Uus nimi

Olen juba tükk aega tundnud, et selle blogi nimi ei kajasta enam realsust. Kui ma 2015 alustasin, siis algne idee oli teha nö avalik treeningpäevik, kus kirjeldan teekonda oma esimesele täispikale triatlonile. Sellest oli inspireeritud ka blogi nimi "Raudmeheks saamine".  Algselt mõtted sellest kaugemale ei küündinudki.
Peale 2016 aasta augustis Triatlon Estonia täispika distantsi läbimist enam oma trenne nii üksikasjalikult üles ei kirjutanud ja blogi muutus sujuvalt treeningpäevikust võistluspäevikuks. Kuna aga kahel järgneval aastal jätkasin triatlonidega ja mõlema suve peasündmus oli endiselt täispikk triatlon, 2017 uuesti Triathlon Estonia ja 2018 Ironman Tallinn, siis töötas vana nimi endiselt. Nüüdseks aga, kui olen triatlonidega vähemalt hetkeks lõpetanud ja tagasi oma ultrajooksu juurte juures, ehk siis seal kust alustasin enne vahepealset vahepõiget triatlonimaailma, siis tunnen, et ka selle blogi (või avaliku võistluspäeviku) nimi ei vasta enam reaalsusele. Raudmeheks ju enam ei taha saada, isegi ülekantud tähendustes niiväga mitte.
Uut nime mõeldes tahtsin seda kuidagi ultrajooksmisega seostada. Väike lootus ju on, et ehk leiab mõni algaja ultrajooksja seda lugedes endale midagi kasulikku või motiveerivat. Ja selleks võiks nimi otsingumootorites kuidagi ultrajooksmisega seostuda. Kuna aga minu tegevus võistlustel ei ole selline mida ülemäära kindlusega jooksmiseks saaks nimetada, siis sain inspiratsiooni Priidu kommentaarist ühe mu eelmise aasta võistlusjärgse Facebooki postituse alt, kus ta minu tegevust nii ilusasti töllerdamiseks nimetas :) See sõna hakkas mulle tegelikult siis kohe meeldima, sest see kirjeldab mu tegevust väga tabavalt. Sest tegelikult sisaldab ultrajooksmine minu puhul nii suurtes kogustes käimist, et blogi "Ultrajooksmiseks" nimetada ei oleks kohane. Ja eks see jooksutempo on ka selline, mida tõupuhaste jooksumeeste suu ei paindu jooksmiseks kuidagi nimetama.
Seetõttu saabki uus nimi olema "Ultratöllerdamine"

Eesti keele seletav sõnaraamat:
töllerdama -
1. tuikudes kõndima, tuikuma; sihitult ringi liikuma; niisama passima, vedelema, aelema. Mees töllerdab ukseavas. Töllerdab purjuspäi ringi. Tuleb töllerdades koju. Töllerdab ei tea kus. Poisike töllerdas pingiridade vahel edasi-tagasi. Kutsikas töllerdab meil muudkui sabas, jalus. On pool päeva kaubamajas töllerdanud. Poe ees töllerdab meestekamp.

Playtech Kontorimaraton

Kui keegi võtab ette korraldada midagi nii ajuvaba, kui on seda maratoni jooksmine ühes kontorihoones, siis võib alati minu korrasolekuga arvesttada. Sellised kiiksuga asjad on liiga head, et kõrvale jääda.
Kontorimaraton toimus teist aastat, aga eelmine jäi mul vahele, kuna olin samal ajal Transgrancanariat jooksmas. Vaadates eelmise aasta tulemusi, ei saanud ma päris hästi aru, miks need ajad nii kehvad olid, võitja oli ainuke kes alla viie tunni jooksis. Peale starti sai see kiiresti selgeks. Lisaks pidevale treppidest üles-alla ronimisele kus maratonidistantsi kokkusaamiseks tuli 101 ringi sees tõusta ja laskuda 505 korrust, oli kogu ring täis järske kurve ja ühtegi üle paarikümne sammu pikkust sirget ei olnud. Pidevalt pidi kiirendama, aeglustama ja suunda muutma. Lisaks oli minu jaoks natuke liiga palav ja umbne, peale kümnekonna ringi läbimist oleks võinud särki hakkata välja väänama.
Stardist minema pannes oli alguses elu ilus, jooksin rahulikult ja pingevabalt. Et palavusest ei tekiks vedelikupuudust üritasin iga 15 minuti tagant juua. Peale tunnikest jooksmist hakkasid natuke ootamatud vaevused tekkima. Keha ei ole harjunud selliseid järske kurve hoo pealt võtma ja seetõttu hakkasid põlvede väliskülgede sidemed ja alaselg natuke valutama. Õnneks küll mitte niipalju, et see jooksmist väga seganud oleks.

Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas palavus liiga tegema, tänu nonstop janule kippusin pidevalt liiga palju jooma ja see hulk ei tahtnud kuidagi ära imenduda ja tekkis ebameeldiv punnis tunne. Aga hoolimata sellest janu ei kadunud kuhugile. Kui oleks endale täielikult voli andnud, siis oleks võinud ennast see hetk lõhki juua vist. Tempo hakkas paratamatult järjest langema ja vahetevahel peale ringi alguses olevat nelja korruse ülesronimist tulid ka mõned kõnnisammud sisse.
50 ringiks olin juba totaalses augus. Ja see oli ikka üle pea sügav auk. Tempo langes olematuks ja edasiliikumine oli raske. Aga vaikselt kulgesin. Üritasin natuke rohkem soola süüa, et vedelik paremini imenduma hakkaks ja vaikselt hakkaski paremaks minema. Punnis olemine kadus ja liikumine hakkas jälle järjest kiiremaks muutuma. 70 ringi kanti oli juba üsna hea. Ringiaegade tabelit vaadates oli näha, et eespoolt väga kedagi püüda ei olnud, aga tagant tuli kiiresti Ulvi, kes oli minu mõõnaperioodi ajal tasa teinud need ringid, mis ma temast alguses kiirem olin olnud. See lisas natuke motivatsiooni ennast kiiremini liigutama hakata. Viimased ringid läksid emotsiooni pealt juba sama kiiresti kui ma neid alguses jooksin.
Üle finišjoone jooksin ajaga 6:41:45, mis on mu senini joostud 38 maratoni konkurentsitult aeglaseim aeg. See andis 32 startija hulgas 13. koha.
Tänud Valdole korraldamast ja järgmine aasta kindlasti jälle.

Fotod 1-7 Sirle Seilenthal

Taliharja Vanakuri

Taliharja Vanakurjal osalesin teist korda, see on leidnud oma kahe toimumiskorraga kindla koha mu võistlusgraafikus. Tegemist on ülilaheda ultrajooksuga, lisaks pikale distantsile tuleb rinda pista muude raskustega - lõikav külm, paks lumi, pilkane pimedus, navigeerimine nendes oludes. Kõik see kokku teeb temast keskmisest keerukama võistluse, mille lõpetamine on alati eriline.
Hommikul võistluskeskusesse sõitmine algas meeldivalt. Kuulsin RockFM'ist laulu, mille sõnad kõlasid umbes: Olen saekaatri mees beibe, kui mu mootorit kuuled sa, siis sind pooleks saen ma. Lihtsalt geniaalne...
Kohale jõudnuna võtsin välja stardimaterjalid, tegin viimased ettevalmistused ja juba võiski minna Peipsi äärde Alajõele viivasse bussi. Start anti seal kell 12:00 ja hakkasime võistlejaterivi tagaotsas liikuma koos Karmeniga, kes seoses oma vähese navigeerimisoskusega avaldas soovi koos minuga joosta. Trass oli 101 km pikk ja kulges mööda natuke modifitseeritud RMK Kauksi - Alutaguse matkarada. Väga ilus valdavalt inimtühi kant on.
Peale starti sai joosta umbes 1 km, kuni rada jõudis esimese paksema lumega osani. Tänu sellele, et eelpool liikusid nii suusatajad, ratturid rattaid lükates kui ka jooksjad, siis oli teel olev paari-kolmekümne sentimeetri paksune lumi korralikuks supiks muudetud kus minusugune töntsjalg juba ei jookse. Peale natukest sumpamist tegime väikese peatuse, et Karmeni garderoobi modifitseerida ja olimegi sellega viimasteks kukkunud. Varsti aga hakkasid ükshaaval selg ees ratturid vaastu tulema, ratta käekõrval lükkamine selles lumesupis ei olnud üldse lihtne. Kui peale kümnendat kilomeetrit jõudsime lahtilükatud teeni, siis üsna varsti tuhisesid kõik ratturid loomulikult mööda.

Niimoodi me siis vaikselt edasi tiksusime - lumest lahtilükatud teelõigud vahelduvat jookskõndi tehes ja paksu lumega kohad lumes sumbates. Peab ütlema, et see ei olnud üldsegi lihtne, valdavalt oli eesliikujatest jäänud rada, kus jooksis kaks kitsast soont, üks ratta oma ja teine ratta kõrval lükkaja sissetallatud rada. Mõlemad üsna kitsad, kus kõndimine head tasakaalu nõudis. Rada kulges vahepeal mööda Agusalu kriivasid (Jah. Mina ka ei teadnud varem sellist sõna. Kriiva (pinnavorm) - kirdest edelasse sirutuv mäeseljandik või sooseljandik) Neljakümnenda kilomeetri paiku hakkas mul vaikselt enesetunne järjest hoogsamaks minema ja kuna olime ühele kõndijale järele jõudnud, siis oli tekkinud võimalus usaldada Karmen tema hoolde ja edasi üksi nõksa kiiremini jätkata. Seda jooksurõõmu küll pikalt ei jagunud, varsti jõudsin Rüütli raba laudteeni kus peal liikumine väga lihtne ei olnud, kuna laudtee oli lume all. Alati ei saanud täpselt aru kust ta läheb ja seetõttu astusin tast korduvalt mööda, mis lõppes tavaliselt ninnulikäimisega. Aga läbi sai ka see ja varsti jõudsin Iisakusse, kus täitus pool distantsi ja asus kesklaager. Kõigepealt ekslesin natuke Iisakus, kuna GPS'i järgi ei saanud päris täpselt aru kuidas minema peab ja ka kaart ei olnud tänu suurele mõõtkavale väga arusaadav. Aga üles ma kesklaagri leidsin. Eelmine aasta tegin seal vea ja viitsin liiga kaua aega milletõttu oli sealt lahkumine kangeks jäänud kontide ja mahajahtunud keha tõttu väga ebameeldiv. See aasta proovisin teha nii kiiresti kui suutsin. Valasin kiiresti vett kaasavõetud "Tactical Foodsi" kartulipudrule, täitsin joogipauna, viskasin minema taskutes ja kotis oleva prügi ja liikusin edasi. Kartuliputru sõin juba liikudes. Iisaku vaatetorni juures jõudis mulle järgi Ülar ja edasi liikusime tänu sarnasele tempole koos temaga. Ja seda kuni lõpuni välja.
Kui päeval tänu paistvale päikesele väga külm ei olnud, siis öö saabudes hakkas järjest külmemaks minema. Selle tarbeks oli mul kotis kaasas erinevaid lisakihte ja vaikselt ükshaaval hakkasin neid ka selga panema. Kõigepealt hakkasid näpud külmetama, selle vastu aitasid kattekindad, siis rändas kotist pähe tagavarapuff ja siis selga soojapesupluus. See küll parandas olukorda natuke, aga madalamates kohtades oli külm päris lõikav ja tänu aeglasele edasiliikumistempole oli kohati ikkagi üsna jahe.
Seitsmekümnendal kilomeetril jõudsime raja kõige raskemasse kohta, 4km kulges mööda kraavikaldaid, kus olev lumi oli kohati ikka väga sügav. See oli ka koht mis imes kehast viimased jõuraasud ja peale seda hakkas minu ultra pihta. Sealt tee peale jõudmine tundus justkui õnnistusena, oli nii meeldiv tunne, et oleks tahtnud seda teed kallistada kohe.
Rada liikus sealt edasi kuni Kuremäeni, tegi sellele auringi ja siis edasi Kurtna poole. Varsti hakkas ka mulle pikematel ultrajooksudel tavapärane uni peale tulema, haigutused muutusid järjest pikemaks ja silmad hakkasid vahetevahel kinni vajuma. 93 kilomeetril jõudsime ristmikuni, kus enamus eesliikujate jälgesid läks küll otse, aga mõned tundusid siiski vasakule minevat. Ka kella GPS'i nool näitas otse. Aga kaarti vaadates tundus üsna kindel olevat, et me oleme kohas, kust peaks minema vasakule viimasel hetkel tehtud rajamuudatus. Täiesti ebaloogiliselt otsustasin, et kindlasti on enamus seda muudatust ignoreerinud ja valesti läinud. Poolteist kilomeetrit edasi hakkas see otsus siiski järjest kahtlasem tunduma ja just kui me seisime nõutult ühel ristmikul, tuli ka korraldajalt kõne teatega, et liigume valesti. Ümberpöörd ja tagasi. Vähemalt äratas see korralikult üles. Edasi otsustasime, et liigume ainult mööda jälgi ja ei tee mingit isetegevust.
Väsimuse, une ja külmetamise koostööl oli tekkinud apaatia. Kui joogivoolik ära külmus, siis lõpetasin ära joomise, kui kella aku tühjaks sai, siis ei pannud teda akupanga otsa laadima. Aga õnneks hakkasime vaikselt aga kindlalt finiši poole jõudma. Kuna GPS oli välja lülitunud ja kaardi pealt väga aru ei saanud kus me oleme, siis oli ainuke orientiir eesliikujate jäljed. Õnneks olid need piisavalt nähtavad. Lõpuaeg umbes 19:30. Midagi sellist ma ka enne starti prognoosisin

Fotod: Estonian ACE Salomon Adventure Racing Team

Haanja Ultra100

Haanjas sügisel sadat kilomeetrit jooksmas olin juba kuuendat aastat järjest. See on kuidagi nii loomulikuks aasta osaks saanud, et isegi ei kaalunud seekord kas minna või mitte.
Kuna Poola mägedes töllerdamisest (realistlik hinnang minu tegevusele :)) oli ainult kuu möödas, siis vahepealne aeg kulus taastumisele. Ja etteruttavalt peab ütlema, et ega sellest ajast ikka ei piisanud. Lisaks tegi murelikuks parema jala kannakõõlus, mis teeb natuke haiget juba septembri keskpaigast saadik - ära ei parane ja hullemaks ka ei lähe.
Start nagu ikka hommikul kell 7. Taevast tuli kerget vihma ja lörtsi vahepealset ollust, aga ilmateade lubas lahkelt päevapeale tuure juurde keerata. Esimesed ringid läksid kergelt. Tavaliselt läheb mul mootori käimasaamisega kauem, aga seekord oli stardist peale samm kerge. Niimoodi lasin rahulikus sörgis edasi, kuni viiendal ringil hakkas selgelt raskemaks minema. Kindlasti oli selles süü ka järjest lisanduval lumel. Seda tuli palju, kohati oli täitsa jõulutunne.

Rada, mis alguses oli täitsa okidokilt joostav muutus järjest porisemaks. Mülkad muutusid sügavamaks ja laiemaks. Rõõmu tegi see, et viimase aastaga nõrkemiseni lihvitud allamäge jooksmise oskus töötas hästi ka mudasel pinnal. Korduvalt jooksin laskumisel mööda eelnevalt minust tõusul möödunud konkurentidest.
Kuues ring oli juba üsna sügav energiakriisiauk. Ringi lõpus otsustasin natuke rohkem tankida ennast, õnneks oli parasjagu valmis saanud mulgipuder. Sõin seda ja ühtteist natuke veel ja mõned ajad peale seda läkski jälle paremaks. Kümnenda ringi paiku asendus lumi lausvihmaga ja rajal olevad muda muutus järjest rohkem imevaks. Üha enam tekkis katkestajaid ja seetõttu hakkas mu koht iga ringiga hüppeliselt paranema. Kohtusin ringi lõpus ka Priiduga, kes oli natuke väsinud olemisega ja ütles, et ta hakkab vist katkestama. Suutsin ta ikkagi rajale tagasi meelitada, aga peale paari ringi ta siiski loobus, põhjatute mülgaste tõttu oli joosta raske ja kiiremad jooksjad ei oska töllerdamist hinnata :)
13. ja 14. ring tulid üsna lihtsalt, olin täielikult automaatpiloodile lülitunud ja uuesti laskunud pimeduses ei saanud arugi kui ringid täitusid. Kui kunagi esimesi haanjasadasid joostes oli viimane ring alati eriline sündmus ja adrenaliinilaksu all läks väga lihtsaks, siis nüüdseks on see natuke vist rutiiniks juba saanud ja oodatud energiapurakat ei tulnud - hoopis uus energiakriis tuli. Eelviimase ringi lõpus olin möödunud Jaagust ja otsustasin, et teda uuesti mööda ei lase ja kui hakkan ta pealampi tagantpoolt nägema, siis pingutan rohkem, aga tagapool oli pimedus kuni lõpuni.

Finišikaare alt jõudsin läbi väga hädise ajaga 14:34:27. See on konkurentsitult viletsaim aeg mis mul Haanjas olnud on, aga samas on mu 32. koht 74 startija hulgas läbi aegade parim. Natuke see mu viletsat aega ehk välja vabandab.
Nüüd siis puhkab natuke ja siis algab ettevalmistus uueks hooajaks.

1. ja 2. foto Külli Leola

Mis värk on?

Peale pikemaid vintsklemisi ja korduvaid meelemuutusi teemal "kuhu ja kuidas edasi", olen lõpuks saanud plaani kondikava paika. Selleks saab olema projekt "UTMB 2020", ehk tahan jõuda aastal 2020 jooksma "Ultra Trail du Mont Blanc" mägiultrale.

Tegemist ei ole mingi tiluliluga, vaid tõsise füüsise ja vaimu prooviga kus tuleb ümber Mont Blanci mäemassiivi kulgevatel radadel joosta 170km pikkune ring mille jooksul tõusumeetreid koguneb 10 000. Start on Prantsusmaal Chamonix nimelises linnas ja rada käib enne samasse kohta tagasijõudmist läbi veel Šveitsist ja Itaaliast.

Tegelikult alustasin ma selleks vajaliku treeninguga juba eelmise aasta sügisel Transgrancanariaks valmistudes, kuigi siis Kanaaridest edasiulatuvaid mõtteid ei olnud. Nüüd tuleb lihtsalt jätkata tookord alustatut. Ettevalmistus peab sisaldama nii palju kui võimalik kogemuste korjamist ööpäevast pikemalt kestvatelt mägiultratelt ja lõputuid mäekordusi Mustamäe nõlvalt. Ja see tähendab, et vähemalt niikauaks peab triatloniharrastuse kõrvale jätma. Iseenesest ei tundu see praegu üldse keerulise otsusena, triatlonid olidki ennast natuke minu jaoks ammendanud - lühemad võistlused ei ole huvitavad, see aasta osalesin tegelikult ainult ühel sprindidistantsil. Täispikkasid olen juba 3 korda teinud ning see formaat ei paku enam midagi, mugavussportlasena ei leia motivatsiooni enda kiiruse arendamises. Mis vahet seal on, kas mu lõpuaeg on 13 või 12 tundi! Ainuke tegemata asi mis huvi pakub on mitmekordne täispikk triatlon, aga kui kaalukeelele panna see ja mägedes ultrate jooksmine, siis valik on tegelikult imelihtne. Ja mõlemat korraga ei jõua, sest sellised väljakutsed nõuavad tõsist valmistumist ja olgem ausad, ega ma raitratassepp ei ole, füüsilisi eeldusi on nadilt. Ja siis tahtsin siia kirjutada midagi vanuse kohta, aga jäi kirjutamata... :)
Muidugi võib projektist "UTMB 2020" vabalt saada projekt "UTMB 2021" või "UTMB 2022", sest sinna pealesaamiseks on vaja veel peale kvalifikatsioonipunktide kogumist ka loteriis osaleda. Ja meenutades äsjast Poola fiaskot võib probleemiks saada ka punktide kokkusaamine. Aga selleks olen valmis.
Järgmine võistlus saab olema juba vähem kui kahe nädala pärast Lõuna-Eesti kõrgmäestikus, kus ma kuuendat aastat järjest Haanja Ultra100 stardis olen. Natuke teeb see praegu närviliseks, sest Poolast ei ole veel absoluutselt taastunud. Aga küll ma ta kuidagi läbi töllerdan.

Beskidy Ultra-Trail

Beskidy Ultra-Trail on ultrajooksuvõistlus, mis toimub Lõuna-Poolas Tšehhi piiri ääres Lääne-Beskiidide mäeahelikus. Kõrguse poolest ei ole see kant küll maeiteakuikõrge, aga võistluse käigus võetud kõrgeim tipp oli 1300 meetrit, mis teeb Eesti kõrgeimale tipule peaaegu tuhandega ära.
Distantse pakutakse seal erinevaid: Alates 10km kuni 305km. Minu valikus oli seekord 132 km, millele käis lisana juurde 7000 tõusumeetrit. Osalemise peamiseks põhjuseks oli see, et Transgrancanariast jäi nii meeldiv kogemus, et oli suur soov uuesti mägedesse minna pikemat jooksuotsa tegema ja Poola on selleks finantsiliselt palju sõbralikum kui kaugemad kohad. Hüüdsin asja ka avalikult FB ultrajooksugrupis välja ja saingi Märteni, Timo ja Kaupo seltsi.
Spetsiifiliste mäejooksutrennidega alustasin nädal peale Ironman Tallinnat. Kuna aega selleks ei olnud palju, siis ei omanudki mingeid illusioone, et ettevalmistus saaks olla sama põhjalik kui enne Transgrancanariat, aga lootsin, et talvel tehtud tööst on veel jalgades mingid mälestused alles ja ehk on mingisugune mõju olemas ka aastatega jalgadesse tekkinud lihasmälul. Kui selline asi üldse olemas on. Ebameeldivusena tekkis kolm nädalat enne starti parema jala kannakõõlusele mingi valu sisse ja selle ravimiseks otsustasin talle rahu anda ja ei jooksnud 16 päeva enne starti meetritki. Asendasin jooksu rattasõiduga, aga sedagi jõudsin ainult mõned korrad teha.
Võistluskeskus asub linnakeses nimega Szczyrk... Päriselt kah on selline koht olemas! Korralik lingvistiline akrobaatika.
Igaljuhul keerasime autonina neljapäeva hommikul selle hääldamatu nimega koha poole ja peale lõputuna tunduvat Leedu-Poola maanteed olimegi reede päeval kohal. Möllisime ennast sisse juba kevadel broneeritud ebanormaalselt odava hinnaga öömajasse, mis asus stardist ca 300 meetri kaugusel.

Selleks, et ennast ikka kõrini süsikaid täis laadida käisime reedel kaks korda õhtust söömas. See, nagu kõik muugi ei maksa Poolas praktiliselt midagi. Õhtul võtsime veel välja stardimaterjalid ja osalesime kohustuslikul briifingul. Inglisekeelne infotund toimus küll väljakuulutatud ajast 45 minti hiljem, aga õnneks oli meie ööbimiskoht nii lähedal, et ei pidanud seda ootama ja saime vahepeal ära käia.
Start oli laupäeva hommikul kell neli ja tänu sellele oli hommikusöök ainult tund enne starti. Soovitatakse ju küll kolm või minimaalselt kaks tundi enne süüa, aga ei hakka ju söömiseks kell üks öösel üles ärkama. Peale starti oli seetõttu jooks natuke ebameeldiv, toit alles otsis kõhus kohta kuhu minna.
Tänu öisele ajale ja öörahule oli start üsna vaikne, ei mingit ilutulestikku ja lärmi, ainult suures koguses ebameeldivat tossu. Alguses oli natuke siledat maad Szczyrki vahel ja hakkaski esimene tõus mis kestis 6km. Selleks läks aega tund aega. Alguses oli üsna jahe, aga edasi liikudes tuli soe sisse. Mõne aja möödudes leidis ka hommikusöök kõhus oma koha ja olemine läks kergemaks. Laskumisele jõudes oli lisaks pimedusele tekkinud ka udu. Ausaltöelda ei mäleta, et oleks kunagi nii paksu udu näinud, isegi oma jalgu oli keeruline näha. Nagu piimasupi sees oleks jooksnud. Laskumise rada oli jooksmiseks keeruline - lahtised suured kivid, kust vesi on kõik pinnase vahelt ära uhtunud ja seetõttu on järgi jäänud hunnik eri suuruses kive. Isegi valges on sellise peal keeruline joosta. Eriti veel neil, kellel puudub võimalus sellistes oludes treenida. Ka edaspidi oli enamus tõuse/laskumisi samasugused. Seetõttu päris algajatele seda võistlust ei soovitaks. Allapoole jõudes udu küll õnneks hõrenes ja liikumine muutus natuke lihtsamaks. Laskumise lõpupoole oleks peaaegu kukkunud, jalg takerdus kuhugi ja sain väga napilt kukkumise pealt teise jala uuesti alla ja järgnevalt tegin neli-viis umbes kolmemeetrist sammu mäest alla, aga kuidagi läbi ime suutsin hoo kinni pidada. Võttis korraks päris kõhedaks - kui siis kukkunud oleks, siis suure tõenäosusega oleks ka mu võistlus sellega lõppenud. Loomulikult sellega asi ei piirdunud, mõned kilomeetrid edasi mu keha leidis siiski kontakti maapinnaga, õnneks küll väiksema hoo pealt ja mitte nii kivises kohas.
Edasi läks liikumine heas ühtlases rütmis, tõusud keppide abiga kiiresti kõndides, laskumised ja üksikud horisontaalsed lõigud niipalju kui pinnas võimaldas joostes. Otsustasime Märteniga juba alguses, et oleme koos, see oli küll pigem temapoolne otsus, sest mina kordi aeglasema jooksjana ei saaks sellist asja ju temalt oodata.
Kuigi udu ei olnud enam nii paks kui hommikul, siis oli teda piisavalt palju, et kõik ilusad mäestikuvaated nägid sellised välja:

36km värskenduspunktis läks meie rada 60 ja 90km distantsidest lahku. Joogipudeleid täites ütles sealne vabatahtlik, et edasi pean minema üle silla ja pöörama paremale, aga kuna sealt liikusid see hetk kõik edasi otse ja mingit tähistust radade lahknemise kohta ei olnud, siis läksime automaatselt otse. Õnneks taipasime paarsada meetrit hiljem oma viga ja läksime tagasi. Üleüldse hakkas sealt alates rajatähistus järjest kehvemaks muutuma. Edasi hakkas laskumistel vaikselt haiget tegema kukkudes äralöödud parem põlv. Väiksema kaldega allajooksul ei olnud viga midagi, aga järsematel muutus ta järjest valusamaks kuni selleni välja, et pidin ka joostavatel laskumistel kõnnile üle minema. Peale mõningat kannatamist võtsin ibuka sisse mis kaotas valu peaaegu ära. Hiljem pidin seda korra veel kordama.
Nagu ikka ultramaratonidel käib enesetunne lainetena, siis oli ka esimene raskem hetk, aga peale tihedamat söömist-joomist hakkas vaikselt paremaks minema. Ka udu hajus ja vaated muutusid ilusaks.

Enesetunne läks lõpuks päris heaks ja väsimus kadus kõik. Edasine oli üks mu parimatest ultrajooksukogemustest - 30 km järjest täiesti pingevaba jooksu ilusas looduses. Väga nauditav kogemus, ainult selle pärast juba tasus 1300km kaugusele sõit ära.
Vahepeal, kui ootasin Märtenit põõsaskükitamispausilt järgi, tegid natuke muret mu jalavarjud, mis hakkasid vaikselt üha hõredamaks muutuma

Õnneks siiski püsisid lõpuni ühes tükis. Nüüdseks on nad leidnud küll oma igavese puhkekoha prügikastis. Põhjus, miks ma nad nii ribadeks jooksin ei olnud tossude kehvas kvaliteedis, lihtsalt ei raatsinud nii headest jalavarjudest varem loobuda.Järgmine jooks on juba uute Inov-8 Trail Talonitega, mida ma seekord veel ei julgenud jalga panna nende liiga uue oleku tõttu.
80 km värskenduspunktis oli planeeritud pikem puhkus, seal sai sooja sööki ja kätte oma ettesaadetud varustusekoti. Sõin kaks portsu pastat, vahetasin riideid, panin kella akupanga otsa laadima ja vahetasin pealambi patareid - hakkas ju jälle hämaraks minema.
Sealt punktist edasiliikudes vahetusid rajatähistuse punased lindid valgete vastu ja ilmselgelt olid need kellegi hoolimatu inimese poolt pandud. Siiamaani veel enamvähem rahuldav tähistus muutus täiesti ebaadekvaatseks - korduvalt oli teede hargnemisi, ristmikke ja mahapööramisi mis ei olnud kas üldse tähistatud, või oli seal olev lint nii kaugel, et seda oli kas võimatu või väga raske märgata. Õnneks olin kella imenud enne raja GPX faili, see päästis suurematest ekslemistest.
Pimeduse saabumisega hakkas ka enesetunne järjest viletsamaks minema, kõigepealt tuli peale uni, siis peapööritus ja lõpuks iiveldamine, kõik see mida ühelt korralikult ultrajooksult ju oodata võib :)

105km värskenduspunkti jõudes oli üsna nutune olemine. Proovisin süüa ja unisusega võitlemiseks kohvi juua, aga midagi ei tahtnud alla minna, söök-jook keerles suus ringi ja allaneelamine oli keeruline. See hetk oli siiski veel lootust taastumiseks ja jätkasime edasi. Mõned kilomeetrid ronimist hiljem oli juba päris kehvaks läinud. Poole tõusu peal väljutasin suukaudu esimest korda oma menüüd, see tegi küll hetkeliselt olukorra paremaks - isegi söök hakkas korraks alla minema, aga kauaks seda ei jagunud, kõik mis olin söönud tuli uuesti sama teed välja (Jah. Ma tean, et see päris normaalne spordiala ei ole). Esimest korda tulid katkestamismõtted, aga selleks oli kaks võimalust: kas minna 3km tagasi allamäge mööda tuldud teed või minna 10km edasi. Tagasiminek ei tundunud üldse vahva mõttena ja jätkasin edasi. Kuna energiat süües enam peale ei tulnud, siis mingiks hetkeks olin lõpuks nagu tühjakspigistatud sidrun, raske oli jalga jala ette tõsta. Ütlesin küll Märtenile korduvalt, et pangu minema, muidu ei jõua kontrollaja sees finišisse, aga ta ei julgenud mind see hetk üksi mäele jätta. Kui lõpuks alla tagasi jõudsin ja viimasesse teeninduspunkti jõudsin, oli katkestamine vältimatu, lõpuni oli küll jäänud 13km, aga see sisaldas ühte suurt mäge, millest ma üle enam mingi nipiga jõudnud ei oleks.
Kahjuks said selle katkestamisega ka löögi minu tulevikuplaanid - jäi ju saamata planeeritud 6 UTMB kvalifikatsioonipunkti. Kes nüüd eelnevast lausest aru ei saanud, siis UTMB tähendab "Ulta Trail du Mont Blanc", ehk võistlus, mis teeb tiiru ümber Mont Blanci mäemassiivi. Tegemist on mägijooksude püha graaliga kuhu enamus selle spordiala harrastajaid vähemalt korra elus tahab jõuda. Mina olen vaikselt planeerinud seda aastal 2020 proovida. Selleks, et sinna peale saada on vaja koguda teistelt võistlustelt kvalifikatsioonipunkte, aga kahjuks jäi mul Poolast planeeritud 6 punkti saamata. Selleks, et plaani ikkagi elus hoida, pean loobuma mõtetest järgmine suvi kahekordset täispikka trialoni teha ja selle asemel suveks mõne uue võistluse leidma kust vähemalt 4 punkti kukuks. See aga tähendab, et vajalikku triatlonitrenni ma kahjuks teha ei jõuaks.

Ironman Tallinn 2018

Osalemise Ironman Tallinnal otsustasin praktiliselt kohe kui see eelmine aasta välja kuulutati. Olin küll juba kaks täispikka triatlonit teinud, aga minu "asjad mida ma ükskord teha tahan" nimekirjas oli Ironmani brändi täispikk üsna eesotsas, seega selle koju kätte toomine sobis ideaalselt. Kuna talvel oli plaanis Transgrancanarial joosta, siis Ironmani ettevalmistusega alustasin märtsis peale sellest taastumist. Nagu eelmises postituses kirjutasin, ei läinud see tänu motivatsioonikriisis vaevlemisele üldse hästi. Ja kui lõpuks sellest enamvähem jagu sain, siis 4 nädalat enne starti kui tegin 160km rattasõidu, millest viimased 90 km üksi vastutuult murdsin, andis vasak põlv järgi ja hakkas natuke valutama. Seetõttu edasi ei saanudki mahukamaid trenne teha. Parem olla natuke alatreenitud kui vigastatud. Sain küll trenni teha, aga nagu natuke mahukamaks asi läks, tuletas põlv ennast valuga meelde. Kaks nädalat enne starti oli Teraskolli triatlon, kus otsustasin pingutada niipalju kui põlv lubab. Õnneks lubas küll. See näitas küll ära, et põlv on korras, aga kaks nädalat enne starti enam mahtu teha ju eriti ei saa. Nii jäigi treenitus üsna nadiks. Samas aga oli enesetunne joostes ja vändates üsna hea (ujudes ei ole see kunagi hea), seega päris maha ei matnud lootust viisakas võistlus teha.
Nädal enne starti hakkas pihta "Suur Veetemperatuurimandross" Pikalt puhunud idatuuled olid merest pealmised soojad kihid minema puhunud ja veetemperatuur oli kohati alla 10 kraadi. Täispikal triatlonil jäetakse ujumine ära, kui veetemperatuur on alla 12 kraadi ja toimub lühendatult, kui temperatuur on 12 ja 15 kraadi vahel. Aga see kui ujumine on lühem kui 3,8 km tähendab automaatselt seda, et tegemist ei ole enam ju Ironmaniga.
UJUMINE
Hommikul kui poole kuuest Eveliniga Lennusadama juurde jõudsime, siis tõotas tulla ilus päev:

 Päike tõusis ja tuult ei olnud. Kohe ka teadustati kõlaritest, et viimase mõõtmise kohaselt on vesi 15,4 kraadi ja ujumine toimub täies mahus. See oli küll hea uudis, kogu võistlus oleks lühendatud ujumisega oma mõtte kaotanud. Tegin veel viimased askeldused ratta juures mille olin juba eelmine õhtu valmis viinud. Pumpasin kummid ja täitsin pudelid ja olingi valmis soojendusujumiseks.

Vette minnes sain korraliku šoki - see oli ikka väga külm. Nii külm, et näol, kätel ja jalgadel, mis jäävad kalipsost välja, oli lausa valus. Ka kellal olev termomeeter näitas peale ujumist, et temperatuur oli tegelikult 14 kraadi. Sama rääkisid hiljem paljud. Tekkis korralik hirm, see hetk ei kujutanud ette kuidas ma üle pooleteist tunni järjest sellises vees olen. Stardikoridoris jagati ujumismütse, need olid vist mõeldud neile, kellel stardimaterjalidega jagatud ametlik Ironmani müts koju jäänud või katki. Võtsin sealt naglalt endale teise mütsi ja tõmbasin esimesele otsa, et vähemalt peal natuke soojem oleks.
6:30 oli prode start ja peale seda hakati riburada harrastajaid järgi laskma. Vette sain ca 6:50. Esimese laksuga lõi külm vesi hinge täitsa kinni, aga taganeda ei olnud kuhugi, pidi soojasaamiseks tempokalt ujuma hakkama. Ujumistrass oli ära mahutatud Lennusadama akvatooriumi territooriumile ja selleks, et saaks piirduda ühe ringiga, oli see korralikult sinka-vonka tehtud.

Kui eesujujaid ei oleks olnud, oleks keeruline orienteeruda olnud, eespool oli ainult poiderägastikku näha. Lisaks läksid ka prillid uduseks. Üritasin neid siis ujumise ajal näpuga seestpoolt puhastada, mis ka õnnestus, aga selle tulemusena hakkas üks prillipool lekkima. Läks tükk maadlemist, et sealt vesi välja saada ja see uuesti veekindlalt ette saada. See rahmeldamine ujumise ajal võttis hetkeks üsna võhmale.
Külmus ei tundunudki nii hull kui olin kartnud, tempokalt liigutades sain sooja sisse. Aga no ujuda ma endiselt ei oska, selles suhtes ei ole vahepeal muutunud midagi. Mereväe laevade juures oli vahepeal kõva diislihais, aga väga see ei häirinud. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasid jalad külmetama. Vahepeal tõmmati minu lähedalt veest välja supi laua peale üks naine kes kägarasse pikali sinna jäi, tõenäoliselt alajahtumine. Finišile lähenedes tuli silla alt läbi ujuda, tore oli näha ja kuulda seal Evelini ja Kaidot kaasa elamas.

Ja läbi see kannatuste teekond sai ajaga 1:40:07.
T1
Veest mööda kaldteed välja tulla oli keeruline, sest ei tundnud jalalabasid üldse kõndides, aga edasi vahetusala koti poole koperdades hakkas vaikselt paremaks minema.

Näpud olid külmast kohmetud ja telgis askeldamine oli seetõttu raske. Oli näha ka mitmeid võistlejaid, kes istusid ja kosmosetekki mässitult üle keha vappekülma käes olid. Aega läks muidugi palju - 8:36
RATAS
Rattarada viis Paldiski maanteed mööda linnast välja ja seal Harjumaal kaks ringi

Sõitma hakates oli alguses natuke raske, keha oli endiselt külmast šokis ja käed-jalad ei tahtnud sõna kuulata. Aga juba peale paari kilomeetri läbimist hakkas vaikselt soe sisse tulema.

Üritasin leida sobivat tempot. Täispikal triatlonil on see natuke keeruline, ei tohi sõita sildupõletavalt, et maratoniks jooksujalgu ei jää, aga samas peab siiski jõuetekohaselt kiiret tempot hoidma. Seda ma siis üritasingi. Kuskil 30km paiku sõitsin mööda Raivo E.Tammest, kes oli minust kiiremini ujunud, aga üllatuseks sõitis ta varsti omakorda minust mööda. Etteruttavalt peab ütlema, et seda "Vestmann all ja Piibeleht peal" värki juhtus veel korduvalt. Mere puiesteel sain tast viimast korda mööda ja lõpetasin siiski natuke eespool.
Elevust lisas rattaetapil vahepeal kaks äikesetormi, vihm oli nii tihe, et nägi vaid paar meetrit ettepoole ja ka tuulehood olid päris korralikud. Õnneks oli vihm soe ja külm ei hakanud. Hüürust pool kilti Tallinna pool oleva "penalty boxi" oli tuul kandnud teisele poole teed. Õnneks lõppes see hoog ka niisama järsku kui algas.
Suuremaid ärakukkumisi rattaetapil ei tulnud, lõpetasin enamvähem sama kiirusega millega alustasin. Selles suhtes võib vist tempovaliku õnnestunuks lugeda.
Nii pikkadel võistlustel on toitumine väga oluline, täispika triatloni juures öeldakse isegi, et see on neljas ala.  Kuna see oli mul kolmas kord sellist distantsi teha, siis oskasin juba kogemuste põhjal rattaetapiks toitumisplaani valmis mõelda. See nägi välja nii, et iga täistund sõin geeli ja soolakapsli ja vahepeal võtsin igast toitlustuspunktist midagi tahket - banaani, apelsini või soolakurki. Sajandal kilomeetril sai kätte ka ettesaadetud "special needs bagi", seal oli mul kaneelisai, snickers ja coca-cola ootamas. Sissesöödud kalorite poolest on see tegelikult vähevõitu, aga kogemused näitavad, et ma ei ole lihtsalt võimeline rohkem sööma.
Mida lõpu poole, seda rohkem jäi alaselg kangeks ja lõpupoole pidin juba igal laskumisel ennast venitama ja väänama, et kangust välja saada. Vabaduse väljakul olevasse vahetusalasse jõudsin ajaga 6:33:04.
T2
Ratas ära antud ja vahetusala kott käes istusin telgis ja võtsin asja üsna rahulikult. Nii rahulikult, et unustasin endale numbrivöö uuesti peale panna. Tegelikult ei tea ma hästi, miks ma ta üldse ära võtsin, hapnikupuuduses aju...
JOOKS
Nii nagu allpool olevalt pildilt näha, panin vahetusalast ilma numbrita plagama.

Avastasin selle küll paarsada meetrit peale telgist äraminekut, aga ei hakanud tagasi minema, otsustasin esimese ringi ilma ära teha, tegelikult on aja saamiseks oluline ju kiip ja see oli ilusti jala küljes olemas.
Jooksutrass mulle iseenesest meeldis, oli vaheldusrikas ja tänu oma edasi-tagasi iseloomule sai ajaviiteks teisi võistlejaid jälgida.

Kunagi ei ole ühelgi Eestis osaletud võistlusel nii palju kaasaelamist olnud kui seda maratoni joostes,
Neljast ringist esimene läks väga hästi, pidin end isegi natuke tagasi hoidma, et liigselt kihutama ei hakkaks aga mida edasi, seda rohkem hakkas kuumus ja lagipähe paistev päike mõjuma. Valasin küll igas joogipunktis endale vett pähe, aga oli ikka hetki, kus kuumus ilmselgelt liiga tegi

Kui teisest ringist oli pool joostud, siis hakkas üsna järsku jõud otsa saama ja juba tulidki esimesed kõnnisammud sisse. Energia oli täiesti otsa saanud. Raske oli ka söömise-joomisega, alati kui ma midagi suhu panin, võitlesin pärast tükk aega selle seeshoidmisega. Õnneks siiski jäin selles võitluses peale ja kõik jäi sisse, kuigi kolmandal ringil Toompea nõlvalt alla joostes läksin isegi tee äärde korraks, et inimeste silme alt ära olla kui ma oma menüüd väljutama hakkan.
See sügav energiakriisiauk kestis kuni kolmanda ringi lõpuni, viimasel ringil hakkasin vaikselt taastuma. Kas oli selle põhjuseks see, et päike läks ära ja hakkas natuke jahedamaks minema, või oli see viimase ringi emotsioonilaks, aga igaljuhul hakkas mu liikumine järjest kiiremaks minema. Viimane jupp vanalinnas Harju teel oli emotsionaalne, seal oli niigi palju kaasaelamist ja kui ma ka ise neid natuke röögatustega üles ärgitasin, siis oli kisa-kära juba päris palju.
Ja siis jõudsingi finišisirgeni ja kuulsin ära selle iga triatleedi jaoks olulise lause "Olle, you are Ironman"

Maratoni aeg oli 5:04:46 ja koguaeg 13:32:25

Kokkuvõttes oli väga ladusalt organiseeritud võistlus, kõik mis vaja oli korraldaja poolt olemas, ei tundnud millestki puudust.
Võistluse tegid olud muidugi üsna ekstreemseks - jääkülm vesi, äikesetorm ja siis kuumus, aga sellised asjad ongi need, mis teevad lõpetamise eriliseks ja meeldejäävaks.

Edasi võtan korraks taastumiseks aja maha ja siis hakkan jälle mäejooksuks kintsulihast kasvatama, et olla septembri lõpus Lõuna-Poolas "Beskidy Ultra-Traili" stardis kus ootab 130 km ja 7000 tõusumeetrit rõõmu.