neljapäev, 17. detsember 2020

Uued eesmärgid ja vanad jamad

 Kuna vana aasta hakkab lõppema ja uus aasta hakkab hakkama, siis peab kirja panema mis on ja mida niiväga ei ole. Üleüldse ei ole juba sada aastat siia muud kui võistlusraporte kirjutanud...

Kuigi juba mitu aastat tagasi tegin endale grand plani, et siht ja eesmärk on UTMB, siis nüüdseks on mul sellest eesmärgist vägadi kõrini! Selleks, et sinna peale saada, läheks veel minimaalselt paar aastat aega ja no ei viitsi kuidagi... No ei ole normaalne! Seega UTMB võib ennast minupoolest vabalt sisse soolata...

Aga kui ei ole mingit suurt helesinist unistust, mille poole püüelda, siis on ju igav tegelikult. Ja kuna mul puudub igasugune reaalsustaju ja kaine mõtlemise võimekus oma füüsiliste võimete kohta, siis loomulikult ei saanud ju UTMB'st lahjemat asja uueks eesmärgiks võtta. Onju! :) Pidi ikka leveli juurde virutama. Algselt läksid mõtted Itaalias Aosta orus ja selle ümbruses toimuva Tor Des Geantsi poole. See on oma 330 kilomeetri ja 24 000 tõusumeetriga asi, mis tekitas korraga hirmu ja erutust, ehk siis ideaalne tunnetekombinatsioon, mida on vaja ühe korralikult treeningmotivatsiooni tekitava eesmärgi jaoks. Ka sinna peale saamine tundus täiesti reaalne. Kuigi Tor Des Geantsile on palju soovijaid ja osalejad selgitatakse loosi abil, siis korraldajad on seadnud maakvootide süsteemi, millega igast riigist saab minimaalselt 2 inimest loosiga peale. Ja kuna Eestis on peale minu veel ainult käputäis nii segaseid kes sinna minemise peale võiksid mõelda, tundus stardikoha saamine üle keskmise võimalikum. Siis aga tuli koroonajama peale, 2020 Tor jäeti ära ja kõik siis osalema pidanud lükati edasi 2021 aastasse. Suhtlesin korraldajatega, kes ütlesid, et suure tõenäosusega 2021 aastal riigikvooti enam ei tehta, sest kohad on põhimõtteliselt juba täis. Ja nende mõne vaba koha loosis osalemine tundus täiesti mõttetu ja ökk. Seega pidi leidma midagi muud.

Selleks muuks sai septembri alguses Šveitsis toimuv "SwissPeaks 360" Ehk siis natuke veel raskem asi... Keegi võiks mind maapeale tagasi tuua :) 



Tegemist on 360 km pika ja 26 600 tõusumeetrit omava monsteriga, mille läbimiseks on aega maksimaalselt 156 tundi. See teeb siis kuus ja pool päeva. Võistlus oma iseloomult on punktist A punkti B kulgeva trassiga minek Šveitsi Alpides. Raja kõrgeim tipp on 2892 meetril. Trassil on 6 baasi, kus saab vahepeal magada ja süüa. Osalejaid võetakse peale maksimum 300 ja kuna tegemist on suhteliselt uue võistlusega, siis suured massid ei ole seda veel üles leidnud ja regamiseks ei ole vaja läbi teha mingeid loose, kvalifitseerumiseid ega muud mambo-džambot. Seega natukese peale regamise algust saigi kohe nimi kirja pandud.



Enne kui lõplikult otsustasin, tegin ikkagi mingisuguse reaalsuskontrolli, et kas minusugusel töllerdajal on vähemalt teoreetiline võimalus kontrollaega ära mahtuda. Võttes aluseks Lavaredo Ultra Traili viimase kolmandiku tempo, kus ma liikusin umbes ühe keskmiselt laisa lusitaania teeteo kiirusega, siis peaks jääma tegelikult igas baasis magamiseks piisavalt aega, et ajapuuduse taha küll ei tohiks midagi jääda. Mõtlesin endale juba ka mingisuguse treeningkava valmis, aga sellega ei ole siiamaani veel saanud alustada, sest... 

Nüüd aga nukrama poole juurde, sest juba septembris hakkasid pihta põlvejamad. Kõigepealt läksin venitusharjutust tehes liiga hoogu ja tundsin põlves sellist väikest valu ja siis koperdasin Vaarojen Ultral põlvili kalju otsa. Võistluse küll põlvevalu tõttu katkestasin, aga see läks kiiresti üle ja veel midagi väga hullu ei tekitanud. Joosta sai ilusasti. Isegi Haanjasaja jooksin ilma mingi valuta ära. Ainuke probleem oli, et ei saanud kükitada, paremasse põlve tuli valu. Ehk jalg ei läinud päris kokku. Novembris Kolmnurgajooksu Tšhemionaadil kukkusin ühest künkast allapoole minnes jälle (Ma tean! Täielik sarikukkuja!) ja jalg mille põlv kokku ei läinud, lükati gravitatsiooni poolt jõuga kokku. See tegi olukorra palju hullemaks ja põlvevalu hakkas juba ka jooksmist segama. Kui nüüd Detsembris peale mitu korda jooksupausi tehes ja uuesti alustades olukord kuidagi paraneda ei tahtnud lõpuks füsioterapeudi juurde jõudsin, siis diagnoositi meniskivigastus. Sain põlve tugevdamiseks harjutusteseeria ja kui nüüd jaanuari lõpuks see niimoodi korda ei saa, siis tuleb puhastusele minna ning siis on reaalne võimalus hakata Swisspeaksi ettevalmistusega pihta alles aprillis võibolla. Mis peaks veel enamvähem ok olema...

Ehk siis praegu teen igapäevaselt ÜKE't ja põlvetugevdusharjutusi. Järgmisest nädalast lubati tasapisi ka jooksmist proovida. Esialgu natuke korraga, aeglaselt ja siledal maal.

...ja jaanuaris on ju ka Taliharja Vanakuri millelt ei ole kunagi veel eemale jäänud. Pea väga tahab minna, aga põlv ei pruugi sellega nõustuda.


pühapäev, 25. oktoober 2020

Haanja(Rõuge) Ultra100

 Kuna siin on kahekuuline vaikus olnud, siis enne Haanja Ultra100 võistluse raporti juurde asumist mõne sõnaga ka sellest, mis vahepeal nagu üleüldse toimunud on. 

Peale Everestingut läks mõni nädal aega, et toibuksid šokeeritud jalalihased, taheneksid massiivsed villid kandadel, kasvaks uus nahk päikesest ärapõlenud ninale ja tuleks tagasi jooksuind. See viimane oli kuidagi tavapärasest visam tagasi tulema. Hakkasin küll üsna ruttu uuesti treenima, aga see jäi üsna tagasihoidlikuks ja natuke oli asjal selline punnitamise mekk man. Üheltpoolt täiesti loogiline, et taastumine võtabki aega, aga teiselt poolt oli treeninguteks motivatsioon leidmine ka natuke keerulisevõitu. Kuna oktoobri alguses oli plaanis minna Soome Vaarojen Ultra'le, siis lõpuks septembri alguses hakkas kohale jõudma, et nüüd on küll kõige tagumine aeg selleks natukenegi ettevalmistuda. Saingi mõni nädal täitsa korralikult ennast käima ja niipalju kui aega oli, sain täitsa kvaliteetse ettevalmistuse tehtud. Võistlus ise kahjuks lõppes kehvasti. Minu varemkogetutest kõige tehnilisem ja raskem rada tagas korraliku kukkumise, mille tulemusena põlv leidis valusa kontakti kaljuga ja selle tulemusena muutus edasiliikumine ajaga järjest valusamaks. Kui alguses oli valus ainult joostes ja kõndida sai veel okidokilt, siis mida aeg edasi, seda rohkem hakkas valu tulema ka kõndides sisse. Aru saanuna, et sellise läbi valu loivamisega ma ajalimiiti ei mahu kindlasti, lõpetasin piinad ja astusin rajalt maha. Vaarojen Ultra ja Haanja Ultra100 vahele jääval kolmel nädalal keskendusin sellele, et põlv ära paraneks ja väga jooksma ei jõudnud. Nädal enne tegin viimase testi ja jooksin rahulikult 14km. Õnneks joostes enam midagi põlves tunda ei olnud, aga kükitada ei saanud ikka, valu lõi väheke sisse. Seega enne starti oli olemine natuke ebakindel ja tundus, et võistluse õnnestumine sõltub ainult sellest, kuidas põlv vastu peab. 

Haanja Ultra100 osalesin nüüdseks juba kaheksandat aastat järjest. Kõige järjepidavam asi mis ma oma rahvaultrasportlase karjääris olen teinud. See aasta aga erines juba harjumuseks saanud rutiinist palju kuna Haanja radadel toimusid kunstlumesüsteemi rajamiseks kaevetööd ja seetõttu oli võistlus Rõugesse kolinud. Mis iseenesest oli väga meeldiv ja tervitatav vaheldus. Uus rada oli 10km pikk, millest esimene pool Haanja poole minevatel kruusateedel ja teine pool oli mõnusatel keerutavatel singlitel, vahele peoga tõuse ja tehnilisi-mudaseid laskumisi. Tõusumeetreid erinevatel andmetel 2300-2400 Muidugi peale Vaarojen Ultra juurikate ja kaljude paradiisi tundus siinne rada nagu staadionil jooksmisena.

Reede õhtul Rõugesse kohale. Täiesti asjasse mittepuutuva faktina kuulan sõites millegipärast kuskil 20 korda järjest Accepti "Princess Of The Dawni" Ma ei tea miks, mul ei ole vastuseid...

Laupäeva hommikul kell 7 oli start. Kruusateedel on kohe alguses edasiminek kuidagi raskevõitu, aga hiljem valges selgub, et põhjuseks on see, et suures osas osas kerib trass seal vaikselt ülespoole. Ja üsna ebameeldiva kaldega mis on piisavalt lauge, et nagu kõndima ei tohiks hakata, aga siiski piisavalt järsk, et joostes sööb korralikult jalga. Raja teisele poolele metsavahele jõudnuna lähen ühele porisele allamägelõigule natuke liiga optimistliku sammuga peale ja käin läraki küllili muda sisse. Peab ju iga võistlus vähemalt korra kukkuma. Õnneks seekord sellega piirdub. Ja muda oli seal piisavalt pehme, et moodustab mõnusalt pehme küljealuse kukkumiseks. 

Esimesed ringid jookseme koos Sandriga. Ei ole küll kogu aeg koos, aga asi käib kuidagi nagu kummipaelaga. Iga kord kui ta on eest libisenud, jõuan ma mingi hetk ikka vaikselt järgi. 



Üldiselt esimesed neli ringi mööduvad sujuvalt ja enamvähem ühtlase tempoga. Jalg peab hästi ja õnneks ka põlv käitub korralikult ja ei hakka jonnima. Esimeseks maratoniks kulub natuke üle viie tunni. 



Viiendal ringil hakkab väsimus vaikselt akumuleeruma ja tempo kukkuma. Lähen üle kõnnile ka nendel tõusudel mida senini joostes olen võtnud. Kontrollaeg on 15 tundi, mis jätab ringi läbimiseks poolteist tundi. Kui esimestel ringidel läheb tänu singlitel keerutamisele aega rohkem kui eelnevalt lootnud olin, siis natuke teeb see isegi murelikuks. Vahest võib teises pooles tempo kukkumine väga suur olla. Poolel maal aga on natuke üle tunni edumaad ja tundub, et kui päris roomamiseks ei lähe, siis saab ilusasti enne 15 tundi lõpetatud. 

Edasine tempo läheb korrelatsioonis läbitava distantsiga järjest aeglasemaks. Lähen rahulikult kaasa keha poolt valitud liikumiskiirusega ja ei hakka ülemäära forsseerima. Tänu sellele nagu sellist "ultrajooksurasket" tunnet väga ei tulegi. Ja kuna igal ringil on viis kilomeetrit singlitel keerutamist, ei lähe ka väga üksluiseks.


Eelviimasel ringil läheb pimedaks ja lamp tuleb jälle kotist üles otsida ja pähe panna. Motivatsioon pingutamiseks kaob päris ära ja löntsin ringi rahulikult lõpuni. Viimase alguses mõtlen, et no nüüd on aeg hakata pingutama lõpuks, aga pikkadel tõusudel ikkagi ei viitsi väga joosta. Lõpuks kui jõuan singlitele, hakkab peatsest lõpetamisest adrenaliini peale tulema ja jooksen jälle sama kiiresti kui esimestel ringidel. Ja sealjuures üldse ei tunne mingit väsimust. Isegi tõusud lähevad joostes. Jürihani küürul jõuan järgi ühele jaapanlasele, kes minu kitsal rajal läbipäästmiseks kõrvale astub ja jääb seisma seljaga raja kõrval oleva järsu kallaku poole. Vahetult enne kui temani jõuan, hakkab ta äkki tuikuma ja tahapoole vajuma. Saan õnneks möödudes ta käisest kinni ja tõmban tagasi rajale.

Paar kilomeetrit enne lõppu tundub, et näen kaugel ees ühte pealampi ja korraks planeerin isegi selle püüdmist, aga siis selgub järjekordselt, et minu sees ei ole ikkagi mingisugust sportlikku viha ja tänu selle puudumisele loobun peatselt sellest mõttest. Kuigi jõudu spurtimiseks oleks vist isegi olnud.

Lõpuprotokollis on mu aeg 14:08:09 ja koht 60 startija hulgas 29.


esmaspäev, 3. august 2020

Everesting Estonia


On 2020 varakevad. Teeme Rainiga Kiviõli Tuhamäel tuules, vihmas ja rahes mäetrenni. Millalgi ütleb Rain muu jutu sees, et siin võiks Everestingut teha. See hetk rohkem me sellest ei räägigi ja sinnapaika ta jääb. Mõned päevad hiljem kodus tuleb mulle see meelde, avan arvuti ja peale mõningast guugeldamist olen rikkam teadmise poolest, mis loom see selline üldse on ja mis veel tähtsam - jalgsi on see Eestis veel tegemata. Ega tänapäeval naljalt ei leia selliseid asju. Kuna see tundub asi, mis võib täiesti tehtav olla, siis võtan Rainiga ühendust ja otsustame millalgi suvel selle ära teha.
Kerime nüüd kiiresti ajas edasi esimese augusti hilisõhtusse. Stardist on möödunud 12 tunni ringis. Jooksen vaikselt jubamaeiteamitmes kord mäest alla. Vastu tuleb aeglaselt kepid käes üles rühkiv Rain, kes  palub edaspidi ignoreerida kõiki ideid mis tal pähe tulla võivad. Luban seda teha.
Tagasi asjade kronoloogilise järjekorra juurde. Üritust planeerides otsustame jätta selle esialgu saladuseks, meil on siin mitmeid, kellele sellise asja tegemine füüsiliselt probleemiks ei oleks ja kui keegi enne ära teeks, siis võtaks see jumet kõvasti maha. Ega ei ole kindel kas siis üleüldse seda käsile võtakski.
Planeerimise käigus loen läbi Everestingu reeglid. Tuleb välja, et ametliku tulemuse ratifitseerimisel kasutatakse Everestingu sooritamiseks kasutatava nõlva Strava segmenti ja loetakse selle läbimise kordasid. Kes ei tea, millega tegemist on, siis Strava on sotsiaalmeediarakendus sportimiseks ja segmendid on seal asuvad sportimisel enamkasutatavad lõigud, millega inimesed saavad võrrelda enda tulemust teiste samas kohas jooksnute või rattaga sõitnutega. Tuhamäe tõstukialuse tõusul on segment täiesti olemas, aga kahjuks on ta natuke alamõõduline, ehk ainult 71 tõusvat meetrit. Kuna planeerimisjärgus ma seda ei teadnud ja see selgus alles paar nädalat enne, siis otsustasime asja jätta nii ja lihtsalt rohkem teha. Kokkuvõttes pidi võtma tõusu 125 korda. Kordade lugemiseks on ülihea kasutada Polari GritX kella, mille HillSplitter funktsioon loeb läbitud tõuse ja laskumisi. Täpselt nagu oleks selliseks asjaks loodud. Kuna ka Rainil on sama kell, siis asja salvestamise mure on sellega lahendatud
Veel peab ära mainima Kiviõli Seikluskeskuse ja eriti Tõnu Valdmaa suure ja mitmekülgse abi ja toetuse eest. Kõik meie soovid täideti ilusasti ja sellega muudeti kogu üritus tunduvalt meeldivamaks. Aitäh!
Kuna juunis jooksin Soomes Nuuksio Backyard Ultral, siis enamuse kevadest tegelesin valmistumisega selleks. Peale Soomest naasmist oli Everestinguni aega natuke üle kuu ja see kulus suuresti ainult taastumiseks ja kokkuvõttes see kevad ja suve algus Everestinguks vajalikku mäetrenni jõudsin teha ainult üksikud korrad. Lootsin rohkem lihasmälule ja kannatamiskogemusele.
Viimased nädalad enne starti kui olime asja avalikuks teinud, hakkas üsna palju ka meediatähelepanu tekkima. Ja ausaltöelda kogunes seda võibolla isegi kriipsuke liiga palju, kaagutatakse ju tegelikult ikkagi peale munemist. Aga ei näinud ka suurt põhjust intervjuudest keeldumiseks.
1. augusti hommikul olime kümnest platsis, sättisime olme paika, andsime veel viimase stardieelse intervjuu "Põhjarannikule" ja hakkasime oma vertikaal-maniakaalse perfoomansiga pihta. 

Kuna mingit ajasurvet ei olnud ja ainuke eesmärk oli lõpetamine, siis sai nii üles kui alla liigutud säästva ja rahuliku sammuga. Päike paistis, aga õnneks puhus jahe tuul mis ei lasknud üle kuumeneda. Paar esimest tõusu tegime koos, aga siis läks Rain oma teed. Kui ülespoole liikusime peaaegu kogu aeg enamvähem ühesuguse tempoga, siis alla joostes tegi Rain oma pikkade jalgadega suure vahe kohe sisse.
Esimesed kümmekond tõusu läksid lihtsalt, aga kuskil viieteistkümnenda paiku hakkasid tekkima esimesed väsimusilmingud ja siis hakkas kohale jõudma selle ettevõtmise suurus ja mastaap, alles natuke üle 10 protsendi tehtud ja juba jalad üsna väsinud! Ja üle saja korra veel minna...
Üldiselt möödus laupäeva päev üsna ladusalt, oli mitmeid tuttavaid kes käisid kohal natuke kaasa elamas ja osad ka ronisid mõne korra kaasa. Oli isegi paar täiesti võõrast inimest kes tulid ja meiega mõned tõusud kaasa tegid. Vahepeal hakkas muret tegema vasaku jala väike varvas, mis muutus üsna valulikuks. Üritasin tossupaelu rohkem pingule tõmmata, et varvas laskumisel tossuninasse ei rammiks, aga abi ei olnud sellest suurt midagi. Vahetasin siis lõpuks sokid ära ja õnneks sellega ka probleem kadus.
Õhtupoolikul hakkas pead tõstma uus mure, nimelt oli tunda, et kandade alla hakkavad tekkima villid. Selle põhjuseks oli liigne kannalemaandumine allajoostes. Vältida oli seda seal väga keeruline, kuna eriti nõlva ülemine pool oli sellise ebamugava kaldega, et kannalemaandumise vältimiseks pidi varvast üsna palju allapoole painutama, aga pikemaajaliselt liikudes ja väsimuse kasvades kippus tehnika lagunema. Üritasin siis rohkem sellele keskenduda. Lisaks olid mu kasutatavad Altra Lone Peak tossud juba väga päevinäinud ja äravajunud taldadega. Olin planeerinud joosta Hoka Challenger ATR tossudega, aga nende pealised otsustasid taldadest lahkumineku protsessile nädal enne Everestingut kiirendatud käigu anda ja katki minna. Minu laiale jalale selliseks ürituseks sobivaid asendustosse Eestist nii kiiresti leida ei olnud võimalik.
Saabub öö ja läheb pimedaks. Tuhamäe kõrval olevas hostelis on käimas kellegi sünnipäevapidu ja meieni kostab vaheldumisi Patuse Poole ja Nancy aegumatuid šedöövreid. Kahel vertikaalmaniakil on nõlval hoopis teistsugune disko käimas. Aeglase tuikuva sammuga üles ja siis mõnevõrra kiirema juba kangeks muutunud jalgade poolt dikteeritud tantsusammuga alla. Üles. Alla. Südaöö paiku on mul tehtud natuke üle seitsmekümne tõusu. Rainil tunduvalt rohkem. Vaatan kella pealt kui palju mul üheks korraks aega kulub, siis üritan hapnikuvõlas ajuga midagi matemaatikataolist korda saata ja saan tulemuseks, et lõpuni on veel kuskil 13 tundi. See muudab meeleolu üsna mõrudaks, jaksu on jalgades järgi vähe ja allajooks muutub järjest valulikumaks. Õnneks on meie palvel sisse lülitatud nõlva valgustus ja see muudab asja natukesegi rõõmsamaks. Nagu näha järgnevalt pildilt, tekitasime me allajooksmisega nõlvale täiesti uue jalgraja. 



Mida hommikupoole, seda rohkem hakkab üleskõndides uni peale tulema. Tundub, et ka Rainil, sest vahest on tema kõvahäälsed haigutamised kaugele kosta. Õnneks allajoostes hakkab veri kiiremini ringlema ja uni kaob. Kuni järgmise tõusuni. Suvel pimedat aega kaua ei ole ja koos saabuva valgusega läheb meeleolu jälle heaks ja liikumine tunduvalt särtsakamaks. Rainil on lõpp juba lähedal ja hommikul 6:26 saabki 125 tõusu tehtud. Aeg 19 tundi kopikatega.


Minul täitub samal ajal 100 korda. Järgi on küll jäänud ainult 25 kordust, aga arvestades, et ühele kordusele läheb vastavalt väsimusastmele 10-15 minutit, siis niipea veel pääsu siit ei ole. 


Õnnitlen Raini, endal hapu nägu ees ja jätkan teekonda tipu poole. Varsti tuleb päike välja ja koos sellega hakkab palavaks minema. Tuul küll mõnevõrra jahutab, aga erinevalt laupäevast puhub ta teisest suunast ja kasutatav mäekülg jääb suuresti tuulevarju. Aga vähemalt kaob koos valguse saabumisega uni ja sellevõrra on olemine lihtsam. 


Varsti loobun üldse kordade lugemisest ja lõpuni jääva aja arvutamisest ning liigun üles-alla nagu robot. Rain on ju lõpetanud ja lõpuks ometi olen mäega kahekesi. Jooki kulub suurtes kogustes ja palun endale iga paari-kolme ringi tagant jahutuseks vett pähe valada. Üsna ootamatult jõuab kohale sajakahekümnes kord ja lõpp on juba päris käegakatsutavas kauguses. Viimane tõus otsustan stiilsemaks lõpetamiseks lõpu joostes teha, aga et spurt ikka veenev näiks ja tipuni väljapeetu oleks, lükkan jooksu algust edasi kuni kuskil viimase veerandiku alguses tunnen ennast piisavalt enesekindlalt, et julgen lõpu joostes ära teha. Aeg 25 tundi ja 9 minutit. 10764 tõusumeetri kättesaamiseks pidi läbima 95 km.



Fotod 2-7 Rene Kundla/ERR




















pühapäev, 28. juuni 2020

Nuuksio Backyard Ultra

Kui on mõni lugeja, kes ei ole veel kursis backyard ultra jooksuformaadiga, siis järgneva jutu mõistetavaks muutmiseks peaks alustama selle lahtiseletamisega. Backyard ultra on USA'st pärit jooksuformaat, kus tuleb tunniajaste vahedega toimuvatel startidel joosta iga kord 6,7 km. Igas järgnevas stardis saavad osaleda ainult eelmiselt ringilt õigeaegselt tagasi jõudnud jooksjad. Võistlus kestab niikaua kuni on järgi ainult üks osaleja kes võitmiseks peab viimase ringi üksi läbima. Teda loetakse ka ainukeseks lõpetajaks, ülejäänud kõik on katkestajad. Võistluse lõpuks mingeid ajalimiite ei ole, maailmarekord on 68h.
Eelmine aasta korraldasin koos Ivariga Eesti esimese backyard ultra "Heavy Metal Ultra" Kuigi algselt oli selle käimalükkavaks ideeks luua võimalus endal seda formaati joosta, siis seoses asja liiga suureks kasvamisega ei olnud seda võimalust. Eelmine aasta tuli küll mitu pakkumist mulle võistluspäeval "keha" teha, et saaksin ise joosta, aga ei raatsi... Kui oled terve aasta teinud tööd asja õnnestumiseks, siis oleks liiga kahju jääda ilma neist emotsioonidest mida raja kõrvalt saab. Seetõttu saigi selleaastasesse võistlusgraafikusse paigutatud "Nuuksio Backyard Ultra". 
Enamikel ultrajooksudel on mul mugavussportlasena eesmärgiks ainult asja läbitöllerdamine, aga seekord olin võtnud endale sihiks teoks teha pikaajaline unistus 24h jooksul 100 miili läbimine. Backyard ultra pakub selleks hea võimaluse kuna ringipikkus 6,7 km ongi selline sätitud, et ööpäevaga 100 miili täitub.
Kuna võistlusteks valmistumine on soovituslik läbi viia võimalikult sarnastes oludes, siis enamik eesärgistatud treeninguid viisin läbi Keila Terviseradadel maastikuratturite poolt tehtud juurikastel singlitel. Seal sai ka paika pandud ka ringide läbimise strateegia. Otsustasin asetada rõhu mitte ringivahelisele puhkamisele, vaid võimalikult säästlikule ja chillile liikumisele. NBU viiakse läbi kahel erineval rajal, päevasel ajal on kasutuses tehniline juurikaparadiis ja öösel kergem rada, millest enamik kulgeb asfaldil. Treeningutega sai paika, et kui päevarajal kulgen hästi rahulikult esimesed 4,7 km ja lõpu käin, siis jõuan ringilt ca 53 minutiga tagasi. Ööraja tempostrateegiaks toimis hästi vahemik 7 minutit jooksu ja 3 minutit kõndi.
Nädal enne võistlust käisin tööasjus Soomes ja kasutasin ära võimalust seda strateegiat kohapeal katsetada. Esimene ring päevarajal näitas ära, et 2 km kõndi on sellel rajal liiga palju, juurikad on seal võrreldes kodustega massiivsemad ja jooksutempo seetõttu aeglasem. 


Ja ka kõnniosa ringi lõppu jätmine ei olnud mõistlik kuna jooksmiseks kõige raskem oli raja keskosa. Nii saigi otsustatud, et kõnniosa jätan ringi keskele keerulisemasse kohta ja vähendan seda 1,5 km pikkuseks. Ööraja läbimise strateegia jäi enamvähem samaks nagu trennis välja mõeldud, välja arvatud raja keskmine kolmandik, kus on pikad salakavalad tõusud. Seal oli mõistlik jagada jooks-kõnd niimoodi, et võtta tõusud kõndides ja laskumised joostes. Oma Polar GritX kella seadistasin nii, et korraga nägin ekraanil nii viimase kilomeetri kui kogu jooksu keskmist tempot. Kui kell igal ringil nullida, siis õigeaegselt ringi lõpetamiseks oli vaja jälgida, et kogu jooksu keskmine tempo alla 9 minuti kilomeetrile püsiks.
Jõudnud koos abiliseks tulnud Eveliniga kohale, sättisime laagri paika. Aga ou mai gaad kui palav oli. 30 kraaadi kuuma ei ole üldsegi minu tassike teed. 

Õhtul kell kuus hakkas siis palagan pihta. 


Esimesed kaks starti olid päevarajal ja näitasid, et kogu väljamõeldud strateegiale võis vee peale tõmmata kuna startinud 59 jooksjast tekkis kitsastel metsaradadel pikk rivi kus mööduda kellestki ei saanud ja oleks liialt energiat kulutav olnud. Jooksu/kõnni vahekorra määrasid eespoolliikujad. Kui oleks tahtnud teha planeeritud pikema kõnnipausi, siis tundus see tagapoololijate suhtes ebaviisakas, oleks ka nemad pidanud minu pärast siis kõndima. Ringiajad tulid 53 ja 54 minutit - nii nagu planeeritud. 

Kolmanal ringil koliti üle öörajale. See oli ikka märgatavalt lihtsam. Esimese ööraja ringiaeg tuli 49 minutit mis andis küll eelmisest kahest rohkem puhkeaega, aga kuna vahepeal oli laagriplatsile tekkinud suur kihulasteparv, siis ei olnud seal istumine kõige mõnusam. Evelin üritas neid küll rätikuga lehvitades minema peletada, aga kasu sellest palju ei olnud. Seega otsustasin natuke veel rahulikumalt võtta ja läbida käies ka need tõusud mille tõusuks kvalifitseerimiseks on vaja geodeetilist mõõtmist.

Kõik kulges ühtlaselt ja mõnusalt. Vahepeal kuulasin muusikat, vahepeal sotsialiseerusin teistega. Hetkeliselt läks öösel pimedaks, aga juunikuu lõpule kohaselt jäi mingisugune loomulik valgus kogu ööks. Hommikul tekkis endorfiinide üledoosist suur kõikehõlmav heaolutunne. Päike tõusis, kõrvus mängis Pink Floydi "The Wall", liikumine oli hoolimata käimasolevast seitsmendast tunnist väga lihtne, loodus ümberringi oli imeilus. Kõik osakesed sobitusid kokku nagu pusletükid. Saad aru, et sa oled õiges kohas ja teed õiget asja ja naudid sellest iga hetke. Kõik selliste hetkede nimel toodud ohvrid ja loobumised saavad õigustatud.
Kokku oli öörajal vaja joosta 8 ringi, mis tegi koos kahe esimese päevaraja ringiga kümme tundi kuni sai uuesti tagasi päevarajale. Ja selle kümnetunnise proloogiga anti võistlusele nagu alles päris start. 

Natuke pelgasin uuesti maastikule minemist - kaheksa tundi siledal pinnal jooksmist muudab sammu madalaks ja see teeb tossuninade lähikontaktid juurikatega keskmisest tõenäolisemaks. Õnneks aga sai piisava keskendumisega sellest hoidutud. Peaaegu... Ühe maoka panin ikka, aga õnneks oli maandumiskohal pehme sammal all. 
Ringiajad muutusid päevarajal koheselt mitu minutit pikemaks ja hakkasid tulema 55-56 minutised. Aga samas oli see siiski kontrolli all. Esimesed poolteist kilomeetrit ringist oli natuke paremini joostavam, seal tuli natuke tempokamalt teha ja edasi hakkasin liikumiskiirust reguleerima kellal kuvatava keskmise tempo abil. Kui hakkas üle 8 minuti kilomeetrile minema, siis tuli natuke tempot lisama. Ringi lõpupoole kulges rada mõni aeg üle siledate kaljude ja seal sai jälle natuke lihtsama vaevaga joosta. Raja keskmises osas liikumine oli siiski väga raske. Tehniline juurikaid ja kive täis rada, mis tegi pidevalt järske pöördeid ja kulges üle ja ümber kaljude ja vahepeal läbi nendevaheliste pehmete soiste kohtade, ei andnud armu ka aeglasemal kulgemisel kuna päris ainult kõndides ei oleks õigeaegselt tagasi jõudnud. Seega tuli kogu aeg tööd teha ja iga natukenegi lihtsam lõik kohe kiirendada ja jooksusamme teha.
Kolmeteistkümnenda ringi start, mis oli kell kuus hommikul, hakkas kuumus jälle pead tõstma. Higi eritumise intensiivsus muutus uuesti koselaadseks ja edasiliikumine järjest keerulisemaks. Evelinile olin öelnud, et kui ringiajad hakkavad üle 55 minutisteks muutuma, toogu mu tool stardikaare juurde, siis saan sealsamas korra maha istuda ja ei pea asjatult telkiminemiseks energiat kulutama. 
Edasi keerati iga ringiga temperatuuri peale ja olkord hakkas järjest keerulisemaks minema. Jahutasin küll iga ringi vahel end vett pähe valades, aga selle mõju kestis umbes paariks minutiks. Samas suutsin siiski tempot kontrolli all hoida. Keskmist tempot jälgides tegin täpselt nii pikki kõnnipause kui oli võimalik.
Kuueteistkümnendal ringil olin oma kaks jooksuvesti taskutes olevat joogipudelit tühjendanud juba poole ringi peal. Lõpupoole, liikudes pikalt päikese käes üle kaljude, hakkas pilt ees virvendama ja tekkisid kordinatsioonihäired. Et vältida laupkokkupõrget pea ja kalju vahel pidin korraks maha istuma. Selle tulemusena hakkas aga kesmine tempo kellal halastamatu kiirusega kukkuma. Vedasin ennast püsti ja sain aru, et lõpuni jõudmiseks pidi nüüd ennast kiiresti liigutama hakkama. Otsisin taskupõhjast üles viimased energiariismed ja spurtisin edasi nii kiiresti kui veel jaksasin, joostes ka kõik tõusud. Üle finišijoone jõudsin ajaga 58:23 ja kuna pilt hakkas kohe uuesti ees virvendama muutes toolini jõudmise keeruliseks, oli selge, et jätkamise korral oleks reanimatsioonikülastuse tõenäosus üle keskmise suurem. Suure pettumusega jäingi järgmise stardi ajal tooli istuma.

Kokku läbisin siis 16 ringi, mis tegi distantsiks 107,28 km. Kuna backyard ultra formaadis on 1 võitja ja ülejäänud katkestajad, siis mingit kohta ma ei saanud, aga 59 startijast oli enne mind katkestanud 36 osalejat. Võidu võttis 33 ringiga Juha Jumisko, kelle saavutuse teeb erilisemaks see, et 3 nädalat enne võistlust oli ta teinud 24h tõusumeetrite kogumise maailmarekordi 16000 tõusva meetriga.

Suur-suur tänu Evelinile, kes oma abilisetööd ideaalselt tegi.

1. ja 2. foto Hannes Veide FB postitusest varastatud













esmaspäev, 1. juuni 2020

Mustamäe Nõlva Extravaganza vol 2

Kui algselt oli pealkirjas mainitud võistlus plaanis läbi viia aprillis, siis tänu Covid-19 pandeemiale seda siis teha ei saanud. Tegelikult olin mõtte sellest juba maha matnud ja isegi ära unustanud. Aga siis teatas Ratta Jürka, et natuke nagu võib hakata võistlusi korraldama ja endal oli ka enne juuni lõpu Nuuksio Backyard Ultrat vaja viimane tühjendustrenn teha, seega otsustasin asja ikkagi ära teha.
Trassi tegin oma tavapärastele treeningradadele suusahüppetorni lähistele. Ring sai 1,9 km pikk ja sisaldas nelja tõusu ning laskumist. Ühel ringil 110 tõusumeetrit. Maratonidistantsiks oli vaja seda siis 22 korda läbida, millega kokku kogunes 2420 tõusumeetrit, mis tegi sellest Eesti läbi aegade suurima tõusumeetrite arvuga jooksu. Kavas oli ka tillujooks, ehk poolmaraton.
31. mai hommikul kell 9:00 seisis stardijoonel 15 osalejat, kellest 6 segast tahtsid ära tarbida kogu programmi ja 9 poolsegast pool programmist.


Juba üsna varsti peale starti, umbes poole ringi peal hakkas eralduma neljane grupp, kuhu kuulusid Rain Seepõld ja Priit Valk, kes maratoni jooksid ning Jürgen Soo ja Gunnar Kingo, kes poolikut sihtisid. Teise ringi lõpuks oli nelik pooldunud ja esimestena lõpetasid selle Rain ning Gunnar. Aga ega Jürgen ja Priit kaugele maha ei jäänud, ainult minut oli vahet. Kolmandaks ringiks olukord külmutati ja vahed püsisid. Neljandal ringil aga Gunnar otsustas kiirendada ja tegi Raini ees minutise vahe sisse. Aga samas võis see ka Rainipoolne aeglustamine olla, sest Jürgen ja Priit said ta kätte. Aga samas ei pruukinud see Raini aeglustamine olla, see võis vabalt olla, et tema jooksis sama tempoga, aga kõk ülejäänud kolm kiirendasid... või siis vastupidi ikka. (jube keeruline on kirjutada võistluskirjeldust ringiaegade põhjal kui ise seda ei näinud, sest viibisin kogu aeg kuskil ringi teises otsas)
Viiendal ringil otsustas Jürgen Raini ja Priidu kandadelt raputada ja Gunnarit püüdma minna. Ringi nad koos lõpetasidki. Aga Raini-Priidu tandem jälitas neid siiski lähedalt. Kuuendal tegi Rain Priidule lehva-lehva ja püüdis eespool olevad jälle kinni. Seitsmendal ringil otsustas poolmaratoni jooksev Jürgen lõpuspurdiga pihta hakata mille vastu teistel enam midagi panna ei olnud. Rain veel suutis enamvähem tempot hoida ja vahet mitte väga suureks lasta, aga Gunnari jaks oli sellega otsas ja vahe hakkas iga ringiga kärisema.
Poolmaraton lõppeski Jürgen Soo võiduga. Tulemuseks 2:12. Vahe Gunnar Kingoga oli lõpuks veninud viieminutiseks. Kolmandana lõpetas poolmaratoni Lauri Mänd ajaga 2:41. Lauri tegi peale lõpetamist ühe motivatsiooniringi veel peale. Naistearvestuse võitis Liina Kesamaa ajaga 3:20.
Poolmaratoni tulemused:



Kui viimane poolmaratoni jooksja oli lõpetanud, siis olidki rajal järgi ainult täisdistantsi läbijad. Rain oli selleks ajaks vahe Priiduga juba 9 minutiseks kasvatanud. Kolmandana liikuv Peeter Kand jäi Priidust omakorda maha 13 minutit. Kui Rain läbis lõpus ringe nagu kellavärk 13 minutiga, siis ülejäänud tegid seda mitu minutit aeglasemalt ja vahed kärisesid aina suuremaks. Raini võiduaeg oli 4:36.
Tegelikult on Rainil kõik hambad suus, see on lihtsalt vari :)
Teiseks tuli Priit Valk ajaga 05:03


...ja kolmandaks Peeter Kand ajaga 05:30


Maratonitulemused:

Enda võistlusest: Kuna tegemist oli ikkagi treeninguga juuni lõpus toimuvaks Nuuksio Backyard Ultraks, siis väga silmamunasid tagurpidi ja kapsaid ninast välja pingutada ei planeerinud. Mitte, et ma seda kunagi väga teeksin. Minu sisemine mugavussportlane ei luba seda.
Esimesed ringid jooksime koos Sander Jaamaga juttu rääkides, aga kümnendale ringile minnes tahtsin oma "Kirjut Koera" kõndides süüa ja nii ta oma teed läks. Peale seda tulid paar väga rasket ringi, jõud oli täitsa otsas ja lisaks hakkas vasaku jalalaba välisküljel tunda andma mõned nädalad varem Kiviõli Tuhamäel hangitud vigastus. Sellise komboga hakkas pähe isegi katkestamismõtteid ronima. Raskes olukorras üritab aju ikka leida lihtsamaid väljapääse. Aga võtsin ennast kokku ja surusin need mõtted alla, liiga paljud asjad juba see aasta pooleli jäetud, et mingite tulevikuvõistluste jaoks ennast hoida - mis pärast ei ole isegi toimunud.
Töllerdasin siis rahulikult lõpuni. Tempo oli küll sarnane sellisele keskmisest aeglasemale teole, aga vankumatu järjekindlusega vähenesid järelejäänud kilomeetrid, kuni oligi kõik. Ja see kõik saabus ajaga 06:45, mis on ka ametlikult minu kõige aeglasem maraton. Eelmine aeglaseim oli üleelmise aasta Kontorimaraton , mis oli 4 minutit kiirem. Koht oli viimane nagu ka eelmise aasta Extravaganzal, traditsioone peab ju hoidma!
Kella arvates olin oma päevasest aktiivsusnormist mõnevõrra üle läinud

Suured tänud Kaidole ja Alvarile, et ohverdasite oma laupäeva ja olite abis!

esmaspäev, 27. aprill 2020

Eesti Meistrivõistlused Sirgjoonejooksus

Kui nüüd vaadata blogipostiuste arhiivi, siis sirgjoonejooksu võistlus on juba kolmas jooksuvõistlus järjest mis ma olen ka ise korraldanud. Kui keegi kunagise "Kuulus ja Kummaline" saate peaks uuesti ellu ärgatatama, siis oleksin kindel kandidaat oma hobiga "kummaline" rubriigis.
Kui nüüd korraks peatuda "Eesti Meistrivõistlused Sirgjoonejooksus" saamisloo juures, siis ideest teostuseni läks ca 2 tundi. Juhtusin lugema Soome ultrajooksulehelt uudist Norras tehtud uuest sirgjoonejooksu maailmarekordist. Kui maailmarekordi tarbeks peab orienteerumine toimuma ilma GPS'i kasutamata ja hoiduma maanteedel liikumisest, siis Eesti versiooniks kaotasin need nõuded ära, muidu oleks tõenäoliselt 4-5 osalejat ainult tulnud.
Reeglid said siis lühidalt sellised, et liikuma peab sirgjoones võimalikult kaugele, maksimaalne lubatud kõrvalekalle mõlemale poole 100 meetrit. Abivahendeid kasutada ei tohi (ka veekogude ületuseks). Tulemusena läheb kirja linnulennuline vahemaa stardi ja finiši vahel.
Enda soorituseks olin planeerinud võistluse viimase päeva. Rajaplaneeringu selgroog oli Haruteelt Kernuni minev Pärnu maantee kümnekilomeetrine sirge, mida pikendasin ülespoole Tuulani ja allapoole Vigala jõeni. Veetsin päris tükk aega aerofotosid ja satelliidipilte uurides ja trassile jäävad kaks jõge ja mitu sood hakkasid järjest kahtlasemad tunduma. Otsustasin, et kutsun Eriku ka kampa, kahekesi on kindlam tunne jõgesid ja soid forsseerida. Navigeerimiseks kasutasime paralleelselt minu Polar GritX kella ja Osmandi äppi telefonist.
Start pühapäeva hommikul kell 9.

Kõigepealt natuke põldu ja siis kohe pea ees võssa. Seal sai esimese maigu suhu sellest mis ootama hakkab. Võsast läbimurdmine oli väääga aeglane. Lisaks oli kohati väga soine ja jalad said märjaks praktiliselt kohe. Ja etteruttavalt peab ütlema, et märjad olid nad praktiliselt terve päeva, nagu natukenegi kuivada jõudsid, oli kohe uus kraaviületus või soo, mis nad jälle märjaks tegid. 
Väga kummaline tundus niimoodi võsas ja mülgastes kulgeda, normaalsetes olukordades ju väldib selliseid kohti ning võimalusel läheb ringiga mööda, nüüd aga tuli igalt poolt otse läbi marssida.
Tund peale starti jõudsime Haruteeni olles selleks ajaks läbinud ainult 2,7km. See näitas ära, et tuleb pikem spordipäev.
Harutee Alexelas tegime kohvi ja šoksipeatuse. Mitte sellepärast, et seda niiväga vaja oleks olnud, või isegi tahtnud, aga no kui ta juba oli täpselt trassil...

Edasi Pärnu maanteele kus ootas 10 km sirget jooksu. See oli ka ainuke pikem joostav lõik. Peale seda sai joosta ainult mõnel teelejäänud põllul.
Kernu juures keerasime maanteelt maha ja natukese aja pärast olimegi kohe jälle paksus kuusevõsas. Seal tuli kogenematusest väike ekslemine ja selle tulemusena tundus üsna tõenäoline olema, et vist kaldusime liiga kaugele. Ja see oleks tähendanud tulemusest 13 km mahavõtmist.
Mõnevõrra kehvema tujuga jätkasime võsas ragistamist. Edasi oli põhimõtteliselt kolme eri tüüpi kohti liikumiseks: Võsa, raiesmik või soo. Muud ei olnud. Kogu päeva jooksul metsa kui sellist põhimõtteliselt väga ei näinud. Kui meil riigiametid väidavad, et meil on nii ja niipalju metsamaad, siis reaalsuses on see metsamaana kirjas olev ala lihtsalt erinevas arengustaadiumis olev võpsik.

Vahepeal oli pikalt sood kus olev vesi oli natuke jahedam kui kraavide ja mülgaste vesi. Või tuli see tunne sellest, et seal pidi pikalt jalgupidi vees olema? Liikumine oli seal igaljuhul keeruline, pokud olid liiga väiksed, et oleks kandnud ja nende vahel oli liiga vähe vahet, et korralikult astuda oleks saanud
 Nägime ära sookure pesa
Varsti jõudsime ka esimeseni kahest oodatavast jõest. Õnneks see väga sügav ei olnud ja kardetud ujumine jäi ära. 
Edasine jätkus üsna monotoonselt ragistades erineva läbilaskevõimega võpsikutes ja raiesmikel ning erineva sügavusega mülgastes.
Rada planeerides tundus üks kahtlasemaid kohti kahest laudast ja elumajast koosnev kompleks. Sättisin siis trassi nii, et oleks võimalik kahe lauda vahelt läbi minna. Sinna jõudes avastasime, et ees oli aed, mida enne Google street view pealt ei märganud. Õnneks oli värav natuke katki ja saime sealt läbi pugeda. Teisel pool oli pinnasesse kinnikasvanud jalgvärav, millest tuli üle ronida.  
Vahepeale natuke jälle sood

Edasiliikumise kiirus oli ikka väga aeglane, Alla 10 minuti ei tulnud võsas ühtegi kilomeetrit, enamuses olid kuskil 15 minuti kanti. Päike hakkas tasapisi loojuma ja see tegi natuke murelikuks kuna pealampi ei olnud kummalgi kaasas. Aga lõpetasime siiski enne pimedat.
Tulemuseks tuli 43,24 km pikkune sirge. Õnneks Kernu lähistel tehtud kõrvalepõige jäi siiski lubatud piiresse. Ka lautadevaheline üle aedade ronimine oli üsna lubatu piiril. Aega kulus 10 tundi ja 19 minutit ja saavutasime selle sirgjoonega 9. koha. Järgmine päev olid käed võsas ragistamisest rohkem kangemad kui jalad. Söögiks/joogiks kulus 6 Kirju Koera batooni, 1,5 liitrit spordijooki ja 0,5 liitrit jõevett kui spordijook otsa sai

Kokkuvõtteks tehti 9 päevaga 51 tulemust, mis on üle poole rohkem kui olin lootnud. Võitjaks Hannes Veide suurepärase tulemusega 101,2 km edestades teiseks tulnud Leivo Seppa ainult 200 meetriga. Kolmas oli Silver Eensalu tulemusega 52,2 km. Näha on, et inimesed vajavad praegusel ajal teistsuguseid huvitavaid väljakutseid.  
Tulemuste tabel muundub peale eestikate lõppu "Suureks Igavesti Kestvaks Sirgjoonejooksuedetabeliks" kuhu kõik võivad igal ajal oma sirgjoonejooksutulemusi saata.
Kõikide sirgjoonejooksjate kriipsud panduna kokku ühele kaardile:

Järgmine aasta tulevad kindlasti uued Eesti Meistrivõistlused Sirgjoonejooksus ja võimalik, et vahepeal ka mingeid kõrvalüritusi. Nende korraldamiseks on loodud Eesti Sirgjoonejooksjate Liit. (FB leht)
Meediakajastused: