Haanja Ultra100 eelvaade

Ultraspordis on väga oluline treeningute ja võistluste pikk etteplaneerimine ja plaane tehakse tavaliselt suuremate võistluste puhul kuni aasta ette ja ei ole ka väga haruldane kui mõnda suuremat võistlust mitu aastat ette planeeritakse.

Minu viimane pikaajaline masterplan oli täispika triatloni läbimine ja lõpuks olin selles ettevõtmises nii kõrvuni sees, et edasisele mõelda palju mahti ei olnud. Kui asi edukalt tehtud sai, oligi mõneks ajaks plaanides auk sees – ainult HaanjaUltra100 ultrajooks oktoobri lõpus oli kindlalt paigas. Ja üleüldse tundsin ennast natuke teelahkmel seisvana – tundus, et peaksin otsustama, kummaga ma jätkan, kas triatloni või ultrajooksuga. Kahte asja korraga tehes ei suuda piisavalt põhjalikult kummalegi kontsentreeruda. Aga peale pikemat sisekaemust ei suutnud loobuda kummastki. Üksnes triatloniga tegelemise suur miinus on see, et aastas saaks eeldatavalt ainult ühe täispika triatloni teha. Enamus lähiümbruse võistluseid on koondunud suve lõppu paari nädala sisse. Suve alguse poole on olemas küll paar võistlust, kuid erinevatel põhjustel hästi ei sobi mulle neist ükski. Käesoleva aasta suvel täispikaks valmistumise osana osalesin Eestis suurel osal siinkorraldatud triatlonidest ja peale seda jõudsin järjekordselt tõdemuseni, et lühikesed võistlused ei paku mulle suurt pinget. Väikeseid kiireid sutsakaid suuremate võistluste vahel augutäiteks teha on tore, aga nad on siiski aseaine, mis ei küündi päris asja tasemeni. Nagu alkoholivaba õlu. Kui ikka peale võistlust kurnatusest külmavärinaid peal ei ole, siis ei olnud piisavalt äge üritus. Enamus peab minusuguseid (jah, ma ei ole ainuke, meid on rohkem J) mingit psüühilist häiret põdevateks inimesteks ja ega nende arvamus tõest vist väga kaugel ei ole kah, aga mulle selline häire igaljuhul sobib.

Teine suur miinus triatloniharrastuse juures on see, et talvel ei toimu mitte midagi ja ma ei suuda kogu talve veeta valmistudes järgmiseks suveks. Kolmandaks ei sobi mulle ka see, et kui tahta triatloniga tõsisemalt tegeleda, siis läheb ajuvabalt suuri summasid varustusesse – ma ei suuda iseendale kuidagi õigustada 3000 eurose ratta ostmist. Ja kui ma ei suuda seda endalegi õigustada, kuidas ma seda siis perele peaksin tegema. Päris loobuda ka ei taha, sest täispika tegemine eelmine suvi oli väga äge ettevõtmine.  Olengi jõudnud otsusele, et jäävad mõlemad, sest põhiline on ikkagi see, et oleks fun. 

Nüüdseks olen paika saanud suuremas osas ka oma järgmise aasta ja tõenäoliselt ka ülejärgmise aasta alguse. Algab asi juba see laupäev HaanjaUltra100 jooksuga. Järgmine suurem väljakutse saab olema järgmise aasta veebruari lõpus Soomes toimuv Endurance 24 ultrajooks. Üleeelmine aasta peale seal osalemist olin küll üsna kindel, et rohkem ei taha sinna minna 400 meetrisele betoonist siseringile 24 tundi järjest jooksma, aga kuna suhteliselt kehva tulemus on kripeldama jäänud, siis peab proovima uuesti. Vahepeale jääva 4 kuud sisustan ettevalmistusega ja tõenäoliselt osalen ka kolmel-neljal maratonil. Kus täpsemalt, selgub asjade käigus. Peale seda tuleb juunis toimuv Laulasmaa Ultra ja siis jääb kaks kuud aega ennast uuesti triatleediks muundada ja augustis proovin uuesti Triathlon Estonial täispikka teha. Seekord siis juba aja peale loodetavasti. Ja järgmisena tulebki 2018 alguses mu uus SUUR tsällends. Mis see on, veel suure kella külge ei paneks, kuna seal osalemine sõltub sellele eelnevast iseendale seatud kvalifikatsioonikünnisest. Ja kui ma seda ei täida, siis jääb ära…vist…

Aga peale pikka laialivalguvat sissejuhatust siis ka sellest, millise enesetunde/ootustega lähen laupäeval Haanjasse sadat kilomeetrit jooksma. See aasta on korraldajad muutnud natuke rada, nimelt siiamaani olnud 6,66km ringi asemel on see aasta ringi pikkuseks 8,33km ja sellega koos pidi olema muutunud ka raja iseloom: kaotatud on enamus asfalti ja see asendatud juurikase singliga. Seetõttu ei saa ka eelmiste aastate aega endale orientiiriks võtta, rada on ju raskem. See aga on tekitanud sisse rahu – isegi kui aeg tuleb eelmisest aastast kehvem, on vabandus kohe tagataskust võtta. Ka eile mahasadanud lumi ei muuda olusid kindlasti lihtsamaks.

Treeningud on läinud enamvähem korda – enamus plaanitust on tehtud saanud. Viimane mahunädalavahetus läks küll natuke lörri, kuna plaanitust sain korralikult tehtud ainult laupäevahommikuse 20km. Õhtusest jooksust sain läbitud ainult 8km, peale mida väsisin ootamatult nii ära, et pooleli ta jäigi. Ei tahtnud ennast väga ära lõhkuda. Ja ka pühapäev olin juba hommikust saadik soss. Võimalik, et oleks pidanud kahe jooksu vahel rohkem sööma, äkki siis oleks parem olnud. Kolm nädalat tagasi joostud Tartu Linnamaraton näitas, et võrreldes aastatagusega on minek märgatavalt parem, seega olen siiski tulemuse suhtes mõõdukalt optimistlik.

Natuke teeb muret vasaku jala sääre lihas, mis on viimastel trennidel natuke valu teinud. Mitte küll palju, aga 100 kilomeetriga võivad ka alguses tühisena näivad asjad kasvada suurteks jamadeks.

Kui kellelgi peaks juhtuma laupäeval vaba aega olema ja ta ei oska oma eluga midagi mõistlikumat peale hakata, siis siin on ringiaegade lives jälgimise koht: http://my2.raceresult.com/63539/results?lang=en#

Järgmine kord kirjutame siis juba peale võistlust.

Tartu Linnamaraton

Viimane võistlus oli kolm nädalat tagasi toimunud SEB Tallinna Maraton. Kuna võistlus ise ja eriti selle lõpp olid pigem rahulikud ja viimane pakipõhi jäi endast välja pigistamata, siis läks ka taastumine kiiresti. Ainult ühe puhkepäeva lubasin endale. Järgnev nädal käisin kokku juba neli korda jooksmas ja korra ujumas. Ka järgnevad kaks nädalat enne Tartu Linnamaratoni jätkasin suhteliselt tiheda graafikuga, enamuses jooksmist, paar korda ka ujumist ja rattasõitu. 17. september joostes oli esimene kord, kui ma peale täispikka triatlonit tundsin jalgades jälle sama kergust millega suvel jooksin, siiamaani oli selline kangutamise tunne olnud. Ja peale seda see jätkus kõikidel treeningkordadel. Seega võib vist järeldada, et kuu aega võttis täielik taastumine Triathlon Estoniast aega.

Kuna ma ei oska kuidagi treenida ilma treeningplaanita – ilma tundub asi kuidagi sihitu ja huupi lahmimisena, siis panin endale mingisuguse pusserdise kokku. Esimeseks suuremaks sihiks 29. oktoober toimuv Haanja Ultra100 ultrajooks, aga ka peale seda jätkan sama kondikava järgi, kilometraaži mängin lihtsalt ümber. Põhiline rõhk on jooksmisel, aga korra nädalas käin siiski ka rattaga sõitmas ja ujumas kuna pikemas plaanis tahan kindlasti veel mitmeid triatlone teha, ka täispikkasid. Kaks korda nädalas käin jooksmas ka hommikul. Veel kevadel ei meeldinud mulle hommikune jooksmine üldse, aga tasapisi suve jooksul harjusin ja nüüdseks on lausa meeldima hakanud.  

Kava järgi siis näeb mu nädal välja järgnev:

ESMASPÄEV: Puhkepäev. Üks ju ikka peab olema J

TEISIPÄEV: Hommikul jooks, õhtul vaheldumisi üle nädala mäkkejooks või lõigud.

KOLMAPÄEV: Poolpikk jooks. Pikkus ca 15-20km

NELJAPÄEV: Nii kaua kui ilmad lubavad rattasõit, edasi jõusaal. See on koht, kus ma siiamaani praktiliselt üldse ei ole käinud, aga mõtlesin, et proovin.

REEDE: Hommikul jooks, õhtul koos lastega ujumine

LAUPÄEV: Pikk jooks. Kui distants väga pikaks läheb, siis jalgade säästmiseks jagan pooleks ja teen kahes osas.

PÜHAPÄEV: Poolpikk jooks.

Niimoodi näeb asi välja ideaalis, reaalsuses sõidab ilusatele plaanidele päris elu hooga sisse ja teeb oma korrektuurid. Siiamaani on õnnestunud realiseerida sellest umbes kaks kolmandikku. …mis pole tegelikult üldse paha.

 

…AGA ASJAST…

Nädal aega enne Tartu Linnamaratoni tegin pühapäeval pika jooksu päeva, hommikul 19km ja õhtul 24km. Tundub, et sellega tegin vasaku jala säärelihasele natuke liiga, kuna õhtuse jooksu lõpus kippus ta krampi minema hakkama ja peale teisipäeva hommikust jooksu jäi veel valusamaks. Pidasin siis natuke vahet, et asi paraneks ja neljapäeval ei olnudki niisama käies enam midagi tunda. Plaanisin siis, et lähen jooksen mõned lõigud, et ennast käima saada, aga juba soojendusjooksu käigus andis natuke ikka tunda. Piirdusingi siis ainult 20 minutise sörgiga. Laupäeva hommikuks oli küll paranenud ja etteruttavalt võin öelda, et ei teinud muret kogu maratoni.

Otsustasin proovida vahelduseks ühe tempokama maratoni teha ja kui kõik hästi läheb, siis isegi rekordit rünnata. Seega selleks, et jooks enda jaoks huvitamaks teha, meisterdasin rekordigraafikuga käepaela. Siht siis joosta kiiremini kui 3:57:18

Start oli hommikul kell 9:00, mis tähendas, et kodust tuli juba tunduvalt liiga vara sõitma hakata. Korraldajad – mis teil viga on? Osalejad ei ole ju ainult tartlased…

Start antud ja minema. Kohe alguses avastasin, et olen kehva kohta jäänud, tõstsin tempot, et sättida ennast ettepoole. Sellega läksin natuke isegi liiga hoogu ja jooksin ennast 3:45 gruppi, mis on ilmselgelt overkill. Asjade loogilise käiguna libisesidki nad vaikselt minema. Viiendaks kilomeetriks edestasin rekordigraafikut peaaegu kolme minutiga. Minek ei olnud üldse lihtne – ei olnud küll väga raske, aga mugavustsoonist olin ikka üsna kaugel. Ja see tegi murelikuks. Ei uskunud, et selline sildupõletav tempo väga jätkusuutlik on. Aga jätkasin siiski samamoodi, vahe rekordigraafikuga kasvas. Üheteistkümnendaks kilomeetriks oli see  4:35 ja kasvas endiselt. Kümnenda ja viieteistkümnenda vahel läks mõneks kilomeetriks ka väheke paremaks ja jooksmine oli lihtsam. Siis aga jõudis trass Tartust välja Luunja kandi lagedate põldude vahele kus oli päris tuuline olla. Kohati ka vastu ja üsna kõvasti. Edasi jätkus jooks samamoodi, suhteliselt ühtlases tempos kuni 31. kilomeetrini, kus tabas mind mingi haamrimoodi asi, mille tulemusena hakkas tempo hoolimata mu ponnistustest kukkuma. Isegi natuke üle kuue kukkus. Kuna aga edu rekordigraafikuga oli 5:36, siis uskusin, et äkki siiski kannatan ära ja suudan tempot piisavalt kiirena hoida. 3 kilomeetrit kannatatud, läkski kergemaks, aga seda jagus kahjuks ainult kilomeetriks, siis sai ilus elu jälle läbi ja samm töntsimaks. Vaikselt iga kilomeetriga jäin aeglasemaks, kuni neljakümnendal kilomeetril tuli ebainimlikult järsk ja pikk tõus. Peale seda olid jalad nagu spagetid ja joosta veel raskem. Kuna aga lõpp oli juba üsna lähedal, tuli adrekalaks sisse ja tempo hakkas jälle tõusma. Aju oli olnud juba mõned ajad hapnikuvaeguses, ja sellises olukorras on reaalainetega tegelemine keeruline ning seetõttu ma ei suutnud kuidagi välja arvutada, kas tuleb rekord või mitte. Kuskil kilomeeter enne lõppu sain lõpuks mingisuguse arvutuskäigu tehtud ja selle tulemusena olin kindel, et rekordit ei tule, aga alla nelja tunni tuleb ära. Seepeale lasin jala natuke sirgu. Pool kilomeetrit edasi hakkasin endas kahtlema, sest tundus, et äkki ikkagi napilt tuleb rekord. Hakkasin siis jälle kiiremini ennast liigutama. Finišisse jõudes näitas minu kell, et aeg on 3:57:03, mis oleks 15 sekundiline rekordiparandus. Ametlikult aga on välja kuulutatud 3:57:21, selle järgi olin 3 sekundit rekordist aeglasem.

 

Tavaliselt on võistlustel alati kaks lõpuaega: bruto ja neto, ehk siis aeg stardipaugust lõpuni ja aeg stardijoone ületamisest lõpuni. Seekord aga on millegipärast ainult üks aeg. Ja vaadates selle suurt vahet mu kella ajaga, tundub see bruto olevat. Seega ei tea hetkel veel siiamaani, kas tuli uus rekord või mitte. Aga tegelikult ei ole seal suurt vahet, olulisem on see, et jooksen jälle enda kohta üsna krapsakalt ja selle tundega on hea kuu aja pärast toimuvale HaanjaUltra100 ultramaratonile vastu minna.

Peale jooksu elasin veel kaasa Evelinile ja Kerstinile, kes mõlemad osalesid kümne kilomeetri jooksul. Kerstin nii pikal esimest korda. Mia oli lastejooksul käinud juba minu jooksu ajal.

SEB Tallinna Maraton

Kuna viimane postitus oli Triathlon Estoniast, siis kõigepealt lühidalt sellest, mis vahepeal toimus. Teravama mäluga lugejad võib-olla mäletavad, et täispika triatloni kirjelduse läbiv sõna oli „seljavalu“. Kogu võistlus ausalt öeldes selle ümber põhiliselt keerleski. Võib-olla natuke riskantne oli niimoodi selga lõhkuda, aga kuna ettevalmistus oli siiski nii pikk olnud – tegelikult hakkas see ju praktiliselt 2 aastat tagasi esimeste ujumistreeningutega – siis ei suutnud loobuda ja starti minemata jätta. Oleks siis veel olnud kuskil lähiümbruses uus võistlus valida järgmise paari kuu sees, aga kuna täispikkasid triatlone korraldatakse vaid mõned üksikud võistlused ja need kah praktiliselt kõik enam vähem samal ajal, siis loobumine oleks tähendanud aastast ootamist – ja kogu pika aprillist augustini kestnud intensiivse ettevalmistustsükli vetsupotist allalaskmist. See tundus võimatu.

Peale võistlust otsustasin, et enne kui selg korda saab, ei ole mingit sporti! Sellega siis läkski peaaegu poolteist nädalat kuni viimasedki nähud kadunud olid. Järgmise pooleteise nädala jooksul enne Tallinna Maratoni, jõudsin kokku jooksma ainult viis korda – ja kõik korrad olid suuremal või vähemal määral tunda, et taastumine ei ole veel täielik olnud – ei olnud särtsu jalgades üldse, jooksmine oli raske ja vaevaline. Neljapäeval, peale neljakilomeetrist sutsakat olin täiesti kutu.

Stardieelsel nädalal käisin ka füsioterapeudi juures, et seljaprobleemist rääkida. Tema hinnangul pidid probleemid tulema seljalihaste lühenemisest. Venitamisega pidi loodetavasti paremaks saama. Lisaks masseeris ta jutu kõrvale mu selga nii kõvasti, et ausalt öeldes ei ole ma kindel, kumba ma eelistan, kas seljavalu või sellist massaaži.

Maratonist endast. Tegemist oli mu 25. maratoniga, seega natuke juubelilõhna juures. Tegelikult ei olnud ma Tallinna Maratoni aasta alguses endale üldse võistluskavasse võtnud, aga kui sain teada, et Markko plaanib seal oma esimest maratoni joosta, siis tegin plaanid natuke ümber, ei saa ju jätta kasutamast head võimalust teist inimest piinlemas ja kannatamas näha J

Hommik kõik tavapärane ja rutiinne – ei midagi erilist ega mainimisväärset. Kuna Markkol tegi põlv natuke muret ja minul ei olnud mingisugust ettekujutust oma võimekusest maratoni joosta, siis otsustasime alustada rahulikult 6 min/km tempos. Ja nii me tatsasimegi nagu kellavärk esimesed 30 kilomeetrit kuni teise tagasipööramiseni, kus läks mõlemal raskeks. Siiamaani olin vähemalt mina küll mugavustsoonis tiksunud. Tempo kukkus üsna järsult. Paari kilomeetri pärast oli joogipunkt, nagu muudeski punktides, võtsime ka seal rahulikult ja peale sealt lahkumist tundsin, et läks palju paremaks. Markkol vist mitte nii väga. Oli kõrvalt juba hingamisest kuulda, et oli raske. Jätkasin siiski koos temaga, kuna tegelikult ju kui ei ole lootust teha aega alla 4 tunni, või ei ole ohtu, et üle 5 läheb, siis mis aeg seal vahel on, on täiesti ükskõik. Seega niimoodi me vaikselt finiši poole tiksutasime, kuni ajaga 4:27:57 ka lõpuni jõudsime. Enne lõppu tekkisid säärelihastes krambihoiatused, aga päris krampi siiski ei läinud. Sama jätkus ka peale finišit tasuta õlle järjekorras, mille otse loomulikult pidi hoolimata väsimusest ära seisma.