lõpuks ka jalad natuke lihtsamalt liikuma. Keha tahtis selle peale kohe uljalt tempot tõsta, aga surusin ta jõuga maha ning jätkasin rahulikult ja säästlikult. Sellise leitsakuga võib liigne kiirustamine õnnetult lõppeda. Ja kuumust jagati mõnuga, 10 ja 20 kilomeetri vahel oli rada enamuses kruusateedel ja varju oli seal ainult näpuotsaga antud. Vahepeal oli tunne, et peaaegu nagu oleks kuulnud ihu praadimise särinat. Päikesekreemi unustasin loomulikult panna ja õlad muutusid järjest valulikumaks. Seepärast oli enne poole maa täitumist metsavahele jõudmine väga mõnus, olemine läks tükk maad paremaks. Ka vahepeal juba lõppema kippunud jõuvarud taastusid varjus ilusasti ära. Siis aga juhtus see, et kahel joogipunktil oli miskipärast 7 kilomeetrit vahet jäetud ja sellise kuumaga on seda ilmselgelt palju. Olin küll enne võistlust kaalunud joogikoti kaasavõtmist, aga oma rumalusest ikkagi loobusin. 29. kilomeetri joogipunkti jõudes oli üsna krimpsukuivanud olemine ja kuna janu oli selleks hetkeks pehmelt öeldes meeletu, siis läks päris mitu topsi jooki kurgust alla ja edasi joostes mulksus see kõik rõõmsalt kõhus ringi. Tead küll, et ei tohi nii palju juua, aga käed kipuvad sellises olukorras jonnakad olema ja uusi topse võttes pead mitte kuulama.
Tänu algusest peale rahulikule tempole väga raskeks nagu ei läinudki, aga ega lihtne ka ei olnud.

Peamine probleem mis segas, oli joogipunktide hõredus ja igaüks neist saabus kui taeva õnnistus.
Esimest korda mu pikamaajooksja karjääri jooksul juhtus see, et mingi hetk hakkasin tundma, et rinnanibud muutuvad valusaks. Kunagi esimesi maratone joostes kuulasin targemate nõuandeid ja ärahõõrumise kartuses plaasterdasin nad ilusasti kinni, aga siis juhtus nii, et mõned korrad unustasin selle ära ja nähes, et midagi ei juhtugi, loobusin plaasterdamisest. Isegi ultratel ei ole ma seda teinud ja kõik on korras olnud. Nüüd aga mingil põhjusel see siis juhtus. Üritasin mõned ajad hoida särki kätega kehast eemal, aga niimoodi on üsna ebamugav joosta. Õnneks nägin tee ääres meditsiinitöötajat, kelle käest küsisin plaastreid. Ega nad higisele kehale ei tahtnud hästi kleepuda, aga kuidagi nad siiski sain enamvähem püsima. Peale jooksu duši alla minemine oli üsna valus kogemus.
Enne lõppu läks rada kokku 10 km distantsi kepikõndijatega ja neid oli palju, kohati pidi hoolega slaalomit tegema, et neist mööda saada. See aga ei tundunud üldsegi ebameeldiv, pigem oli natuke vaheldust. Ja kuna rada oli seal juba korralikult lai, siis mahtus servadest mööduma küll.

Päris lihtsalt siiski lõpuni ei saanud, 3 kilomeetrit enne lõppu läks siis ikka korralikult raskeks. Oli see siis kuumast või lihtsalt jõuvarude lõppemisest, aga liikumine muutus vaevaliseks. Ja ega mugavussportlasena päris kapsaid ninast välja ei taha pingutada, tegin rahulikku kõnni/jooksu segu lõpuni. Finišis olin ootuspäraselt kehemat sorti ajaga 4:37:49, mis andis 190 osaleja seas 130. koha.
Edasi jätkub plaanipärane töö Ironman Tallinnaks valmistumiseks.

neljapäev, 15. märts 2018

Mis edasi?

Kuna Transgrancanaria läbimine oli peaaegu aasta kestnud projekt ja see sai ka edukalt lõpetatud, siis ei saa muidu, kui tuleb kohe käsile võtta midagi uut. Ei oska niimoodi olla, et mingisugust kuklakarvu kergitavat eesmärki käsil ei ole, igav hakkab. Mägedes ultramaratoni jooksmine hakkas küll väga meeldima ja natuke isegi mängisin mõttega, et jääkski ainult seda tegema. Selle põhjus on see, et Transgrancanarialt jäi väga võimas mulje. Ükski senini läbitud võistlus ei ole suutnud sisse sellist jälge jätta. Kogu see vapustavalt ilusas looduses viibimine ja millegi erilise saavutamise kogemine on see, mis mõtestab kogu ettevalmistuseks kulunud aja. Aga mida rohkem asjale mõelda, seda selgemaks saab, et ega ei suuda ka triatlonidest loobuda, meeldib eriti just sellega tegelemise mitmekesisus - kui treenides üks asi ära tüütab, siis on väga lihtne teha teisi asju. Jooksudeks treenimine on siiski palju üksluisem.  Seega jään edasi kahte jumalat teenima. Kindlasti jõuan ka tulevikus mõnele mäejooksule.
Järgmine pikem projekt saabki olema triatlonivallast, nimelt hakkan valmistuma selleks, et 2019 aasta suvel läbida kahekordne täispikk triatlon. See on siis 7,6 km ujumist, 360km ratast ja 84km jooksu. Hetkel tundub see täiesti ajuvabalt palju, aga kui meenutada eelmiste suuremate spordiprojektide algust, siis sama olen tundnud tegelikult peaaegu alati - ka Transgrancanarial olevad tõusumeetrid tundusid aasta tagasi minu jaoks võimatu olevat. See tunne aga ongi see, mis teeb sellistest projektidest paeluvad - mingi lihtsa asja nimel palju ei viitsiks pingutada, motivatsioon jõuaks aasta jooksul mitu korda ära kaduda. Aga kui on silme ees väga hirmus eesmärk, siis see hoiab kogu aeg kikivarvul ja ei lase fookust silme eest.
Võistluseks olen valinud Leedus Panevezises toimuva "The City of TRI World Cup Race", aga kui seda mingil põhjusel 2019 ei korraldata, siis peab kuskilt kaugemalt midagi muud otsima. Leedu oleks logistiliselt ja finantsiliselt parim variant.
Peamine põhjus, miks ma ei taha proovida duublit juba see aasta on see, et ma tunnen, et mul on pikkade triatlonide vallas alles liiga vähe kogemusi, senini läbitud 2 täispikka triatloni ei ole minu arust veel piisav põhi, et kahekordset proovida - ja mütsiga lööma kah ei tahaks minna. Eesti on 2018 suvel tegelikult pikkade triatlonide kogemuste omandamiseks ideaalne koht - toimub meil ju 4. august esmakordselt "Ironman Tallinn" ja kolm nädalat hiljem "Triathlon Estonia" - neist mõlemast plaanin ma ka osa võtta. Kolmenädalane vahe ei ole küll nüüd mingi selline, millega ära taastuda jõuaks, aga ettevalmistuse osana oleks teise tegemine mõningase väsimuse foonil väga hea.
Nii palju kui olen uurinud ultratriatlonideks treenimise kohta internetiavarustest, jääb enamuses kõlama seisukoht, et see ei erine väga palju tavaliseks täispikaks triatloniks treenimisest, lihtsalt nädalavahetuse pikad trennid tuleks natuke veelgi pikemalt teha. Kahe aasta tagune treenimine oma esimeseks täispikaks triatloniks näitas, et see oli ka üsna maksimum, mille keha välja kannatas, kohati läks üldine väsimusfoon päris kõrgeks, seega väga palju sellele juurde lisada ei julge.
Olen jälginud kõrvalt ka Eesti esiultratriatleedi Rait Ratassepa tegemisi, aga ilmselgelt ei hakka ma sellist treeningmahtu taga ajama - esiteks ei seediks ma seda suure tõenäosusega ära ja teiseks oleks väga keeruline nii palju aega leida. Ja eks minu eesmärgid erinevad ka tema omadest - minul saab see olema ainult läbimine. Nagu juba tavaks saanud, siis koht ja aeg ei oma minusugusele mugavussportlasele mingisugust tähendust.
Lähem tulevik hakkab sisaldama enda uuesti triatlonilainele häälestamist. Kõigepealt paari- kolme nädalaga üritan ujumisega uuesti tutvust teha, ehk enamus lähinädalate õhtutest viibin basseinis. Sellega eelmine nädal juba alustasin. Kuigi ei ole juba päris kaua ujunud, siis õnneks selgus, et päris ära unustanud seda ei ole. Talv läbi usinalt tehtud ÜKE on ka ülakeha vormis hoidnud. Kuigi kiirust ei ole hetkel absoluutselt olemas...mitte, et seda mul ka parimatel aegadel väga oleks olnud :)
Otsisin endale Ironman Tallinna treeninguteks internetist treeningkava, aga seda täpselt jälgima ei hakka, pigem suhtun temasse kui soovituslikku kondikavasse mille järgi saan mahtusid korrigeerida. Niikaua kuni rattaga sõita väljas ei saa, senikaua asendan nad ujumiste ja hommikuste keharaskustega jõuharjutustega. Aga kui kevad ja rattasõiduilmad ennast kaua oodata lasevad, siis peab hakkama mõtlema jõusaalis pukil sõitmisele, aga loodetavasti seda ei ole vaja teha. Kolmapäevit jätkuvad Audenteses Kaido juhendamisel jooksutrennid. Mingil määral üritan juba vaikselt hakata kahekordsele täispikale triatlonile mõtlema ja pikkade aeroobsete treeningute mahtusid vahest suurendama, aga esialgu veel mitte väga palju.
Kui suvi läbi saab, siis teen sügisel mõned ultrajooksud - kus ja mis on hetkel veel lahtine. Võimalikud variandid on Sillamäe 24h tunni jooks, Sigulda Kalnu Maratons, Poolas toimub oktoobris midagi ja siis oktoobri lõpus on Haanja 100. Nende hulgast siis teeb valiku. Ja peale seda talvel algab ettevalmistus duubliks.














teisipäev, 27. veebruar 2018

Transgrancanaria 2018


Kuna planeeritud oli võistlusreisi ja perepuhkuse kombo, siis Kanaaridele kohale jõudsime 6 päeva enne starti. Aeg enne starti sai sisustatud saarega tutvumisega ja basseini ääres lebotamisega. Selle ajaga käisin ka 3 korda sörkimas - ühe korra tutvusin natuke raja lõpuosaga ja 2 korda tegin hommikujooksu. Ausaltöelda ei olnud tunne üldse hea, kuidagi keeruline oli liikuda, nagu oleks jalgadel mingisugused raskused küljes. Sai käidud ka autoga mägedes ning peale seda kui olin näinud oma silmaga kui kõrged nad olid, hakkas enesekindlus järjest õhukesemaks kuluma. Stardiärevuse haripunkt oli ära päev enne starti, reede hommikuks kadus kõik ja asendus rahuga. Kuna start oli õhtul kell 23:00, siis oli terve päev aega asju pakkida ja jalad seinal vedeleda. Mida kaasa võtta oli kõik juba ammu valmis mõeldud, ainuke asi milles kahtlesin peaaegu lõpuni oli riietus - ilmateade lubas kohati kõva tuult ja vihma ja mägedes ei pruugi selline kooslus kõige nauditavam olla. Lõpuks siis peale mitu korda ümber mõtlemist jäi variant: pikad püksid, soojapesupluus, t-särk ja õhuke Inov8 veekindel kilekas. Ülemist osa sai siis vastavalt temperatuuri muutumisele vähendada ja juurde panna, toimis väga häsi. Kuna võistlus toimus 24. veebruaril, Eesti 100. sünnipäeval, siis selle tähistamiseks panin koti külge ka lipu.

Stardipäeva õhtul kaheksast jalutasime Kaidoga finišiala juurde, kust viisid bussid Las Palmasesse. Kuna stardini oli 2 tundi, siis sättisime ennast kõigepealt kohvikusse aega viitma, aga siis saatis Rait sõnumi ja kutsus enda juurde. Ta oli endale hankinud elamise stardist paarisaja meetri kaugusele, kus oli väga mugav starti oodata. Seal tegime ka kogu eestlaste esinduse stardieelse pildi.
Foto Rait Ratasepa FB lehelt

Edasi üritan võistluse kulgu kirjeldada võistluse kulgu niipalju kui mäletan:
Start - Arucas, esimesed 16km, 730 tõusumeetrit.
Esimesed 2km kulges mööda rannaliiva ja üsna kohe peale starti oli tagasi sama tunne, mis viimastel jooksudel - no ei jaksa joosta, jalad on rasked ja ei taha kuidagi liikuda. Ei olnud kõige enesekindlam tunne see hetk - kui enesetunne juba nii varajases staadiumis kehva on, ega siis midagi head loota ei ole. Umbes neljanda kilomeetri juures jõudis trass esimese tõusuni. Väikeste pausidega kestis see kuni 23. kilomeetrini.  Pakkisin kepid lahti ja hakkasin üles astuma. Esimesed kilomeetrid kulusid tempo parajaks sobitamiseks, aga kui hea rütm käes, siis hakkas enesetunne järjest paremaks muutuma. Tänasin mõttes kõiki neid Mustamäe nõlval veedetud tunde, hommikuseid kükke ja kolmapäeviti tehtud ÜKEt. Kõik sujus hästi.
Arucas - Teror, 16 - 27km, 630 tõusumeetrit.
Jõudnud esimesse teeninduspunkti ei raisanud ma sal palju aega, joogipudelid uuesti täis, tühjad geeli ja šokolaadipakendid taskust minema, kiiresti paar peotäit söödavat suhu ja minema. Kõigepealt oli veel peaaegu poolteist tundi jätkuv tõus, siis aga hakkas esimene pikem laskumine. Tõusu lõpupoole oli ka näha juba mitmeid väsinuid, kes raja ääres puhkasid. Endal oli kõik endiselt korras, liikumine oli rahulik ja pingevaba. Järgnenud laskumine kestis 20 minutit, proovisin keskenduda tehnikale ja hoida sammu tiheda ja pehme. Hoolimata enda tagasihoidmisest kasvatasin oma kohta päris palju - kokku 88 kohta.
Teror - Fontanales, 27 - 38km, 1046 tõusumeetrit
Ka Terori teeninduspunktis tegin kiiresti, üleüldsegi tuli mu alguseosa pidev koha parandamine üsna paljuski vist seetõttu. Ei tahtnud istuda, kuna tihti on peale seda raske uuesti minema saada. Ja võistluse nii varajases staadiumis ei ole selleks mingit vajadust kah. Enesetunne oli endiselt hea. Terorist minema minnes hakkas järgmine pikk ronimine, seekord oli see 7km pikk. Aega kulus mul üles jõudmiseks poolteist tundi. Väljas oli endiselt pime, vahepeal mägede kontuure vaadates oli isegi natuke kahju, et kõik see ilu kaotsi läks. Aga ega tegelikult ei saanud ka hiljem valges väga palju ringi vaata, kuna pidi kogu aeg hoolega vaatama jalgade ette, et ninali ei käiks.
Fontanales - Presa Preses, 38-50km, 890 tõusumeetrit
Fontanalesi teeninduspunktiks olin tõusnud juba 620. kohale. Pidev koha parandamine pani natuke ka muretsema, et äkki pingutan üle, aga kuna enesetunne oli väga hea ja edasiliikumine pingevaba, siis ei hakanud ennast kunstlikult rohkem pidurdama. 45 kilomeetri paiku jõudis rada järsu, pika ja tehnilise laskumiseni, mis viis ühe sügava oru põhja. Seda võttes oskasin ka kaks korda mudaste kivide peal libastuda ja kukkuda, ise jäin küll õnneks terveks, aga esimesel kukkumisel jäi üks kepp õnnetul kombel mu külje alla ja murdus pooleks. Tassisin ta küll kaasas kuni esimese prügikastini, aga edasi jätkasin ainult ühe kepiga. Ja kahjuks kuni lõpuni - proovisin küll järgmistes punktides otsida, et äkki mõni samasuguse probleemiga inimene on oma tervest kepist loobunud, aga kahjuks mitte. Oru põhja laskudes hakkas ka valgeks minema ja peab ütlema, et see oli ideaalne ajastus - see oli üks ütlemata ilus koht. Tänu mitmetele allikatele ja ojadele oli seal üsna niiske ja seetõttu kasvas nii oru põhjas kui ka kaljuseinadel ümberringi palju taimi ja see muutis kõik ümbritseva väga ägedaks. Oru põhja jõudes hakkas rada kohe uuesti mööda vastaseinal olevat rada üles ronima. Sellel tõusul hakkas esimest korda ka natuke raskeks minema.
Presa Preses - Artenara, 50-62km, 1014 tõusumeetrit
Peale Presa Preses teeninduspunkti jätkus juba enne orupõhjast alanud tõusmine. Kokku veetsin sellel tõusul aega peaaegu kaks tundi ja lõpus olid jalad juba nii pehmed, et laskumisele saamine oli ülesronimislihastele päris meeldiv vaheldus. Energiavarud hakkasid otsa saama ja oli selge, et nüüd hakkab siis võitlus pihta. Lõpuni minemises olin selleks hetkeks juba täiesti kindel.
Artenara - Tejeda, 62-73km, 841 tõusumeetrit
Artenara teeninduspunktis oli selge, et energiavarude taastamiseks peaks natuke rohkem sööma. Õnneks oligi see natuke rikkalikumalt varustatud punkt (mitte, et teised oleksid olnud kehvad, see oli lihtsalt veelgi parem) Avastasin, et seal pakuti väga head puljongit, jõin seda söögi kõrvale kohe kolm topsitäit. Üleüldsegi kogu võistluse toitusin põhiliselt apelsinidest, need on Kanaaridel erit head ja mahlased, ning miskipärast ei saanud ühestki teeninduspunktist minema ilma vähemalt kümmekond veerandiks lõigatud apelsini söömist. Artenara linnakesest (külast?) välja saades hakkas pihta järjekordne pikk tõus. Kuna olime jõudnud juba saare keskpaika, siis tõusu lõpp oli ka esimest korda pilvede sees umbes 1700 meetri kõrgusel. Natuke enne pilvedesse jõudmist juhtusin vaatama raja kõrvale alla, kus paistis väike külake, mille majad tundusid nagu väikesed nukumajakesed. Kuna tee läks täpselt kalju serva peal ja oli selline libe ja mudane, siis otsustasin hoolimata oma kõrgusekartmatusest mõned ajad mitte enam alla vaadata. Tõenäoliselt tänu järjest hõrenevale õhule hakkas tõusmine järjest keerulisemaks muutuma, pidin isegi paar korda kivi peal istuma ja hetke puhkama. Peale tipus käimist oli loomulikult ainuke mõeldav tee teiselt poolt alla tagasi - ja see oli järjekordselt pikk - aega läks tund ja kakskümmend minutit. Sellest laskumisest hakkas ka allamäge jooks raskeks minema.
Tejeda - Rogue Nublo, 73-82km, 1062 tõusumeetrit
Tejedas sõin jälle suurema koguse apelsine - täpsemat numbrit ei tea, aga kindlasti oli see kahekordne. Natuke sai veel kulgeda allamäge ja siis edasi, nagu see mägedele kohane on, asendus allamäge minek ülesmäge minekuga. Selleks ajaks aga olin õnneks jälle natuke taastunud ja üles rühkimine muutus jälle maitsvamaks. Ilm läks järjest palavamaks ja võtsin ülevaltpoolt ühe kihi vähemaks ja olin edasi t-särgi väel. Päikese käes oli niimoodi hea, aga varjus natuke jahe. Kuna aga ei viitsinud väga tihedalt riideid vahetada, siis kannatasin selle jahedama olemise ära.
Rogue Nublo - Tunte, 82 - 94km, 367 tõusumeetrit
Rogue Nublo on üks Gran Canaria saare peamisi vaatamisväärsusi. Tegemist on 67 m kõrguse kiviga, mis asub 1800 meetrise mäetipu otsas. Käisime seal reisi alguses ka koos perega, seetõttu oli koht juba tuttav.




Kuna seal on palju turiste, siis kohati tuli nende vahel hoolega slaalomit teha. Aga samas oli seal seetõttu ka palju kaasaelamist, mis on kohati päris tore. Rogue Nublost paar kilomeetrit edasi oli ka El Garanoni teeninduspunkt, kuhu oli võimalik eelnevalt kott ette saata et täiendada oma varusid ja vajadusel riietust. Mul oli seal ootamas söögivarude täiendus ja pealambile uued patareid. Oli ju varsti algamas uus öö ja ei riski teisel ööl kehvema kustunud lambiga liikuda. Seal istusin ka esimest korda söömiseks. Pakuti pastat, aga miskipärast ei tahtnud see väga alla minna. Tegin siis söömisele väikeseid pause ja vahetasin vahepeal patareisid, panin uuesti rohkem riideid selga ja organiseerisin natuke seljakotti umber. Pärast sõin ikkagi mõned apelsinid kah otsa. Nagu näha selle etapi vähestest tõusumeetritest, toimus enamus liikumist seekord allamäge. Enamuses oli see selline rohmakalt ja üsna suvaliselt "sillutatud" erinevate kividega. Väga ebatasane. Alguses üritasin küll seda joosta, aga vähesed kogemused sellisel pinnasel allamäge jooksmisel kombineerituna väsimusega lõppes sellega, et lõin korduvalt oma varbaid vastu kive valusalt ära. Seetõttu ja kuna aeg/koht tegelikult ei omanud mingit tähtsust, siis läksin rohkem ja rohkem ka allamäge kõnnile üle. Lõpetamine tundus selleks hetkeks juba kindel olevat ja sellega koos kadus natuke ka mott ennast kiiresti liigutada.
Tunte - Ayagaures, 94-110 km, 554 tõusumeetrit
Tuntest väljudes oli samm juba päris tönts ja jooks ei tahtnud hästi kulgeda ka sellel natukesel horisontaalsel pinnal mida pakuti. Edasi tuli üks keskmise suurusega ronimine (keskmise suurusega Transgrancanaria jaoks - tegelikult oli tõusumeetreid seal üle 300) ja siis hakkas üks väääga pikk, vaevaline laskumine mööda vastikult kivist teerada. Ei saanud sealt kohati kõndideski alla - lahtised kivid, uuesti laskunud pimedus ja selleks hetkeks juba nullilähedale jõudnud energiahulk tegid sellest ühe keerulise tulemise. Aega läks selle 8km pika laskumise jaoks peaaegu 2 tundi. Pidevalt möödatuhisevad inimesed ei olnud küll meeldiv, aga üritasin endale kogu aeg sisestada, et "aeg ja koht EI ole olulised" Aga ma olin selle tee peale vahepeal kuri! Kui varbad valutanud ei oleks oleks tahtnud seda jalaga lüüa! Aga otsa ta lõpuks sai...
Ayagaures - finiš, 110-128 km, 383 tõusumeetrit
Hoolimata sellest, et finišini oli Ayagaresest suhteliselt vähevõitu minna, istus seal punktis sooja toitu söömas suur hulk inimesi. Kuna söök ei tahtnud alla minna, aga midagi sööma peab, siis võtsin ainult mõned apelsinid ja liikusin kohe edasi. Peale punkti tuli kohe viimane tõus ja peale seda laskumine kanjonisse, kust tuli liikuda mööda kuivanud jõepõhja kümmekond kilomeetrit edasi finiši poole. Ja see oli selle võistluse vaieldamatult vastikuim osa. Kuna käisin seal juba nädala alguses jooksmas teadsin ette, mida oodata on - lihtsalt kümme kilomeetrit järjest lahtistel kividel koperdamist

Selleks ajaks olin nii väsinud, et isegi ei vihastanud enam, koperdasin lõpuni ära.
Finišis oli tunne muidugi võimas - olin ma ju planeerinud Transgrancanariat jooksma tulla aastaid ja trenni tegemist alustasin tasapisi eelmise aasta kevadest. Kui selline pikk projekt edukalt lõppeb, siis jab sellest tükiks ajaks hea tunne.
Statistikat:
 - Aeg: 26:10:24
 - Koht: 517. (886 startijat, 207 katkestajat)
 - 126km, 7500 tõusumeetrit
 - kulutatud 9390 kcal

















pühapäev, 11. veebruar 2018

Transgrancanaria eelvaade

Täna käisin viimast korda enne Transgrancanaria starti Mustamäe nõlval trenni tegemas. Viimaseid kordi tõuse võttes tuli natuke kurvavõitu tunne, on ju eelmise aasta oktoobrist alates seda sama tõusu käidud nühkimas peaaegu iga nädalavahetus ja selle ajaga on see koht isegi natuke nagu koduseks saanud. Mõni nädal jõudis sinna isegi kokku kolm korda - mõlemal nädalavahetuse päeval ja sellele lisaks kord nädala sees. Kokku sai tõusumeetreid seal ja mõned korrad ka mujal kogutud 18300. Kui võtta keskmiselt tõusu suuruseks 30 meetrit, siis tähendab see seda, et kokku sai üles-alla liigutud nelja ja poole kuu jooksul 610 korda. Kas see on piisav, on näha juba võistluse käigus, aga selge on see, et see oli ka maksimum, mille mu jalad ja keha vastu võttis. Eriti just detsember ja jaanuari esimene pool oli selge tunne, et tegutsemine käib piiri peal. Õnneks sellest üle ei läinud. Seda näitas selgelt jaanuari keskel Taliharja Vanakurjal joostud ainukene klassikaline pikk vastupidavustrenn - taastumine sellest läks väga kiiresti, juba järgmine nädalavahetus suutsin ilma suuremate probleemideta teha kahe päevaga 2500 tõusumeetrit. Jalad taluvad tõususid ja laskumisi igatahes kordades rohkem ja paremini kui alustades. Ja see on praktiliselt ainuke asi mis Transgrancanarial loeb - ükskõik kui visa edasiliikuja olla, kui ikka jalalihased sodiks lõhutud on, siis mingist punktist muutub mägedes edasiliikumine võimatuks. ...vähemalt niimoodi mulle on räägitud, endal ju igasugused mäejooksukogemused puuduvad - sügisene Sigulda Kalnu Maratons oli päris mägede kõrval poisike.
Lisaks tõusumeetrite kollektsioneerimisele sai kolmapäeviti Kaido juhendamisel tegeletud Audenteses enda kiiremini liigutamisega ja üke'ga ning hommikuti tegin keharaskusega harjutusi - kükid, plangud ja muu taoline meeldiv. Seda viimast küll tuli natuke vähem kui olin algselt olin planeerinud - kui hakkasid ilmnema kerged ülepingutamise suunas minevad nähud, siis tõmbasin hommikuste harjutuste kordasid kiirema taastumise nimel tagasi.
Mõned korrad tegin ka jõusaalis jooksulindil ülesmäge kõndimise trenni. Panin lindil nurga nii kõrgele kui ta läks ja siis kõndisin sellel kiires tempos tunnikese. Seda viimast soovitas teha Rait Ratassepp - meil ei ole ju selliseid tõuse ja laskumisi kuskilt võtta, kus saaks tund või rohkem ainult kas alla või üles minna. Ülesminemist simuleerisin siis niimoodi. Kahjuks pikalt kilomeetrite kaupa allamäge jooksmist ei saa meie pannkoogimaal kuskil treenida. Käis küll peast läbi mõte jooksulindi tagumise poole alla kõrgendus panna ja niimoodi see üles tõsta, aga selle peale jõusaalis vaevalt mulle pai tehtud oleks.
Ainuke asi millega ma rahul ei ole, on mu kehakaal - oli plaanis mõned kilod alla võtta, aga kahjuks ei tulnud sellest midagi välja. Esiteks tekitab mäetrenn ootamatult suure nälja ja teiseks on mul muidu kah selle poole pealt natuke kehvavõitu enesedistsipliin.
Ühesõnaga võib ettevalmistusega rahul olla, peaaegu kõik planeeritu sai ka ellu viidud ja tõenäoliselt seetõttu on sees rahu ja mingit stardiärevust veel tekkinud ei ole. Treeningute ülesehitus oli küll absoluutselt teistsugune kui ma siiamaani seda teinud olen, aga peab uskuma targemaid.
Väga äge on see, et tekkis väike ühesuguste huvidega treeninggrupp, kellega koos kulus aeg mäel tunduvalt meeldivamalt. Loodetavasti teeme koos ühtteist ka edaspidi - väga värskendav on vahest suhelda inimestega, kellel on samasugused eesmärgid ja kes seetõttu ei arva, et su sportlik tegevus ajuvaba või lausa enesehävituslik on.
Kanaaride poole hakkame koos perega liikuma nädala pärast, siis saab enne 23. veebruari õhtul kell 23:00 toimuvat starti natuke soojusega kohaneda ja ka muidu turismiga tegeleda.
Keda huvitab ja Eesti sajanda sünnipäeva pidustuste vahelt aega leiab, siis siin on link võistluse otsejälgimisele: http://transgrancanaria.livetrail.net/

esmaspäev, 15. jaanuar 2018

Taliharja Vanakuri








Detsembri lõpu poole juhtusin Facebookist lugema, et jaanuaris tuleb jooksuvõistlus:
- mis on üle 100km pikk
- trass kulgeb punktist A punkti B ja enamuses metsas eemal suuremast asustusest
- rajal on ainult 1 abipunkt ja kõik vajalik tuleb kaasas tassida
- start on õhtul ja seega enamus kulgemist tuleb pealambi valgel pimedas metsas
- osalema võetakse ainult 30 inimest, kellel peab olema ette näidata võistluskogemus, mis lubaks    korraldajal loota, et osaleja on võimeline omal jõul lõpuni jõudma.
Otsus minemise kohta sündis loetud minutitega - liiga palju asju klikkis minu arusaamisega ühest ideaalsest ultrajooksust. Ei mingit ninnu-nännutamist iga paari kilomeetri tagant olevate joogipunktidega, ei mingeid rahvamasse, ei mingit raja võimalikult ohutuks ja kergeks muutmist. Ultrajooksul ei osale ju keegi sellepärast, et see on lihtne ja isiklikult minule meeldib, kui maastikul toimuvaid jookse on vürtsitatud lisaks veel mingite muude teguritega mis selle keerulisemaks teevad. Loomulikult peab olema ka selliseid võistlusi, kus kõik olme jooksjale võimalikult mugavaks tehtud on, et siis osaleja saaks keskenduda ainult hea tulemuse tegemisele - aga ilmselgelt ei ole jaanuarikuine öine Kõnnumaa koht kus enda 100 kilomeetri rekordit joosta.
Ainuke kahtlusekoht oli see, kas poolteist kuud enne Transgrancanariat on hea sellist asja ette võtta, pika trenni jaoks on see siiski umbes 30-40 km liiga pikk, aga otsustasin, et kui asja väääga rahulikult ja säästlikult võtan, siis ei tohiks kahjud loodetavasti suured olla. Ehk siis kohe algusest peale regulaarsed kõnnipausid ja jooksutempo selline kuskil "ülekuueminutikilomeetrile"  Oktoobri lõpus joostud "Haanja 100" taastumine läks väga ruttu - kaks päeva hiljem olid jalgadest järelnähud kadunud ja juba nädala pärast tegin uuesti täisvõimsusel trenni, seega otsustasin, et 6 nädalat vahet on siiski piisav. Tundub, et eelmisel aastal joostud 5 ultrajooksu lisaks ühele täispikale triatlonile ja viiele maratonile on pikemad pingutused kehale rutiinseks muutnud, või siis olen nii tiheda võistlemise tõttu kogu aeg väsimusstaadiumis, aga ise ei saa sellest enam arugi... :). Ja iseenesest ei ole ultrajooksmises niikuinii midagi mõistuspärast, seega minna kuus nädalat enne oma elu suurimat väljakutset sajakilomeetrist öist võistlust läbima....why not - bring it on! :)
Trass kulges mööda RMK Oandu-Ikla matkarada Lellest Aegviitu.Veel nädal tagasi olnud plusskraadid ja kõrge vesi olid asendunud miinus 12 kraadi külmaga. Etteruttavalt peab ütlema, et see oli väga hea, kuna paljud kohad, mis olid vee all, olid nüüd kinni külmunud. Jalgade märjaks tegemine on ebameeldivam kui natukese külma kannatamine.

Starti Lellesse sõideti ühiselt Viljandi rongiga. Rongist maha tulles lõi vastu nägu jäine õhk ja mõte veeta järgnev öö õues ei tundunud enam üldse nii hea kui mõned nädalad tagasi kodus arvuti ees istudes. Aga ega taganeda ei olnud kuhugi...
Start oli kell 19:00. Alustasime koos Kaidoga nii nagu plaanitud - rahulik tempo ja regulaarsed kõnnipausid. Lisaks liitusid meie tempogrupiga veel Krista ja Timo.

Foto ACE Adventure Teami FB lehelt
Olemine oli hea, edasiliikumine oli lihtne ja mõnus. Mingi aja pärast jõudsime järgi veel kahele osalejale kes ka meiega liitusid ning järgmiseks kümnekonnaks kilomeetriks suurenes meie grupp kuueliikmeliseks. Peale kahekümne kilomeetri läbimist aga hakkasid mõnedel inimestel erinevaid probleeme esinema ja kuna meil Kaidoga hakkas külm, siis jätsime teised seljataha. Riietus oli selline, et joostes oli paras, aga pikemalt kui kolm minutit kõndida ei saanud. Kotis oli küll kaasas igaks juhuks lisakihte. 
Seega laguneski grupp kolmeks kaheliikmeliseks erineval kiirustel liikuvaks osaks. Liikusime edasi kahekesi koos Kaidoga ja taastasime juba vahepeal sassi läinud 8:2 jooksu-kõnni vahekorra. Umbes kolmekümnenda kilomeetri kandis hakkas vaikselt esimesi väsimuseilminguid tekkima ja mõne aja pärast muutsime minu soovil jooksu-kõnni vahekorra 7:3. Niimoodi taastus kõndides natuke rohkem, aga samas oli 3 minutit piisavalt lühike, et külm ei hakanud. 
Neljakümnena kilomeetri paiku jäätus ära joogikoti voolik. Jõuluvana oli küll toonud just seda üritust silmas pidades uue isoleeritud vooliku, aga nagu näha ei olnud sellest kasu.
Jõudnud 56 kilomeetril asuvasse kesklaagrisse proovisin kõigepealt sulatada lahti voolikut, aga edutult - võistluse lõpuni pidin joomiseks koti seljast võtma ja lahti tegema joogi sissevalamise ava ning sealt jooma.
Edasi sõin kaasavõetud kiirkartuliputru ja korraldaja poolt pakutud grillvorste. Hoolimata lõkke ääres istumisest hakkas külm kontidesse pugema ja värinad muutusid järjest suuremaks. Kui saime söödud-joodud asutasime ennast uuesti minekule, aga minul oli see üks otsatult raske minemine - külmavärinad olid peal ja samas jalad olid istumisest kangeks muutunud ning väga raske oli jooksmisele sarnanevaid liigutusi teha. Samas aga joosta oli vaja, et sooja saada. Esimene viissada meetrit pidin tegema oma peas kõva kihutustööd, et mitte ümber pöörata ja tagasi minna. Mõne aja pärast hakkasid siiski jalad uuesti tööle ja sain ka sooja sisse.
Edasine kulgemine kuni Kakerdaja raba laudteeni oli rahulik ja ühtlane. Kerge ei olnud, tänu hilisele ajale, pimedusele ja üksluisele teele hakkas uni raskelt painama. Joostes läks küll natuke paremaks, aga kõndimise ajal oli raske silmi lahti hoida. Kakerdaja raba laudteele jõudes aga läks olemine palju paremaks - kuna laudteel jooksmine nõuab rohkem tähelepanu, annab see kohe ka ajule tööd ja uni kaob. 
Viimased kümme kilomeetrit oli juba päris vaevaline koperdamine - energiavarud olid lõplikult otsas. Kuna oli valgeks läinud, siis vähemalt uni ei vaevanud enam väga. Finišisse jõudsime ajaga 15:03:00
Foto ACE Adventure Team FB lehelt
 

Tänud Kaidole meeldiva seltskonna eest, üksinda oleks öine seiklemine palju ebameeldivam olnud.
 
Kokkuvõttes oli väga äge rada, ainult vahepealsed suhteliselt pikad asfaltiosad olid natuke ebameeldivad, aga arusaadavalt ei ole korraldajal midagi parata kui RMK on mingil arusaamatul põhjusel oma matkaraja niimoodi teinud. Ennem ma Oandu-Ikla matkaraja selles lõigus käinud ei olnud, aga võib öelda, et endiselt ei ole, kuna öösel oli näha ainult oma pealambi valguslaiku - kõik mis jäi rajalt kõrvale, jäi pimedusse. Orienteerumiseks kasutasin kella laetud raja GPX faili, mis töötas väga hästi, tee hargnemistel andis noolega suuna kätte ja ka rajalt väljajooksmistest andis vibreerimisega märku.
 
Nüüd mõned päevad taastumist ja siis jätkub ettevalmistus TransGranCanariaks.










teisipäev, 21. november 2017

Pääsküla raba maraton

Haanjas joostud sajast kilomeetrist on nüüd kolm nädalat möödas. Kuna võistlus möödus üsna rahulikult ja pingevabalt, siis ei tundnud vajadust mingisugust pikemat puhkust teha.Jalad jäid seekord üsna terveks, juba peale finišit treppidest käimine oli võrreldes eelnevate kordadega palju lihtsam ja kaks päeva hiljem ei olnud enam kuskil mingit kangust ega väsimust tunda. Seetõttu puhkasin ainult kolm päeva ja jätkasin Transgrancanaria ettevalmistustega. See sisaldab siis kaks korda nädalas mäekorduseid, nädala sees lühem ja nädalavahetusel pikem. Olen juba vaikselt hakanud harjuma, et treeningu pikkust ei mõõda mitte läbitud kilomeetrites, vaid kogunenud tõusumeetrites. Maksimum olen praegu saanud kätte kahe tunniga 900 tõusvat meetrit. Ja samapalju ka siis langevaid. Üritan sellele iga korraga saja meetri kaupa lisa panna. Kui siiamaani olen rohkem kartnud allamäge jooksust tekkiva põrutuse mõjusid, siis hetkel see ei ole probleemiks saanud, pigem teeb rohkem muret pidevalt kangeks jäävad säärelihased. Seda tekitab tõenäoliselt lisaks ülesmäge rühkimisele ka kolmapäeviti Audenteses Kaido juhendamisel tehtav ÜKE ja lõigujooksud. Ja eks hommikused jõuharjutused annavad ka kindlasti lisa. Kõik see kokku ei ole tegelikult pikemalt jooksmiseks mahti andnud. Kui ainult välja arvata mõned korrad, millal olen koos Kerstiniga käinud tegelemas oma uue hobiga, milleks on GPS joonistamine. Kõige viimane taies:
Joonistamas oleme käinud koos Kerstiniga ning seetõttu sisaldab see kõndimispause ning ka jooksutempo on rahulikupoolsem. Kuna tegelikult peaks ultramaratoniks valmistudes vist natuke ikka pikemaid vastupidavustreeninguid kah tegema, siis otsustasin osa võtta Pääsküla raba maratonist - saab pika trenni tehtud ja tänu käesoleva rabamaratoni heategevale eesmärgile ka mõne karmavõla loodetavasti kustutatud.
Mingeid ajalisi, kohalisi või tempolisi eesmärke endale ei seadnud - plaanisin rahulikult asja läbi tiksuda. Kohe peale starti esimestel kilomeetritel oli tunda, et jalad on tänu intensiivsetele treeningutele rasked ja krampis. Lasin tempo alla kuni 6 min/km, aga ega palju lihtsamaks ei läinud. Kuna taganeda ei olnud kuhugi, siis jooksin selle tempoga edasi. Õnneks püsis olukord esimene pool stabiilne ja ei läinud ei halvemaks ega paremaks. Kokku koosnes distants kümnest 4,2 km ringist ja raskemaks hakkas minema vaikselt kuuendal ringil. Väsimus ja kangus jalgades suurenes vaikselt igal ringil kuni kaheksandal oli asi nii kaugel, et otsustasin jalgade hoidmiseks hakata kõndimispause sisse tegema. Hirm vigastuste ees on suur - on ju Transgrancanariani kolm kuud ja praegu põhjaladumisajal ei taha millegagi riskida. Niimoodi tegin kõndjooksu kuni poolteist kilomeetrit enne lõppu nägin, et Ulvi hakkas ohtlikult lähedale jõudma ning viimase surtsu sörkisin siis natuke tempokamalt. Kokkuvõttes aeg 4:33:54.

esmaspäev, 30. oktoober 2017

Haanja Ultra100

Haanjas sügisel sadat kilomeetrit jooksmas olen käinud juba viimased neli aastat, seega kõik võistlusele eelnev on juba ajaga paika loksunud ja rutiinne. Kuna ei taha ennast palju korrata, siis ei hakka sellest pikemalt kirjutama. Ilm on olnud seal eelneval neljal aastal ainult ühe korra ilus ja päikesepaisteline, ülejäänud on alati olnud kas vihm või lumi mis teeb sealsed rajad korralikuks porimülkaks. Ka see aasta paar päeva enne maha sadanud lumi  ei tõotanud midagi head. Aga noh, ega see ei olegi mingi normaalne Haanja 100, kui muda pahkluuni ei ole, selles suhtes oli kõik ootuspärane. Hommikul ärgates ilmateadet kontrollides ei olnud ka sealt midagi rõõmustavat näha: emhi, ürno ja gismeteo kuulutasid kui ühest suust, et kuskil kümne paiku hakkab sadama ja seda jätkub terveks päevaks. Etteruttavalt peab ütlema, et õnneks siiski nii ei juhtunud.
Start oli hommikul kell seitse ja sadakond segast panid pealampide valguses Haanja Suusakeskuse juurest minema. Sättisin ennast nagu ikka tahapoole, aga sellest hoolimata tundusid esimesed kilomeetrid natuke liiga kiired - hommikul vara läheb enda liikumasaamisega lihtsalt natuke rohkem aega. Kui mootor korralikult käima läks, muutus liikumine mõnusaks ja pingevabaks. Sain sisse hea flow ja kulgesin niimoodi rahulikult esimesed 30 kilomeetrit. Suuremad tõusud kõndides, väiksemad tiheda sammuga joostes.



Ka rada oli alguses üsna hästi joostav, kinnitrambitud lumel oli pidamist piisavalt.
Kuskil peale kolmekümnendat kilomeetrit hakkas jalgadesse vaikselt väsimus sisse pugema, ja ilma saavutusvajaduseta mugavussportlasena tegin selle peale loogiliselt tempomuudatuse ja hakkasin ka väiksemaid tõuse käima. Lisaks väsimusele tuli tempolangus ka trassi järjest raskemini joostavaks muutumisest, lumi trambiti püdelaks pudruks ja lisaks segunes see paljudes kohtades ka selle all oleva mudaga.
Järgnevad 70 kilomeetrit läksid rahulikult ilma mingi mainimisväärt dramaatikata, jalgades oli väsimus, aga mitte midagi väga hullu. Tavaliselt ikka ultramaratoni teises pooles hakkab siit ja sealt natuke valu tekkima, aga seekord kõik toimis hästi. Sotsialiseerusin kaaskannatajatega ja kulgesin vaikselt omas tempos.



Rõõm oli näha, et viimastel kuudel tehtud mäetreening on hakanud vaikselt esimesi viljasid kandma, korduvalt jooksin laskumistel mööda eelnevalt minust sirgetel kiirematest olnud jooksjatest ja jalad püsisid mäest alla jooksmisel tugevad ja kindlad kuni lõpuni.
Lõpetasin 100 kilomeetrit ajaga 13:49:41, mis andis 96 startija hulgas 38. koha. Aeg on võrreldes eelmise aastaga küll 14 minutit kehvem, aga eelmine aasta olid ka natuke paremad olud.


VARUSTUSEST
Kuna Haanja100 oli mul viimane ultra enne TransGranCanariat, siis kasutasin võimalust ja testisin seal kasutusele tulevat varustust. Kuigi olud on erinevad, siis mingisuguse pildi ikka annab.
Tossud:
Hankisin endale Kanaaridel jooksmiseks umbes kuu aega tagasi uued Inov8 "Trail talon 275" tossud.


Nüüd peale ca paarisadat läbitud kilomeetrit võin öelda, et need on kindlasti parimad maastikusussid, mis mul eales on olnud. Haanjas ei olnud mingeid probleeme, mitte ühtegi villi ja niikaua kuni muda hulk rajal oli veel talutavas koguses oli ka pidamine väga hea. Olen nendega jooksnud Nõmme-Mustamäe vahelisel tõusul vihmaga 45 kraadise külgkallakuga porisel rajal märgade puulehtede peal ja haakumine maapinnaga on täiesti ideaalne. Kuigi ostsin endale number suuremad tossud, et mu laial lestal uhkelt ruumi oleks, siis kand püsib kindlalt kinni ja varbad ei rammi laskumistel tossuninasse.
Nüüdseks peaks nad olema piisavalt sisse joostud ja lähevad riiulisse oma aega ootama.
Joogikott:
Kuigi mul on olemas mind aastaid truult teeninud Camelbak'i joogikott, siis TransGranCanarial on lisaks joogile vaja ka kohustuslikku varustust rajale kaasa võtta ja selleks seal ruumi ei ole. Seetõttu ostsin suve alguses Ultimate Directioni Scott Jurek 3.0 joogikoti/vesti
Valiku juures olid määravad eesasetsevad pehmed joogipudelid, mis koos taha pandava lisapudeliga annavad välja Kanaaridel nõutud 1,5 liitrit mahutavust, keppide kinnitusvõimalus ettepoole, mis peaks aitama kaalu paremini jaotada ja "different f*****g pocket for every grain of rice ever grown" :)  Vest istub seljas väga mugavalt ja ainuke probleem mis mul sellega on olnud, on siis, kui taga kotis midagi ei ole ja raskus on ainult eesolevates joogipudelites, siis kipub ta tagant kaela hõõruma hakkama. Tõenäoliselt tuleb see sellest, et ostsin natuke liiga suure numbri. Pikemates trennides sellega joostes olen märganud, et õnneks aitab isegi väikesest kaalust taga, et see probleem väheneks, telefonist piisab. Teine ebamugavus, mis mul sellega alguses oli, tuli pehmetest pudelitest, nimelt tühjemaks saanuna tõmbusid nad kokku ja vajusid taskupõhja lötsi, natuke ebamugav oli neid sealt välja õngitseda. Selle lahendasin niimoodi, et käisin ehituspoes, ostsin kaks juppi erineva läbimõõduga voolikut ja tegin neist joogiotsikule pikendused. Vooliku pudeli poolne ots vajas veel nipukatega tugevdamist, aga nüüd Haanjas toimisid nad väga hästi, ei pidanud joomiseks taskust välja õngitsema. Natuke tegi ühe nipuka kinnituse terav serv liiga taskuserva riidele, aga õnneks mitte palju.
Kepid:
Kuna kõik mägedes ultraid jooksnud kinnitavad kui ühest suust, et kepid on seal väga vajalikud, siis olen nendega jooksmist juba pidevalt harjutanud. Aga tõenäoliselt on mu tehnika siiski viletsavõitu, sest härra Pak arvas vahepeal vastu joostes, et ega ma vist palju suusatanud ei ole ja käskis nad põõsasse visata :) Ega ikka ei visanud küll! :) Jooksu ajal oli järsematel tõusudel kätega kaasaaitamisest märgatav kasu. Tõenäoliselt on ka keppide kasutamisel oma osa sellest, et nüüd kaks päeva peale jooksu on jalalihased täiesti korras. Vahest on isegi peale maratoni pikemalt lihasvalusid ja kangust. Viimasel ringil jätsin tokid maha, et näha milline vahe on ja peab ütlema, et keppidega oli parem - kuigi vahetevahel siledal maal nende kaasa tassimine oli natuke tüütu, siis isegi laugetel tõusudel oli libeduse tõttu hea kui sai kätega kaasa aidata.
Ega ma päris kindel ei ole, et ma nende samade keppidega TransGranCanariale lähen, sest tegemist on üsna raskete alumiiniumkeppidega, mille ostmise ainukesed kriteeriumid olid, et nad olid odavad ja kolmeks kokkupakitavad, et saaks neid koti külge kinnitada.


Edasi jätkub tõsine ettevalmistumine mäejooksuks. Võimalik, et tulevatel kuudel jooksen treeninguks ka mõned maratonid, aga kus ja mis, seda näeb juba asjade käigus.


Esimesed kolm fotot Külli Leola