Teraskoll 2017

Kuna enamus spordihuvilisi pole tõenäoliselt Teraskolli triatlonist midagi kuulnudki ja vaevalt et isegi kõik 7 mu blogi püsilugejat eelmise aasta Teraskolli kokkuvõtet mäletavad (selle postituse lõpupoole ta on: http://raudmehekssaamine.blogspot.de/2016/08/4-nadalat-stardini.html) siis meeldetuletuseks/tutvustuseks niipalju, et Teraskoll on üks Eesti vanimaid triatlone, mida on korraldatud juba alates aastast 2000. Osavõtjateks sõbrad ja sõprade sõbrad. Algusaastatel oli ujumine Harku järves aga alates 2005 aastast kolisime Tallinnast ära ja sealt alates on ujumine Tänavjärves. Osavõtjate arv on läbi aegade kõikunud 4 ja 15 vahel. See aasta oli oma tulekust teada andnud 11 osalejat, aga nädal aega enne starti hakkas pihta ikaldus ja lõpuks kohale jõudis ainult 6 triatleeti.
Eelmisel kahel aastal olin poolkogemata lõpuks esimeseks jäänud, aga kuna eelmine aasta oli võit üsna napp ja see aasta osaletud triatlonid näitasid, et olen eelmisest aastast umbes paar minutit aeglasem, siis suurt lootust esikohta kaitsta ei olnud. ...aga võitluseta alla anda ei olnud kah plaanis.
UJUMINE
Ujumise pikkuseks on Teraskollil ca 350 meetrit. Stardist panin kiiresti minema, aga peale paarikümmet meetrit selgus, et suviläbi kalipsoga ujumist on mu niigi olematu ujumistehnika täiesti ära lõhkunud ja krooliujumine oleks nagu täiesti meelest läinud. Seega jätkasin graatsiliselt konna ujudes. Paar korda üritasin küll uuesti kroolile üle minna, aga mida ei oska, seda ei oska. Tõenäoliselt rahulikumas tempos oleks paremini õnnestunud, aga kiiresti konnatades liigun ma siiski kiiremini kui rahulikult kroolides. Peamine konkurent esikohale oli üllatuseks talvega oma ujumisoskust kõvasti lihvinud. Eelmine aasta lõpetas ta ujumise kuuendana ja tänu sellele sain rattale minnes mõningase edumaa mida ma tookord suutsin ka hoida. Tänavu aga lõpetas ta ujumise esimesena ja see hetk matsin ma peas esikohaplaanid maha. Veest välja sain kolmandana.

RATAS
Tehes üsna kiire vahetuse, sain rattaga teisena minema ja ka esikoht ei olnud üldse kaugel.

Üllatuseks liikus selle omanik üsna tagasihoidliku kiirusega. Teades, et suure tõenäosusega jooksus ei ole minust suurt vastast ja rattaga tundus konkurent minust aeglasemalt liikuvat, siis otsustasin proovida võimalikult suure vahe sisse teha. Niimoodi siis vajutasingi kogu jõuga pedaalidele ja juba natukese aja pärast sain mööda ja hakkasin vaikselt ka edumaad kasvatama. Rattarada läks enamuses mööda väikest kruusateed mis oli pehme ja kohati ka korralikult treppis. Sellisel teel kõigest jõust pedaalimine jätab tahes tahtma oma jälje. Väga oluline on õige trajektoori valik: nagu pehmemale või rohkem treppis kohale satud, võtab see hoo kinni ja uuesti kiiruse üles saamine on raske. Raskematel kohtadel tõusin kõvemaks pressimiseks isegi sadulas püsti. Niimoodi hakkasidki jalad üsna rohkem tühjaks saama ja selle tulemusega ka jälitaja järjest lähenema. Asjade loomuliku käiguna jõudiski ta kilomeeter enne lõppu järgi ja läks mööda. Kuna ma ei soovinud võitu niisama lihtsalt kinkida, siis leidsin siiski veel mingisuguse väikese lisakäigu ja püsisin visalt kannul. Rattaetapi lõpetasimegi täpselt kõrvuti. Selle silmad punnis ja igemed paljad pingutuse tulemusena suutsin sõita välja ka oma parima Teraskolli rattaaja.
JOOKS
Jällegi suutsin teha kiire vahetusala ja sain paar meetrit eespool minema. Konkurendi jalad liikusid aga kahjuks hoopis kiiremini kui minu omad ja üsna kohe mööduti minust nagu s*******t kassist.

Pingutasin küll niipalju kui suutsin ja neljakilomeetrise raja esimesel kilomeetril vahe väga suureks ei läinud. Püsis siiski imeõhuke lootus, et vastane on kiire stardiga ennast liigselt kurnanud, aga lootuseks see ainult jäi. Vahe hakkas vaikselt suurenema ja kilomeeter enne lõppu oli see juba nii suur, et lootus kadus. Kuna seljataga ei olnud nägemisulatuses kedagi, siis lasin tempo natuke alla ja jooksin rahulikuma sammuga lõpuni.

Ainukeseks lohutuseks jäi see, et minu eelmise aasta aeg 59:59 on läbi ajaloo ainuke kord kui Teraskoll on alla tunni lõpetatud - asi seegi.
Sellega sai siis tehtud minu spordiaasta ainuke võistlus, kus ma esimeste kohtade konkurentsis kaasa rääkida suudan. Edasi jätkub tavapärane tagaotsas pusimine :)

Kõrvemaa triatlon

Ega tegelikult palju seekordsest Kõrvemaa triatlonist kirjutada ei olegi - midagi erilist nagu ei juhtunudki. Ujusin, siis sõitsin rattaga ja siis jooksin - rutiinne värk. Kõik sujus nagu õlitatult, ei mingit draamat. Ainuke tähelepanuväärsem asi oli see, et olin tõusnud kolmandast stardigrupist teise.

Kuna tegemist on ikkagi rahvatriatloniga, siis võrreldes nädalataguse Tartu Mill Triatloniga oli ka mu koht tunduvalt parem. Ujumise aeg 7:58 andis 157. koha (348 osalejat), rattasõidu aeg 55:41, 125 koha ja jooksu 18:55, 117 koha. Kokkuvõttes tuli aeg 1:26:50, mis on võrreldes aastataguse võistlusega kaks minutit kehvem aga koht seevastu 12 võrra parem - 117. Kas siis oli kiiremaid triatleete vähem kohal, või käib tase üldiselt alla või midagi muud. Ja sellega siis minu läbi aegade lühim võistlusraport lõppebki...

Tartu Mill Triatlon

Viimane postitus oli Laulasmaa Ultrast ja vahepealne aeg on treeningute poolest olnud natuke viletsavõitu. Juba pikemalt vaevanud kannavigastus ei taha taanduda. Seetõttu olen jooksmas käinud väga minimaalselt. Rattaga sõitmist on seganud vihmane ja külm suvi ja ega sellise ilmaga väga ujuma kah ei kisu …ja basseini ei taha üldsegi. Nagu näete on mul suur hunnik vabandusi olemas.

Kuna osalesin Tartu Mill Triatloni olümpiadistantsil ka eelmine aasta, oli see koht kus saab selge ülevaate oma füüsilisest võimekusest.

Stardieelselt kippus olukord natuke närviliseks minema, kuna jõudsin Tartusse pool tundi plaanitust hiljem, siis ei leidnud kuidagi parkimiskohta ja siis avastasin, et remondi tõttu ei saa kaarsillast üle. Lõppkokkuvõttes jõudsin küll kõik ilusasti vahetusalas valmis sätitud, aga ei meeldi mulle selline rahmeldamine...

UJUMINE

Kuna osavõtjaid oli palju – eelmisest aastast lausa 95 rohkem – kokku 333 startijat, siis oli see aasta nn „rolling start“ ja igaühel läks aeg käima individuaalselt stardijoont ületades. Seetõttu oli ujumise alguses tavapärasest vähem madinat ja olelusvõitlust. Mõned müksud sai siiski vastu võetud ja ka teistele jagatud. Ujumise alguses selgus kohe, et mingit imet ei ole sündinud ja kiiresti ujuda ma endiselt ei oska. Sügisel sai küll otsustatud, et selle talve pühendan kiirustreeningutele, aga sinna basseini on nii ebameeldiv minna… Siiski said mu piinad lõpuks läbi ajaga 00:28:32. Eelmisest aastast 4 minutit aeglasemalt, mis on ka täiesti loogiline, sest eelmine aasta olin selleks hetkeks kokku trennis ujunud 74 km ja see aasta ainult hädised 20 km. Ujumise lõpuks olin siis võistlejaterivis seal, kus sellise ajaga olema peabki, viimaste seas 304. kohal.

T1

Kõik sujus nagu lepase reega

RATAS

Vahetusalast ratas käekõrval väljasaanuna oli miskipärast natuke kohmitsemist, et rattakingad pedaalide külge lukustada, aga kui see kombes, siis panin kohe tempo peale. Tartust välja jõudnuna oli natuke ka vastutuult, aga õnneks üsna minimaalselt. Päris igemeid paljaks ei pingutanud, hoidsin vändates jalgades ühtlast mõõdukalt tugevat pinget. Kuna ma ujumise olin lõpetanud viimaste seas, siis hakkasin vaikselt ennast ettepoole kergitama. Mõlemal ringil oli ka üks üsna korralik tõus – tuurdefraansi meestel ei läheks selle peale tõenäoliselt kiirus väga palju alla, aga pehmema jalaga lauskmaamehel oli ülessaamiseks vaja käigud vahetada kõige kergema peale ja tegelikult oleks soovinud veel mõned käigud lisaks saada.

Rattasõidu lõpetasin ajaga 1:18:47, mis on eelmisest aastast 2 minutit aeglasem. Asetust olin parandanud 15 võrra ja olin 289. kohal.

 

T2

Vahetusalasse jõudes tekitas hetkelise ärevuse see, et olin peatudes unustanud jala pedaali küljest lukust lahti võtta ja oleks peaaegu külili käinud, aga viimasel hetkel suutsin siiski jala kätte saada.

JOOKS

Kuna 10 km ei ole mingi teabkuipikk maa, siis otsustasin, et mingit strateegiat ei tee ja tulistan kohe täie vingaaliga minema. Seetõttu tuli esimene kilomeeter minusuguse teo kohta ulmeliselt kiire 4:38 ajaga. Selgasid tuli järjest vastu ja tunne oli, et olen üleütlemata kiire, kuni minust möödusid nagu postist paar esimeste kohtade pärast võitlevat juba teisel ringil olevat võistlejat ja näitasid sellega ilusasti mu koha kätte. Kilomeetriajad hakkasid vaikselt kasvama, aga mingit järsku kukkumist ei tulnud.

Järgnev pilt on tähendusrikas sellepärast, et ma ei mäleta, et ma oleks endast näinud ühtegi jooksufotot, kus ma jookseks nii kiiresti, et mõlemad jalad on korraga maast lahti J

Viimastel kilomeetritel lisas põnevust võitlus ühe lätlasega, kellega me kordamööda üksteisest mööda jooksime, kuni ca 600-700 meetrit enne finišit jalakäiate sillale tõusval tõusul tegin otsustava rünnaku ja eest ära läksin. Jooksuaeg 00:50:05, mis on eelmisest aastast 3 minutit aeglasem. Kohta parandasin veel 20 võrra ja lõpetasin 269. kohaga.

Kokkuvõttes aeg 2:41:20. Eelmise aastaga võrdluses 10 minutit aeglasem, aga see on arvestades olulisemalt väiksemat treeningmahtu ka loogiline. Ausaltöelda olin valmis hullemaks, niiet kokkuvõttes jäin rahule.

…ja tänud perele, et tulid kaasa elama, väga tore oli neid võistluse jooksul erinevates kohtades rajal näha-kuulda.

Edasi plaanin järgneva kuu jooksul oluliselt tõsta treeningmahtusid, et augusti lõpuks täispikaks triatloniks natuke paremini valmis olla. Järgmine võistlus tuleb tõenäoliselt juba nädala pärast Kõrvemaa triatlonil.