Eelmine aasta korraldasin koos Ivariga Eesti esimese backyard ultra "Heavy Metal Ultra" Kuigi algselt oli selle käimalükkavaks ideeks luua võimalus endal seda formaati joosta, siis seoses asja liiga suureks kasvamisega ei olnud seda võimalust. Eelmine aasta tuli küll mitu pakkumist mulle võistluspäeval "keha" teha, et saaksin ise joosta, aga ei raatsi... Kui oled terve aasta teinud tööd asja õnnestumiseks, siis oleks liiga kahju jääda ilma neist emotsioonidest mida raja kõrvalt saab. Seetõttu saigi selleaastasesse võistlusgraafikusse paigutatud "Nuuksio Backyard Ultra".
Enamikel ultrajooksudel on mul mugavussportlasena eesmärgiks ainult asja läbitöllerdamine, aga seekord olin võtnud endale sihiks teoks teha pikaajaline unistus 24h jooksul 100 miili läbimine. Backyard ultra pakub selleks hea võimaluse kuna ringipikkus 6,7 km ongi selline sätitud, et ööpäevaga 100 miili täitub.
Kuna võistlusteks valmistumine on soovituslik läbi viia võimalikult sarnastes oludes, siis enamik eesärgistatud treeninguid viisin läbi Keila Terviseradadel maastikuratturite poolt tehtud juurikastel singlitel. Seal sai ka paika pandud ka ringide läbimise strateegia. Otsustasin asetada rõhu mitte ringivahelisele puhkamisele, vaid võimalikult säästlikule ja chillile liikumisele. NBU viiakse läbi kahel erineval rajal, päevasel ajal on kasutuses tehniline juurikaparadiis ja öösel kergem rada, millest enamik kulgeb asfaldil. Treeningutega sai paika, et kui päevarajal kulgen hästi rahulikult esimesed 4,7 km ja lõpu käin, siis jõuan ringilt ca 53 minutiga tagasi. Ööraja tempostrateegiaks toimis hästi vahemik 7 minutit jooksu ja 3 minutit kõndi.
Nädal enne võistlust käisin tööasjus Soomes ja kasutasin ära võimalust seda strateegiat kohapeal katsetada. Esimene ring päevarajal näitas ära, et 2 km kõndi on sellel rajal liiga palju, juurikad on seal võrreldes kodustega massiivsemad ja jooksutempo seetõttu aeglasem.
Ja ka kõnniosa ringi lõppu jätmine ei olnud mõistlik kuna jooksmiseks kõige raskem oli raja keskosa. Nii saigi otsustatud, et kõnniosa jätan ringi keskele keerulisemasse kohta ja vähendan seda 1,5 km pikkuseks. Ööraja läbimise strateegia jäi enamvähem samaks nagu trennis välja mõeldud, välja arvatud raja keskmine kolmandik, kus on pikad salakavalad tõusud. Seal oli mõistlik jagada jooks-kõnd niimoodi, et võtta tõusud kõndides ja laskumised joostes. Oma Polar GritX kella seadistasin nii, et korraga nägin ekraanil nii viimase kilomeetri kui kogu jooksu keskmist tempot. Kui kell igal ringil nullida, siis õigeaegselt ringi lõpetamiseks oli vaja jälgida, et kogu jooksu keskmine tempo alla 9 minuti kilomeetrile püsiks.
Jõudnud koos abiliseks tulnud Eveliniga kohale, sättisime laagri paika. Aga ou mai gaad kui palav oli. 30 kraaadi kuuma ei ole üldsegi minu tassike teed.
Õhtul kell kuus hakkas siis palagan pihta.
Esimesed kaks starti olid päevarajal ja näitasid, et kogu väljamõeldud strateegiale võis vee peale tõmmata kuna startinud 59 jooksjast tekkis kitsastel metsaradadel pikk rivi kus mööduda kellestki ei saanud ja oleks liialt energiat kulutav olnud. Jooksu/kõnni vahekorra määrasid eespoolliikujad. Kui oleks tahtnud teha planeeritud pikema kõnnipausi, siis tundus see tagapoololijate suhtes ebaviisakas, oleks ka nemad pidanud minu pärast siis kõndima. Ringiajad tulid 53 ja 54 minutit - nii nagu planeeritud.
Kolmanal ringil koliti üle öörajale. See oli ikka märgatavalt lihtsam. Esimese ööraja ringiaeg tuli 49 minutit mis andis küll eelmisest kahest rohkem puhkeaega, aga kuna vahepeal oli laagriplatsile tekkinud suur kihulasteparv, siis ei olnud seal istumine kõige mõnusam. Evelin üritas neid küll rätikuga lehvitades minema peletada, aga kasu sellest palju ei olnud. Seega otsustasin natuke veel rahulikumalt võtta ja läbida käies ka need tõusud mille tõusuks kvalifitseerimiseks on vaja geodeetilist mõõtmist.
Kõik kulges ühtlaselt ja mõnusalt. Vahepeal kuulasin muusikat, vahepeal sotsialiseerusin teistega. Hetkeliselt läks öösel pimedaks, aga juunikuu lõpule kohaselt jäi mingisugune loomulik valgus kogu ööks. Hommikul tekkis endorfiinide üledoosist suur kõikehõlmav heaolutunne. Päike tõusis, kõrvus mängis Pink Floydi "The Wall", liikumine oli hoolimata käimasolevast seitsmendast tunnist väga lihtne, loodus ümberringi oli imeilus. Kõik osakesed sobitusid kokku nagu pusletükid. Saad aru, et sa oled õiges kohas ja teed õiget asja ja naudid sellest iga hetke. Kõik selliste hetkede nimel toodud ohvrid ja loobumised saavad õigustatud.
Kokku oli öörajal vaja joosta 8 ringi, mis tegi koos kahe esimese päevaraja ringiga kümme tundi kuni sai uuesti tagasi päevarajale. Ja selle kümnetunnise proloogiga anti võistlusele nagu alles päris start.
Natuke pelgasin uuesti maastikule minemist - kaheksa tundi siledal pinnal jooksmist muudab sammu madalaks ja see teeb tossuninade lähikontaktid juurikatega keskmisest tõenäolisemaks. Õnneks aga sai piisava keskendumisega sellest hoidutud. Peaaegu... Ühe maoka panin ikka, aga õnneks oli maandumiskohal pehme sammal all.
Ringiajad muutusid päevarajal koheselt mitu minutit pikemaks ja hakkasid tulema 55-56 minutised. Aga samas oli see siiski kontrolli all. Esimesed poolteist kilomeetrit ringist oli natuke paremini joostavam, seal tuli natuke tempokamalt teha ja edasi hakkasin liikumiskiirust reguleerima kellal kuvatava keskmise tempo abil. Kui hakkas üle 8 minuti kilomeetrile minema, siis tuli natuke tempot lisama. Ringi lõpupoole kulges rada mõni aeg üle siledate kaljude ja seal sai jälle natuke lihtsama vaevaga joosta. Raja keskmises osas liikumine oli siiski väga raske. Tehniline juurikaid ja kive täis rada, mis tegi pidevalt järske pöördeid ja kulges üle ja ümber kaljude ja vahepeal läbi nendevaheliste pehmete soiste kohtade, ei andnud armu ka aeglasemal kulgemisel kuna päris ainult kõndides ei oleks õigeaegselt tagasi jõudnud. Seega tuli kogu aeg tööd teha ja iga natukenegi lihtsam lõik kohe kiirendada ja jooksusamme teha.
Kolmeteistkümnenda ringi start, mis oli kell kuus hommikul, hakkas kuumus jälle pead tõstma. Higi eritumise intensiivsus muutus uuesti koselaadseks ja edasiliikumine järjest keerulisemaks. Evelinile olin öelnud, et kui ringiajad hakkavad üle 55 minutisteks muutuma, toogu mu tool stardikaare juurde, siis saan sealsamas korra maha istuda ja ei pea asjatult telkiminemiseks energiat kulutama.
Edasi keerati iga ringiga temperatuuri peale ja olkord hakkas järjest keerulisemaks minema. Jahutasin küll iga ringi vahel end vett pähe valades, aga selle mõju kestis umbes paariks minutiks. Samas suutsin siiski tempot kontrolli all hoida. Keskmist tempot jälgides tegin täpselt nii pikki kõnnipause kui oli võimalik.
Kuueteistkümnendal ringil olin oma kaks jooksuvesti taskutes olevat joogipudelit tühjendanud juba poole ringi peal. Lõpupoole, liikudes pikalt päikese käes üle kaljude, hakkas pilt ees virvendama ja tekkisid kordinatsioonihäired. Et vältida laupkokkupõrget pea ja kalju vahel pidin korraks maha istuma. Selle tulemusena hakkas aga kesmine tempo kellal halastamatu kiirusega kukkuma. Vedasin ennast püsti ja sain aru, et lõpuni jõudmiseks pidi nüüd ennast kiiresti liigutama hakkama. Otsisin taskupõhjast üles viimased energiariismed ja spurtisin edasi nii kiiresti kui veel jaksasin, joostes ka kõik tõusud. Üle finišijoone jõudsin ajaga 58:23 ja kuna pilt hakkas kohe uuesti ees virvendama muutes toolini jõudmise keeruliseks, oli selge, et jätkamise korral oleks reanimatsioonikülastuse tõenäosus üle keskmise suurem. Suure pettumusega jäingi järgmise stardi ajal tooli istuma.
Kokku läbisin siis 16 ringi, mis tegi distantsiks 107,28 km. Kuna backyard ultra formaadis on 1 võitja ja ülejäänud katkestajad, siis mingit kohta ma ei saanud, aga 59 startijast oli enne mind katkestanud 36 osalejat. Võidu võttis 33 ringiga Juha Jumisko, kelle saavutuse teeb erilisemaks see, et 3 nädalat enne võistlust oli ta teinud 24h tõusumeetrite kogumise maailmarekordi 16000 tõusva meetriga.
Suur-suur tänu Evelinile, kes oma abilisetööd ideaalselt tegi.
1. ja 2. foto Hannes Veide FB postitusest varastatud
