Triathlon Estonia 2017

Kui ma aasta tagasi oma esimeseks täispikaks triatloniks valmistusin, siis võtsin ma seda väga tõsiselt - alates aprilli algusest tegin kõvasti trenni. Kolm päeva nädalas isegi kaks trenni päevas. Ultrajooksud panin ootele, et mitte ettevalmistumist häirida. Tegin ta küll siis läbi, aga korraliku aja saamist segas tookord mu võistluseks haigeks jääda otsustanud selg.
See aasta ma asja enam nii tõsiselt ei võtnud ja tegin trenni vastavalt võimalustele ja meeleoludele. Seega võistluspäeva hommikul olin stardis küll terve seljaga, aga kordades kehvemini ettevalmistununa.
Minu hooldustiimi pealik Kerstin tuli kaasa abiliseks ja erinevalt talvisest Endurance 24 ultrajooksust oli tal seekord ka tiimiliige - isa tuli talle autojuhiks.
Kohale jõudnuna läks ettevalmistumine stardiks rahulikult ja pingevabalt

UJUMINE
Ujumine oli asi, mida ma vist kõige rohkem enne starti pelgasin. Augustis olin ujumistrenni jõudnud ainult korra. Nüüd järgneb mu postitustele tavapärane hala teemal kuidas ma ei oska ikka üldse ujuda, sest olen liiga vähe trenni teinud, tehnika on jube jne. Tegelikult ei ole aga siin vinguda midagi, ise olen selles süüdi.
Igatahes oli kell kaheksa hommikul Tammemäe karjääris start, kus tuli ujuda kaks ringi ümber keskel asuva saare. Esimese ringi ajal hakkas sadama vihma, mis muutis nähtavuse natuke kehvaks, aga kuna see aasta oli hangitud uued suuremad poid ja pealegi olin see hetk sirgel mis läks paralleelselt kaldaga, ei olnud see suureks probleemiks. Aga jummel küll kui aeglane ma olin - minust tagapool oli veel ainult kaks ujujat - ja sündmustest etterutates peab ütlema, et kahjuks see nii jäigi. Kuna ujudes on aega pikalt laialt mõelda erinevatel teemadel, siis juurdlesin pikalt - kas see, et ma praktiliselt viimane olen, on kuidagi piinlik või mitte.
Teise ringi keskel hakkasid vaikselt valu tegema ujumisprillid, mis olid liiga pingul umber - olin enne võistlust hankinud uued prillid ja trenni nendega ainult korra teinud. Kuna see trenn ei olnud kaugeltki nii pikk, siis selle käigus see problem ennast ka ei ilmutanud. Ei tahtnud kuhugi kaldale prille sättima minna ja selletõttu muutus valu järjest suuremaks, kuni üks hetk valutas sellest kogu pea - aga vähemalt viis see mõtted nõmedalt pikast ja aeglasest ujumisest eemale.


Veest sain välja ajaga - 1:44:08, mis on eelmisest aastast peaaegu 7 minutit kehvem... Täiesti loogiline tulemus

T1
Esimese asjana võtsin peast piinasid valmistanud prillid - see oli hea tunne! Edasi sujus kõik ilusasti - võiks arvata, et aeglane ujumine ja viimaste seas olemine tekitab mingisuguse sportliku viha oma kohta parandama hakata, aga mul kahjuks sellist asja eriti olemas ei ole. Aeg 4:35, mis on eelmisest aastast 1 sekund aeglasem

RATAS
Rattasõidu algus viis mööda Tallinna ringteed kõigepealt Kanamale ja siis tuli teha 8 ringi Kanama viadukti ja Harutee vahel. Teekond Kanamale läks taganttuules nagu lennates. Esimese viie kilomeetri keskmine kiirus tuli minu jaoks ulmelised 34 km/h. Kui ringitamisega pihta hakkasin, siis esimene pool, ehk 4 ringi läks sündmustevabalt. Tuult küll oli, aga see puhus küljepealt ja mind väga ei häirinud. Hoidsin head ühtlast tempot. Kui pool maad sõidetud, siis keskmine kiirus umbes 32 km/h ja ma hakkasin juba vaikselt peas arvutama võimalikke meeldivalt häid rattaetapi aegu. Siis aga pandi neile plaanidele esimene litakas, kui viienda ringi alguses läks katki tagumine kumm. Vahetasin selle siva ära ja lootsin juba kiiresti minema saada, aga kus sa sellega! CO2 ballooniga kummi täis lasta üritades lendas ballooni otsik ribadeks ja mul puudus igasugune võimalus vahetatud kumm täis saada. Hakka või puhuma... Nii ma siis seisin seal tee ääres õnnetu näoga tükk aega, kuni pidas kinni rajakohtuniku või tehnilise abi (täpselt ei saanudki aru kes ta oli) auto, kellel aga kahjuks ei olnud pumpa kaasas. Sõitis tooma. Natuke aja pärast aga jäi seisma üks lätlane, kes lahkelt oma pumba mulle andis. Kokku kaotasin selle seisakuga ca 30 minutit. Edasi sõites selgus, et vahepeal oli ka tuul suunda muutnud ja puhus nüüd Harutee poole sõites otse vastu. Ja lisaks hakkas ka vihma sadama. Õnneks aga oli see soe suvine vihm ja tuule käes märjana külm ei hakanud. Niimoodi vihmas ja tuules sai sõidetud kuues ja seitsmes ring - iga kord 10 km vastutuult oli üks vastikult vaevaline rühkimine, siis aga taganttuulega tagasi tuli ainult purjed lahti päästa ja sai 10 km täitsa pooltasuta sõitu. Kui eelviimane seitsmes ring hakkas läbi saama, tundsin kuidas ratas natuke ujuma hakkas. Jälle tühi kumm! Seekord esimene. Kuna mul pumpa enam ei olnud (lätlase pumba jaoks ei olnud mul kinnitust ja jätsin ta värskenduspunktis autosse) ja kumm päris tühjaks kohe ei läinud, siis lootsin, et äkki peab 10 km värskendupunktini ja sealasuva pumbani vastu. Tühi lootus. Kanama viaduktile jõudes oli ta nii tühi, et tuli ratta pealt maha ronida. Ja siis selgus, et ka tagumine kumm on katki! Minul aga oli ainult üks varukumm ja null pumpa. Esimene reaktsioon oli: "minge pekki, aitab, jätan pooleli!" Õnneks oli seal liiklusreguleerija, kellel oli olemas korraldaja telefoninumber. Saigi siis mu õnnetus teavitatud ja üsna kiiresti oli ka tehniline abi (või rajakohtunik, endiselt ei tea) koos varukummi ja pumbaga kohal. Selle peatuse jaoks kulus 19 minutit. Kuna eelmine aasta ei pidanud ma kordagi kummi vahetama, siis tõenäoliselt olin sellega mingisuguse karmavõla tekitanud. Viimane ring enam midagi märkimisväärset ei juhtunud ja rattaetapi lõppu Keilasse jõudsin ajaga 6:57:31, mis on eelnevast aastast 34 minutit kehvem. Kui aga arvata ajast maha kaks pikka seisakut, siis ilma nendeta oleksin olnud eelmisest aastast 15 minutit parem.
T2
Erinevalt eelmisest korrast, kus ma tänu seljavaevustele ei saanud peale ratast selga kuidagi sirgeks, siis seekord selliseid probleeme ei olnud, oli vaid vaja telgis vahetada rattakingad tossude vastu, määrida Bephanteniga strateegilised kohad ja olingi valmis jooksma. Aeg 3:14 oli eelmisest aastast üle minuti parem.
JOOKS
Kui mullu oli suured raskused oma valusa ja kange keha käimasaamisega, siis see aasta selliseid probleeme ei olnud. Väga mõnusalt värsked jalad olid. Rattasõidu lõpupoole oli sadulas istumine juba korralikult ära tüüdanud ja ma tõsiselt nautisin esimesi jooksukilomeetreid. Kui aga märkasin, et kilomeetritempo on 5:10-5:20, siis oli selge, et see ei ole jätkusuutlik. Millegipärast oli väga raske sundida ennast aeglasemalt liikuma, lõpuks siis suutsin tempo kuhugi 5:40 peale stabiliseerida. Esimesed kaks ringi läksidki väga mõnusa kerge sammuga.

Kui ca kolmandik maratonist joostud oli, hakkas kiirus vaikselt raugema ja edasiliikumiseks pidi järjest rohkem pingutama. Kui ikka ei ole vastupidavust treeninud, ega teda siis ei ole kah. Mingi hetk osutus ka eelmisel aastal hästi toiminud toitumisprogramm liiga tihedaks ja kõht läks väga punni ja hakkas natuke valutama. Tõmbasin siis kogust natuke vähemaks ja hakkasin geele poolekaupa tarbima. Kuna toss oli täiesti väljas siis tegin jooksu/kõnni segu, kus kõnniosa pikkus varieerus vastavalt väsimuse astmele. Viimaseks ringiks tuli ka Kerstin seltsi ja tänu sellele möödus see väga kiiresti. Maratoniaeg 4:56:55 mis on eelmisest aastast 12 minutit parem. Jooks on ka ainuke kolmest alast, millega võib rahule jääda.
Kokkuvõttes aeg 13:46:25. Kui nüüd hakata oleksitega pihta, siis kui maha arvestada kummivahetustele kulunud 49 minutit, siis oleksin ka täitnud oma eesmärgi saada lõpuaeg uude tundi.

Järgmiseks aastaks on välja kuulutatud Ironman Tallinn ja tundub nii, et selle stardist leiab ka minu. Ja seekord juba loodetavasti paremini valmistunununa.

Teraskoll 2017

Kuna enamus spordihuvilisi pole tõenäoliselt Teraskolli triatlonist midagi kuulnudki ja vaevalt et isegi kõik 7 mu blogi püsilugejat eelmise aasta Teraskolli kokkuvõtet mäletavad (selle postituse lõpupoole ta on: http://raudmehekssaamine.blogspot.de/2016/08/4-nadalat-stardini.html) siis meeldetuletuseks/tutvustuseks niipalju, et Teraskoll on üks Eesti vanimaid triatlone, mida on korraldatud juba alates aastast 2000. Osavõtjateks sõbrad ja sõprade sõbrad. Algusaastatel oli ujumine Harku järves aga alates 2005 aastast kolisime Tallinnast ära ja sealt alates on ujumine Tänavjärves. Osavõtjate arv on läbi aegade kõikunud 4 ja 15 vahel. See aasta oli oma tulekust teada andnud 11 osalejat, aga nädal aega enne starti hakkas pihta ikaldus ja lõpuks kohale jõudis ainult 6 triatleeti.
Eelmisel kahel aastal olin poolkogemata lõpuks esimeseks jäänud, aga kuna eelmine aasta oli võit üsna napp ja see aasta osaletud triatlonid näitasid, et olen eelmisest aastast umbes paar minutit aeglasem, siis suurt lootust esikohta kaitsta ei olnud. ...aga võitluseta alla anda ei olnud kah plaanis.
UJUMINE
Ujumise pikkuseks on Teraskollil ca 350 meetrit. Stardist panin kiiresti minema, aga peale paarikümmet meetrit selgus, et suviläbi kalipsoga ujumist on mu niigi olematu ujumistehnika täiesti ära lõhkunud ja krooliujumine oleks nagu täiesti meelest läinud. Seega jätkasin graatsiliselt konna ujudes. Paar korda üritasin küll uuesti kroolile üle minna, aga mida ei oska, seda ei oska. Tõenäoliselt rahulikumas tempos oleks paremini õnnestunud, aga kiiresti konnatades liigun ma siiski kiiremini kui rahulikult kroolides. Peamine konkurent esikohale oli üllatuseks talvega oma ujumisoskust kõvasti lihvinud. Eelmine aasta lõpetas ta ujumise kuuendana ja tänu sellele sain rattale minnes mõningase edumaa mida ma tookord suutsin ka hoida. Tänavu aga lõpetas ta ujumise esimesena ja see hetk matsin ma peas esikohaplaanid maha. Veest välja sain kolmandana.

RATAS
Tehes üsna kiire vahetuse, sain rattaga teisena minema ja ka esikoht ei olnud üldse kaugel.

Üllatuseks liikus selle omanik üsna tagasihoidliku kiirusega. Teades, et suure tõenäosusega jooksus ei ole minust suurt vastast ja rattaga tundus konkurent minust aeglasemalt liikuvat, siis otsustasin proovida võimalikult suure vahe sisse teha. Niimoodi siis vajutasingi kogu jõuga pedaalidele ja juba natukese aja pärast sain mööda ja hakkasin vaikselt ka edumaad kasvatama. Rattarada läks enamuses mööda väikest kruusateed mis oli pehme ja kohati ka korralikult treppis. Sellisel teel kõigest jõust pedaalimine jätab tahes tahtma oma jälje. Väga oluline on õige trajektoori valik: nagu pehmemale või rohkem treppis kohale satud, võtab see hoo kinni ja uuesti kiiruse üles saamine on raske. Raskematel kohtadel tõusin kõvemaks pressimiseks isegi sadulas püsti. Niimoodi hakkasidki jalad üsna rohkem tühjaks saama ja selle tulemusega ka jälitaja järjest lähenema. Asjade loomuliku käiguna jõudiski ta kilomeeter enne lõppu järgi ja läks mööda. Kuna ma ei soovinud võitu niisama lihtsalt kinkida, siis leidsin siiski veel mingisuguse väikese lisakäigu ja püsisin visalt kannul. Rattaetapi lõpetasimegi täpselt kõrvuti. Selle silmad punnis ja igemed paljad pingutuse tulemusena suutsin sõita välja ka oma parima Teraskolli rattaaja.
JOOKS
Jällegi suutsin teha kiire vahetusala ja sain paar meetrit eespool minema. Konkurendi jalad liikusid aga kahjuks hoopis kiiremini kui minu omad ja üsna kohe mööduti minust nagu s*******t kassist.

Pingutasin küll niipalju kui suutsin ja neljakilomeetrise raja esimesel kilomeetril vahe väga suureks ei läinud. Püsis siiski imeõhuke lootus, et vastane on kiire stardiga ennast liigselt kurnanud, aga lootuseks see ainult jäi. Vahe hakkas vaikselt suurenema ja kilomeeter enne lõppu oli see juba nii suur, et lootus kadus. Kuna seljataga ei olnud nägemisulatuses kedagi, siis lasin tempo natuke alla ja jooksin rahulikuma sammuga lõpuni.

Ainukeseks lohutuseks jäi see, et minu eelmise aasta aeg 59:59 on läbi ajaloo ainuke kord kui Teraskoll on alla tunni lõpetatud - asi seegi.
Sellega sai siis tehtud minu spordiaasta ainuke võistlus, kus ma esimeste kohtade konkurentsis kaasa rääkida suudan. Edasi jätkub tavapärane tagaotsas pusimine :)

Kõrvemaa triatlon

Ega tegelikult palju seekordsest Kõrvemaa triatlonist kirjutada ei olegi - midagi erilist nagu ei juhtunudki. Ujusin, siis sõitsin rattaga ja siis jooksin - rutiinne värk. Kõik sujus nagu õlitatult, ei mingit draamat. Ainuke tähelepanuväärsem asi oli see, et olin tõusnud kolmandast stardigrupist teise.

Kuna tegemist on ikkagi rahvatriatloniga, siis võrreldes nädalataguse Tartu Mill Triatloniga oli ka mu koht tunduvalt parem. Ujumise aeg 7:58 andis 157. koha (348 osalejat), rattasõidu aeg 55:41, 125 koha ja jooksu 18:55, 117 koha. Kokkuvõttes tuli aeg 1:26:50, mis on võrreldes aastataguse võistlusega kaks minutit kehvem aga koht seevastu 12 võrra parem - 117. Kas siis oli kiiremaid triatleete vähem kohal, või käib tase üldiselt alla või midagi muud. Ja sellega siis minu läbi aegade lühim võistlusraport lõppebki...

Tartu Mill Triatlon

Viimane postitus oli Laulasmaa Ultrast ja vahepealne aeg on treeningute poolest olnud natuke viletsavõitu. Juba pikemalt vaevanud kannavigastus ei taha taanduda. Seetõttu olen jooksmas käinud väga minimaalselt. Rattaga sõitmist on seganud vihmane ja külm suvi ja ega sellise ilmaga väga ujuma kah ei kisu …ja basseini ei taha üldsegi. Nagu näete on mul suur hunnik vabandusi olemas.

Kuna osalesin Tartu Mill Triatloni olümpiadistantsil ka eelmine aasta, oli see koht kus saab selge ülevaate oma füüsilisest võimekusest.

Stardieelselt kippus olukord natuke närviliseks minema, kuna jõudsin Tartusse pool tundi plaanitust hiljem, siis ei leidnud kuidagi parkimiskohta ja siis avastasin, et remondi tõttu ei saa kaarsillast üle. Lõppkokkuvõttes jõudsin küll kõik ilusasti vahetusalas valmis sätitud, aga ei meeldi mulle selline rahmeldamine...

UJUMINE

Kuna osavõtjaid oli palju – eelmisest aastast lausa 95 rohkem – kokku 333 startijat, siis oli see aasta nn „rolling start“ ja igaühel läks aeg käima individuaalselt stardijoont ületades. Seetõttu oli ujumise alguses tavapärasest vähem madinat ja olelusvõitlust. Mõned müksud sai siiski vastu võetud ja ka teistele jagatud. Ujumise alguses selgus kohe, et mingit imet ei ole sündinud ja kiiresti ujuda ma endiselt ei oska. Sügisel sai küll otsustatud, et selle talve pühendan kiirustreeningutele, aga sinna basseini on nii ebameeldiv minna… Siiski said mu piinad lõpuks läbi ajaga 00:28:32. Eelmisest aastast 4 minutit aeglasemalt, mis on ka täiesti loogiline, sest eelmine aasta olin selleks hetkeks kokku trennis ujunud 74 km ja see aasta ainult hädised 20 km. Ujumise lõpuks olin siis võistlejaterivis seal, kus sellise ajaga olema peabki, viimaste seas 304. kohal.

T1

Kõik sujus nagu lepase reega

RATAS

Vahetusalast ratas käekõrval väljasaanuna oli miskipärast natuke kohmitsemist, et rattakingad pedaalide külge lukustada, aga kui see kombes, siis panin kohe tempo peale. Tartust välja jõudnuna oli natuke ka vastutuult, aga õnneks üsna minimaalselt. Päris igemeid paljaks ei pingutanud, hoidsin vändates jalgades ühtlast mõõdukalt tugevat pinget. Kuna ma ujumise olin lõpetanud viimaste seas, siis hakkasin vaikselt ennast ettepoole kergitama. Mõlemal ringil oli ka üks üsna korralik tõus – tuurdefraansi meestel ei läheks selle peale tõenäoliselt kiirus väga palju alla, aga pehmema jalaga lauskmaamehel oli ülessaamiseks vaja käigud vahetada kõige kergema peale ja tegelikult oleks soovinud veel mõned käigud lisaks saada.

Rattasõidu lõpetasin ajaga 1:18:47, mis on eelmisest aastast 2 minutit aeglasem. Asetust olin parandanud 15 võrra ja olin 289. kohal.

 

T2

Vahetusalasse jõudes tekitas hetkelise ärevuse see, et olin peatudes unustanud jala pedaali küljest lukust lahti võtta ja oleks peaaegu külili käinud, aga viimasel hetkel suutsin siiski jala kätte saada.

JOOKS

Kuna 10 km ei ole mingi teabkuipikk maa, siis otsustasin, et mingit strateegiat ei tee ja tulistan kohe täie vingaaliga minema. Seetõttu tuli esimene kilomeeter minusuguse teo kohta ulmeliselt kiire 4:38 ajaga. Selgasid tuli järjest vastu ja tunne oli, et olen üleütlemata kiire, kuni minust möödusid nagu postist paar esimeste kohtade pärast võitlevat juba teisel ringil olevat võistlejat ja näitasid sellega ilusasti mu koha kätte. Kilomeetriajad hakkasid vaikselt kasvama, aga mingit järsku kukkumist ei tulnud.

Järgnev pilt on tähendusrikas sellepärast, et ma ei mäleta, et ma oleks endast näinud ühtegi jooksufotot, kus ma jookseks nii kiiresti, et mõlemad jalad on korraga maast lahti J

Viimastel kilomeetritel lisas põnevust võitlus ühe lätlasega, kellega me kordamööda üksteisest mööda jooksime, kuni ca 600-700 meetrit enne finišit jalakäiate sillale tõusval tõusul tegin otsustava rünnaku ja eest ära läksin. Jooksuaeg 00:50:05, mis on eelmisest aastast 3 minutit aeglasem. Kohta parandasin veel 20 võrra ja lõpetasin 269. kohaga.

Kokkuvõttes aeg 2:41:20. Eelmise aastaga võrdluses 10 minutit aeglasem, aga see on arvestades olulisemalt väiksemat treeningmahtu ka loogiline. Ausaltöelda olin valmis hullemaks, niiet kokkuvõttes jäin rahule.

…ja tänud perele, et tulid kaasa elama, väga tore oli neid võistluse jooksul erinevates kohtades rajal näha-kuulda.

Edasi plaanin järgneva kuu jooksul oluliselt tõsta treeningmahtusid, et augusti lõpuks täispikaks triatloniks natuke paremini valmis olla. Järgmine võistlus tuleb tõenäoliselt juba nädala pärast Kõrvemaa triatlonil.

Laulasmaa Ultra 2017

Eelmises postituses kirjutasin neljast suuremast võistlusest mis mul plaanis on. Laulasmaa Ultra oli neist esimene ja selle taha võib nüüd linnukese teha – tehtud. Lõpptulemus kahjuks küll ei olnud kaugeltki selline, nagu olin lootnud/oodanud…

Hommik enne starti oli väga tšill. Kuna kogu pere koos naabritüdrukuga tuli kaasa vabatahtlikeks, siis saabusime kohale juba kaks tundi enne algust, et sättida üles telgid ja muu vajalik. Minu panus tänu eesootavale pikale sportimisele oli küll mõnevõrra väiksem kui teistel. Kui kell kümme start anti, asutasin ennast väga rahulikult viimaste seas minema. Esimene kilomeeter tegelesin põhiliselt küsimusega, et kas ma üldse joosta saan. Nimelt oli mul kaks päeva enne täiesti lambist külg haigeks jäänud. Stardiks oli valu küll praktiliselt üle läinud, aga jooksu alguses siiski midagi tunda oli. Paari tunniga aga kadus valu täiesti ära. Umbes kolmanda kilomeetri paiku tekitas hetkelise ärevuse puujuurika otsas koperdamine kus ma natuke vasaku jala hüppeliigest natuke nikastasin, aga õnneks ei tekkinud ka sellest midagi püsivat. Esimene ring mööduski rahulikult tiksudes ja kaasjooksjatega sotsialiseerudes. Teisel ringil hakkas vaikselt mõjuma palavus. Ei tea küll palju sooja oli, aga üle 20 kraadi kindlasti. See aga on minule juba liiast. Proovisin küll tihedalt vett pähe valada jahutamiseks, aga sellest hoolimata tundsin kuidas energiat lurinal välja imetakse. Tõenäoliselt tänu üsna massiivsele higistamisele hakkasid teise ringi lõpupoole krambihoiatused tulema ja parema jala säär tõmbas kõvaks ja valulikuks. Olin küll usinalt soola söönud, aga vist ikkagi mitte piisavalt. Kahe ringi vahel palusin Evelinil seda masseerida ja natuke tundus sellest ka abi olevat. Edasi muutus asjade loogilise käiguna liikumine aeglasemaks ja kõndimispausid pikemaks. Hakkasid tekkima villid varvastele. Eelmisel ultral ei tulnud samade tossudega ühtegi ville, tõenäoliselt paisusid jalad tänu kuumusele rohkem ja tulevikus oleks vaja natuke suuremaid tosse. Kui kaks maratoni ehk 84,4 km seljataha olid jäänud, tegin tiba pikema pausi, et vahetada sokke, panna natuke rohkem riideid selga ja kaasa võtta pealambi, sest hakkas vaikselt pimedaks minema. Viienda ringi esimene kilomeeter läks käies, et istumisest kangeks tõmbunud jalad jälle käima saada ja siis hakkasin jälle jooksma. Enesetunne oli täitsa okidoki ja seetõttu ei osanud absoluutselt oodata seda, et seitsmenda kilomeetri paiku virutati haamriga äkitselt pähe niimoodi, et ei jaksanud isegi käia enam. Kuidagi tuikusin edasi, kuni jõudsin pikale Türisalu pangale tõusvale tõusule, kus äkitselt poolepeal otsustas kõik tarbitud söök/jook mu kehast lahkuda sama teed kaudu nagu ta sisenes. Kui see tegu lõpetatud läks olemine veel nõrgemaks, aga õnneks oli järgmine joogipunkt praktiliselt sealsamas, niiet sinna jõudnuna olin peas jõudnud selgele otsusele, et sellega mu võistlus on lõppenud. Võimalik, et oleks peale pausi sellest taastunud ja suutnud jätkata, aga kuna algamas on triatlonihooaeg oleks see suure tõenäosusega taastumisajale nii mõnegi nädala juurde virutanud ja ega ausalt öeldes ei ole sellist saavutusvajadust kah, et peaks sellises seisundis jätkama.

 

Mis siis sellest kogemusest on õppida Transgrancanariaks? Eelkõige seda, et nii pikkade ultrate jaoks mis toimuvad rasketes tingimustes on vaja kordades rohkem trenni teha. Ja treeningud peavad sisaldama palju rohkem pikkasid jooksusid vastupidavuse arendamiseks. Praegu jäi see siiski natuke väheks.  Nii nagu augusti lõpus triatlonisesoon läbi saab, jääb mul 6 kuud, et ennast korralikult üles pumbata. Ja lisamotivatsiooni sain ka Märtenilt, kes lubas peale seda kui ma Transgrancanaria läbin, iga kord mind kohates sügava kummarduse teha. Puhtalt selle vaatepildi pärast olen valmis veebruari lõpus Kanaaridel kas või roomama finišisse. Märten: võid hakata kummardamislihaseid treenima juba :)

Plaanid

Kuna võistlusplaanid järgmise aasta veebruari lõpuni on paigas ja ka registreerimised enamuses tehtud, siis peab asjade kivisse kirjutamiseks selle ka avalikuks tegema. Motivatsioonipuuduse probleemi küll siiamaani ei ole esinenud, aga säärane avalik väljahõikamine põletab ka viimased sillad ära.

Minu järgmine suurem ettevõtmine saab aset leidma juba vähem kui kahe nädala pärast 10.-11. juuni kui Laulasmaa kandis Eesti ilusaimal rajal toimub Laulasmaa Ultra. Seal saab siis 21km pikal rajal 32 tunni vältel läbida niipalju ringe, kui jaksu/soovi on.

Sellel võistlusel osalen juba neljandat korda ja siiamaani on jäänud parimaks tulemuseks 126km. Seekordseks eesmärgiks ei ole seadnud mingit kilometraažilist tulemust, vaid sooviks olla rajal võimalikult kaua. Kuna järgmise aasta veebruaris on mind ootamas võistlus, kus ma olen rajal tõenäoliselt peaaegu 30 tundi ja mul puudub kogemus üle 24 tunni kestvast pingutusest, siis Laulasmaa Ultra on viimane võimalus selline kogemus endale hankida. Seetõttu on plaan alustada vääääga rahulikult ja üritada leida endale aeglane aga ühtlane flow, mis loodetavasti lubaks pikalt rajal tiksuda. Füüsiliselt ja vaimselt olen selleks igatahes valmis. Ja kui nii pikalt rajal olla, siis peaks tahes tahtmata ka kilomeetreid piisavalt kogunema.

Kui Laulasmaa Ultra haavad lakutud, siis lülitan ennast ümber ja hakkan vahelduseks ajutiselt jälle triatleediks. Peamine eesmärk saab siis olema augustis koduradadel toimuv Triathlon Estonia täispikk distants.

Eelmine aasta läbisin samal võistlusel oma esimese täispika triatloni ajaga 13:18:50. Kuna see sai tehtud valutava seljaga, siis see aasta prooviks siis natukesekene kiiremini ennast liigutada ja äkki saaks kaheteistkümnega algava lõpuaja kätte. Kuigi ega see eelmisest aastast kiirem aeg väga enesestmõistetav ei ole, kuna eelmine aasta hakkas tõsine triatlonitrenn pihta juba aasta algusest ja kilomeetreid oli 2016 mai lõpuks kogunenud ratta peal 1465 ja ujudes 62. Kuna see aasta on trenni vähem tehtud ja ka see on keskendunud suuremas osas jooksmisele, siis vastavad numbrid on ainult 378 ja 14. Et aga te ei arvaks, et ma ainult ludritanud olen ja midagi teinud ei ole, siis jooksukilomeetrite suhe on parem - 2016 mai lõpuks oli 557km ja see aasta on 864km. Peale Laulasmaa Ultra lõppu tulebki põhiline keskendumine rattasõidule, kuna seal on võita ja samas ka kaotada kõige rohkem.

Edasi muundun uuesti ultrajooksjaks ja hakkab pihta tõsine jalgadele mäejooksulihaste kasvatamise protsess. Enne veebruarikuist põhiüritust käin tõenäoliselt ka Lõuna-Eesti kõrgmägedes toimuval Haanja Ultra100 sajakilomeetrisel ultrajooksul.

 

Sinna minekuks on kaks põhjust – esiteks see, et olen sellest juba neli aastat järjest osa võtnud ja mingid traditsioonid peavad ikka püsima ja teiseks on see Eestisugusel lamemaal parim võimalus mäejooksukogemusi koguda. Ivar, kui sa seda loed: Rohkem tõusumeetreid! J

Ja siis ta tulebki – TRANSGRANCANARIA.

Võistluse kodulehel on öeldud, et Transgrancanaria on the mother of all races! Muidugi mingil määral on seal Hispaanialikku suurustlemist, aga ega nad tõest väga kaugel ei ole – 126 kilomeetrit, mille jooksul koguneb tõusumeetreid erinevatel andmetel 7500-8000m. Samapalju siis ka langevaid meetreid, kuna trass algab Gran Canaria pealinna Las Palmase rannast ja kulgeb sinka-vonka üle saare Maspalomasesse mereranda. Siin on pilte 2017 aasta võistlusest kus on näha, millisel mastikul jooks kulgeb: https://iancorless.org/2017/02/26/transgrancanaria-2017-race-summary-and-images/

Raja profiil on selline:

…ja kaardi peal näeb rada välja selline:

Kohe kindlasti on tegemist vaksajagu raskema asjaga kui mu senised väljakutsed. Tegelikult on see võistlus on mul plaanis olnud juba aastaid, aga siiamaani olen iga aasta ikkagi põnnama löönud. Minu teada on eestlastest seal osalenud ainult Rait Ratassepp ja ka tema katkestas eelmine aasta. Ka enne 2018 aasta võistlusele registreerumist olin tükk aega kahevahel, aga otsustasin jänestamise lõpetada ja minna ära proovida. Kuna mägedes jooksmiseks vajalikud lihased on lauskmaameestel üsna närbud, siis ettevalmistusega hakkasin pihta kohe kui lumi ära sulas. Olen üritanud korra nädalas mööda Mustamäe ja Nõmme vahelist nõlva joosta üles-alla Trummist Rahumäe kalmistuni ja tagasi. Hetkel rohkem kui korra nädalas ja pikemalt korraga ei julge, kuna selline tegevus on veel jalgadele üsna võõras ja peale igat korda läheb päev-kaks, et jalad taastuksid. Aga sügiseks loodan saada jalad mäejooksuga lähemalt tuttavaks ja siis saab juba tõsisemalt paugutada.

 Tõenäoliselt mahuvad nende nelja suurema võistluse vahele ka mõned maratonid ja suvel lühemad triatlonid, aga mis ja kus, seda näeb jooksvalt.