Rõuge Maastikumaraton

Tegelikult teadsin ma juba registreerudes, et ega kaks nädalat peale 28 tundi kestnud mägist ultrat ju maratoni ei joosta, aga kuna Ivari üritused on alati ägedad ja kontrollaeg oli ka 9 tundi, siis kiirmatkana ju ikka võib...
Kaks päeva enne starti tegin kodu lähedal väikese jooksusutsaka ja enesetunne oli väga hea. Tundus, et on kohale jõudnud see müstiline superkompensatsioon millest räägitakse palju, aga mina veel kohanud ei ole. Seega reede õhtul koos Toomase ja Erikuga Rõugesse sõites oli meeleolu mõõdukalt optimistlik.
Hommikul sõidutati bussiga Lätti ja kuskil seal Korneti läheduses oli ka start. Esimesed kilomeetrid kontrollisin superkompensatsiooni kohalolekut, aga ei olnud teda kuskil. Või oli juba üle läinud. Igatahes olin neljandaks kilomeetriks täiesti väsinud ja jätkasin rahulikumalt.
Trass oli oodatult äge - mõnusad singlid, mis kulgesid läbi metsiku Paganamaa looduse ja seejuures korduvalt ületades Läti-Eesti piiri.

Üheksandal kilomeetril läks rada läbi koha, kus peeti Paganamaa Suvepäevasid. Seal olid mitmed häälekad kaasaelajad kes kas ei olnud veel magama läinud või olid juba üles ärganud. Kuna oli juba ammu selge, et mul on rahulik matkapäev ja kiiret kuhugi ei ole, siis küsisin, kas neil õlut on. Sellepeale tekkis mulle välgukiirusel kätte pooleliitrine topsik õluga. Istusin siis laua taha maha seda jooma ja hakkasin kaaluma erinevaid võimalusi oma päeva sisustamiseks. Variante oli ju erinevaid: 1. Jäädagi sinna päevi pidama 2. Joosta edasi, aga mingil väiksemal ringil mis iga kilomeetri - paari tagant jälle õluni jõuab. 3. Jätkata maratoniga. Kuna tegelikult oli lõpuks ikkagi vaja ju Rõugesse auto juurde jõuda, siis tundus kolmas variant siiski kõige jätkusuutlikum ja raske südamega jätkasin. Aga jõudu andis see vitamiinipomm kõvasti, mitu kilomeetrit jooksin kohe järjest peale seda. Puraka lõppedes jätkasin rahulikku kõnni ja jooksu segu. Vahepeal läks rada läbi soisemate kantide, ületas Luhasoo raba laudtee ja jäi mitmeks ajaks kruusateedele kulgema.
Viimane joogipunkt oli 36 kilomeetri kandis kus lisaks tavapärasele kraamile pakuti ka ergutuseks Vana Tallinnat ja õlut. Küsimusele, kas ma soovin Vana Tallinnat või õlut, vastasin "jah", jõin pitsi vanakat ära, sõin kiluleiba peale ja võtsin ühe purgi õlut kaasa kuna joosta niikuinii enam ei viitsinud. Kui olin selle kõnni pealt tühjendanud, siis oli tunne, et võiks isegi joosta jälle, aga kuna asi oli natuke pähe hakanud ja pilt mõnevõrra hüplikuks muutunud, siis tundus käänuline jalgrada selleks liiga käänuline olevat.
Lõppu jõudsin juba kaineks saanuna ajaga 5:44:37. Ja uskumatul kombel edestasin isegi 15 inimest sellega.

Lavaredo Ultra Trail 2019

Itaaliasse aklimatiseeruma lendasin koos perega 8 päeva enne starti. Sai mägedes matkatud, Veneetsias kolatud, basseini ääres vedeletud, loomaaias ja veepargis käidud - kõik see mida üks perepuhkus sisaldab. Esimestel päevadel käisin ka mõned korrad hommikuti sörkimas, siis aga hakkas kohale jõudma kogu Lõuna-Euroopat kattev kuumalaine ja isegi hommikul vara oli jooksmiseks liiga ebameeldivalt palav.
Neljapäeva hommikul viisin pere Veneetsia lennujaama ja suundusin ise Cortina d'Amprezzo poole. Kohale jõudnuna möllisin ennast hotelli sisse, käisin tutvusin stardipaigaga ja võtsin välja numbri.

Vaade hotellitoa rõdult

Stardiala

Lisaks minule oli osalemas Eestist veel Toomas ja Harri, kellega hiljem kohtusimegi ja läksime koos vaatama/kuulama jutuõhtut, kus Anton Krupicka ja Michele Graglia rääkisid ultrajooksmisest ning sellest kuidas nemad elavad, mõistavad ja tunnetavad seda spordiala.

Kui härra Krupicka on ikoon, keda teavad kõik, kes ultrajooksmisega natuke kursis on, siis Michele Graglia oli vähemalt minule küll tundmatu nimi. Aga selgus, et tegemist on tubli jooksjaga kes võitnud mitmeid suuri jookse ja see, et ma teda varem ei teadnud oli minupoolne võhiklikkus. Jutuõhtut juhtis üliagar moderaator, kes alguses tundus nii hoogu minevat, et teistele sõna ei annagi, aga lõpuks suutis ta siiski ennast natuke tagasi hoida.
Start oli reede õhtul kell 23:00 ja päev enne seda möödus suures osas hotellitoas horisontaalis. Üritasin niipalju kui võimalik magada, aga reaalselt õnnestus see vast poolteist tundi kokku.
Tunnike enne starti jalutasime kohale ja üritasime sättida ennast niimoodi, et me stardikoridoris väga taha ei jääks. Oli teada, et startivad 1900 jooksjat tekitavad alguses ummikuid ja ei tahtnud võistluse esimestel kilomeetritel mõttetult järjekordades seista. See plaan tundus olevat aga paljudel ning tunglemine oli korralik.

Esimesed kilomeetrid kerisid linnavahel vaikselt ülespoole ja kõik jooksid ümberringi arusaamatult kiire tempoga. Tavaliselt olen alustanud siiski tunduvalt rahulikumalt, aga läksin massiga kaasa. Peale kolmanda kilomeetri täitumist pööras rada asfaldi pealt ära jalgradadele ja oligi esimene ummik käes. See küll ei kestnud õnneks väga kaua ja varsti saigi hakata tempokalt ülespoole kõndima. Esimene tõus kestis 7km, mille jooksul kogunes 500 tõusvat meetrit. Aega kulus sellele natuke üle tunni. Kohe üsna alguses hakkas ilmutama ennast esimene probleem, kogu aeg oli kõva janu, aga joodud vedelik ei kustutanud seda kuidagi ja ei imendunud ära kah. Kõhus toimus reibas loksumine, mis selleks ajaks juba mäest alla suunduval rajal ei olnud meeldiv ja pani kohati kõhu isegi natuke valutama. Proovisin siis natuke oma joodava vedeliku kogust piirata ja mingil määral hakkas olukord tasapisi paranema. 18 km oli esimene värskenduspunkt. Selleks, et üleüldse lauale ligi pääseda toimus seal korralik olelusvõitlus. Etteruttavalt peab ütlema, et niimoodi jätkus see kahjuks peaaegu lõpuni. Teeninduspunktid olid ka selle võistluse korraldusliku poole kõige nõrgem koht - vilets valik ja sellegi ligi pääsemiseks tuli kõvasti vaeva näha. Kuna laualt ei olnud võimalik mõistlikult käitudes midagi kätte saada ja mul endal kotis oli piisavalt varusid, siis keskendusin ainult joogipudelite täitmisele ja jätkasin.
Järgnevalt alanud tõus viis raja esimes korda 2000 meetrist kõrgemale. See oli ka minu elus esimest korda 2000 meetri piiri ületamine. Suurem loksumine oli kõhus üle läinud, aga väsimus oli juba hakanud vaikselt jalgadesse pugema. Kuigi päeval oli väga palav olnud, siis üleval oli t-särgi väel isegi nauke jahedavõitu. Eriti mäestikujõgede kõrval, mis ülevaltpoolt koos külma veega tuntava jaheda õhkuse kaasa toovad. Hoolimata sellest ma isegi ei kaalunud kotist kileka väljavõtmist ja nautisin külmetamist. Olin ju enne seda nädal järjest üle 30 kraadises kuumuses veetnud ja väike külmetamine tundus peale seda jumalik.
Hommikul kui hakkas vaikselt valgemaks minema jõudsin 33. kilomeetril asuvasse Federavecchia teeninduspunkti.

Federavecchia teeninduspunkt sealt lahkudes

Täitsin uuesti pudelid, viskasin taskust prügi ja peale mõningast küünarnukitööd sain laualt isegi peotäie juustu kätte. See oli ka esimene teeninduspunkt, millele oli määratud nn "cut off time". Ehk siis kellaaeg, millest alates sinnasaabunud rajalt maha võetakse ja enam edasi ei lasta. Ehmatuseks avastasin, et olin sellest ainult tund aega ees. Enda arust ju väga lonkinud ei olnud, aga ju see siis oli pandud meelega natuke pingelisem, et juba eos esimesed aganad välja sõeluda, keda siis pärast ei peaks seetõttu mägedest päästma hakkama.

Edasi läks rada 4 km ülespoole mööda suhteliselt hea kvaliteediga kruusateid ja siis keeras ära metsa alla jalgradadele. Kuna oli just valgeks läinud, siis esimest korda oli kogu ümbritsevat loodust tema täies ilus näha. Ja peab ütlema, et see on kindlasti ilusaim kant kus ma jooksnud (või üldse viibinud) olen. Lõug kukkus 20 cm allapoole töllakile ja püsis niimoodi kuni lõpuni.

Mõningad hommikused vaated:

Nii ilus ongi...

40 kilomeetri kandis selgus, et ega ma ikka eriti hästi ei oska tehnilisi laskumisi võtta, mööda kitsast metsarada joostes takerdus jalg millegi taha ja selle tulemusena olingi kõhuli. Peale esimese ehmatuse möödudes hakkasin koos ümberringi olevate kaastundlike inimestega kahjude hindamise akti koostama. Selgus, et õnneks suuremaid kadusid ei olnud, vasak põlv oli natuke marraskil ja parem põlv natuke rohkem marraskil. Keset marrastust oli ka väike auk, aga seda lähemalt uurides igatahes luud ei paistnud. Peale seda kui üks kaasatundja eriti kaasa tundma hakkas ja tundus, et ta topib varsti oma kaastundliku näpu mu põlves olevasse auku, siis tõusin otsustavalt püsti, raputasin suurema sodi maha, ütlesin "thanks, I'm fine" , võtsin vastu kukkudes kaotatud kepid, mille keegi oli ilusasti üles korjanud, üritasin otsida oma viimaseid kaotatud eneseväärikuse riismeid (tulutult) ja jätkasin edasiliikumist.

Õnneks suuremaid probleeme sellest ei tekkinud, põlv küll kohati natuke tuikas, kuid see oli täiesti kannatatav valu. Kõige rohkem sai mõjutatud mu allamäge jooksmise tempo, kuna ehmatuse tulemusena ei julgenud enam kiiresti joosta ja üritasin ettevaatlikum olla. 

Peale seda hakkas vaikselt esimest korda ilmutama ennast iiveldamise alged. Söök ja jook ei tahtnud kuidagi alla minna. Iga suutäie neelamine nõudis väikest pingutust. Õnneks vähemalt vesi läks ilusasti alla ilma oksereflekse tekitamata. 

Enne 48 kilomeetril olevat Rifugio Auronzo teeninduspunkti oli pikk ja järsk ronimine. Kuna olime jälle 2000 meetrist kõrgemal, siis muutus hingamine järjest raskemaks, kohati tekkis ka natuke peapööritust. Kohale jõudes selgus, et mu eelmises punktis olnud tunniajane edumaa rajalt mahakorjamisaja suhtes oli kasvanud kahe ja poole tunniseks. See rahustas natuke maha. Iiveldamine oli juba korralik ja söönud ei olnud ma tükk aega seetõttu midagi. Aga kaugele niimoodi ei jõua, olen seda minevikus valusalt tunda saanud. Seetõttu võitlesin endale välja kausitäie seal pakutavat suppi, mis oli küll supp rohkem nime poolest, tegelikult oli see puljong nuudlitega. Soovi korral sai sinna ka juustu lisada. Raskustega ajasin ta sisse ja jätkasin edasi.
Natuke oli peale seda veel lauget tõusu, kuni rada jõudis 2450 meetri kõrgusel olevasse kogu võistluse kõrgeimasse paika Forcella Lavaredo. Seal sai ka esimest korda lund näha

Mõned nädalad tagasi olevat lume tõttu rada kohati veel läbimatu olnud.
Seal avanesid imeilusad vaated ümbritsevatele madalamatele mäetippudele ja "Tre Cime Di Lavaredo" mäele (Või mägedekompleksile? Kolm tükki on kõrvuti igatahes :))

Tre Cime Di Lavaredo

Tre Cime imetletud, jätkus edasiminek allamäge. See oli üks pikk ja raske minemine, 1000 meetrit allapoole. Rada oli kivine ja väga tehniline, esimest korda hakkas palavaks minema. Mina võitlesin nüüd juba korraliku iiveldusega ja üritasin oma kangeks muutuvate koibadega kuidagi selles kivilasus püsti jääda. Lisaks oli trassid ühinenud ka hommkul startinud lühema 84 km distantsi jooksjatega, kes nagu mägikitsed pidevalt mööda kepsutasid. Seda niipalju kui raja laiemad kohad lubasid. Kitsamatel lõikudel kogunesid nad kannatamatu närvilise tropina selja taha. Alguses ma neid väga mööda ei lasknud, sest ma olin selleks liiga väsinud, et välja teha, aga mõne aja pärast omandasin taktika, kus silmanurgast jälgisin seljataha kogunevat rongi ja kui see pikaks kasvas jäin korra seisma ja lasin nad mööda. Ja siis asusin uut rongi koguma.
Palavus kasvas järjest suuremaks, aga õnneks oli piisavalt külma veega mägiojasid kus sai ennast värskendada. Kuna mu ainukesed söödavad/joodavad asjad selleks ajaks olid vesi ja soolakapslid mille neelamiseks ma iga kord üliinimlikke pingutusi pidin tegema, siis vähemalt veetagavaradega oli kõik hästi, mõnus külm joogivesi oli praktiliselt kogu aeg saadaval. Kokku võttis see laskumine aega poolteist tundi. Lõplikult alla jõudnuna tuli esimest korda minna läbi kärestiku, mis oli väääga mõnus, jääkülm vesi jahutas jalgasid niii mõnusalt. Jumalik tunne oli.
Natuke veel lauget tõusu ja jõudsin 66km asuvasse Cimabanche teeninduspunkti. Sinna oli enne võimalik saata dropbag varude täiendamiseks. Mina olin sinna saatnud toiduvarude täienduse, natuke vahetusriideid, akupanga kella laadimiseks ja vahetuspatareid pealambile. Kaks viimast olid ainukesed asjad mis ma sealt vajasin, sest stardis kotti pandud šokolaadidest ja batoonidest olin vist ainult 2 ära söönud. Suur soolase isu oli, aga ainuke pakutav mittemagus asi oli seal sama supp mis eelmiseski punktis. Võtsin siis uuesti kausitäie seda ja istusin sealkohatud Toomase kõrvale maha seda sööma. Peale umbes kahte suutäit selgus, et nüüdseks oli ka supp lisandunud allaneelamatute asjade nimekirja. Tuli jätkata ilma söömata.
Kilomeeter tasapinnalist liikumist, teealusest truubist läbi ja hakkas järjekordne pikk tõus. Kuna oli käes keskpäev, siis hakkas ka kuumus haripunkti jõudma ja oli juba kõvasti üle 30 kraadi. Ausaltöelda ei olnud se nii hirmus kui olin enne kartnud. Tihedalt sattus tee kokku jõgedega, kus olnud jääkülm vesi vist päästiski minu jaoks kogu võistluse. Igas kohas kastsin mütsi märjaks, pesin pea ja kukla ära, jõin niipalju kui sisse läks ja mõned korrad võtsin ka särgi seljast, tegin selle märjaks ja panin mõnusa jääkülma särgi uuesti selga. Joodava vee temperatuuri suhtes muutusin päris pirtsakaks. Iga kord jõe juurde jõudnuna maitsesin pudeleis olevat vett ja kui see natukesegi leigem oli, siis vahetasin ta kohe külma vastu välja.
Tõusule järgnes otseloomulikult uus langus, energiahulk mis mul veel kehas järgi oli, oli mõõdetav mikrogrammidega. Hoolimata hästijoostavast rajast jaksasin ma seda ainult kõndimisega vaheldumisi teha ja varsti saabus 75km asuv Malga Ra Stua teeninduspunkt. Seal pakuti lisaks supile ka pastat, aga peale suutäit seda ütlesin uuesti kohatud Toomasele, et "see ei ole lahendus inimkonna hädadele", viskasin täis taldriku prügikasti ja jätkasin.
Ausaltöelda ei omanud ma see hetk enam palju lootust lõpuni jõuda, olin juba väga pikalt liikunud ainult vett juues ja teadsin, et niimoodi ma lõpuni ära ei kesta. Edasi jätkuski selle võistluse pikim tõus. See kestis 13km järjest mille käigus võeti peaaegu tuhat tõusumeetrit. Aega kulus mul selleks kolm ja pool tundi. Ja see oli RASKE! Samm muutus järjest lühemaks ja aeglasemaks, pidevalt olid nn võltstipud, kus sa altpoolt näed justkui lõppevat tõusu, aga sinna jõudes saad aru, et see oli vaid nukk ning tõus jätkub veel väga pikalt. Aga otsa sai ükskord ka see (kuigi vahepeal juba tundus, et ei saagi) Natuke oli allapoole minekut ja siis mitu kilomeetrit piki mägijõe sängi mille jooksul tuli korduvalt ka läbi jõe minna.

Iseenesest oli see jalgadele mõnus jahutus, ainuke kaasnenud probleem olid väikesed kivikesed mis sellega tossu sisse kogunesid. Seda oma hooletusest, sest ei olnud kodus katsetanud gaitersite sobivust uute tossudega ja koha peal selgus, et ei sobinud ja expol ka sobivaid ei müüdud.
Jõudes 95km olnud Rifugio Col Gallina teeninduspunkti tuli mõte küsida suppi ilma nuudliteta - ainult puljongina. Õnneks see osutus täiesti allaminevaks kaubaks. Katsetasin kõrvale süüa ka sinna sisse kastetud saia, aga see ei sobinud. Nagu näha olid kõik tahked asjad vastunäidistatud. Sealt minema minnes tundsin märgatavalt kasvanud energiat. Seda muidugi kauaks ei kestnud, sest järgnes järjekordne pikk tõus 2400 meetri kõrgusele kus tuli korduvalt ka lumest läbi minna. Jalad olid tippu jõudes üsna sültja konsistentsiga, aga üllataval kombel uuesti alla minnes täita kannatas jälle joosta - ja see kõik ainult tänu kausile puljongile!
Natuke veel üles-alla liikumist ja olin 103 kilomeetril asuvas Passo Giau teeninduspunktis. Selleks ajaks oli jõudnud uuesti pimedaks minna. Uus kausitäis puljongit lipsu vahele ja edasi. Natuke mööda mäekülge asuvat kivilasu mis rajameistrile oli tundunud mõistliku rajavalikuna ja siis korralik otse üles minev "seinatõus" Üles minnes lugesin samme, alguses puhkasin istudes iga 150 sammu tagant, siis 100 ja lõpuks toimus liikumine juba 50 sammu kaupa. Üles jõudnuna läks edasi mõneti üksluisem rada, kus hakkas raskelt uni silma tikkuma, võistlus oli selleks ajaks juba peaaegu 24 tundi kestnud. Silmade lahtihoidmine läks järjest keerulisemaks. Proovisin vere kiiremini käima saamiseks joosta, aga ega selles seisus enam ülesmäge ju ei jookse... Mul on tunne, et ma nägin see hetk isegi und natuke. Ma oleks justkui kellegi sünnipäevale läinud ja olin pahane, et sinna minekuks peab pimedas sellises kohas koperdama. Viimaseks tõusuks oli mu zombimarss jõudnud selle tasemeni, et ma ei mäleta kogu sellest tõusust mitte midagi. Kui üleval olin ja seda taipasin, ehmatas see korraks ära, olin ju ikkagi kõrgel mägedes, kus üks vale samm võib väga valusad tagajärjed tuua. Õnneks hakkas sealt peale laskumine, mis alguses oli laugem ja enamuses täitsa joostava pinnasega, seega tegin niipalju kui võimalik jooksusamme ja selle tulemusena hakkas veri kiiremini ringlema ja enesetunne märgatavalt paranema. Enne viimast teeninduspunkti olin küll uuesti natuke pikemalt kõndima jäänud ja korraks silma kinni pannud. Seal pudeleid täites nägin silmanurgast kuidas meedikud üritasid kedagi rajalt maha võtta, aga tema kaaslased ei tahtnud teda kuidagi käest lasta ja lubasid ta ise finišisse talutada. Tundes hirmu, et äkki võtavad nad järgmiseks minu käsile, lasin sealt igaks juhuks kiiresti jalga.
Selleks hetkeks oli jäänud ainult finišilaskumine. Cortina tulesid oli isegi kaugelt alt näha. Peas oli ainult mõte, et natuke-natuke veel. Juhtusime jälle kokku Toomasga, kes pakkus välja koos lõpuni minna. Loomulikult olin nõus, oli hea kellegiga juttu rääkida vahelduseks. Aga see laskumine kestis ja kestis. Linna tuled olid vaid episooditi puude vahelt nähtavad, aga kuidagi lähemale nad ei tulnud. Täpselt sama kaugel all olid kogu aeg. Peale ühte eriti järsku ja pikka laskumist juurikasel metsaalusel oli tunne, et nüüd ju ometi peame linnaga samal kõrgusel olema, aga selle peale hakkas rada uuesti tõusma jälle. Õnneks küll mitte palju. Kui lõpuks oli tunne, et selle aja peale peaksime olema juba kuhugi maa alla laskunud jõudis rada metsast välja Cortina tänavatele. Veel paar kilti mööda asfalti ja finiš oligi käes

Kokkuvõttes kulus 120km jooksmiseks aega 28:02:57, mis andis 1816 startija hulgas 1176 koha. Katkestas 28% startijatest.

Lavaredo Ultra Traili eelvaade

Kuu aja pärast stardin Kirde-Itaalias, Alpide lõunaosas asetsevas Dolomiidide mäestikus  toimuval Lavaredo Ultra Trailil. Tegemist on minu kolmanda mägedes toimuva ultrajooksuga.

Võistlus saab alguse ja ka lõpu Cortina D'Ampezzo linnakeses, mis on 1200 meetri kõrgusel asetsev 6000 elanikuga talispordi ja turismikeskus.

Spordihuvilisele on see eelkõige tuntud kui 1956 aasta taliolümpia toimumiskohana. Eestlastest osales nendel mängudel Nõukogude Liidu koondise koosseisus ainult Uno Kajak, kes saavutas kahevõistluses 26. koha. Natuke kummaline tundub, et olümpiamänge peetakse kohas, mis on suuruselt umbes Saue mõõtu.
Võistlusel on valikus 4 erinevat distantsi, mina regasin ennast nendest loomulikult pikimale 120 km pikkusele ja 5800 tõusva meetriga variandile. Parasjagu pikk ja raske, et treeningmotivatsiooni üleval hoida. Lisaks annab see ka 5 ITRA/UTMB punkti, mis sobitub hästi minu masterplaniga.

Võistluse käigus võetav kõrgeim tipp asetseb 2450m kõrgusel, mis on minu senisest kõrgeimast ca 600m ülevalpool. Kuna kartma kiputakse ikka tundmatuid asju, siis see on ka asi mis hetkel võibolla kõige rohkem ärevust tekitab. Transgrancanarial tekitas juba 1800m kõrgusel kerge probleem joostes hapniku kättesaamisega. Kontrollaeg 30 tundi tundub siiski piisavalt pika kummiga olevat, et ka minusugune töllerdaja suudab selle läbida kui jalad veel vähegi mingisugust edasiviivat liikumist tekitavad. Poola fiasko, millest kirjutasin siin: http://raudmehekssaamine.blogspot.com/2018/10/beskidy-ultra-trail.html, näitas, et isegi siis kui tunned ennast võistluse teises osas hästi, võib lõpp tulla väga järsk ja ootamatu. See oli väga hea õppetund tegelikult ka selles suhtes, et on võimalik isegi nii sügavast august veel välja tulla. Kui seal viimaseid kilomeetreid katkestamist võimaldava teeninduspunkti poole kõndisin, siis tegelikult tundin ennast jälle üsna hästi, aga kuna peas olin juba katkestanud, siis jätkamine ei tulnud isegi mõttesse enam. Ja see kripeldab siiani sees korralikult.
Lavaredo Ultra Traili valiku peamisi põhjuseid oli see, et seda saab hästi perepuhkusega Itaalias ühendada, lennud sinna on soodsad ja Põhja-Itaalias on palju erinevaid tegevusi pere jaoks. Ja ajaliselt asetseb ta koolivaheajal. Ka see, et LUT on Ultra-Trail World Touri osavõistlus, peaks loodetavasti kvaliteedimärgi asjale lisama. Kui tegelesin endale võistluse otsimisega siis peale väikest guugeldamist lugesin artikleid, mille pealkirjad olid: "The most beautiful running race you never heard of", "Anton Krupicka: the most beautiful race I've ever run". No pekki, kui härra Krupicka, kes on jooksnud väga paljudes ilusates kohtades, juba niimoodi arvab, siis peab ju minema ja oma silmaga üle vaatama!
Eelregamine avati eelmise aasta oktoobris, kuhu said oma nime kirja panna kõik soovijad. Neid oli kokku 3100, kelle hulgast loositi välja 1800 õnnelikku, kes said võimaluse registreerumiseks. Ka minu mailboksi potsatas 23. oktoober kiri kus seisis: Congratulations Olle! Your name was chosen at random from the 3104 athletes pre-registered for La Sportiva Lavaredo Ultra Trail 2019, 120 km. Ega mul tavaliselt igasugu looside-loteriidega liiga palju ei vea, seega väike üllatus oli see küll.
Kuna viimane ultrajooks oli talvine Taliharja Vanakuri, siis peale seda oli aega ettevalmistuseks küll. Isegi liiga palju aega oli... Märge iseendale: tulevikus peab igaks aastaajaks vähemalt ühe ultrajooksu planeerima, muidu tekivad võõrutusnähud. Ettevalmistumine nägi välja suures osas samasugune kui eelmine aasta Transgrancanaria oma. Suurim vahe oli selles, et üritasin mäetrennid natuke intensiivsemad teha, ehk kui eelmine aasta sai ülesmäge tempokalt kõnnitud, siis see aasta oli kõndimine vaheldumisi jooksmisega. Kuni maikuuni oli kõik vinks-vonks, aga siis hakkas selg natuke jukerdama ja seega esimene osa maist sai maratonide vaheline aeg tegeletud ainult taastavate sörkidega. Lisaks tekkis kohati jalgadesse selline üldine nõrkus sisse. Jooksusõprade ja dr. guugli abiga panin endale diagnoosi, et on rauapuudus. Ega vereproovi ju ometi tegema ei lähe kui internet olemas on... Alustasin rauapreparaadi kuuriga, ole siis näha kas aitab. Nüüd on jäänud veel üks nädalavahetus mahukamat mägironimist siis Laulasmaa Ultra vabatahtliku töö kõrvalt niipalju jooksmist kui jõuab ja siis peaksingi olema niipalju valmis kui olen.
Natuke ka varustusest. Üldiselt on see teema, millega üritan hoida nii madalat profiili kui võimalik, väga lihtne on täiesti segaseks minna ja kogu oma vaba raha sinna matta. Sest on ju kindlasti vaja osta viiesajaeurone pealamp, kuna sa ei näe piisavalt hästi, sest sul on ees kahesajaeurosed prillid :) No olgem ausad, igasugu selliseid udupeeneid kalleid vidinaid vajavad need, kes jooksevad minust teistsugusel tasemel. Minusugusel töllerdajal ei ole vaja, et pealambi valgusvihk oleks nii võimas, et ma metsas joostes linnupesades munad välja hauduks. Ainuke asi, mis vajas Lavaredoks uuendamist, olid tossud. See on igal ultrajooksul kõige olulisem asi, et oleks hästi sobivad käimad kus jalad ennast hästi tunnevad. Mägedes võibolla veel olulisem kui tasasel maal, sest mägedes peavad nad lisaks hästi jalas istumisele ka hästi maapinnaga haakuma. Kahjuks lõpetas Inov8 mulle ideaalselt istunud "Trail Talon 275" tossude tegemise ära ja selle mudeli järglane oli pettumus, ei sobi kaugeltki sama hästi. Iseenesest mingit suuremat probleemi nagu ei oskagi välja tuua, aga kuidagi ebamugav on olemine. Edasi läksid mõtted "Altrale". Kuna Märten on Altra Lone Peakidega juba mõned ajad jooksnud ja neile katkematut hosiannat laulnud, siis proovisin tema omasid jalga ja kuigi need olid natuke liiga suured, siis nad tundusid kuratlikult mõnusad jalas. Olin proovinud tegelikult sama mudeli varajasemat varianti mõned aastad tagasi ühes Brüsseli poes ja siis ei tundunud nad kaugeltki nii head. Kõige suurem kahtlusekoht Altra juures on see, et nad toodavad null dropiga tosse. Tähendab see seda, et erinevalt tavalistest tossudest, kus kand asetseb päkast natuke kõrgemal, on neil see samal tasemel. Põhjus on sellest tulevnev naturaalsem jooksusamm ja väiksem kannarullimine. Lisaks ei pea mäest alla joostes kannale maandumise vältimiseks päkka nii palju allapoole suunama. Null dropi miinuseks on jällegi see, et jalg mis on kogu elu harjunud joostes olema tavapärases tossus, vajab alguses ümberharjumiseks aega, säärelihased ja kannakõõlused on tänu kanna allpool asetsemisele suurema pinge all ja kui nendega jooksmist ei hakka tasapisi harjutama, võib see kiire vigastusega lõppeda.
Igaljuhul tellisin aprillis "Altra Lone Peak 4.0" tossud ära ja mai algusest alates olen tasapisi jalgu nendega harjutanud. Nüüdseks on seis juba päris hea, sääred enam krampi ei kisu.

Riga Marathon

Nädalase vahega maratone joosta ei ole just selline asi, mis jooksukäsiraamatutes soovituslike asjade nimekirjas oleks, aga kuna ma olen seda teinud ka varem ja mu pingutus seda tehes ei ole selline millest nädalaga ära ei taastuks, siis nii see igaljuhul juhtus. Lisaks on mul tunne, et keegi on mingisugune ajahetk mu geneetilise koodi laua peale laiali laotanud ja sealt kogu enesealalhoiuinstinkti välja nokkinud.
Planeerisin kahe maratoni vahelisel nädalal käia mõned korrad sörkimas ja äkki natuke ka rattaga sõita, aga juba nädala alguses hakkas selg valutama ja kokkuvõttes jõudsin käia ainult korra pooletunnisel sörgil.
Riia maratoni nädalavahetuseks oli kohale jõudnud tõsine troopikakuumus, ilmaennustus lubas 26-28 kraadi sooja. Mul ei ole kuumas jooksmine kunagi istunud ja seetõttu tundus enne starti, et tänu kuumusele, väikesele vahele kahe maratoni vahel ja jukerdavale seljale tuleb seekord mitte niisama töllerdamine, vaid übertöllerdamine. Ennustasin endale aega kuhugi 4:45-5:00 vahele ja ei omanud mingisugustki eesmärki kuidagi liiga palju pingutama hakata. Nagu täispehmolaks noh!
Stardis oli ilm veel enamvähem ok. Kuna stardigruppi sai vastavalt eeldatavale lõpuajale ise valida, siis sättisin ennast 4:30-5:00 lahtrisse etteotsa. See aga oli suur viga, kuna vahetult mu ette jäid 4:30 maratoni ja 2:15 poolmaratoni tempomeistrid. Ja nende taha sätib ennast suurematel maratonidel palju rahvast. Esimene veerandik läkski seal trügides, maha neist ei tahtnud meelega jääda. Mõned korrad tegin vaikse kiirenduse ja trügisin neist mööda, aga igas joogipunktis jooksid nad must jälle mööda, kuna miskipärast arvasid nad, et inimesed, kes jooksevad 4:30 lõpuajaga maratoni soovivad kõik jooksu pealt juua. Aga minule nii ei meeldi, jook läheb kurku tihti ja ega seda niimoodi piisavalt palju kätte ka ei saa. Ja väga ebameeldiv on niimoodi. Ma ei saa neist hästi aru - kui inimene sihib endale 4:30 maratoni lõpuaega, siis on ju palavuse korral olulisem korralikult jooki tarbida kui jooksupealt juues 2,4 sekundit kokku hoida.
Kuumus õnneks ei olnud tänu puhuvale tuulele nii hull kui enne starti karta võis. Ainult pikemad taganttuulega lõigud olid ebameeldivad. Ohtralt oli ka kohti kus inimesi voolikuga kasteti. Tempo oli mul algusest peale alalhoidlik ja seetõttu nagu väga raskeks ei läinudki. Kohati taganttuulelõigud kus varju ei olnud olid ebameeldivad, aga need ei olnud õnneks väga pikad.
Suurtel linnamaratonidel kohtab inimeste seas palju igasuguseid kostüümides jooksjaid, pallipõrgatajaid ja muid veidrikke. Ei erinenud selles osas ka seekordne Riia maraton, nägin stormtrooperit, konna, Genat, mingit valges hõlstis venda kes kangesti Klu-Klux-Klani liiget meenutas (võimalik, et tegelikult pidi see olema midagi muud), aga vaieldamatu lemmik oli mees, kes jooksis maratoni, samal ajal endal ananassi pea peal tasakaalus hoides. Ma ei ole midagi nii ägedat tükk aega näinud! Peale tagantjärgi väikest guugeldamist selgus, et tegemist on Iisraeli jooksja Moshe Lederfeiniga, kes käibki maratonidel ananass pea peal jooksmas. Kahjuks ei õnnestunud selgitada, kui palju ta seda juba teinud on. Leidsin üsna lihtsa vaevaga ka pildi temast, ilmselgelt väga fotografeeritud tegelane

Siin on pilt temast Viini maratonil jooksmas.

Minul aga läks ka ilma ananassita tasapisi raskemaks. 3km enne lõppu läks trass pikalt mööda Brivibase uulitsat päikese käes taganttuulega ja esimest korda tundsin, et kuumus hakkab tõsiselt liiga tegema, pea hakkas natuke ringi käima ja pilt virvendama. Läksin koheselt üle kõnnile ja peale paari minutit oli kõik jälle ok ja hakkasin uuesti jooksma. Oleks võinud muidugi ju ka lõpuni töllerdada, aga mõni kilomeeter enne seda olin silla pealt tagasi tulles näinud seal teises suunas minevat 10km distantsi jooksjate suurt hordi ja hirm, et nad mulle järgi jõuavad oli suur. Viimane jupp läks ju mööda kitsaid vanalinna tänavaid ja kui see mass seal oleks mind kätte saanud, oleks nad minust lihtsalt üle jooksnud.
Kokkuvõttes aeg 4:34:06, mis oli kõike arvesse võttes täitsa vinks-vonks tulemus. Nüüd natuke puhkamist ja siis viimane osa 28. juunil startiva Lavaredo Ultra Traili ettevalmistusest.

Tartu Maastikumaraton

Eelmine aasta oli esimene kord, kui juba aastaid maratoni nime kandev võistlus omale ka korrektse distantsi sai. Ja mina kui maastikujooksulemb (pekki kui äge sõna) olen otse loomulikult mõlema stardis olnud. Väga hea koht pikemaks kevadiseks töllerdamiseks, ilus loodus ja hästi korraldatud võistlus.
Algatuseks natuke võistlusele eelnenust. Kevadised treeningud Lavaredo Ultra Trailiks läksid kuni mai alguseni väga hästi, sai korralikult tõusumeetreid kogutud - ühe korra sõitsime selle eesmärgiga koos Märteniga isegi Kiviõli Tuhamäele ja veetsime seal meeldivad 4 tundi. Ka muus osas oli kõik nagu olema peabki, sai joostud pikemaid jookse, lühemaid jookse, lõike ja ÜKEt. Kõik oli nagu "by the book". Aga siis mai alguses kadus ühtäkki jõud jalgadest ära ja jooksmine muutus raskeks. Kahtlustades väsimust, võtsin koormused maha ja lubasin endale rohkem puhkust. Tundub, et oli kasu, vaikselt hakkas olukord paremaks minema.
Tartu Maastikumaratoni esimestel kilomeetritel maailma kõige värskem tunne ei olnud, jalad küll töötasid, aga alguses võiks enesetunne siiski natuke krapsakam olla. Kui stardis oli jahedavõitu ja tõmbasin lisaks t-särgile ja pikkadele käistele ka õhukese Inov8 kileka peale, siis juba peale esimest kilomeetrit oli tunda, et kilekas oli siiski palju. Võtsin ta seljast ära ja toppisin joogikotti. See oli mul seljas seepärast, et eelmine aasta kuuma ilmaga oli mõnede joogipunktide 7 kilomeetrine vahe natuke liiast ja jäin üsna kuivale. See aasta otsustasin eelmise aasta ebameeldivuse vältimiseks oma joogi seljas kaasa võtta.
Ega esimesel kümnel kilomeetril ei saanud kuidagi aru, kas on jooksupäev või on töllerdamispäev. Kohati oli minek mõnus ja kerge, järgmine hetk läks jälle mitte nii väga. Kuskil neljandast kilomeetrist alates liikusime koos Mart Einastoga, kes kurtis samasugust selgusetust. Peale kümnendat kilomeetrit aga hakkas vaikselt lihtsamaks minema ja samm kergemaks.
Jooksime Mardiga koos juttu rääkides hea rahuliku ja ühtlase tempoga kuni poole maani, kus meil hakkasid siiani sarnased tempod natuke erinema ja selle tulemusena läksin tasapisi eest ära. Varsti ühines rada 24km distantsiga. Kahjuks oli sealt minu saabumiseks jooksjad juba möödas ja sattusin kokku suure kepikõndijate hordiga. Rada ei olnud seal maailma kõige laiem ja kepikõndijad on sellised seltskondlikud tegelased, kellele meeldib keppe kõndides seda kõrvuti teha. Nendest möödasaamiseks pidi siis pidevalt raja servades laveerima. See aga võttis kõvasti energiat. Ka rada kulges sellel hetkel enamuses ülesmäge. Ja asjade loogilise tulemina oli mul 25 km paiku kumm üsna tühi. Otsisin ühel pikemal tõusul kotist üles Snickersi ja olles küll plaaninud sealt mõned ampsud võtta, juhtus nii, et sõin ta kõik ära. Aga ega see midagi koheselt ei muuda. Liikumine oli keeruline, jalad läksid raskeks ja krampi. Kilomeeter haaval pingutasin hambad ristis edasi liikuda ja ootasin pingsalt millal Snickers jalgadesse jõudma hakkab. Mart jõudis ka varsti järgi ja läks mööda. Jõudis kätte juba kolmekümnes kilomeeter ja olemine ei olnud grammigi kergemaks läinud. Hakkasin juba kahtlema, et enne tuleb finiš, kui loodetud Snickersi mõju, kui üldse tuleb. Ega ma päris hästi ei teagi, miks ma nii kindel olin, et veel paremaks läheb. Aga 33 km paiku saabusid siiski lõpuks kauaoodatud uued jooksujalad. Äkitselt läks olemine jälle paremaks ja samm pikemaks. Tõstsin uuesti tempot ja juba varsti jõudsin jälle järgi Mardile, kellel oli see hetk natuke raskem. Jätsin ta maha ja liikusin edasi jälle mõnusa lihtsa sammuga.
Viis kilomeetrit enne lõppu liitus trass 10km rajaga. Kuna eelmine aasta olin aeglasem, siis olid tookord seal kepikõndijad, kes olid minust (õnneks) aeglasemad. See aasta aga jõudsin sinna 10 minutit varem ja see hetk oli seal palju-palju jooksjaid kelle tempo oli minust võrreldamatult kiirem. Tunne oli selline, nagu oleksin vana Ikarus buss kuskil Düsseldorfi lähistel kolmerealisel Autobahnil keskmises reas ja sõidaksin 50km tunnis. Igalt poolt korraga vihiseti suurtes hulkades mööda. Aga ma ei lasknud ennast sellest häirida ja töllerdasin omas tempos edasi. Mugavussportlane leiab alati põhjuse miks ei pea üleliia pingutama. Ja seekordne vabandus oli juba nädala pärast Riias joostav uus maraton, mille jaoks võiks ka jalgadesse midagi jätta.

Lõpp saabus ajaga 04:27:10, mis on 10 minutit parem kui eelmine aasta. Täitsa dibens.
Aaa..., ja siis veel see väike asi, et tegemist oli mu 40 juubelimaratoniga. Samasuguse tempoga jätkates saab sada maratoni täis kuskil 57 sünnipäeva paiku.

Mustamäe Nõlva Extravaganza*

Mida aeg edasi, seda suurem on arusaamine, et kui Eestis on puudu mingi jooksuvõistlus, mis võiks olemas olla, siis selle asemel, et viriseda selle puudumise üle, tuleb see asi ise ära teha. Nii see aasta ongi siis käima läinud natuke teistmoodi, lisaks sellele, et augustis korraldan koos Ivariga Heavy Metal Ultra (https://trailrun.ee/heavy-metal-ultra-kirjeldus-juhend/) mis on selline suurem ja põhjalikum ettevõtmine, otsustasin teha enda ja teiste kevad-suvisel perioodil mägedesse ultrat jooksma minejate jaoks ühe mägimaratoni. See annab võimaluse teha ühe korralikult paljude tõusumeetritega trenni koos väikese võistlusmomendiga. Kuna tahtsin hoida ürituse väiksena, siis kuulutasin ta välja ainult Facebooki ultrajooksjate grupis.
Ainuke koht Tallinnas kus saab natukenegi rohkem tõusvaid meetreid koguda on Mustamä nõlv. Algselt planeerisin trassi suusahüppetorni juurest Trummi poole mineva. See on koht, kus viimase pooleteist aasta jooksul olen teinud enamuse oma mäetrennidest, aga kahjuks ei sulanud sealsetelt radadelt jää ära ja ka suusahüppetorni juures olevas Nõmme Lumepargis käis alles Suur Suusapidu. Kuna aga edasi ei olnud üritust kuhugi lükata, siis nädal enne starti tehtud rajaluurega sain Nõmme turu juurde uue trassi tehtud.

Rada algusega turu parkla juurest läks Ehitajate tee kõrvalt mäest alla, pööras enne päris alla jõudmist järsult paremale, siis seal olevat tõusu mööda üles, piki nõlva serva Vanakani, sealt veel nõksa ülespoole, siis otse alla ja ka kohe üles tagasi. Ja sealt üle Vanaka kõrval oleva väikese künka starti tagasi. Ringi pikkus 1,33km koos 67 tõusva meetriga. Maratoni kokkusaamiseks tuli seda keerutada 32 korda. Tõusumeetreid kokku 2144, mis iseenesest oli väike pettumus, sest algsel rajal hüppetorni juures oleks välja pigistanud ligi 3000 meetrise raja.
Hommikul starti ilmus kohale 12 segast. Vabandan väljenduse pärast, aga normaalsed inimesed tegelikult ei veeda oma laupäeva vanakast üles-alla joostes.
3 neist soovis joosta poolmaratoni, 8 täispikkuses maratoni ja 1 ei olnud päris kindel mida ta tegema hakkab. (kokkuvõteks jooksis natuke, siis käis kodus söömas ja siis jooksis veel natuke) Võistluse käigus orienteerusid veel kaks täispika jooksjat ümber poolikule.
Stardieelne pilt, kus kõik on veel rõõmsad. Tegelikult olid kõik rõõmsad lõpuni - ka see on vist viide vaimse tervise ebakõladele :)

Esimese ringi jooksime kõik koos, et rada tutvustada ja ringi täitudes läks edasi juba lendstardist.

Ilm oli väga mõnusalt kevadiselt soe ja päikesepaisteline, tavapärane talvine jooksuriietus osutus liiga paljuks juba esimesel ringil.
Peale kahte ringi oli teistest eraldunud kolmene grupp, kuhu kuulusid Priit, Toomas ja Lauri. Neist Toomas jooksis maratoni ja teised poolmaratoni. Mõned ringi hiljem grupp lagunes, Priit läks ees oma teed, järgnesid mõninga vahega Toomas ja Lauri. Neid jälitasid lähedalt Kaido, Erik ja Peeter. Mina jäin peale teist ringi joogipunkti korralduslike küsimustega tegelema ja kukkusin sellega maratoniarvestuse viimaseks. Peeter, kes viiendal ringil otsustas, et jookseb parem poolmaratoni, tõstis selle peale tempot, et "vähemalt jooksutrenni kirja saada" ja möödus Erikust ja Kaidost. Nende järgi tulid Alvar ja Martin, kes jooksid koos esimesest ringist kuni lõpuni ilma kohtagi tõusmata ega langemata - raudne stabiilsus! Kaido, kes oma "jookse kuni kukud" challengega oli endale väikese vigastuse külge hankinud, otsustas peale 10 ringi, et tal on kõht tühi ja läks koju sööma. Tagapool toimus palju: jõudsin kaheksandal ringil järgi Liinale ja läksin tast ka mööda ning sain sellega naistearvestuses esimeseks. Seda rõõmu jagus muidugi ainult 18. ringini, kui mul hakkas energia otsa saama, aga Liina lasi edasi nagu igiliikur. Kaotasingi talle oma naistearvestuse esikoha ja kukkusin tagasi viimaseks. Nii naiste kui meeste arvestuses. Tiina ja Riina võtsid asja mõistusega ja ei hakanud rajal palju rapsima
Pildid rajalt:

Ja ega rohkem kohavahetusi enam ei toimunud kuni lõpuni.
Poolmaratoni lõpetas esimesena Priit, kes sai nii raske raja kohta väga viisaka aja 02:02:31

Teine oli Lauri ajaga 02:16:38

Kolmas võistluse käigus orientatsiooni muutnud Peeter ajaga 02:20:31 (orientatsioon siis trassi pikkuse suhtes...)

Poolmaratonis olid naistearvestuse esimene ja teine Riina ja Tiina vastavalt aegadega 03:27:40 ja 03:40:52

Sellejärgselt oli lõpetajate osas pikem vaikus, kuna maratonijooksjatel oli veel natsa pusimist.
Esimesena lõpetas täiesti oodatult Toomas, kes oma üleolekut tõestas pooletunnise eduga teiseks tulnud Eriku ees (kahjuks mul nendest sündmustest pilte ei ole), siis tulid 17 minuti pärast paarisrakendina liikunud Alvar ja Martin, ning juba minuti pärast neid tihedalt jälitanud naistearvestuse võidu minult röövinud Liina

Ja siis oli pikk-pikk vahe mille jooksul ootajatele jõudsid juured alla kasvada ja tulingi mina.
Tulemused:

MARATON                         

1              Toomas Unt       04:39:22

2              Erik Jõgi            05:12:37

3,4          Alvar Lumberg   05:30:29

3,4          Martin Sokk        05:30:29

5              Liina Kesamaa   05:31:41

6              Olle Rõuk           05:55:35

POOLMARATON                              

1              Priit Valk              02:02:31

2              Lauri Antalainen  02:16:38

3              Peeter Kand         02:20:31

4              Riina Tammistu   03:27:40

5              Tiina Kapten        03:40:52

Pidulik autasustamine ja lõpufoto nendega, kes selleks ajaks veel kohal olid (loe: jaksasid mind ära oodata)

Ja lõpuks erakordselt suur tänu kogu perele, kes viitsisid oma laupäeva kohapeal veeta ja abiks olla.

Võin lubada, et see ei jää viimaseks korraks!






*extravaganza - anything fun that usually involves something you haven't done before with the most fun friends you know. (https://www.urbandictionary.com/define.php?term=extravaganza)