Pühapäev, 2. aprill 2017

Riga-Valmiera Skrejiensolojums



Kui kellelgi tekkis küsimus, mida tähendab „skrejiensolojums“, siis võib lugeda Contra postitust, kus see ilusti lahti seletatud: https://konnulacontra.wordpress.com/2016/04/04/riia-valmiera-jooks-lingini/. Tegemist on ultramaratoniga, mis saab alguse Riiast Vabadusesamba juurest ja kulgeb mööda maanteed Valmiera Püha Siimoni kirikuni. Aeg pannakse kinni kiriku ukselingi katsumise hetkest. Kokku 107km.

 

Võistlusele eelnevalt kippus kõik nässu minema, kõigepealt tekkis kolm nädalat enne starti kannavigastus mis kuidagi ära paraneda ei tahtnud. Esimene sajaprotsendiliselt valuvaba päev oli nädal enne starti. Seetõttu jooksutrenni teha ei saanud. Õnneks ei seganud kannavalu rattaga sõitmist, ujumist ja jõusaalis käimist, aga ega nad jooksuvõistlusele treenimisel jooksmist ennast ei asenda. Ja et sellest veel vähe ei olnud – lisandus võistlusele eelneval nädalal komandeering Jõhvis, mis sisaldas pikkasid päevasid püsti seistes. Ka võistluseelne päev tegin kella kaheni tööd ja seetõttu oli mul jalad juba stardihetkeks väsinud. Kui reedel tööga lõpetasin, hakkas pihta 500km sõit läbi Tallinna Riia poole. Tallinnas sõitsin kõigepealt isa juurde, kes lahkelt oli nõustunud autojuhiks tulema ning siis edasi võtsime Kaido peale ja pöörasimegi autonina Riia poole. Registreerumine ja stardieelne ettevalmistumine oli Vabadussamba läheduses olevas Latvijas Universitetase fuajees. Eestlastest oli lisaks minule ja Kaidole kohal ka Peeter Vennikas ja Contra. Enne starti laulsid lätlased ja Contra Läti hümni ja 24:00 panimegi minema.

http://s2.lsm.lv/media/4/b/large_b094.jpg

Kui minu eelmine ultrajooks oli ”Endurance 24”, mis toimus 400 meetrisel ovaalil, mis tähendas, et suure enamus jooksmisest oli pööramine, siis Riia-Valmiera jooks on selle täielik vastand, pööramist on väga minimaalselt, enamuse aja on sirge maantee. Esimesed 10 kilomeetrit kulges Riias sees. Olime Kaidoga enne jooksu kokku leppinud, et jookseme koos.


Kui olime Riiast välja jõudnud, ütles Kaido, et on natuke unine ja soovis Statoilist kohvi osta. Kuna meil ei olnud absoluutselt mingisuguseid ajalisi ega kohalisi eesmärke, siis oli aega laialt käes ja nii me siis ka tegime. Hoolimata joodud kohvist hakkas tasapisi ka mul uni peale tulema, oli ju ikkagi öö ja organism on harjunud öösel magama mitte mööda Läti maanteed jooksma. Alguses olime valinud endale taktikaks jooksu/kõnni vahekorra 15+5, aga peale paari tundi niimoodi tegemist oli vaja muuta taktikat, kuna 5 minutit oli kõndimiseks liiga pikk aeg, külm hakkas. Uueks taktikaks tegime 8+2 ja seda kasutasime me umbes esimesed 80 km. Kuskil 20 km paiku läks nii nagu tänu vähesele treenitusele minema pidigi, hakkas väsimus tulema. Pime öö, uni ja väsimus tegid meeleolu üsna depressiivseks. Väga raske oli liikuda ja peas keerlesid igasugu eksistentsiaalfilosoofilised mõtted, et miks ja kellele seda jama nüüd vaja on. Kõndides tuli uni raskelt peale ja pea hakkas natuke ringi käima, õnneks joostes see kadus. Tempo vajus järjest aeglasemaks ja iga kõndimispaus saabus kui õnnistus. Kui olime jõudnud hommikul viie kuue vahel kolmandasse kontrollpunkti mis asus stardist 46 km kaugusel, tegime seal asuvas bensiinijaamas järgmise kohvipausi. Istudes arutlesime omavahel teemal, et miks kuramuse pärast see nii raske peab olema, tavaliselt tuleb ultrat joostes esimene maraton üsna kerge vaevaga. Kui sealt lahkusime, hakkas vaikselt väljas valgeks minema. Ka enesetunne muutus koos kasvava päevavalgusega järjest paremaks. Kindlasti aitas sellele ka kaasa bensukas joodud-söödud kohvi ja šokolaad. Kogu öine must meeleolu oli kadunud ja jooksmine muutus jälle mõnusaks ja nauditavaks tegevuseks. Tempo kasvas isegi niipalju, et vahepeal olime sunnitud ennast tagasi hoidma hakkama, et mitte liigselt ennast kurnata. See on imeline kuidas ultrajooksus on võimalik sügavast august välja tulla ja edasi liikuda nii, nagu eelnevaid raskusi poleks olnudki. Edasist kulgu 50 ja 90 kilomeetri vahel on ausaltöelda üsna keeruline nüüd tagantjärgi meenutada. Midagi märkimisväärset ei juhtunud, enesetunne kulges nagu tormisel merel, kord oli parem, kord kehvem. Vahetevahel möödusime teistest jooksjatest, vahetevahel mööduti ka meist.

Järgneval fotol demonstreerin ma oma imelist fotogeenilisust J


Liiklus maanteel muutus tihedaks. Kuna oli hakanud ka natuke vihma tibutama, siis rekkade poolt üleskeeratud veepilved muutusid üsna vastikuks. Üritasin regulaarselt toituda ja juua. Ühel nõrkushetkel sõin Snickersit, mis osutus mingil põhjusel parimaks Snickersiks, mida ma eales söönud olen! See oli nagu kõikide Snickersite ema! Teen varsti sihtasutuse ja hakkan ausamba püstituseks raha koguma.

Mida edasi, seda raskemaks läks, tempo kukkus jälle ära ja kilomeetrid lisandusid väga raskelt. Kui lahkusime viimasest kontrollpunktist mis oli finišist 13 kilomeetri kaugusel, hakkas sadama nagu kasse ja koeri. Hetkega muutusid riided läbimärjaks ja kuna kontrollpunktile järgnes pikk peaaegu kilomeetri kestev tõus, siis jõudis sealt üles käies ka üsna külm hakata. Selleks, et sooja saada lisasime tempot ja mõne aja pärast jooksime jälle täiesti arvestatava kiirusega. Vahepeal sõitis ka isa meile vastu, et uurida kas me autost midagi tahame, aga riiete vahetamine oli üsna mõttetu, ka uued oleks kohe sama märjaks saanud. Vihm jäi üle umbes 6 km enne lõppu ja sellega koos kadus järjekordselt ka motivatsioon kiiresti joosta. Edasi toimus kulgemine viimaste paagipõhjas olevate bensiiniaurude pealt, energiavarud olid täiesti otsas. Valmierasse jõudnult avastasime suureks pettumuseks, et lõpp ei olegi veel käes, pidi mitu kilomeetrit veel linnas sees jooksma. Seal hakkas esimest korda tunda andma ka mu eelnevalt vigastatud olnud kand, aga õnneks sellest midagi pikemat vist ei kujunenud. Finišisse jõudsime ajaga 15:05:07, mis andis 128 startija hulgas 76. koha. Tänud Kaidole meeldiva seltskonna eest, üksi oleks see palju raskem olnud.

Suure tõenäosusega sellele võistlusele enam minna ei taha, 107 km mööda sirget maanteed vahetpidamata lähedalt möödasõitvate rekkate poolt üleskeeratud veepilves olla ei jätnud sellist mälestust, mis tagasi minema kutsuks. Ka asfalt ei ole parim võimalik koht jooksmiseks – maastikul joosta meeldib palju rohkem.

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar