Teisipäev, 27. veebruar 2018

Transgrancanaria 2018


Kuna planeeritud oli võistlusreisi ja perepuhkuse kombo, siis Kanaaridele kohale jõudsime 6 päeva enne starti. Aeg enne starti sai sisustatud saarega tutvumisega ja basseini ääres lebotamisega. Selle ajaga käisin ka 3 korda sörkimas - ühe korra tutvusin natuke raja lõpuosaga ja 2 korda tegin hommikujooksu. Ausaltöelda ei olnud tunne üldse hea, kuidagi keeruline oli liikuda, nagu oleks jalgadel mingisugused raskused küljes. Sai käidud ka autoga mägedes ning peale seda kui olin näinud oma silmaga kui kõrged nad olid, hakkas enesekindlus järjest õhukesemaks kuluma. Stardiärevuse haripunkt oli ära päev enne starti, reede hommikuks kadus kõik ja asendus rahuga. Kuna start oli õhtul kell 23:00, siis oli terve päev aega asju pakkida ja jalad seinal vedeleda. Mida kaasa võtta oli kõik juba ammu valmis mõeldud, ainuke asi milles kahtlesin peaaegu lõpuni oli riietus - ilmateade lubas kohati kõva tuult ja vihma ja mägedes ei pruugi selline kooslus kõige nauditavam olla. Lõpuks siis peale mitu korda ümber mõtlemist jäi variant: pikad püksid, soojapesupluus, t-särk ja õhuke Inov8 veekindel kilekas. Ülemist osa sai siis vastavalt temperatuuri muutumisele vähendada ja juurde panna, toimis väga häsi. Kuna võistlus toimus 24. veebruaril, Eesti 100. sünnipäeval, siis selle tähistamiseks panin koti külge ka lipu.

Stardipäeva õhtul kaheksast jalutasime Kaidoga finišiala juurde, kust viisid bussid Las Palmasesse. Kuna stardini oli 2 tundi, siis sättisime ennast kõigepealt kohvikusse aega viitma, aga siis saatis Rait sõnumi ja kutsus enda juurde. Ta oli endale hankinud elamise stardist paarisaja meetri kaugusele, kus oli väga mugav starti oodata. Seal tegime ka kogu eestlaste esinduse stardieelse pildi.
Foto Rait Ratasepa FB lehelt

Edasi üritan võistluse kulgu kirjeldada võistluse kulgu niipalju kui mäletan:
Start - Arucas, esimesed 16km, 730 tõusumeetrit.
Esimesed 2km kulges mööda rannaliiva ja üsna kohe peale starti oli tagasi sama tunne, mis viimastel jooksudel - no ei jaksa joosta, jalad on rasked ja ei taha kuidagi liikuda. Ei olnud kõige enesekindlam tunne see hetk - kui enesetunne juba nii varajases staadiumis kehva on, ega siis midagi head loota ei ole. Umbes neljanda kilomeetri juures jõudis trass esimese tõusuni. Väikeste pausidega kestis see kuni 23. kilomeetrini.  Pakkisin kepid lahti ja hakkasin üles astuma. Esimesed kilomeetrid kulusid tempo parajaks sobitamiseks, aga kui hea rütm käes, siis hakkas enesetunne järjest paremaks muutuma. Tänasin mõttes kõiki neid Mustamäe nõlval veedetud tunde, hommikuseid kükke ja kolmapäeviti tehtud ÜKEt. Kõik sujus hästi.
Arucas - Teror, 16 - 27km, 630 tõusumeetrit.
Jõudnud esimesse teeninduspunkti ei raisanud ma sal palju aega, joogipudelid uuesti täis, tühjad geeli ja šokolaadipakendid taskust minema, kiiresti paar peotäit söödavat suhu ja minema. Kõigepealt oli veel peaaegu poolteist tundi jätkuv tõus, siis aga hakkas esimene pikem laskumine. Tõusu lõpupoole oli ka näha juba mitmeid väsinuid, kes raja ääres puhkasid. Endal oli kõik endiselt korras, liikumine oli rahulik ja pingevaba. Järgnenud laskumine kestis 20 minutit, proovisin keskenduda tehnikale ja hoida sammu tiheda ja pehme. Hoolimata enda tagasihoidmisest kasvatasin oma kohta päris palju - kokku 88 kohta.
Teror - Fontanales, 27 - 38km, 1046 tõusumeetrit
Ka Terori teeninduspunktis tegin kiiresti, üleüldsegi tuli mu alguseosa pidev koha parandamine üsna paljuski vist seetõttu. Ei tahtnud istuda, kuna tihti on peale seda raske uuesti minema saada. Ja võistluse nii varajases staadiumis ei ole selleks mingit vajadust kah. Enesetunne oli endiselt hea. Terorist minema minnes hakkas järgmine pikk ronimine, seekord oli see 7km pikk. Aega kulus mul üles jõudmiseks poolteist tundi. Väljas oli endiselt pime, vahepeal mägede kontuure vaadates oli isegi natuke kahju, et kõik see ilu kaotsi läks. Aga ega tegelikult ei saanud ka hiljem valges väga palju ringi vaata, kuna pidi kogu aeg hoolega vaatama jalgade ette, et ninali ei käiks.
Fontanales - Presa Preses, 38-50km, 890 tõusumeetrit
Fontanalesi teeninduspunktiks olin tõusnud juba 620. kohale. Pidev koha parandamine pani natuke ka muretsema, et äkki pingutan üle, aga kuna enesetunne oli väga hea ja edasiliikumine pingevaba, siis ei hakanud ennast kunstlikult rohkem pidurdama. 45 kilomeetri paiku jõudis rada järsu, pika ja tehnilise laskumiseni, mis viis ühe sügava oru põhja. Seda võttes oskasin ka kaks korda mudaste kivide peal libastuda ja kukkuda, ise jäin küll õnneks terveks, aga esimesel kukkumisel jäi üks kepp õnnetul kombel mu külje alla ja murdus pooleks. Tassisin ta küll kaasas kuni esimese prügikastini, aga edasi jätkasin ainult ühe kepiga. Ja kahjuks kuni lõpuni - proovisin küll järgmistes punktides otsida, et äkki mõni samasuguse probleemiga inimene on oma tervest kepist loobunud, aga kahjuks mitte. Oru põhja laskudes hakkas ka valgeks minema ja peab ütlema, et see oli ideaalne ajastus - see oli üks ütlemata ilus koht. Tänu mitmetele allikatele ja ojadele oli seal üsna niiske ja seetõttu kasvas nii oru põhjas kui ka kaljuseinadel ümberringi palju taimi ja see muutis kõik ümbritseva väga ägedaks. Oru põhja jõudes hakkas rada kohe uuesti mööda vastaseinal olevat rada üles ronima. Sellel tõusul hakkas esimest korda ka natuke raskeks minema.
Presa Preses - Artenara, 50-62km, 1014 tõusumeetrit
Peale Presa Preses teeninduspunkti jätkus juba enne orupõhjast alanud tõusmine. Kokku veetsin sellel tõusul aega peaaegu kaks tundi ja lõpus olid jalad juba nii pehmed, et laskumisele saamine oli ülesronimislihastele päris meeldiv vaheldus. Energiavarud hakkasid otsa saama ja oli selge, et nüüd hakkab siis võitlus pihta. Lõpuni minemises olin selleks hetkeks juba täiesti kindel.
Artenara - Tejeda, 62-73km, 841 tõusumeetrit
Artenara teeninduspunktis oli selge, et energiavarude taastamiseks peaks natuke rohkem sööma. Õnneks oligi see natuke rikkalikumalt varustatud punkt (mitte, et teised oleksid olnud kehvad, see oli lihtsalt veelgi parem) Avastasin, et seal pakuti väga head puljongit, jõin seda söögi kõrvale kohe kolm topsitäit. Üleüldsegi kogu võistluse toitusin põhiliselt apelsinidest, need on Kanaaridel erit head ja mahlased, ning miskipärast ei saanud ühestki teeninduspunktist minema ilma vähemalt kümmekond veerandiks lõigatud apelsini söömist. Artenara linnakesest (külast?) välja saades hakkas pihta järjekordne pikk tõus. Kuna olime jõudnud juba saare keskpaika, siis tõusu lõpp oli ka esimest korda pilvede sees umbes 1700 meetri kõrgusel. Natuke enne pilvedesse jõudmist juhtusin vaatama raja kõrvale alla, kus paistis väike külake, mille majad tundusid nagu väikesed nukumajakesed. Kuna tee läks täpselt kalju serva peal ja oli selline libe ja mudane, siis otsustasin hoolimata oma kõrgusekartmatusest mõned ajad mitte enam alla vaadata. Tõenäoliselt tänu järjest hõrenevale õhule hakkas tõusmine järjest keerulisemaks muutuma, pidin isegi paar korda kivi peal istuma ja hetke puhkama. Peale tipus käimist oli loomulikult ainuke mõeldav tee teiselt poolt alla tagasi - ja see oli järjekordselt pikk - aega läks tund ja kakskümmend minutit. Sellest laskumisest hakkas ka allamäge jooks raskeks minema.
Tejeda - Rogue Nublo, 73-82km, 1062 tõusumeetrit
Tejedas sõin jälle suurema koguse apelsine - täpsemat numbrit ei tea, aga kindlasti oli see kahekordne. Natuke sai veel kulgeda allamäge ja siis edasi, nagu see mägedele kohane on, asendus allamäge minek ülesmäge minekuga. Selleks ajaks aga olin õnneks jälle natuke taastunud ja üles rühkimine muutus jälle maitsvamaks. Ilm läks järjest palavamaks ja võtsin ülevaltpoolt ühe kihi vähemaks ja olin edasi t-särgi väel. Päikese käes oli niimoodi hea, aga varjus natuke jahe. Kuna aga ei viitsinud väga tihedalt riideid vahetada, siis kannatasin selle jahedama olemise ära.
Rogue Nublo - Tunte, 82 - 94km, 367 tõusumeetrit
Rogue Nublo on üks Gran Canaria saare peamisi vaatamisväärsusi. Tegemist on 67 m kõrguse kiviga, mis asub 1800 meetrise mäetipu otsas. Käisime seal reisi alguses ka koos perega, seetõttu oli koht juba tuttav.




Kuna seal on palju turiste, siis kohati tuli nende vahel hoolega slaalomit teha. Aga samas oli seal seetõttu ka palju kaasaelamist, mis on kohati päris tore. Rogue Nublost paar kilomeetrit edasi oli ka El Garanoni teeninduspunkt, kuhu oli võimalik eelnevalt kott ette saata et täiendada oma varusid ja vajadusel riietust. Mul oli seal ootamas söögivarude täiendus ja pealambile uued patareid. Oli ju varsti algamas uus öö ja ei riski teisel ööl kehvema kustunud lambiga liikuda. Seal istusin ka esimest korda söömiseks. Pakuti pastat, aga miskipärast ei tahtnud see väga alla minna. Tegin siis söömisele väikeseid pause ja vahetasin vahepeal patareisid, panin uuesti rohkem riideid selga ja organiseerisin natuke seljakotti umber. Pärast sõin ikkagi mõned apelsinid kah otsa. Nagu näha selle etapi vähestest tõusumeetritest, toimus enamus liikumist seekord allamäge. Enamuses oli see selline rohmakalt ja üsna suvaliselt "sillutatud" erinevate kividega. Väga ebatasane. Alguses üritasin küll seda joosta, aga vähesed kogemused sellisel pinnasel allamäge jooksmisel kombineerituna väsimusega lõppes sellega, et lõin korduvalt oma varbaid vastu kive valusalt ära. Seetõttu ja kuna aeg/koht tegelikult ei omanud mingit tähtsust, siis läksin rohkem ja rohkem ka allamäge kõnnile üle. Lõpetamine tundus selleks hetkeks juba kindel olevat ja sellega koos kadus natuke ka mott ennast kiiresti liigutada.
Tunte - Ayagaures, 94-110 km, 554 tõusumeetrit
Tuntest väljudes oli samm juba päris tönts ja jooks ei tahtnud hästi kulgeda ka sellel natukesel horisontaalsel pinnal mida pakuti. Edasi tuli üks keskmise suurusega ronimine (keskmise suurusega Transgrancanaria jaoks - tegelikult oli tõusumeetreid seal üle 300) ja siis hakkas üks väääga pikk, vaevaline laskumine mööda vastikult kivist teerada. Ei saanud sealt kohati kõndideski alla - lahtised kivid, uuesti laskunud pimedus ja selleks hetkeks juba nullilähedale jõudnud energiahulk tegid sellest ühe keerulise tulemise. Aega läks selle 8km pika laskumise jaoks peaaegu 2 tundi. Pidevalt möödatuhisevad inimesed ei olnud küll meeldiv, aga üritasin endale kogu aeg sisestada, et "aeg ja koht EI ole olulised" Aga ma olin selle tee peale vahepeal kuri! Kui varbad valutanud ei oleks oleks tahtnud seda jalaga lüüa! Aga otsa ta lõpuks sai...
Ayagaures - finiš, 110-128 km, 383 tõusumeetrit
Hoolimata sellest, et finišini oli Ayagaresest suhteliselt vähevõitu minna, istus seal punktis sooja toitu söömas suur hulk inimesi. Kuna söök ei tahtnud alla minna, aga midagi sööma peab, siis võtsin ainult mõned apelsinid ja liikusin kohe edasi. Peale punkti tuli kohe viimane tõus ja peale seda laskumine kanjonisse, kust tuli liikuda mööda kuivanud jõepõhja kümmekond kilomeetrit edasi finiši poole. Ja see oli selle võistluse vaieldamatult vastikuim osa. Kuna käisin seal juba nädala alguses jooksmas teadsin ette, mida oodata on - lihtsalt kümme kilomeetrit järjest lahtistel kividel koperdamist

Selleks ajaks olin nii väsinud, et isegi ei vihastanud enam, koperdasin lõpuni ära.
Finišis oli tunne muidugi võimas - olin ma ju planeerinud Transgrancanariat jooksma tulla aastaid ja trenni tegemist alustasin tasapisi eelmise aasta kevadest. Kui selline pikk projekt edukalt lõppeb, siis jab sellest tükiks ajaks hea tunne.
Statistikat:
 - Aeg: 26:10:24
 - Koht: 517. (886 startijat, 207 katkestajat)
 - 126km, 7500 tõusumeetrit
 - kulutatud 9390 kcal

















1 kommentaar: