Haanja Ultra100 eelvaade

Laupäeva hommikul kell 7:00 stardin kolmandat korda Haanja Ultra100 ultramaratonil. Nagu võistluse nimes peenelt vihjatud, siis tegemist on ultramaratoniga, mis on 100km pikk ja toimub ta Haanjas. Toimumiskoht on Haanja suusaradadel, kus tuleb 100 km läbimiseks 15 ringi joosta. Nendele, kes matemaatikat ei viitsi teha - ringi pikkus on 6,66 km. Väikesel ringil joostavatel pikkadel võistlustel on omad plussid ja omad miinused: positiivne on see, et stardialasse paigutatud isiklikele asjadele saab üsna tihedalt ligi. Sealt saab siis vajadusel kuivi riideid ja sokke. Kui kuskilt hõõruma hakkab, saab seda kiiresti plaasterdada või määrida, enne kui asi väga valulikuks muutub. Ilmaolude muutumisel saab oma kostüümi vastavalt ümber vahetada. Hea on ka see, et 15 ringi on psühholoogiliselt tunduvalt lihtsam seedida kui 100 kilomeetrit. Võistluse lõpupoole on palju meeldivam mõelda, et ”ainult 3 ringi veel”. Miinuseks on see, et niimoodi väikest ringi keerutades võib asi vahel natuke üksluiseks muutuda.

Nagu kombeks ka muudel Eestis korraldatavatel ultrajooksudel, on ka seal võimalik tulemus kirja saada ka vähema distantsiga, Haanjas peab siis selleks, et dee-enn-effi ei saaks, läbima 7 ringi, ehk 46,67 km. See ei ole muidugi kindlasti minu eesmärk. Nagu juba eelpool kirjutasin, on seekordne võistlus mulle juba kolmas. Seega oleks kohane teha väike ülevaade sellest, kuidas eelmised korrad läksid.

 

2013

 

Kuna olin 2013 aasta suvel pikalt võrkpallis saadud hüppeliigese vigastusega audis olnud, siis jäi jooksutrennide maht enne võistlust üsna napiks. Kui ilm enne starti oli veel täiesti okidoki, siis peale paari ringi läbimist keerati taevakraanid lahti ja alla hakkas sadama valimatult igasugu jama. Kuna ma olin enda lollusest läinud rajale sileda tallaga asfalditossudega ja maastikutosse kaasas ei olnud (tegelikult ei olnud siis mul neid vist isegi olemas), siis muutus edasiliikumine järjest ebameeldivamaks. Tänu lisanduvale porihulgale rajal andis jalg iga tõukega tagasi libisema ja ka allamäge liikumine muutus järjest ohtlikumaks. Seega vajus tempo päris ära ja kui hakkas pimedaks minema, tegin kiire matemaatika, mille tulemusel selgus, et sellise kiirusega liikudes kontrollaja sees lõpuni ei jõua. Kes veel ei tea, siis kontrollaeg on sellel võistlusel 15 tundi. Niisiis tulingi peale 73,34 km läbimist rajalt maha. Aega kulus selleks 10 tundi ja 42 minutit.

 

                                   

                                    

 

2014

 

Järgmine aasta oli juba hoopis teine tera. Trenni olin teinud korralikult ja vigastustest olin suutnud hoiduda. Ka klimaatilised tingimused olid hoopis paremad, parasjagu jahe, ja mis oluline – vihma ei sadanud. Natuke tuli küll võistluse teises pooles lund, aga seda õnneks mõistlikul tasemel, niiet segama see ei hakanud. Jooks ise läks ühtlaselt ja suhteliselt sündmustevaeselt, suurt äravajumist ei tekkinud. Esimese poole jooksime koos Urmasega, aga siis ei ühtinud meil enam boksipeatuste pikkused ja jätkasime mõlemad üksi. Viimase ringi poolepeal jõudis keegi järgi ja jäi mu seljataha jooksma, seepeale tekkis mingisugune sportlik viha ja sellest tulevnevalt lisasin tempot ning hakkasin isegi ülesmäge lõikusid jälle jooksma. Üsna kiiresti raputasin ta kandadelt maha ja järgi tae nam ei jõudnudki. Kes see oli, ei tea, sest energiat ja huvi pead tagasi pöörata ei olnud. Huvitaval kombel oli tempo lisamine üsna kerge ja niimoodi ma lõpuni jooksingi. Tundub, et jäi siiski midagi sisse ja kogu energiat rajale ei jätnud. 100 km aeg oli 13:07.

 

       

 

                    

 

 MIDA OODATA?

 

Treeningud läksid täitsa normaalselt, kahe kuuga jooksin 378 km, sõitsin rattaga 349 km ja ujusin 6,7 km. Ajaliselt jooksmist 23:37, ratast 13:54 ja ujumist 4:27. Kokku kulutasin (erinevalt nii mitmestki ei ütle ”raiskasin”) september – oktoober erinevatele sportlikele tegevustele 1 päeva, 17 tundi ja 58 minutit. Kas see on ultramaratoni treeninguks piisav, näeme laupäeval. Võibolla jäi natuke väheks pikkade jooksude osa, kuna viimasel mahunädalavahetusel tuli väike motivatsioonikriisipojake kallale. Aga sellest sain üle. Kahjuks ei ole kaalulangetamisprogramm kulgenud nii hästi kui lootsin, kui mõned nädalad tagasi vaatas kaalult vastu juba 83 kilo, siis nüüd olen tagasi 85 peal.

2013 aasta oli eesmärgiks kontrollaja sees lõpetamine. Nagu te eelpool võisite lugeda, ei tulnud see kahjuks välja. 2014 aasta võistluseks olin juba natuke kogenum ultrajooksja ja olin kahe võistluse vahepealsel ajal Laulasmaa Ultral 126,6 km jooksnud. Seega lihtsalt lõpetamine ei olnud enam peamine, aga samas mingist kindlast ajast ei osanud ka unistada.Oma lõpuajaga aga panin mingisuguse märgi enda jaoks maha, sest nüüd on mul ju olemas ametlik 100 km rekord! Õnneks peaks 13:07 seejuures olema veel selline üsna ületatav. Seega selle aasta eesmärgiks saab olema uus 100 km rekord, mis peaks kindlasti algama 12 tunniga. Tulgu need minutid seal taga siis sellised, nagu nad tulevad.