Eesti Meistrivõistlused Sirgjoonejooksus

Kui nüüd vaadata blogipostiuste arhiivi, siis sirgjoonejooksu võistlus on juba kolmas jooksuvõistlus järjest mis ma olen ka ise korraldanud. Kui keegi kunagise "Kuulus ja Kummaline" saate peaks uuesti ellu ärgatatama, siis oleksin kindel kandidaat oma hobiga "kummaline" rubriigis.
Kui nüüd korraks peatuda "Eesti Meistrivõistlused Sirgjoonejooksus" saamisloo juures, siis ideest teostuseni läks ca 2 tundi. Juhtusin lugema Soome ultrajooksulehelt uudist Norras tehtud uuest sirgjoonejooksu maailmarekordist. Kui maailmarekordi tarbeks peab orienteerumine toimuma ilma GPS'i kasutamata ja hoiduma maanteedel liikumisest, siis Eesti versiooniks kaotasin need nõuded ära, muidu oleks tõenäoliselt 4-5 osalejat ainult tulnud.
Reeglid said siis lühidalt sellised, et liikuma peab sirgjoones võimalikult kaugele, maksimaalne lubatud kõrvalekalle mõlemale poole 100 meetrit. Abivahendeid kasutada ei tohi (ka veekogude ületuseks). Tulemusena läheb kirja linnulennuline vahemaa stardi ja finiši vahel.
Enda soorituseks olin planeerinud võistluse viimase päeva. Rajaplaneeringu selgroog oli Haruteelt Kernuni minev Pärnu maantee kümnekilomeetrine sirge, mida pikendasin ülespoole Tuulani ja allapoole Vigala jõeni. Veetsin päris tükk aega aerofotosid ja satelliidipilte uurides ja trassile jäävad kaks jõge ja mitu sood hakkasid järjest kahtlasemad tunduma. Otsustasin, et kutsun Eriku ka kampa, kahekesi on kindlam tunne jõgesid ja soid forsseerida. Navigeerimiseks kasutasime paralleelselt minu Polar GritX kella ja Osmandi äppi telefonist.
Start pühapäeva hommikul kell 9.

Kõigepealt natuke põldu ja siis kohe pea ees võssa. Seal sai esimese maigu suhu sellest mis ootama hakkab. Võsast läbimurdmine oli väääga aeglane. Lisaks oli kohati väga soine ja jalad said märjaks praktiliselt kohe. Ja etteruttavalt peab ütlema, et märjad olid nad praktiliselt terve päeva, nagu natukenegi kuivada jõudsid, oli kohe uus kraaviületus või soo, mis nad jälle märjaks tegid. 

Väga kummaline tundus niimoodi võsas ja mülgastes kulgeda, normaalsetes olukordades ju väldib selliseid kohti ning võimalusel läheb ringiga mööda, nüüd aga tuli igalt poolt otse läbi marssida.

Tund peale starti jõudsime Haruteeni olles selleks ajaks läbinud ainult 2,7km. See näitas ära, et tuleb pikem spordipäev.

Harutee Alexelas tegime kohvi ja šoksipeatuse. Mitte sellepärast, et seda niiväga vaja oleks olnud, või isegi tahtnud, aga no kui ta juba oli täpselt trassil...

Edasi Pärnu maanteele kus ootas 10 km sirget jooksu. See oli ka ainuke pikem joostav lõik. Peale seda sai joosta ainult mõnel teelejäänud põllul.

Kernu juures keerasime maanteelt maha ja natukese aja pärast olimegi kohe jälle paksus kuusevõsas. Seal tuli kogenematusest väike ekslemine ja selle tulemusena tundus üsna tõenäoline olema, et vist kaldusime liiga kaugele. Ja see oleks tähendanud tulemusest 13 km mahavõtmist.
Mõnevõrra kehvema tujuga jätkasime võsas ragistamist. Edasi oli põhimõtteliselt kolme eri tüüpi kohti liikumiseks: Võsa, raiesmik või soo. Muud ei olnud. Kogu päeva jooksul metsa kui sellist põhimõtteliselt väga ei näinud. Kui meil riigiametid väidavad, et meil on nii ja niipalju metsamaad, siis reaalsuses on see metsamaana kirjas olev ala lihtsalt erinevas arengustaadiumis olev võpsik.

Vahepeal oli pikalt sood kus olev vesi oli natuke jahedam kui kraavide ja mülgaste vesi. Või tuli see tunne sellest, et seal pidi pikalt jalgupidi vees olema? Liikumine oli seal igaljuhul keeruline, pokud olid liiga väiksed, et oleks kandnud ja nende vahel oli liiga vähe vahet, et korralikult astuda oleks saanud

 Nägime ära sookure pesa

Varsti jõudsime ka esimeseni kahest oodatavast jõest. Õnneks see väga sügav ei olnud ja kardetud ujumine jäi ära. 

Edasine jätkus üsna monotoonselt ragistades erineva läbilaskevõimega võpsikutes ja raiesmikel ning erineva sügavusega mülgastes.

Rada planeerides tundus üks kahtlasemaid kohti kahest laudast ja elumajast koosnev kompleks. Sättisin siis trassi nii, et oleks võimalik kahe lauda vahelt läbi minna. Sinna jõudes avastasime, et ees oli aed, mida enne Google street view pealt ei märganud. Õnneks oli värav natuke katki ja saime sealt läbi pugeda. Teisel pool oli pinnasesse kinnikasvanud jalgvärav, millest tuli üle ronida.  

Vahepeale natuke jälle sood

Edasiliikumise kiirus oli ikka väga aeglane, Alla 10 minuti ei tulnud võsas ühtegi kilomeetrit, enamuses olid kuskil 15 minuti kanti. Päike hakkas tasapisi loojuma ja see tegi natuke murelikuks kuna pealampi ei olnud kummalgi kaasas. Aga lõpetasime siiski enne pimedat.
Tulemuseks tuli 43,24 km pikkune sirge. Õnneks Kernu lähistel tehtud kõrvalepõige jäi siiski lubatud piiresse. Ka lautadevaheline üle aedade ronimine oli üsna lubatu piiril. Aega kulus 10 tundi ja 19 minutit ja saavutasime selle sirgjoonega 9. koha. Järgmine päev olid käed võsas ragistamisest rohkem kangemad kui jalad. Söögiks/joogiks kulus 6 Kirju Koera batooni, 1,5 liitrit spordijooki ja 0,5 liitrit jõevett kui spordijook otsa sai

Kokkuvõtteks tehti 9 päevaga 51 tulemust, mis on üle poole rohkem kui olin lootnud. Võitjaks Hannes Veide suurepärase tulemusega 101,2 km edestades teiseks tulnud Leivo Seppa ainult 200 meetriga. Kolmas oli Silver Eensalu tulemusega 52,2 km. Näha on, et inimesed vajavad praegusel ajal teistsuguseid huvitavaid väljakutseid.  

Tulemused

Tulemuste tabel muundub peale eestikate lõppu "Suureks Igavesti Kestvaks Sirgjoonejooksuedetabeliks" kuhu kõik võivad igal ajal oma sirgjoonejooksutulemusi saata.

Kõikide sirgjoonejooksjate kriipsud panduna kokku ühele kaardile:

Järgmine aasta tulevad kindlasti uued Eesti Meistrivõistlused Sirgjoonejooksus ja võimalik, et vahepeal ka mingeid kõrvalüritusi. Nende korraldamiseks on loodud Eesti Sirgjoonejooksjate Liit. (FB leht)

Meediakajastused:

ERR 1.

ERR 2.

Marathon100