teisipäev, 21. november 2017

Pääsküla raba maraton

Haanjas joostud sajast kilomeetrist on nüüd kolm nädalat möödas. Kuna võistlus möödus üsna rahulikult ja pingevabalt, siis ei tundnud vajadust mingisugust pikemat puhkust teha.Jalad jäid seekord üsna terveks, juba peale finišit treppidest käimine oli võrreldes eelnevate kordadega palju lihtsam ja kaks päeva hiljem ei olnud enam kuskil mingit kangust ega väsimust tunda. Seetõttu puhkasin ainult kolm päeva ja jätkasin Transgrancanaria ettevalmistustega. See sisaldab siis kaks korda nädalas mäekorduseid, nädala sees lühem ja nädalavahetusel pikem. Olen juba vaikselt hakanud harjuma, et treeningu pikkust ei mõõda mitte läbitud kilomeetrites, vaid kogunenud tõusumeetrites. Maksimum olen praegu saanud kätte kahe tunniga 900 tõusvat meetrit. Ja samapalju ka siis langevaid. Üritan sellele iga korraga saja meetri kaupa lisa panna. Kui siiamaani olen rohkem kartnud allamäge jooksust tekkiva põrutuse mõjusid, siis hetkel see ei ole probleemiks saanud, pigem teeb rohkem muret pidevalt kangeks jäävad säärelihased. Seda tekitab tõenäoliselt lisaks ülesmäge rühkimisele ka kolmapäeviti Audenteses Kaido juhendamisel tehtav ÜKE ja lõigujooksud. Ja eks hommikused jõuharjutused annavad ka kindlasti lisa. Kõik see kokku ei ole tegelikult pikemalt jooksmiseks mahti andnud. Kui ainult välja arvata mõned korrad, millal olen koos Kerstiniga käinud tegelemas oma uue hobiga, milleks on GPS joonistamine. Kõige viimane taies:
Joonistamas oleme käinud koos Kerstiniga ning seetõttu sisaldab see kõndimispause ning ka jooksutempo on rahulikupoolsem. Kuna tegelikult peaks ultramaratoniks valmistudes vist natuke ikka pikemaid vastupidavustreeninguid kah tegema, siis otsustasin osa võtta Pääsküla raba maratonist - saab pika trenni tehtud ja tänu käesoleva rabamaratoni heategevale eesmärgile ka mõne karmavõla loodetavasti kustutatud.
Mingeid ajalisi, kohalisi või tempolisi eesmärke endale ei seadnud - plaanisin rahulikult asja läbi tiksuda. Kohe peale starti esimestel kilomeetritel oli tunda, et jalad on tänu intensiivsetele treeningutele rasked ja krampis. Lasin tempo alla kuni 6 min/km, aga ega palju lihtsamaks ei läinud. Kuna taganeda ei olnud kuhugi, siis jooksin selle tempoga edasi. Õnneks püsis olukord esimene pool stabiilne ja ei läinud ei halvemaks ega paremaks. Kokku koosnes distants kümnest 4,2 km ringist ja raskemaks hakkas minema vaikselt kuuendal ringil. Väsimus ja kangus jalgades suurenes vaikselt igal ringil kuni kaheksandal oli asi nii kaugel, et otsustasin jalgade hoidmiseks hakata kõndimispause sisse tegema. Hirm vigastuste ees on suur - on ju Transgrancanariani kolm kuud ja praegu põhjaladumisajal ei taha millegagi riskida. Niimoodi tegin kõndjooksu kuni poolteist kilomeetrit enne lõppu nägin, et Ulvi hakkas ohtlikult lähedale jõudma ning viimase surtsu sörkisin siis natuke tempokamalt. Kokkuvõttes aeg 4:33:54.

esmaspäev, 30. oktoober 2017

Haanja Ultra100

Haanjas sügisel sadat kilomeetrit jooksmas olen käinud juba viimased neli aastat, seega kõik võistlusele eelnev on juba ajaga paika loksunud ja rutiinne. Kuna ei taha ennast palju korrata, siis ei hakka sellest pikemalt kirjutama. Ilm on olnud seal eelneval neljal aastal ainult ühe korra ilus ja päikesepaisteline, ülejäänud on alati olnud kas vihm või lumi mis teeb sealsed rajad korralikuks porimülkaks. Ka see aasta paar päeva enne maha sadanud lumi  ei tõotanud midagi head. Aga noh, ega see ei olegi mingi normaalne Haanja 100, kui muda pahkluuni ei ole, selles suhtes oli kõik ootuspärane. Hommikul ärgates ilmateadet kontrollides ei olnud ka sealt midagi rõõmustavat näha: emhi, ürno ja gismeteo kuulutasid kui ühest suust, et kuskil kümne paiku hakkab sadama ja seda jätkub terveks päevaks. Etteruttavalt peab ütlema, et õnneks siiski nii ei juhtunud.
Start oli hommikul kell seitse ja sadakond segast panid pealampide valguses Haanja Suusakeskuse juurest minema. Sättisin ennast nagu ikka tahapoole, aga sellest hoolimata tundusid esimesed kilomeetrid natuke liiga kiired - hommikul vara läheb enda liikumasaamisega lihtsalt natuke rohkem aega. Kui mootor korralikult käima läks, muutus liikumine mõnusaks ja pingevabaks. Sain sisse hea flow ja kulgesin niimoodi rahulikult esimesed 30 kilomeetrit. Suuremad tõusud kõndides, väiksemad tiheda sammuga joostes.



Ka rada oli alguses üsna hästi joostav, kinnitrambitud lumel oli pidamist piisavalt.
Kuskil peale kolmekümnendat kilomeetrit hakkas jalgadesse vaikselt väsimus sisse pugema, ja ilma saavutusvajaduseta mugavussportlasena tegin selle peale loogiliselt tempomuudatuse ja hakkasin ka väiksemaid tõuse käima. Lisaks väsimusele tuli tempolangus ka trassi järjest raskemini joostavaks muutumisest, lumi trambiti püdelaks pudruks ja lisaks segunes see paljudes kohtades ka selle all oleva mudaga.
Järgnevad 70 kilomeetrit läksid rahulikult ilma mingi mainimisväärt dramaatikata, jalgades oli väsimus, aga mitte midagi väga hullu. Tavaliselt ikka ultramaratoni teises pooles hakkab siit ja sealt natuke valu tekkima, aga seekord kõik toimis hästi. Sotsialiseerusin kaaskannatajatega ja kulgesin vaikselt omas tempos.



Rõõm oli näha, et viimastel kuudel tehtud mäetreening on hakanud vaikselt esimesi viljasid kandma, korduvalt jooksin laskumistel mööda eelnevalt minust sirgetel kiirematest olnud jooksjatest ja jalad püsisid mäest alla jooksmisel tugevad ja kindlad kuni lõpuni.
Lõpetasin 100 kilomeetrit ajaga 13:49:41, mis andis 96 startija hulgas 38. koha. Aeg on võrreldes eelmise aastaga küll 14 minutit kehvem, aga eelmine aasta olid ka natuke paremad olud.


VARUSTUSEST
Kuna Haanja100 oli mul viimane ultra enne TransGranCanariat, siis kasutasin võimalust ja testisin seal kasutusele tulevat varustust. Kuigi olud on erinevad, siis mingisuguse pildi ikka annab.
Tossud:
Hankisin endale Kanaaridel jooksmiseks umbes kuu aega tagasi uued Inov8 "Trail talon 275" tossud.


Nüüd peale ca paarisadat läbitud kilomeetrit võin öelda, et need on kindlasti parimad maastikusussid, mis mul eales on olnud. Haanjas ei olnud mingeid probleeme, mitte ühtegi villi ja niikaua kuni muda hulk rajal oli veel talutavas koguses oli ka pidamine väga hea. Olen nendega jooksnud Nõmme-Mustamäe vahelisel tõusul vihmaga 45 kraadise külgkallakuga porisel rajal märgade puulehtede peal ja haakumine maapinnaga on täiesti ideaalne. Kuigi ostsin endale number suuremad tossud, et mu laial lestal uhkelt ruumi oleks, siis kand püsib kindlalt kinni ja varbad ei rammi laskumistel tossuninasse.
Nüüdseks peaks nad olema piisavalt sisse joostud ja lähevad riiulisse oma aega ootama.
Joogikott:
Kuigi mul on olemas mind aastaid truult teeninud Camelbak'i joogikott, siis TransGranCanarial on lisaks joogile vaja ka kohustuslikku varustust rajale kaasa võtta ja selleks seal ruumi ei ole. Seetõttu ostsin suve alguses Ultimate Directioni Scott Jurek 3.0 joogikoti/vesti
Valiku juures olid määravad eesasetsevad pehmed joogipudelid, mis koos taha pandava lisapudeliga annavad välja Kanaaridel nõutud 1,5 liitrit mahutavust, keppide kinnitusvõimalus ettepoole, mis peaks aitama kaalu paremini jaotada ja "different f*****g pocket for every grain of rice ever grown" :)  Vest istub seljas väga mugavalt ja ainuke probleem mis mul sellega on olnud, on siis, kui taga kotis midagi ei ole ja raskus on ainult eesolevates joogipudelites, siis kipub ta tagant kaela hõõruma hakkama. Tõenäoliselt tuleb see sellest, et ostsin natuke liiga suure numbri. Pikemates trennides sellega joostes olen märganud, et õnneks aitab isegi väikesest kaalust taga, et see probleem väheneks, telefonist piisab. Teine ebamugavus, mis mul sellega alguses oli, tuli pehmetest pudelitest, nimelt tühjemaks saanuna tõmbusid nad kokku ja vajusid taskupõhja lötsi, natuke ebamugav oli neid sealt välja õngitseda. Selle lahendasin niimoodi, et käisin ehituspoes, ostsin kaks juppi erineva läbimõõduga voolikut ja tegin neist joogiotsikule pikendused. Vooliku pudeli poolne ots vajas veel nipukatega tugevdamist, aga nüüd Haanjas toimisid nad väga hästi, ei pidanud joomiseks taskust välja õngitsema. Natuke tegi ühe nipuka kinnituse terav serv liiga taskuserva riidele, aga õnneks mitte palju.
Kepid:
Kuna kõik mägedes ultraid jooksnud kinnitavad kui ühest suust, et kepid on seal väga vajalikud, siis olen nendega jooksmist juba pidevalt harjutanud. Aga tõenäoliselt on mu tehnika siiski viletsavõitu, sest härra Pak arvas vahepeal vastu joostes, et ega ma vist palju suusatanud ei ole ja käskis nad põõsasse visata :) Ega ikka ei visanud küll! :) Jooksu ajal oli järsematel tõusudel kätega kaasaaitamisest märgatav kasu. Tõenäoliselt on ka keppide kasutamisel oma osa sellest, et nüüd kaks päeva peale jooksu on jalalihased täiesti korras. Vahest on isegi peale maratoni pikemalt lihasvalusid ja kangust. Viimasel ringil jätsin tokid maha, et näha milline vahe on ja peab ütlema, et keppidega oli parem - kuigi vahetevahel siledal maal nende kaasa tassimine oli natuke tüütu, siis isegi laugetel tõusudel oli libeduse tõttu hea kui sai kätega kaasa aidata.
Ega ma päris kindel ei ole, et ma nende samade keppidega TransGranCanariale lähen, sest tegemist on üsna raskete alumiiniumkeppidega, mille ostmise ainukesed kriteeriumid olid, et nad olid odavad ja kolmeks kokkupakitavad, et saaks neid koti külge kinnitada.


Edasi jätkub tõsine ettevalmistumine mäejooksuks. Võimalik, et tulevatel kuudel jooksen treeninguks ka mõned maratonid, aga kus ja mis, seda näeb juba asjade käigus.


Esimesed kolm fotot Külli Leola





laupäev, 14. oktoober 2017

Transgrancanaria treeningud

Transgrancanaria stardini on tänase seisuga aega 132 päeva ja ettevalmistus on hooga käimas.
Sigulda mägijooks näitas, et ma ei ole veel kaugeltki sellises seisus, mis lubaks 126 km ja 8000 tõusumeetrit edukalt läbida, tööd tuleb veel kõvasti teha. Eriti mäest allajooksu peab parandama - pikal mägiultral ülesmäge nii ehk teisiti ei jookse, aga kui suuta lõpuni mäest alla siiski joosta, siis püsib keskmine tempo talutav. Üldiselt tekkis Sigulda fiasko tulemusena korralik eluterve hirm Transgrancanaria ees, on seal ju võrreldes Siguldas läbitud 54 km ja 2000 tõusumeetriga, kilomeetreid üle poole rohkem ja tõusumeetreid neli korda rohkem. Aga hirm on hea motivaator -hoiab kikivarvul ja ei luba trenni tehes lõdvaks lasta.

Tegelikult alustasin vaikselt jalgadele mägisema pinna tutvustamisega juba kevadel. Ja hea on, et alustasin, kuna esimeste mäejooksude tulemuseks olid valusad reiepealsed, mis alati võtsid paranemiseks paar päeva aega. Nüüdseks olen juba allamäge jooksuga rohkem harjunud ja tunniajane mäetrenn enam jalgu valusaks ei tee. Kindlasti on sellele kaasa aidanud rattasõit, mis mõjub hästi vajalikele lihastele hästi. Sellega olen loonud põhja alla, millele saab nüüd hakata korruseid peale laduma. Kui peaksin nüüd nullist alustama, siis oleks olukord palju nutusem.
Järgmise nelja kuu ülesanded on treenida jalgu selliselt, et nad kestaksid pikalt põrutust mäest allajooksul ja ka mäest üles ronimine oleks tempokas. Samas ei tohi ära unustada ka pikkasid vastupidavustreeninguid, aga erinevalt sellest, kuidas ma seda eelnevatel aastatel olen teinud, siis seekord saab ka need tehtud mägisemal pinnasel. Igaks suuremaks võistlusteks valmistumine peaks ideaalis toimuma võimalikult sarnastes oludes aga kahjuks on Tallinnas ja selle ümbruses olevad "mäed" sellised mis päris mägedes vaevu tõusuks kvalifitseeruvad. Aga mis seal ikka teha, tuleb võtta olemasolevast parim.
Kui siiamaani olen ultrateks valmistudes rõhunud kvantiteedile - võimalikult palju akumuleerunud kilomeetreid, siis seekord rõhun rohkem kvaliteedile ja kilomeetreid niipalju taga ei aja. Miks ma seda varasematele võistlustele valmistudes ei ole teinud, on eelkõige seepärast, et jooksmine meeldib mulle väga, ja pikad tunde kestvad kilomeetritekogumised on lihtsalt olnud parim osa treeningutest. Ja veel see väike asi, et tänu oma mõningasele jonnakusele ei neela ma väga lihtsalt alla soovitusi ja nõuandeid. Kui keegi kuskil ütleb, et asju peab niimoodi või naamoodi tegema, tekib mul selle vastu kohe mingisugune blokk. Selleks, et treeninguid nautida, pean ma neid tegema täpselt niimoodi nagu mulle meeldib ja ma paremaks pean.
Seekord aga olen aru saanud, et selleks, et Transgrancanaria edukalt läbi teha, peab midagi muutma ja tegema asju niimoodi nagu seda "päriselt" tegema peab. Ja päriselt peab tugevdama oma jalgu, korsetti ja kere süvalihaseid. Selleks teen hommikuti seeria igasugu erinevatest kükkidest - tavalised kohapeal tehtavad poolkükid ja kükid väljaastumisega ette ja kõrvale. Neid siis ka käesolevate 5 kiloste raskustega. Siis kõhulihaste harjutused ja erinevad plangud. Seda teen praegu üle päeva ja mõne aja pärast kui keha rohkem harjub, siis hakkan tihedamini tegema.
Jooksutrennidest on kindlalt paigas kaks mäejooksu - teisipäevane on esialgu umbes tunnne ja laupäevane kahetunnine. Neid hakkan vastavalt enesetundele suurendama. Kolmapäeviti hakkan Kaido juhendamisel tegema sisehallis lõigu ja rütmijookse ning erinevaid jooksuharjutusi. Ülejäänud päevade trennid teen vastavalt enesetundele ja võimalustele kas puhkepäevad, taastavad jooksud või vahest ka rattasõidud või ujumised.
Järgmine võistlus on kahe nädala pärast toimuv Haanja100Ultra. Sellest võtan osa juba viiendat aastat järjest. Otsest eesmärki mingit ulmekõva tulemust teha ei ole, kuna selleks on trenni veel vähevõitu tehtud, aga eelmisest aastast tahaks ikka natuke paremat aega saada.

pühapäev, 1. oktoober 2017

Sigulda Kalnu Maratons - DNF

Tegelikult mõtlesin tükk aega, kas ma sellest põrumisest üldse soovin kirjutadagi, aga järjepidevuse huvides siiski peaks...
Võistlusele eelneval nädala veetsin Brüsselis messil püsti seistes, seega mingist puhkusest ei olnud juttugi. Lisaks läks seal ka nii mõnigi õhtu natuke pikemalt ja kõige sellega kokku tekkis korralik akumuleerunud väsimusfoon. Päev enne starti oli igatahes selline "liimist-lahti" tunne. Jooksma ei jõudnud Brüsselis kordagi - õhtuti ei olnud aega ja hommikul ei olnud jaksu.
Siguldasse kohale saabusime koos Toomase ja Priiduga eelmine õhtu, see tagas rahuliku rahmeldamisvaba hommiku. Sai hotellis hommikust süüa ja siis ennast toas valmis sättida ning starti minna.
Rada koosnes kolmest 27 km ringist, millel igasühes oli 1000 tõusumeetrit. Ega ma ausalt öelda ei ole enne mägisematel ultratel käinud ja seetõttu väga ei kujutanud ette mida see tähendab. Ettekujutus hakkas tekkima juba enne starti, mis oli ca kahekordse Vanaka kõrguse mäe nõlva all. Üles jõudnuna olid jalad juba piimhapet täis. Sealt edasi oligi jooksmine raskevõitu.


Rajal oli praktiliselt kogu aeg üles-alla ronimisi. Kui ca pool maad oli joostud hakkas vaikselt kõht valutama - alguses natuke, aga mida edasi, seda valusamaks läks. Kui kõndimisele üle läksin, siis praktiliselt kohe läks üle. Nii ma siis tegingi tempokat kõndi ja iga kümnekonna minuti tagant katsetasin jooksmisega. Kahjuks tuli kõhuvalu iga kord tagasi.
Rada iseenesest oli väga äge - kui meil siin kipuvad rajameistrid tihtipeale natuke liiga palju ninnunännutama - kui on vesisem või mudasem koht, siis ehitatakse sild või välditakse seda kohta üldsegi. Seal midagi sellist ei olnud, ringi teises osas jõudis rada ojani, mis üle hüppamiseks natuke liiga lai. Kuna ei soovinud jalgu märjaks teha, siis leidsin koha kus natuke kõrgemal vastaskaldal kasvas põõsas millest ulatus kinni võtma. Vedasin siis selle abil ennast üle. Mõne kilomeetri pärast selgus, et kogu see vaev oli asjatu - nimelt läks rada läbi maanteealuse sadakond meetrit pika tunneli, kus jooksis kiirevooluline külma veega jõgi.
Teise ringi alguseks midagi muutunud ei olnud, joosta ei saanud. Sellegipoolest läksin uuele ringile. Kõndides.
Juhendis oli kirjas, et kolmandale ringile pääs suletakse kell 18:00 ja oli selge, et kõndides ma selleks ajaks ei jõua. Aga joosta ei saanud. Proovisin siis käia nii kiiresti kui võimalik. Kui pool ringi läbi, hakkas vaikselt tekkima lootus, et kõhuvalu taandub - iga jooksukatsetusega oli valu natuke leebem kuni lõpuks kaduski ära ja sain hakata jälle jooksma niipalju kui maastik seda lubas. Ja ega ringi lõpp seda väga ei lubanud, karmid tõusud vaheldusid järskude laskumistega. Hästi joostavad siledama maaga kilomeetrid jäid enamuses ringi alguse poole. Kuna sai jälle tempokamalt liikuda, tekkis mingisugune lootusepojake, et äkki jõuan ikkagi ringi lõppu enne kui kolmandale ringile pääs suletakse. Kahjuks aga oli ringi lõpp päris karm ronimine ja pingutustest hoolimata jäin 18 minutit hiljaks. Proovisin küll natuke korraldajatega kaubelda, aga kolmandale ringile siiski ei lastud.

esmaspäev, 18. september 2017

Ultima Thule maraton

Tegelikult ei seostu nimega "Ultima Thule" esimese asjana üldsegi selline asi nagu maraton, vaid hoopis sama nimega ansambel. Olen ansambel "Ultima Thule" austaja olnud rohkemal või vähemal määral tegelikult juba väga pikka aega - juba sellest alates, kui neil 1988 aastal esimene plaat välja tuli. Seda sai kodus ikka päris palju kuulatud.
Aga tagasi teemasse...
Peamiseks küsimuseks oli enne starti, kuidas on läinud taastumine 6 päeva enne joostud Tallinna maratonist. Tegelikult ei olegi nii pisikese vahega enne maratone jooksnud. Kõige väiksem vahe siiamaani oli 2015 aastal, kui peale mai alguses joostud Vändra maratoni jooksin 2 nädalat hiljem ka Riias. Seekord lõppes see väga hästi - esimene kord alla nelja tunni aeg ja tookord välja joostud aeg on tegelikult mu rekord siiamaani. Seega ajalugu oli julgustav.
Kahe maratoni vahel oleval nädalal trenni palju ei teinud, esmaspäeval sõitsin rattaga 30 kilomeetrise tiiru, et jalgadest kangust välja saada ja kolmapäeval jooksin pool tundi, kus rahulikule sörgile tegin sisse ka mõningaid spurte. Igatahes jalad oli see päev veel üsna rasked ja tänu sellele otsustasin järelejäänud kahel päeval mitte sporti teha. Kui nüüd kellelgi tekkib (õigustatud) küsimus, miks neid maratone nii tihti on vaja joosta, siis põhjuseid on mitmeid - esiteks on suvise triatlonihooajaga tekkinud mõningane pikemate jooksude nälg, mida tuleb aplalt kohe täitma hakata ja teiseks on see, et kuna ma jooksen neid siiski suhteliselt rahulikult ja ennast mitte ülemäära kurnates, siis on nad heaks treeninguks sügisesteks ultramaratonideks.
Kuna "Ultima Thule" maraton toimub Saaremaal siis läksin kohale juba eelmise päeva õhtul, et ei peaks hommikul väga vara kodunt sõitma hakkama. Ööbisin sugulaste juures ja stardis kohal olin juba varakult. Kuna eelmine nädal Tallinnas sobis 5.40-5.50 tempo hästi, siis plaanisin alustada samaga ja kui raskeks läheb siis tempo maha võtta. Mugavussportlased ei rahmelda liiga palju!
Esimesed kilomeetrid kulgesid Kuressaares sees ja nagu eelminegi nädal, läks põhitähelepanu tempo kontrollimisele. Alguses tahavad värsked jalad omasoodu kihutama hakata.
Kristina Mägi/Visit Saaremaa foto
Kuressaarest välja jõudnuna panin MP3 mängija tööle ja klapid kõrva. Ja kuna postituse alguses juba läks jutt muusika peale, siis jätkame samal lainel.
Esimeseks albumiks olin valinud ansambli "Kino" kogumiku parimatest lauludest.
Tegutses ansambel aastatel 1982-1990 kuni laulja Viktor Tšoi autoõnnetuses surma sai. Mina sain "Kino" muusikast teadlikuks kuskil üheksakümnendate alguses ja olen vahelduva eduga kuulanud seda siiamaani. Kuna uusi laule peale ei tule, siis tahes-tahtmata tekib vahetevahel nende kuulamises paariaastased tüdimuspausid sisse. Lood on küll sellised melanhoolsemapoolsed, aga enamustel on siiski natuke tempokam rütm, mis teeb sellest üsna hea jooksmismuusika.
Nii siis sai keerutatud ilusate Saaremaiste kiviaedadega ääristatud teid mööda rahuliku pingevaba sammuga kuni 23. kilomeetril jõudis rada sirgele kergliiklusteele, kus puhus kõva vastutuul mida jagus umbes kolmeks kilomeetriks. See ei teinud jalgadele head ja samm muutus palju raskemaks ja töntsimaks.
Sellistel raskematel hetkedel meeldib mulle kuulata midagi natuke tempokamat ja käredamat - see paneb automaatselt jalad kiiremini liikuma. Ja selleks motivaatoriks olin valinud ansambli "Dropkick Murphys" ja nende 2005 aasta plaadi "The Warrior's Code".


Dropkick Murphys't kuulsin esimest korda Martin Scorsese filmis "The Departed". Kohe filmi alguses mängitakse nende "I'm Shipping Up To Boston" laulu. See kõlas nii ägedalt, et tekkis kohe soov kuulata, kas nende ülejäänud muusika on sama äge - on küll! Tegemist on Ameerika bändiga kes mängib väga mõnusat Iiri folgi sugemetega punkrokki. Natukeseks võttis jalad kiiremini liikuma küll.
Edasi hakkas jooksmine siiski järjest raskemaks muutuma ja kuna olin juba alguset peale otsustanud mitte ennast liialt kurnata, siis võtsin rahulikult ja tegin isegi mõningaid kõndimispause vahepeal sisse. Hoolimata joogipunktides hoolega joomisele tuli millegipärast vahepeal kõva janu peale. Ja uskuge mind - jõin ma joogipunktides palju, sest seal seisid väga ägedad väikesed vabatahtlikud, käed topsidega õieli, no pidi ju ikka igaühe käest juua võtma!
Viimase osa siis lontsisin rahulikult lõpuni ajaga 4:30:59.
Kokkuvõttes võib öelda, et Ultima Thule marathon on väga mõnus üritus, mida soovitaks kindlasti ka teistele - vaheldusrikas rada ja väga hea korraldus. Mitte millegagi ei jää alla suurtele linnamaratonidele.
Järgmine nädalavahetus maratoni ei jookse, aga ülejärgmine seevastu tuleb natuke pikem üritus - 80km Sigulda ümbruse künkaid.

pühapäev, 10. september 2017

SEB Tallinna Maraton 2017

Tallinna maraton on minu jaoks natuke eriline üritus - on see ju see koht, kus ma 7 aastat tagasi totaalselt selleks valmis olemata oma esimese maratoni jooksin. Või läbisin on õigem sõna. Aeg oli tükk maad üle viie tunni. Kohutavad piinad olid igatahes. Kõigest hoolimata kujunes sellest välja ootamatult täiesti elumuutev sündmus...või haigus...või midaiganes mismoodi seda nimetada. Igatahes olen sellest alates jooksnud juba 30 maratoni, 11 ultramaratoni ja läbinud 2 täispikka triatloni. Ja ei ole mingit tunnet, et lähitulevikus sellele mingit pidurit peale tuleks. Minusuguste inimeste kohta on olemas hea ütlus: "kui inimene on suuteline jääma sõltuvusse millestki nii jubedast asjast kui pikamaajooks, siis see inimene peaks narkootikumidest heaga eemale hoidma". Kestvusspordist on saanud elu lahutamatu osa ja võib öelda, et ma ei ole kahetsenud hetkegi sellele kulutatud ajast. Olen saaanud aastatega palju häid emotsioone, tonnide kaupa lisanduvat enesekindlust ja kohtunud paljude huvitavate inimestega.Ja otse loomulikult sellega kaasnevast heast füüsilisest vormist tulevnev üleüldine parem enesetunne.


Seekordne maraton küll nostalgiat palju ei pakkunud, sest võrreldes eelmiste kordadega oli muudetud trassi. Iseenesest kahju sellest küll ei olnud, vana rada oligi natuke igavavõitu. Uus  oli väga mitmekesine, pikki sirgeid oli minimaalselt. Koplis ja Kalamajas keerutamist oli nii palju, et mingid hetked oli juba natuke keerulisem aru saada oma asukohast. Aga kokkuvõttes meeldis rada väga - Vabaõhumuuseumist läbi jooksmine oli kirss tordil.
Enne starti ei osanud erilist plaani välja mõelda, oli ju täispikast triatlonist alles kolm nädalat möödunud ja ei omanud suurt ettekujutust oma taastumisest. Kogemused on näidanud, et sellistest pikkadest võistlustest täielik taastumine võtab umbes 1 kuu aega. Seega otsustasin alustada rahulikult, istutada ennast mugavasse temposse millega jooksmine pingevaba tundub ja siis jälgida enesetunnet ja käituda vastavalt.
Start antud ja esimesed paar kilomeetrit võtsid aega soojaks saamisega ja oludega kohanemisega, üleneljatunnimeestel ju ei ole erilist mõtet ennast enne maratonistarti soojaks teha (paluks nüüd mitte keegi lugejatest seda eeskujuks võtta vaid käituda ikka nii nagu asju päriselt tegema peab) Peale mootori korralikku käimasaamist kujunes välja, et mugav pingevaba tempo oli kuskil 5.40 ja 5.50 vahel. Seda ma siis ka hoidsin. Niimoodi ma siis ühtlaselt ilma väsimust tundmata liikusin kuni kaheksateistkümnendal kilomeetril alganud Vabaõhumuuseumini kus oli tänu öösel sadanud vihmale kruusateed porimülgasteks trambitud ja seetõttu muutunud sammurütm tekitas väikese kanguse jalgades. Õnneks juba kiiresti peale uuesti asfaldile naasmist see kadus. Tempo püsis ühtlane kuigi selle hoidmiseks oli natuke rohkem vaeva vaja näha. Aga väsimust veel tunda ei olnud. Nii ma siis jätkasin nagu kellavärk samas tempos, kolmkümmend kilomeetrit sai täis ja endiselt oli liikumine lihtne ja mugav. Kolmekümne teisel kilomeetril olid kaasaelajad teinud rauapoe ergutuspunkti kus meenutati, et tavaliselt peaks umbes sealkandis haamri saama, aga õnneks oli minul ta endiselt täiesti saamata. Hakkas juba tunduma, et kas tõesti veab niimoodi lõpuni välja? Aga kolmekümne viiendal kilomeetril saabuski see kardetud haamer. Tempo kohe väga järsult ei langenud, aga iga sammuga muutus edasiliikumine järjest raskemaks. Kuna tegelikult ju mingeid ajalisi eesmärke ei olnud ja igasugused rekordid olid püüdmatus kauguses, siis ausaltöelda päris silmi peast välja ei pingutanud kah. Mugavusportlaste värk. (mugavussportlane on rahvasportlane kes ilma tõsise vajaduseta pulssi väga üles ei aja) Kokkuvõttes aeg 4:18:18, mis tegelikult kõige hullem ei olegi, senisest kolmenkümne kahest joostud maratonist on kiiremini sellest ainult kuus tükki lõppenud.
Pikka puhkust ei võta - järgmine võistlus juba järgmine nädalavahetusel Saaremaal Ultima Thule maratonil.

pühapäev, 20. august 2017

Triathlon Estonia 2017

Kui ma aasta tagasi oma esimeseks täispikaks triatloniks valmistusin, siis võtsin ma seda väga tõsiselt - alates aprilli algusest tegin kõvasti trenni. Kolm päeva nädalas isegi kaks trenni päevas. Ultrajooksud panin ootele, et mitte ettevalmistumist häirida. Tegin ta küll siis läbi, aga korraliku aja saamist segas tookord mu võistluseks haigeks jääda otsustanud selg.
See aasta ma asja enam nii tõsiselt ei võtnud ja tegin trenni vastavalt võimalustele ja meeleoludele. Seega võistluspäeva hommikul olin stardis küll terve seljaga, aga kordades kehvemini ettevalmistununa.
Minu hooldustiimi pealik Kerstin tuli kaasa abiliseks ja erinevalt talvisest Endurance 24 ultrajooksust oli tal seekord ka tiimiliige - isa tuli talle autojuhiks.
Kohale jõudnuna läks ettevalmistumine stardiks rahulikult ja pingevabalt






UJUMINE
Ujumine oli asi, mida ma vist kõige rohkem enne starti pelgasin. Augustis olin ujumistrenni jõudnud ainult korra. Nüüd järgneb mu postitustele tavapärane hala teemal kuidas ma ei oska ikka üldse ujuda, sest olen liiga vähe trenni teinud, tehnika on jube jne. Tegelikult ei ole aga siin vinguda midagi, ise olen selles süüdi.
Igatahes oli kell kaheksa hommikul Tammemäe karjääris start, kus tuli ujuda kaks ringi ümber keskel asuva saare. Esimese ringi ajal hakkas sadama vihma, mis muutis nähtavuse natuke kehvaks, aga kuna see aasta oli hangitud uued suuremad poid ja pealegi olin see hetk sirgel mis läks paralleelselt kaldaga, ei olnud see suureks probleemiks. Aga jummel küll kui aeglane ma olin - minust tagapool oli veel ainult kaks ujujat - ja sündmustest etterutates peab ütlema, et kahjuks see nii jäigi. Kuna ujudes on aega pikalt laialt mõelda erinevatel teemadel, siis juurdlesin pikalt - kas see, et ma praktiliselt viimane olen, on kuidagi piinlik või mitte.
Teise ringi keskel hakkasid vaikselt valu tegema ujumisprillid, mis olid liiga pingul umber - olin enne võistlust hankinud uued prillid ja trenni nendega ainult korra teinud. Kuna see trenn ei olnud kaugeltki nii pikk, siis selle käigus see problem ennast ka ei ilmutanud. Ei tahtnud kuhugi kaldale prille sättima minna ja selletõttu muutus valu järjest suuremaks, kuni üks hetk valutas sellest kogu pea - aga vähemalt viis see mõtted nõmedalt pikast ja aeglasest ujumisest eemale.



Veest sain välja ajaga - 1:44:08, mis on eelmisest aastast peaaegu 7 minutit kehvem... Täiesti loogiline tulemus


T1
Esimese asjana võtsin peast piinasid valmistanud prillid - see oli hea tunne! Edasi sujus kõik ilusasti - võiks arvata, et aeglane ujumine ja viimaste seas olemine tekitab mingisuguse sportliku viha oma kohta parandama hakata, aga mul kahjuks sellist asja eriti olemas ei ole. Aeg 4:35, mis on eelmisest aastast 1 sekund aeglasem



RATAS
Rattasõidu algus viis mööda Tallinna ringteed kõigepealt Kanamale ja siis tuli teha 8 ringi Kanama viadukti ja Harutee vahel. Teekond Kanamale läks taganttuules nagu lennates. Esimese viie kilomeetri keskmine kiirus tuli minu jaoks ulmelised 34 km/h. Kui ringitamisega pihta hakkasin, siis esimene pool, ehk 4 ringi läks sündmustevabalt. Tuult küll oli, aga see puhus küljepealt ja mind väga ei häirinud. Hoidsin head ühtlast tempot. Kui pool maad sõidetud, siis keskmine kiirus umbes 32 km/h ja ma hakkasin juba vaikselt peas arvutama võimalikke meeldivalt häid rattaetapi aegu. Siis aga pandi neile plaanidele esimene litakas, kui viienda ringi alguses läks katki tagumine kumm. Vahetasin selle siva ära ja lootsin juba kiiresti minema saada, aga kus sa sellega! CO2 ballooniga kummi täis lasta üritades lendas ballooni otsik ribadeks ja mul puudus igasugune võimalus vahetatud kumm täis saada. Hakka või puhuma... Nii ma siis seisin seal tee ääres õnnetu näoga tükk aega, kuni pidas kinni rajakohtuniku või tehnilise abi (täpselt ei saanudki aru kes ta oli) auto, kellel aga kahjuks ei olnud pumpa kaasas. Sõitis tooma. Natuke aja pärast aga jäi seisma üks lätlane, kes lahkelt oma pumba mulle andis. Kokku kaotasin selle seisakuga ca 30 minutit. Edasi sõites selgus, et vahepeal oli ka tuul suunda muutnud ja puhus nüüd Harutee poole sõites otse vastu. Ja lisaks hakkas ka vihma sadama. Õnneks aga oli see soe suvine vihm ja tuule käes märjana külm ei hakanud. Niimoodi vihmas ja tuules sai sõidetud kuues ja seitsmes ring - iga kord 10 km vastutuult oli üks vastikult vaevaline rühkimine, siis aga taganttuulega tagasi tuli ainult purjed lahti päästa ja sai 10 km täitsa pooltasuta sõitu. Kui eelviimane seitsmes ring hakkas läbi saama, tundsin kuidas ratas natuke ujuma hakkas. Jälle tühi kumm! Seekord esimene. Kuna mul pumpa enam ei olnud (lätlase pumba jaoks ei olnud mul kinnitust ja jätsin ta värskenduspunktis autosse) ja kumm päris tühjaks kohe ei läinud, siis lootsin, et äkki peab 10 km värskendupunktini ja sealasuva pumbani vastu. Tühi lootus. Kanama viaduktile jõudes oli ta nii tühi, et tuli ratta pealt maha ronida. Ja siis selgus, et ka tagumine kumm on katki! Minul aga oli ainult üks varukumm ja null pumpa. Esimene reaktsioon oli: "minge pekki, aitab, jätan pooleli!" Õnneks oli seal liiklusreguleerija, kellel oli olemas korraldaja telefoninumber. Saigi siis mu õnnetus teavitatud ja üsna kiiresti oli ka tehniline abi (või rajakohtunik, endiselt ei tea) koos varukummi ja pumbaga kohal. Selle peatuse jaoks kulus 19 minutit. Kuna eelmine aasta ei pidanud ma kordagi kummi vahetama, siis tõenäoliselt olin sellega mingisuguse karmavõla tekitanud. Viimane ring enam midagi märkimisväärset ei juhtunud ja rattaetapi lõppu Keilasse jõudsin ajaga 6:57:31, mis on eelnevast aastast 34 minutit kehvem. Kui aga arvata ajast maha kaks pikka seisakut, siis ilma nendeta oleksin olnud eelmisest aastast 15 minutit parem.
T2
Erinevalt eelmisest korrast, kus ma tänu seljavaevustele ei saanud peale ratast selga kuidagi sirgeks, siis seekord selliseid probleeme ei olnud, oli vaid vaja telgis vahetada rattakingad tossude vastu, määrida Bephanteniga strateegilised kohad ja olingi valmis jooksma. Aeg 3:14 oli eelmisest aastast üle minuti parem.
JOOKS
Kui mullu oli suured raskused oma valusa ja kange keha käimasaamisega, siis see aasta selliseid probleeme ei olnud. Väga mõnusalt värsked jalad olid. Rattasõidu lõpupoole oli sadulas istumine juba korralikult ära tüüdanud ja ma tõsiselt nautisin esimesi jooksukilomeetreid. Kui aga märkasin, et kilomeetritempo on 5:10-5:20, siis oli selge, et see ei ole jätkusuutlik. Millegipärast oli väga raske sundida ennast aeglasemalt liikuma, lõpuks siis suutsin tempo kuhugi 5:40 peale stabiliseerida. Esimesed kaks ringi läksidki väga mõnusa kerge sammuga.


Kui ca kolmandik maratonist joostud oli, hakkas kiirus vaikselt raugema ja edasiliikumiseks pidi järjest rohkem pingutama. Kui ikka ei ole vastupidavust treeninud, ega teda siis ei ole kah. Mingi hetk osutus ka eelmisel aastal hästi toiminud toitumisprogramm liiga tihedaks ja kõht läks väga punni ja hakkas natuke valutama. Tõmbasin siis kogust natuke vähemaks ja hakkasin geele poolekaupa tarbima. Kuna toss oli täiesti väljas siis tegin jooksu/kõnni segu, kus kõnniosa pikkus varieerus vastavalt väsimuse astmele. Viimaseks ringiks tuli ka Kerstin seltsi ja tänu sellele möödus see väga kiiresti. Maratoniaeg 4:56:55 mis on eelmisest aastast 12 minutit parem. Jooks on ka ainuke kolmest alast, millega võib rahule jääda.
Kokkuvõttes aeg 13:46:25. Kui nüüd hakata oleksitega pihta, siis kui maha arvestada kummivahetustele kulunud 49 minutit, siis oleksin ka täitnud oma eesmärgi saada lõpuaeg uude tundi.


Järgmiseks aastaks on välja kuulutatud Ironman Tallinn ja tundub nii, et selle stardist leiab ka minu. Ja seekord juba loodetavasti paremini valmistunununa.

esmaspäev, 31. juuli 2017

Teraskoll 2017

Kuna enamus spordihuvilisi pole tõenäoliselt Teraskolli triatlonist midagi kuulnudki ja vaevalt et isegi kõik 7 mu blogi püsilugejat eelmise aasta Teraskolli kokkuvõtet mäletavad (selle postituse lõpupoole ta on: http://raudmehekssaamine.blogspot.de/2016/08/4-nadalat-stardini.html) siis meeldetuletuseks/tutvustuseks niipalju, et Teraskoll on üks Eesti vanimaid triatlone, mida on korraldatud juba alates aastast 2000. Osavõtjateks sõbrad ja sõprade sõbrad. Algusaastatel oli ujumine Harku järves aga alates 2005 aastast kolisime Tallinnast ära ja sealt alates on ujumine Tänavjärves. Osavõtjate arv on läbi aegade kõikunud 4 ja 15 vahel. See aasta oli oma tulekust teada andnud 11 osalejat, aga nädal aega enne starti hakkas pihta ikaldus ja lõpuks kohale jõudis ainult 6 triatleeti.
Eelmisel kahel aastal olin poolkogemata lõpuks esimeseks jäänud, aga kuna eelmine aasta oli võit üsna napp ja see aasta osaletud triatlonid näitasid, et olen eelmisest aastast umbes paar minutit aeglasem, siis suurt lootust esikohta kaitsta ei olnud. ...aga võitluseta alla anda ei olnud kah plaanis.
UJUMINE
Ujumise pikkuseks on Teraskollil ca 350 meetrit. Stardist panin kiiresti minema, aga peale paarikümmet meetrit selgus, et suviläbi kalipsoga ujumist on mu niigi olematu ujumistehnika täiesti ära lõhkunud ja krooliujumine oleks nagu täiesti meelest läinud. Seega jätkasin graatsiliselt konna ujudes. Paar korda üritasin küll uuesti kroolile üle minna, aga mida ei oska, seda ei oska. Tõenäoliselt rahulikumas tempos oleks paremini õnnestunud, aga kiiresti konnatades liigun ma siiski kiiremini kui rahulikult kroolides. Peamine konkurent esikohale oli üllatuseks talvega oma ujumisoskust kõvasti lihvinud. Eelmine aasta lõpetas ta ujumise kuuendana ja tänu sellele sain rattale minnes mõningase edumaa mida ma tookord suutsin ka hoida. Tänavu aga lõpetas ta ujumise esimesena ja see hetk matsin ma peas esikohaplaanid maha. Veest välja sain kolmandana.




RATAS
Tehes üsna kiire vahetuse, sain rattaga teisena minema ja ka esikoht ei olnud üldse kaugel.


Üllatuseks liikus selle omanik üsna tagasihoidliku kiirusega. Teades, et suure tõenäosusega jooksus ei ole minust suurt vastast ja rattaga tundus konkurent minust aeglasemalt liikuvat, siis otsustasin proovida võimalikult suure vahe sisse teha. Niimoodi siis vajutasingi kogu jõuga pedaalidele ja juba natukese aja pärast sain mööda ja hakkasin vaikselt ka edumaad kasvatama. Rattarada läks enamuses mööda väikest kruusateed mis oli pehme ja kohati ka korralikult treppis. Sellisel teel kõigest jõust pedaalimine jätab tahes tahtma oma jälje. Väga oluline on õige trajektoori valik: nagu pehmemale või rohkem treppis kohale satud, võtab see hoo kinni ja uuesti kiiruse üles saamine on raske. Raskematel kohtadel tõusin kõvemaks pressimiseks isegi sadulas püsti. Niimoodi hakkasidki jalad üsna rohkem tühjaks saama ja selle tulemusega ka jälitaja järjest lähenema. Asjade loomuliku käiguna jõudiski ta kilomeeter enne lõppu järgi ja läks mööda. Kuna ma ei soovinud võitu niisama lihtsalt kinkida, siis leidsin siiski veel mingisuguse väikese lisakäigu ja püsisin visalt kannul. Rattaetapi lõpetasimegi täpselt kõrvuti. Selle silmad punnis ja igemed paljad pingutuse tulemusena suutsin sõita välja ka oma parima Teraskolli rattaaja.
JOOKS
Jällegi suutsin teha kiire vahetusala ja sain paar meetrit eespool minema. Konkurendi jalad liikusid aga kahjuks hoopis kiiremini kui minu omad ja üsna kohe mööduti minust nagu s*******t kassist.

Pingutasin küll niipalju kui suutsin ja neljakilomeetrise raja esimesel kilomeetril vahe väga suureks ei läinud. Püsis siiski imeõhuke lootus, et vastane on kiire stardiga ennast liigselt kurnanud, aga lootuseks see ainult jäi. Vahe hakkas vaikselt suurenema ja kilomeeter enne lõppu oli see juba nii suur, et lootus kadus. Kuna seljataga ei olnud nägemisulatuses kedagi, siis lasin tempo natuke alla ja jooksin rahulikuma sammuga lõpuni.


Ainukeseks lohutuseks jäi see, et minu eelmise aasta aeg 59:59 on läbi ajaloo ainuke kord kui Teraskoll on alla tunni lõpetatud - asi seegi.
Sellega sai siis tehtud minu spordiaasta ainuke võistlus, kus ma esimeste kohtade konkurentsis kaasa rääkida suudan. Edasi jätkub tavapärane tagaotsas pusimine :)

esmaspäev, 17. juuli 2017

Kõrvemaa triatlon

Ega tegelikult palju seekordsest Kõrvemaa triatlonist kirjutada ei olegi - midagi erilist nagu ei juhtunudki. Ujusin, siis sõitsin rattaga ja siis jooksin - rutiinne värk. Kõik sujus nagu õlitatult, ei mingit draamat. Ainuke tähelepanuväärsem asi oli see, et olin tõusnud kolmandast stardigrupist teise.
Kuna tegemist on ikkagi rahvatriatloniga, siis võrreldes nädalataguse Tartu Mill Triatloniga oli ka mu koht tunduvalt parem. Ujumise aeg 7:58 andis 157. koha (348 osalejat), rattasõidu aeg 55:41, 125 koha ja jooksu 18:55, 117 koha. Kokkuvõttes tuli aeg 1:26:50, mis on võrreldes aastataguse võistlusega kaks minutit kehvem aga koht seevastu 12 võrra parem - 117. Kas siis oli kiiremaid triatleete vähem kohal, või käib tase üldiselt alla või midagi muud. Ja sellega siis minu läbi aegade lühim võistlusraport lõppebki...
















pühapäev, 9. juuli 2017

Tartu Mill Triatlon


Viimane postitus oli Laulasmaa Ultrast ja vahepealne aeg on treeningute poolest olnud natuke viletsavõitu. Juba pikemalt vaevanud kannavigastus ei taha taanduda. Seetõttu olen jooksmas käinud väga minimaalselt. Rattaga sõitmist on seganud vihmane ja külm suvi ja ega sellise ilmaga väga ujuma kah ei kisu …ja basseini ei taha üldsegi. Nagu näete on mul suur hunnik vabandusi olemas.
Kuna osalesin Tartu Mill Triatloni olümpiadistantsil ka eelmine aasta, oli see koht kus saab selge ülevaate oma füüsilisest võimekusest.
Stardieelselt kippus olukord natuke närviliseks minema, kuna jõudsin Tartusse pool tundi plaanitust hiljem, siis ei leidnud kuidagi parkimiskohta ja siis avastasin, et remondi tõttu ei saa kaarsillast üle. Lõppkokkuvõttes jõudsin küll kõik ilusasti vahetusalas valmis sätitud, aga ei meeldi mulle selline rahmeldamine...



UJUMINE
Kuna osavõtjaid oli palju – eelmisest aastast lausa 95 rohkem – kokku 333 startijat, siis oli see aasta nn „rolling start“ ja igaühel läks aeg käima individuaalselt stardijoont ületades. Seetõttu oli ujumise alguses tavapärasest vähem madinat ja olelusvõitlust. Mõned müksud sai siiski vastu võetud ja ka teistele jagatud. Ujumise alguses selgus kohe, et mingit imet ei ole sündinud ja kiiresti ujuda ma endiselt ei oska. Sügisel sai küll otsustatud, et selle talve pühendan kiirustreeningutele, aga sinna basseini on nii ebameeldiv minna… Siiski said mu piinad lõpuks läbi ajaga 00:28:32. Eelmisest aastast 4 minutit aeglasemalt, mis on ka täiesti loogiline, sest eelmine aasta olin selleks hetkeks kokku trennis ujunud 74 km ja see aasta ainult hädised 20 km. Ujumise lõpuks olin siis võistlejaterivis seal, kus sellise ajaga olema peabki, viimaste seas 304. kohal.

T1

Kõik sujus nagu lepase reega





RATAS

Vahetusalast ratas käekõrval väljasaanuna oli miskipärast natuke kohmitsemist, et rattakingad pedaalide külge lukustada, aga kui see kombes, siis panin kohe tempo peale. Tartust välja jõudnuna oli natuke ka vastutuult, aga õnneks üsna minimaalselt. Päris igemeid paljaks ei pingutanud, hoidsin vändates jalgades ühtlast mõõdukalt tugevat pinget. Kuna ma ujumise olin lõpetanud viimaste seas, siis hakkasin vaikselt ennast ettepoole kergitama. Mõlemal ringil oli ka üks üsna korralik tõus – tuurdefraansi meestel ei läheks selle peale tõenäoliselt kiirus väga palju alla, aga pehmema jalaga lauskmaamehel oli ülessaamiseks vaja käigud vahetada kõige kergema peale ja tegelikult oleks soovinud veel mõned käigud lisaks saada.



Rattasõidu lõpetasin ajaga 1:18:47, mis on eelmisest aastast 2 minutit aeglasem. Asetust olin parandanud 15 võrra ja olin 289. kohal.

 
T2

Vahetusalasse jõudes tekitas hetkelise ärevuse see, et olin peatudes unustanud jala pedaali küljest lukust lahti võtta ja oleks peaaegu külili käinud, aga viimasel hetkel suutsin siiski jala kätte saada.

JOOKS

Kuna 10 km ei ole mingi teabkuipikk maa, siis otsustasin, et mingit strateegiat ei tee ja tulistan kohe täie vingaaliga minema. Seetõttu tuli esimene kilomeeter minusuguse teo kohta ulmeliselt kiire 4:38 ajaga. Selgasid tuli järjest vastu ja tunne oli, et olen üleütlemata kiire, kuni minust möödusid nagu postist paar esimeste kohtade pärast võitlevat juba teisel ringil olevat võistlejat ja näitasid sellega ilusasti mu koha kätte. Kilomeetriajad hakkasid vaikselt kasvama, aga mingit järsku kukkumist ei tulnud.

Järgnev pilt on tähendusrikas sellepärast, et ma ei mäleta, et ma oleks endast näinud ühtegi jooksufotot, kus ma jookseks nii kiiresti, et mõlemad jalad on korraga maast lahti J


Viimastel kilomeetritel lisas põnevust võitlus ühe lätlasega, kellega me kordamööda üksteisest mööda jooksime, kuni ca 600-700 meetrit enne finišit jalakäiate sillale tõusval tõusul tegin otsustava rünnaku ja eest ära läksin. Jooksuaeg 00:50:05, mis on eelmisest aastast 3 minutit aeglasem. Kohta parandasin veel 20 võrra ja lõpetasin 269. kohaga.


Kokkuvõttes aeg 2:41:20. Eelmise aastaga võrdluses 10 minutit aeglasem, aga see on arvestades olulisemalt väiksemat treeningmahtu ka loogiline. Ausaltöelda olin valmis hullemaks, niiet kokkuvõttes jäin rahule.
…ja tänud perele, et tulid kaasa elama, väga tore oli neid võistluse jooksul erinevates kohtades rajal näha-kuulda.
Edasi plaanin järgneva kuu jooksul oluliselt tõsta treeningmahtusid, et augusti lõpuks täispikaks triatloniks natuke paremini valmis olla. Järgmine võistlus tuleb tõenäoliselt juba nädala pärast Kõrvemaa triatlonil.



teisipäev, 13. juuni 2017

Laulasmaa Ultra 2017


Eelmises postituses kirjutasin neljast suuremast võistlusest mis mul plaanis on. Laulasmaa Ultra oli neist esimene ja selle taha võib nüüd linnukese teha – tehtud. Lõpptulemus kahjuks küll ei olnud kaugeltki selline, nagu olin lootnud/oodanud…

Hommik enne starti oli väga tšill. Kuna kogu pere koos naabritüdrukuga tuli kaasa vabatahtlikeks, siis saabusime kohale juba kaks tundi enne algust, et sättida üles telgid ja muu vajalik. Minu panus tänu eesootavale pikale sportimisele oli küll mõnevõrra väiksem kui teistel. Kui kell kümme start anti, asutasin ennast väga rahulikult viimaste seas minema. Esimene kilomeeter tegelesin põhiliselt küsimusega, et kas ma üldse joosta saan. Nimelt oli mul kaks päeva enne täiesti lambist külg haigeks jäänud. Stardiks oli valu küll praktiliselt üle läinud, aga jooksu alguses siiski midagi tunda oli. Paari tunniga aga kadus valu täiesti ära. Umbes kolmanda kilomeetri paiku tekitas hetkelise ärevuse puujuurika otsas koperdamine kus ma natuke vasaku jala hüppeliigest natuke nikastasin, aga õnneks ei tekkinud ka sellest midagi püsivat. Esimene ring mööduski rahulikult tiksudes ja kaasjooksjatega sotsialiseerudes. Teisel ringil hakkas vaikselt mõjuma palavus. Ei tea küll palju sooja oli, aga üle 20 kraadi kindlasti. See aga on minule juba liiast. Proovisin küll tihedalt vett pähe valada jahutamiseks, aga sellest hoolimata tundsin kuidas energiat lurinal välja imetakse. Tõenäoliselt tänu üsna massiivsele higistamisele hakkasid teise ringi lõpupoole krambihoiatused tulema ja parema jala säär tõmbas kõvaks ja valulikuks. Olin küll usinalt soola söönud, aga vist ikkagi mitte piisavalt. Kahe ringi vahel palusin Evelinil seda masseerida ja natuke tundus sellest ka abi olevat. Edasi muutus asjade loogilise käiguna liikumine aeglasemaks ja kõndimispausid pikemaks. Hakkasid tekkima villid varvastele. Eelmisel ultral ei tulnud samade tossudega ühtegi ville, tõenäoliselt paisusid jalad tänu kuumusele rohkem ja tulevikus oleks vaja natuke suuremaid tosse. Kui kaks maratoni ehk 84,4 km seljataha olid jäänud, tegin tiba pikema pausi, et vahetada sokke, panna natuke rohkem riideid selga ja kaasa võtta pealambi, sest hakkas vaikselt pimedaks minema. Viienda ringi esimene kilomeeter läks käies, et istumisest kangeks tõmbunud jalad jälle käima saada ja siis hakkasin jälle jooksma. Enesetunne oli täitsa okidoki ja seetõttu ei osanud absoluutselt oodata seda, et seitsmenda kilomeetri paiku virutati haamriga äkitselt pähe niimoodi, et ei jaksanud isegi käia enam. Kuidagi tuikusin edasi, kuni jõudsin pikale Türisalu pangale tõusvale tõusule, kus äkitselt poolepeal otsustas kõik tarbitud söök/jook mu kehast lahkuda sama teed kaudu nagu ta sisenes. Kui see tegu lõpetatud läks olemine veel nõrgemaks, aga õnneks oli järgmine joogipunkt praktiliselt sealsamas, niiet sinna jõudnuna olin peas jõudnud selgele otsusele, et sellega mu võistlus on lõppenud. Võimalik, et oleks peale pausi sellest taastunud ja suutnud jätkata, aga kuna algamas on triatlonihooaeg oleks see suure tõenäosusega taastumisajale nii mõnegi nädala juurde virutanud ja ega ausalt öeldes ei ole sellist saavutusvajadust kah, et peaks sellises seisundis jätkama.

 

Mis siis sellest kogemusest on õppida Transgrancanariaks? Eelkõige seda, et nii pikkade ultrate jaoks mis toimuvad rasketes tingimustes on vaja kordades rohkem trenni teha. Ja treeningud peavad sisaldama palju rohkem pikkasid jooksusid vastupidavuse arendamiseks. Praegu jäi see siiski natuke väheks.  Nii nagu augusti lõpus triatlonisesoon läbi saab, jääb mul 6 kuud, et ennast korralikult üles pumbata. Ja lisamotivatsiooni sain ka Märtenilt, kes lubas peale seda kui ma Transgrancanaria läbin, iga kord mind kohates sügava kummarduse teha. Puhtalt selle vaatepildi pärast olen valmis veebruari lõpus Kanaaridel kas või roomama finišisse. Märten: võid hakata kummardamislihaseid treenima juba :)

teisipäev, 30. mai 2017

Plaanid


Kuna võistlusplaanid järgmise aasta veebruari lõpuni on paigas ja ka registreerimised enamuses tehtud, siis peab asjade kivisse kirjutamiseks selle ka avalikuks tegema. Motivatsioonipuuduse probleemi küll siiamaani ei ole esinenud, aga säärane avalik väljahõikamine põletab ka viimased sillad ära.

Minu järgmine suurem ettevõtmine saab aset leidma juba vähem kui kahe nädala pärast 10.-11. juuni kui Laulasmaa kandis Eesti ilusaimal rajal toimub Laulasmaa Ultra. Seal saab siis 21km pikal rajal 32 tunni vältel läbida niipalju ringe, kui jaksu/soovi on.http://www.estonian-ultrarunners.com/sites/default/files/yrituse_info/LU_est.png

Sellel võistlusel osalen juba neljandat korda ja siiamaani on jäänud parimaks tulemuseks 126km. Seekordseks eesmärgiks ei ole seadnud mingit kilometraažilist tulemust, vaid sooviks olla rajal võimalikult kaua. Kuna järgmise aasta veebruaris on mind ootamas võistlus, kus ma olen rajal tõenäoliselt peaaegu 30 tundi ja mul puudub kogemus üle 24 tunni kestvast pingutusest, siis Laulasmaa Ultra on viimane võimalus selline kogemus endale hankida. Seetõttu on plaan alustada vääääga rahulikult ja üritada leida endale aeglane aga ühtlane flow, mis loodetavasti lubaks pikalt rajal tiksuda. Füüsiliselt ja vaimselt olen selleks igatahes valmis. Ja kui nii pikalt rajal olla, siis peaks tahes tahtmata ka kilomeetreid piisavalt kogunema.

Kui Laulasmaa Ultra haavad lakutud, siis lülitan ennast ümber ja hakkan vahelduseks ajutiselt jälle triatleediks. Peamine eesmärk saab siis olema augustis koduradadel toimuv Triathlon Estonia täispikk distants.


Eelmine aasta läbisin samal võistlusel oma esimese täispika triatloni ajaga 13:18:50. Kuna see sai tehtud valutava seljaga, siis see aasta prooviks siis natukesekene kiiremini ennast liigutada ja äkki saaks kaheteistkümnega algava lõpuaja kätte. Kuigi ega see eelmisest aastast kiirem aeg väga enesestmõistetav ei ole, kuna eelmine aasta hakkas tõsine triatlonitrenn pihta juba aasta algusest ja kilomeetreid oli 2016 mai lõpuks kogunenud ratta peal 1465 ja ujudes 62. Kuna see aasta on trenni vähem tehtud ja ka see on keskendunud suuremas osas jooksmisele, siis vastavad numbrid on ainult 378 ja 14. Et aga te ei arvaks, et ma ainult ludritanud olen ja midagi teinud ei ole, siis jooksukilomeetrite suhe on parem - 2016 mai lõpuks oli 557km ja see aasta on 864km. Peale Laulasmaa Ultra lõppu tulebki põhiline keskendumine rattasõidule, kuna seal on võita ja samas ka kaotada kõige rohkem.

Edasi muundun uuesti ultrajooksjaks ja hakkab pihta tõsine jalgadele mäejooksulihaste kasvatamise protsess. Enne veebruarikuist põhiüritust käin tõenäoliselt ka Lõuna-Eesti kõrgmägedes toimuval Haanja Ultra100 sajakilomeetrisel ultrajooksul.

 Pildiotsingu haanja ultra100 tulemus

Sinna minekuks on kaks põhjust – esiteks see, et olen sellest juba neli aastat järjest osa võtnud ja mingid traditsioonid peavad ikka püsima ja teiseks on see Eestisugusel lamemaal parim võimalus mäejooksukogemusi koguda. Ivar, kui sa seda loed: Rohkem tõusumeetreid! J

Ja siis ta tulebki – TRANSGRANCANARIA.


Võistluse kodulehel on öeldud, et Transgrancanaria on the mother of all races! Muidugi mingil määral on seal Hispaanialikku suurustlemist, aga ega nad tõest väga kaugel ei ole – 126 kilomeetrit, mille jooksul koguneb tõusumeetreid erinevatel andmetel 7500-8000m. Samapalju siis ka langevaid meetreid, kuna trass algab Gran Canaria pealinna Las Palmase rannast ja kulgeb sinka-vonka üle saare Maspalomasesse mereranda. Siin on pilte 2017 aasta võistlusest kus on näha, millisel mastikul jooks kulgeb: https://iancorless.org/2017/02/26/transgrancanaria-2017-race-summary-and-images/

Raja profiil on selline:

Transgrancanaria 2018 v2

…ja kaardi peal näeb rada välja selline:


Kohe kindlasti on tegemist vaksajagu raskema asjaga kui mu senised väljakutsed. Tegelikult on see võistlus on mul plaanis olnud juba aastaid, aga siiamaani olen iga aasta ikkagi põnnama löönud. Minu teada on eestlastest seal osalenud ainult Rait Ratassepp ja ka tema katkestas eelmine aasta. Ka enne 2018 aasta võistlusele registreerumist olin tükk aega kahevahel, aga otsustasin jänestamise lõpetada ja minna ära proovida. Kuna mägedes jooksmiseks vajalikud lihased on lauskmaameestel üsna närbud, siis ettevalmistusega hakkasin pihta kohe kui lumi ära sulas. Olen üritanud korra nädalas mööda Mustamäe ja Nõmme vahelist nõlva joosta üles-alla Trummist Rahumäe kalmistuni ja tagasi. Hetkel rohkem kui korra nädalas ja pikemalt korraga ei julge, kuna selline tegevus on veel jalgadele üsna võõras ja peale igat korda läheb päev-kaks, et jalad taastuksid. Aga sügiseks loodan saada jalad mäejooksuga lähemalt tuttavaks ja siis saab juba tõsisemalt paugutada.

 Tõenäoliselt mahuvad nende nelja suurema võistluse vahele ka mõned maratonid ja suvel lühemad triatlonid, aga mis ja kus, seda näeb jooksvalt.