2018 aasta suve alguses juhtusin internetist lugema artiklit, kus kirjeldati USA's toimuvat "Big's Backyard Ultra" võistlust. Formaat iseenesest on väga lihtne - 6,7 km pikkusel ringil tuleb joosta tunni jooksul üks ring. Ja seda niikaua kuni jaksad. Mingit piirangut või limiiti ei ole. See tundus oma lihtsuses ja samas keerukuses väga intrigeeriv. Lihtne on see sellepärast, et 6,7 km tunni ajaga joosta ei ole ju mingi probleem ja keerukas sellepärast, et ei saa lubada endale ühtegi nõrgemat tundi ega pikemat puhkepausi.
Kuna see tundus väga äge asi olema, tekkis kohe soov ka ise proovida, aga peale jooksukalendrites ringituulamist ei leidnud lähiümbruses ühtegi sellist olevat. Siis hakkasin tasapisi peas jõudma selguseni, et no kui ei ole, aga väga tahaks proovida, siis peab asja käsile võtma ja ise korraldama. Mida rohkem seda peas keerutasin, seda rohkem hakkasin aduma, et tegelikult sisaldab sellise asja korraldamine natuke liiga palju jantimist erinevate korralduslike küsimustega mille kohta mul puudub igasugune teadmine või kogemus. Matsin mõtte maha, aga tundub, et mitte piisavalt sügavale, sest vaikselt hakkas ta ikka pead tõstma vahetevahel. Millalgi sügisel jõudsin ideeni kaasata Ivar, kellel on võistluste korraldamisega väga suured kogemused. Ta on teinud seda juba ilmatult kaua, tõenäoliselt esimesed korrad olid juba Prantsuse Revolutsiooni ajal. Võimalik, et selle korraldas ka tema. Peale pisukest mõtlemisaega potsatas messengeri aknasse kiri "Aga teeme ära!", ja rattad hakkasid pöörlema.
Kuna ainult laheda formaadiga on keeruline uuel võistlusel tähelepanu pälvida, siis mõtlesin juurde heavy metal muusika temaatika. Kui paned võistlusele nimeks näiteks "Keila Ultra", siis tähelepanu on sellega raske saavutada...
Esimene plaan asukohaks oli Harjumaa Muuseumi kõrval olev Jõepark ja selle taga asuv Tuula terviserada, aga selle laitis abikaasa maha, kuna seal on elumajad muusika jaoks liiga lähedal ja üleüldse on kitsas parkida ja askeldada. Asukohaks jäi siis Keila Terviserajad. Sügise pimedatel õhtutel keerutasin joostes pea kuu aega seal kandis ringi, et tekitada 6,66 km pikk maastikurada. Lõpuks oli mul valmis mitu versiooni erinevate raskusastmetega ja peale mõningast kaalumist valisin neist sellise keskmise välja. Backyard ultra looja Lazarus Lake on öelnud, et "mida lihtsam rada, seda raskem võistlus", ajaliselt venib asi lihtsa rajaga pikemaks.
Enamuse talvest ja kevadest tegelesin sellega, et viia info nii paljude inimesteni kui võimalik. Toppisin ta kõikidesse maailma jooksukalendritesse mida suutsin välja guugeldada, leidsin Soomest ja Lätist inimesed kes aitsid mul oma maades reklaami teha. Kokkuvõtteks võib öelda, et tõenäoliselt lähivälismaades ei ole palju ultrajooksjaid kes ei oleks meie võistluse olemasolust teadlikud. Töö hakkas ka vilju kandma ja regamine läks üle ootuste hästi käima. Vahepeal juba nii hästi, et hakkasime Ivariga isegi maksimaalsele osalejate arvule mõtlema, aga seda ei olnud siiski vaja rakendada. Regas veel 15 Briti Armee sõdurit, kes NATO jõudude koosseisus Tapal asuvad. Nende tõttu tegime isegi "Last Standing Soldieri" erikategooria.
Uskumatult palju abi nii nõu kui jõuga sain teistelt Eesti ultrajooksjatelt. Meil ei ole palju selle alaga tegelejaid, aga need vähesed on üks lõpmata tore, kokkuhoidev ja abivalmis punt!
Suve keskel hakkas organiseerimistöö intensiivistuma, ehitasin stardi ja finišiväravad ja tegelesin muu vajalikuga kuni saabuski võistlusnädal. Neljapäeval tähistasime koos Kerstiniga raja. See, et inimesed eksima hakkavad, oli üks mu suurimaid hirme. Rada ristub paljude teedega ja samas on ka mitmeid mahakeeramisi, mida kehvema tähistusega võib olla kerge mitte märgata. Kuna kokkuvõtes rajalt eksimisi praktiliselt ei olnud (Vilve tunnistas, et ta oli valesti minemise hetkel ninapidi telefonis), siis tundub, et saime sellega kokkuvõttes vist hästi hakkama.
Reede hommikul kärutasime koos Ivariga kõigepealt kolm suurt kärutäit kraami kohale ja tegelesime terve päeva selle püstitamisega.
Õhtul kell üheksa oligi AC/DC saatel esimene start. Seda vaadata oli uskumatult mõnus tunne. Selline segu rahulolust ja kergendustundest. Ega pisarani väga pikk maa minna ei olnud!
Võistlus ise pakkus palju ilusaid ja ülevaid emotsioone. See kui Pille napilt ajalimiiti mahtudes ikkagi kolmandale ringile läks. Kuidas Madis kelle pikim joostud distants enne oli 21 km, jooksis 7 ringi ehk 46 km. Kuidas Kaimar, kes kuu enne võistlust ütles, et ta üle paari ringi ei ole võimeline jooksma, kokku 10 ringi tegi. Kuidas Martin kes ka kehva vormi kurtis, siiski 11 ringiks jõudu ja motivatsiooni leidis. Kuidas Heno, kes oli juba loobunud ja medali kätte saanud, viimasel hetkel siiski otsustas tagasi rajale minna ja mitu ringi veel peale tegi. No ja siis muidugi Raini trikk, kes peale seda kui ma talle olin just hakanud medalit kätte andma, järsku ümber pööras ja uuele ringile kihutas. Siis Jamesi ja Tave duell "Last Standing Soldieri" arvestuse võiduks. Peale seda pakkus põnevust Klarika ja Liina, kes parima naise kategooria võitu püüdsid. Ja siis vist võistluse ilusaim hetk, kui Liina, kes oli juba naistearvestuse esikoha kätte saanud viimasel hetkel siiski uuele ringile jooksis. Mis siis, et lõpuni seda ei teinud, aga ilus oli see hetk ikka. No ja siis jõuame loomulikult võitja Hanneseni, kes oli kogu võiduks kulunud 32 tundi ja 213 km uskumatult keskendunud ja sihikindel. Inimene, kes on muidu väga jutukas ja seltsiv, siirdus igalt ringilt tulles otse ilma kellegile otsa vaatamata oma telgi juurde puhkama, et iga minut ära kasutada. Ja niimoodi tegutsemine toob ka tulemusi!
Kui asi lõpuks läbi oli ja kogu võistluskeskus uuesti kokku pakitud ja erinevatesse kohtadesse laiali tassitud, olin 48 tunni jooksul ca 4 tundi kokku maganud. Tunne oli selline, et joosta oleks vist natuke lihtsam olnud.
Järgmiseks aastaks on meil juba igasugu uusi plaane kuidas võistlusele veel mitu vinti juurde keerata. Seoses sellega, et järgmine aasta on Heavy Metal Ultra ka osa rahvusvahelisest backyard ultrate süsteemist ja omab Kuldset Piletit, mis annab võitjale võimaluse minna USA'sse "Big's Backyard Ultrale" maailmameistrivõistlustele, siis muudame reegleid rahvusvahelisele formaadile rohkem vastavamaks. Aga mis ja kuidas, sellest juba hiljem kui oleme enda jaoks asjad korralikult läbi mõelnud.
Olgu siin siis esimest korda avalikult välja öeldud järgmise aasta Heavy Metal Ultra kuupäev, see on laupäev 15. august ja start on kell 8:00 hommikul. Paluks oma kalendritesse vastav suur punane märge teha.
Järgneb tänurubriik (vabandan ette, kui keegi ununes). Sooviks tänada Ivarit, et asjasse uskusid ja kaasa tulid. Kogu oma perekonda igasuguse abi ja toetuse eest nii enne võistlust, võistluse ajal kui ka pärast seda. Raini, Hannest, Markkot. Kogu Liina peret kes kõik terve nädalavahetuse abis olid, eriti muidugi tütreid oma hommikuune ohverdamise eest. Leivot ja Kajat väga mitmekülgse abistamise ja söögilaua täiendamise eest. Toomast, Ailit, Eliisabeti, Ivot, Eva-Lottat. Märtenit, kes oli "Last Standing Volunteer". Mikku võistluse ülesfilmimise eest, Kaidot auhinnalaua täiendamise eest, Andrat fotograafiks olemise eest. Siis veel tänan toetamise eest: A&T Sport, Biofire, Enervit, Võhandu Maraton, Laagri Škoda, Keila Linnavalitsus. Ma tõesti loodan, et keegi ei ununenud...
Pilte leiab siit:
...ja siin on veel Leivo tehtud pildid:
...ja siin Valduri pildid:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar