Millegipärast ma
tunnen lausa haiglaslikku tõmbejõudu igasuguste jooksuürituste suhtes mille
tulemusena võib loota, et pärast selle läbimist on raske istuda, astuda ja
üldse eksisteerida. Kui keegi sellele ravi teab, siis... palun hoidke see
teadmine endale :) Sest need on ägedad asjad ja mulle selline haigus igatahes
sobib. Kontorimaraton on selliste enesepiitsutamisürituste seas täiesti eriline
kompu, kuna tavapäraselt on enda sodiksjooksmiseks vaja ikka vähemalt 100km
läbida, seal piisab ka tavalisest 42 kilomeetrisest maratonidistantsist. Ja
mida (jooksu)hull ikka muud teeb Vabariigi aastapäeval kui läheb Tartusse ja
töllerdab seal ühes kontorihoones sünnipäeva jagu ringe.
Mis siis muudab
Kontorimaratoni tavapärastest maratonidest teistsuguseks ja raskemaks? Selleks
piisab järgnevatest numbritest:
102 Ringi
510 korrust tõusu
510 korrust
laskumist
21420 trepiastet
2000 meetrit
tõusu
Ja lisaks kõigele
sellele igasugune sirgete lõikude puudmine, kõige pikem otseliikumine on umbes
20 sammu pikk. See tähendab, et kogu distantsi sa non-stop kas tõused
ülespoole, jooksed alla, pöörad kuhugi, pidurdad ja kiirendad.
Rajakirjeldus (laenatud
"Marathon100" võistluskirjeldusest):
Jooksuring algab
esimese korruse avatud aatriumist ja peale esimese koridori läbimist järgneb
tõus mööda treppe neljandale korrusele. Neljandal korrusel läbitakse risti üks
suur ruum, seejärel laskutakse korruse võrra allapoole. Kolmas korrus läbitakse poolringiga ümber
avatud aatriumi, millele lisandub väikene koridorilõik. Peale trepist alla
minekut läbitakse teine korrus samamoodi nagu hetk varem kolmas. Teiselt korruselt minnakse treppidest
keldrikorrusele, kus garaažis läbitakse kolm pikka šikaani. Järgneb tõus esimesele korrusele, paar
koridori ja juba ollaksegi tagasi stardialas asuvas teeninduspunktis.
Sellise keerutamise tulemuseks on, et kehal ei
ole ühtegi hetke kus saaks nö tirri lasta ja rahulikult kulgeda. Väga
intensiivne tegevus. Eelmise aasta 6:41:45 on mu ainuke maratoniaeg mis on üle
kuue tunni. Aegluselt järgmine maraton on tervelt 51 minutit kiirem.
Enne starti olin
üsna pessimistlik enda võimekuses see asi viisakuse piiresse jääva pingutusega
lõpetada. Nädal varem läbisin oma elu esimese Tartu suusamaratoni ...joostes.
Arvasin, et mis see 62km rahulikku maastikujooksu kõnnipausidega pika trennina
ikka ära ei ole, aga Tartu Maratoni rajaga on see jama, et suures enamuses
kulgeb ta mööda põlde ja väljasid kus mingeid teid ei ole. See tähendab, et
praeguse märja ajaga on vaja kulgeda mööda pehmeid heina- ja pokumaasid ja see
imeb jala üsna pehmeks. Järgnev nädal oma igapäevaseid pooletunniseid
jooksuotsi tehes oli jalg üsna vedel all ja nädala lõpu poole hakkas vaikselt
tunda andma mingisugune väike nigin-nagin vasaku jala hüppeliigeses.
Kuna juba kahe
nädala pärast on tulemas Põgenemine Põltsamaalt ja siis aprilli lõpus Madeira
Island Ultra Trail (Jah. Absoluutselt liiga palju võistlusi), siis olin enne
starti täiesti valmis isegi pooleli asja jätma kui selleks vajadus ilmneb.
Stardist panin
minema rahulikult. Kuna ma vahetevahel harva olen siiski suuteline ka tehtud
vigadest midagi õppima, siis tuletasin meelde eelmine aasta valesti läinud
asjasid ja üks neist oli liiga kiiresti alustamine. Seega see aasta kulgesin
rahulikus ühtlases tempos. Eelmise aasta teine viga oli see, et kuigi olin
algusest peale regulaarselt joonud, siis tänu suurest higistamisest tingitud
soolakaole ei imendunud mingist ajast enam vedelik ära ja ei kustutanud ka
janu. Selle tulemusena oli hoolimata joomisest ikka suur janu ja kõik joodu
loksus kõhus ringi. See aasta hakkasin algusest peale usinalt soola sööma.
Teeninduspunktis olnud neiud muidugi väljendasid miskipärast vastikustunnet,
kui ma seal iga natukese aja tagant banaani soola sees veeretasin ja siis seda
niimoodi sõin. Igatahes töötas see hästi, jook imendus ilusasti ära ja kustutas
ka janu.
Juba üsna varsti hakkasid alguses minematormanud kiirustajad ükshaaval selg ees vastu
tulema. Tõusin 25. kohalt vaikselt ülespoole ja lõpuks hakkas see natuke isegi hasarti tekitama. Vaatasin peale igat möödumist aatriumis seinal olevat
live edetabelit ja hakkasin järgmist ohvrit jälitama. Minek oli hea ja hasart
sees. Tõusin lõpuks juba 14. kohale, kui järgmisena olid ees 2 fantoomleedukat
kellest üks minuga samal ringil ja teine ringi võrra ees. Fantoomleedukad olid
nad seetõttu, et kuipalju ma ka ei punnitanud, ei näinud ma neid kordagi.
Täpselt samas tempos liikusid. Üsna pikalt üritasin niimoodi, kuni asjade
loogilise käiguna hakkas vurts seest otsa saama ja tempo sellega ka kukkuma.
Õnneks olin oma kihutamisega tekitanud piisava mõneringise edu tagantpoolt
tulijate ees ja võis rahulikult jala sirgemaks lasta. Mingi aja pärast küll
enesetunne paranes, aga hasart oli üle läinud ja leedukate püüdmine ei tundunud
enam üldse mingi oluline asi ja tagant kedagi ka ohustamas ei olnud. Nagu
arvata oligi, lõpp lihtne ei olnud. Üsna vaevaline töllerdamine oli.
Vähemalt
hüppeliigese jooksin korda. Kui alguses tegi see natuke liiga, siis mõni aeg
valu vaikselt süvenes kuni läks järsku
üle ja enam ei olnud lõpuni midagi tunda. Ja siiamaani kõik ok. Samamoodi olen
valusid ära jooksnud varemgi.
Mis oli kummaline
ja minu jaoks esmakordne oli see, et jalgadele küll ei saanud ühtegi villi, aga
vasakule käele sain villi, see oli käsi millega ma enamuses ajast tõmbasin
trepikäsipuust end ülespoole. Lähed jooksuvõistlusele ja tuled tagasi villis
käega... mitte jalaga.
Lõpuks aeg
6:18:28, mis on eelmisest aastast tervelt 23 minutit parem. Ja see on väga
bueno, eelmine aasta nägin selle aeglasema aja nimel ikka jupp jagu rohkem
vaeva.
Nüüd kaks nädalat
taastumist ja siis põgeneme Põltsamaalt
